Читать книгу Muinasjutumaa - Chris Colfer - Страница 4

„Elas kord…” ütles proua Peters kuuendale klassile. „Need on ehk kõige maagilisemad sõnad, mida eales k uuldud, ja kõige vahvamate muinasjuttude värav. Silmapilkne kutse kõikidele, kes neid sõnu kuulevad – kutse maailma, kus igaüks on teretulnud ja kus võib juhtuda mida tahes. Hiir võib inimeseks moonduda, talutüdrukust võib printsess saada, ja lisaks õpetavad muinaslood palju väärtuslikku.”

Alex Bailey ajas pingis istudes selja innukalt sirgu. Tüdrukule meeldisid proua Petersi tunnid niigi, kuid praegune jutt oli talle iseäranis südamelähedane.

„Muinasjutud on midagi palju enamat kui ninnu-nännu unejutud,” jätkas õpetaja. „Muinasjutu lõpust võib leida lahenduse mis tahes probleemile. Muinasjutud on elu õppetunnid, ehkki värvikate tegelaskujude ja olukordadega maskeeritud.

„Karjapoiss ja hunt” õpetab meid väärtustama ausust ja rikkumata mainet. „Tuhkatriinu” näitab, et südameheadus on üle kõige. „Inetu pardipoeg” annab aimu sisemise ilu tähendusest.”

Alexi silmad olid pärani ja ta noogutas nõus olles kaasa. Ta oli nägus tütarlaps, eresiniste silmade ja lühikeste punakaskollaste juustega, mida peapael korralikult vaos hoidis, et need näo ette ei kipuks.

Teised õpilased jõllitasid õpetajat nii mõttelageda pilguga, nagu räägiks ta mingis tundmatus keeles, ja sellise asjaga polnud proua Peters suutnud aastatepikkugi ära harjuda. Seetõttu suunas ta nii mõnigi kord oma jutu otsejoones esimesse ritta, kus istus Alex.

Proua Peters oli pikk ja kõhn naisterahvas, kes kandis kleite, mille muster meenutas vana diivanikatet. Tumedad lokkis juuksed olid laitmatu kujuga otsekui mütsike (ja tihtipeale arvasid õpilased, et tegu ongi peakattega). Õpilastele heidetud arvustavatest pilkudest olid tema silmad paksuklaasiliste prillide taga aastatega üsna kõõrdi jäänud.

„Kurvastaval kombel ei ole need ajatud muinasjutud meie ühiskonnas enam kuigi olulised,” lausus proua Peters. „Iidsete lugude särava õpetuse oleme vahetanud selliste tühiste meelelahutuste vastu nagu teler või videomängud. Lastevanemad lubavad talumatult vastikutel multikatel ja vägivallavideotel oma lapsi mõjutada.

Mõned lapsed saavadki muinasjuttudest aimu ainult filmikompaniide labastatud teisendite vahendusel. Neist kohandatud muinasjuttudest on tavaliselt kogu moraal ja algupärane õpetlikkus välja rebitud ning asendatud metsloomade laulude-tantsudega. Ma lugesin hiljaaegu, et praegu tehakse selliseid filme, milles Tuhkatriinut kujutatakse vaese hiphopparina ja Okasroosike on sõjaprintsess, kes võitleb zombidega!”

„Lahe,” kommenteeris Alexi selja taga istuv poiss sosinal.

Alex vangutas pead. Valus oli selliseid asju kuulda. Ta püüdis oma nördimust klassikaaslastele arusaadavaks teha, kuid kahjuks jäid teised tema mure suhtes osavõtmatuks.

„Vahel ma mõtlen, et ehk oleks maailm hoopis teistsugune paik, kui kõik teaksid vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni muinasjutte sellistena, nagu nemad neid näidata soovisid,” ütles proua Peters. „Vahel mõtlen, et ehk inimesed ometi õpivad midagi Väikese Merineitsi südamevalust, kui too oma muinasjutu lõpus sureb. Mõtlen, et ehk poleks siis nii palju lapserööve, kui lapsed saaksid aru, millised reaalsed ohud Punamütsikest varitsesid. Mõtlen, et ehk ei kalduks kurikaelad nii varmalt halvasti käituma, kui nad mõistaksid, kui napilt Kuldkihar kolme karu majast pääses.

Kui vaevud silmi-kõrvu lahti tegema, avastad esivanemate juttudest õige palju õpetlikku ja võid tulevikus hulga halba ära hoida. Võib-olla on koguni niimoodi, et kui me muinasjuttudega lähemalt sõbrustame, siis on meil märksa kergem omaenda õnneliku lõpuga muinasjutt üles leida.”

Alexi meelest oleks proua Petersile pidanud iga tunni lõpul osaks saama mürisev aplaus. Kahjuks aga kostis õpilastelt vaid üksmeelne kergendusohe, oldi rõõmsad, et tund ükskord läbi sai. „Vaatame, kui hästi siis teie muinasjutte tunnete,” lausus õpetaja naeratades ja hakkas klassis ringi käima. „Mida rääkis mölder kuningale oma tütre ketramisoskuse kohta muinasjutus „Riukjalg”? Kas keegi teab?”

Proua Peters kammis klassi pilguga otsekui vetesügavustest haavatud kalu otsiv hai. Kerkis vaid üksainuke käsi.

„Jah, preili Bailey?” küsis proua Peters.

„Isa hooples, et tütar oskab õled kullaks kedrata,” vastas Alex.

„Väga hea, preili Bailey,” ütles proua Peters. Kui tal oleks olnud lemmikõpilane – mitte et ta olnuks valmis tunnistama, et ta kedagi eelistab –, siis olnuks see kahtlemata Alex.

Alex oli läbi ja lõhki püüdlik. Tõeline raamatukoi. Enne kooli, koolis, pärast kooli, enne magamaminekut – tema muudkui luges. Alexil oli meeletu teadmistejanu ja küllap seetõttu oli ta harilikult esimene, kes proua Petersi küsimustele vastas.

Alex püüdis klassikaaslastele igal võimalusel muljet avaldada, ta valmistas hoolikalt ette iga raamatukokkuvõtte ja klassi ees esinemise. Tavaliselt see aga pigem vihastas kaasõpilasi ja Alex sai selle eest tihti kiusata

Alatasa kuulis ta tüdrukutelt tagaselja pilkeid. Tavaliselt veetis ta söögivahetunni puu all istudes, raamatukogu raamat lahtiselt süles. Ehkki Alex poleks seda ilma pealgi tunnistanud, oli ta nii üksildane, et see tegi mõnikord päris haiget.

„Nii, kas keegi teab öelda, millisele kokkuleppele möldritütar ja Riukjalg jõudsid?”

Alex viivitas hetke, enne kui kätt tõstis. Ei tahtnud ju ka täielik pailaps paista.

„Jah, preili Bailey?”

„Vastutasuks selle eest, et õled kullaks muudetakse, lubas möldritütar Riukjalale oma esmasündinu, kui ta kuningannaks saab,” seletas Alex.

„Päris karm värk,” nentis poiss Alexi selja taga.

„Mis asja sihuke väike väärakas vanamees mõtles pisikese lapsega peale hakata?” küsis poisi kõrval istuv tüdruk.

„No siukse nimega nagu Riukjalg ta poleks teda vist lapsendada ka saand,” lisas teine õpilane.

„Äkki sõi ära?” pakkus keegi närviliselt.

Alex pööras ringi ja jäi silmitsi kaaslastega, kes ei taibanud kogu loost mõhkugi.

„Te ei taba ära, milles iva,” ütles ta. „Riukjalg lõikas möldritütre pealt kasu, sest tüdruk oli parajasti hädas. See lugu räägib sellest, et kehval kokkuleppel on rängad tagajärjed. Mida me oleme valmis kaugemas tulevikus loovutama, et lähitulevikus midagi saada? Saate aru?”

Suutnuks proua Peters oma näoilmet muuta, oleks tal praegu peas olnud väga uhke nägu. „Hästi öeldud, preili Bailey,” kiitis ta. „Pean ütlema, et kogu selle pika aja jooksul, mis ma olen õpetajaametit pidanud, olen haruharva näinud mõnd õpilast, kel oleksid nii põhjalikud teadmised kui …”

Korraga kostis klassi tagumisest otsast vali norsatus. Tagareas oli üks poiss lauaplaadil lösakil, suunurgast jooksis tal ilanire ja ta magas sügavalt.

Alexil oli kaksikvend, aga sellistel hetkedel nagu praegune soovis ta kogu hingest, et asi oleks teisiti.

Proua Petersi tähelepanu kandus poisile otsekui magneti külge tõmbuv kirjaklamber.

„Härra Bailey?” sõnas proua Peters küsivalt.

Poiss norskas edasi.

„Härra Bailey?” küsis proua Peters uuesti ja kummardus talle lähemale.

Poiss tõi kuuldavale järjekordse ülinorsatuse. Nii mõnigi õpilane imestas, kuidas inimesest üldse saab nõnda valju häält välja tulla.

„Härra Bailey!” hüüdis proua Peters talle otse kõrva sisse.

Conner Bailey ärkas nii järsu võpatusega, nagu oleks talle tuli alla tehtud, ja oleks äärepealt pingi ümber paisanud.

„Kus ma olen? Mis juhtus?” küsis Conner paanilises segaduses.

Silmad vilasid ruumis ringi ja aju püüdis samal ajal meelde tuletada, kus ta viibib.

Nagu kaksikõel, nii olid ka Conneril eresinised silmad ja punakasblondid juuksed. Ümar nägu oli tedretähniline ja hetkel külje pealt veidi loppis nagu uinakust ärganud taksikoeral.

Hullemat piinlikkust poleks vend saanud Alexile valmistada. Kui välimus ja sünnikuupäev välja arvata, olid tema ja ta kaksikvend nii erinevad, kui üldse olla sai. Conneril võis ju olla rohkesti sõpru, ent erinevalt õest oli tal koolis mõningaid raskusi … näiteks ärkvel püsimise osas.

„Väga rõõmustav, härra Bailey, et meie seltsi naasite,” märkis proua Peters surmtõsiselt. „Kas magasite hästi?”

Conner läks näost tulipunaseks.

„Ma palun väga vabandust, proua Peters,” püüdis ta võimalikult siiralt öelda. „Vahel tuleb mul uni peale, kui te hästi kaua räägite. Ma ei tahtnud solvata. Sinna ei saa ise midagi parata.”

„Minu tunnis jääte te vähemalt kaks korda nädalas magama,” tuletas proua Peters poisile meelde.

„Nojah, te räägite ju päris palju.” Otsekohe sai Conner aru, et see läks viltu. Nii mõnigi õpilane hammustas käelaba, et mitte naerma pahvatada.

„Härra Bailey, ma soovitan teil minu õpetuse ajal ärkvel püsida,” ähvardas proua Peters. Conner polnud varem näinud, et keegi suudaks silmagi pilgutamata nii kõvasti kõõritada. „Välja arvatud juhul, kui te teate muinasjuttudest nii palju, et oleksite ise suuteline minu eest tundi andma.”

„Tõenäoliselt tean,” vastas Conner. Ärkvel olles rääkis ta pikemalt mõtlemata. „Tähendab, ma tean sellest värgist täitsa palju, muud midagi.”

„Noo, kas tõesti?” Proua Peters ei öelnud ilma pealgi ära ühestki väljakutsest ning võimalus, et see talle kogemata esitatakse, oli iga õpilase õudusunenägu. „Olgu siis pealegi, härra Bailey, kui teil on nii suured teadmised, siis palun vastake mu küsimusele.”

Conner neelatas kuuldavalt.

„Mitu aastat printsess algupärases Okasroosikese muinasjutus magab, enne kui armastatu suudlus ta unest äratab?” küsis proua Peters ja uuris tähelepanelikult poisi ilmet.

Kõikide pilgud olid Conneril, kannatamatult oodati väikseimatki märki, et ta vastust ei tea. Õnnekombel siiski teadis.

„Sada aastat,” vastas Conner. „Okasroosike magas sada aastat. Lossi ümbrus kasvas üleni umbrohtu ja värki täis, sest needus pani kõik magama ja polnud kedagi, kes aeda korras hoiaks.”

Proua Peters ei osanud midagi öelda ega teha. Ülimalt jahmunult kortsutas ta kulmu. See oli küll esimene kord, kui Conner korralekutsumise käigus õpetaja küsimusele õigesti vastas, ja proua Peters polnud osanud seda oodata.

„Püüdke siis täie teadvuse juures püsida, härra Bailey. Teil vedas, et ma viimase märkuselehe hommikupoolikul ära kasutasin, aga eks ma võin neid ju juurde küsida,” teatas proua Peters ja läks kiiresti klassi ette, et tundi jätkata.

Conner ohkas kergendatult ja õhetus hakkas tema näolt taanduma. Ta kohtas kaksikõe pilku; õdegi oli üllatunud, et ta õigele vastusele pihta sai. Alex poleks arvanud, et Conner veel muinasjutte mäletab …

„Nõndaks, õpilased, palun võtke kirjanduse õpik välja, avage leheküljelt sada seitsekümmend ja lugege vaikselt läbi muinasjutt Punamütsikesest,” andis proua Peters korralduse.

Õpilased tegid, nagu kästud. Conner seadis end pingis nii mugavalt istuma kui vähegi võimalik ja asus lugema. Süžee, pildid ja tegelaskujud olid talle kõik tuttavad.

Üks neid asju, mida Alex ja Conner lapsepõlves kõige suurema igatsusega ootasid, oli vanaemale küllaminek. Vanaema elas ülal mäenõlval päris metsa südames ühes majakeses, mille kohta sobinuks öelda onn, kui onne veel ülepea olemas oli.

Teekond oli pikk, autosõidule kulus mitu tundi, aga kaksikutele tegi iga minut suurt rõõmu. Ootusärevus üha kasvas, kui tee viis lõputute puude vahel loogeldes üha ülespoole, ja kui kollasest sillast üle sõideti, hüüdsid kaksikud põnevusega: „Peaaegu kohal! Peaaegu kohal!”

Kui pärale jõuti, võttis vanaema neid lävel avalisüli vastu ja kallistas nii kõvasti, et oleks neil peaaegu hinge välja pigistanud.

„Etskae! Te mõlemad olete viimasest korrast saadik küll pool meetrit pikemaks kasvanud!” ütles vanaema iga kord, olgugi et nad polnud nii palju kasvanud, ja kutsus nad siis sisse, kus ootasid äsja valminud küpsised.

Isa oli üles kasvanud metsas ja rääkis lastele päevad otsa oma lapsepõlveseiklustest: kuidas ta puude otsas ringi ronis, ojades ujumas käis ja vaevu metsloomade küüsist pääses. Enamik meenutusi oli tublisti liialdatud, ometi armastasid lapsed seda isa seltsis veedetud aega rohkem kui midagi muud.

„Kui te juba vanemaks saate, siis viin teid ühel päeval kõikidesse neisse salakohtadesse, kus ma siis mängimas käisin,” lubas isa. Ta oli pikk mees ja tal olid lahked silmad, mille äärde tekkisid kortsukesed, kui ta naeratas, ja ta naeratas päris tihti, eriti siis, kui ta kaksikuid õrritas.

Õhtul aitas ema vanaemal süüa teha, ja niipea kui õhtueine sai söödud ja nõud pestud, võttis kogu pere kamina ümber istet. Vanaema avas suure muinasjuturaamatu ja nad lugesid isaga kordamööda muinasjutte ette, kuni lapsed uinusid. Mõnikord oli Baileyde pere kuni päikesetõusuni üleval.

Muinasjutte räägiti nii üksikasjalikult ja hingestatult, et kaksikud võisid samu lugusid ükskõik kui palju kordi kuulata. Need olid parimad mälestused, mida laps võiks tahta.

Kahjuks polnud kaksikud juba õige kaua aega vanaema majakesse saanud …

„HÄRRA BAILEY!” hüüdis proua Peters. Conner oli taas suigatanud.

„Vabandust, proua Peters!” hõikas Conner vastu ja ajas selja sirgu otsekui vahisõdur, ehkki istus pingis. Kui pilgud suudaksid tappa, oleks Conner õpetaja põrnitsuse mõjul vedru välja visanud.

„Mida me päris Punamütsikesest arvame?” küsis õpetaja kogu klassilt.

Säbrus juuste ja rohmakate hambaklambritega tüdruk tõstis kätt.

„Proua Peters?” lausus ta küsivalt. „Ma olen segaduses.”

„Ja mispärast?” küsis proua Peters, otsekui mõelnuks: mille pagana pärast saab siin segadusse sattuda, lollpea?

„Sellepärast, et siin on kirjas, et jahimees tappis hundi ära,” selgitas säbarjuus. „Mina arvasin, et hunt oli lihtsalt pahane, sest karja teised hundid pilkasid tema koonu, ja et ta sai lõpuks Punamütsikesega sõbraks. Vähemalt on nii selles multikas, mida ma väiksest peast kogu aeg vaatasin.”

Proua Peters pööritas nii ägedalt silmi, et oleks võinud vist kukla taha näha.

„Nimelt sellepärast,” surus ta läbi hammaste, „ongi meil praegu see tund.”

Säbrus juustega tüdruku silmad läksid pärani ja ta jäi kurvaks. Kuidas võib südamele nii armas asi korraga valeks osutuda?

„Koduseks tööks,” lausus proua Peters, ja tema sõnade juures vajus kogu klass nagu üks mees kössi, „valige oma lemmikmuinasjutt ja kirjutage homseks kirjand neist ehtsatest tarkuseivadest, mida see muinasjutt püüab meile anda.”

Proua Peters läks oma kirjutuslaua juurde ning õpilased alustasid vähest järelejäänud aega ära kasutades kohe tööd.

„Härra Bailey?” Proua Peters kutsus Conneri oma laua juurde. „Paar sõna.”

Conner sai aru, et nüüd on häda käes. Ta tõusis aegamisi püsti ja läks proua Petersi laua juurde. Õpilased, kellest ta möödus, vaatasid teda nii kurva näoga, nagu sammuks Conner hukkamisele.

„Jah, proua Peters?” ütles Conner.

„Conner, ma püüan teie perekondlikku olukorda igati arvesse võtta,” sõnas proua Peters ja silmitses Connerit üle prilliraamide väga tungiva pilguga.

Perekondlik olukord. Neid kahte sõna oli Conner viimase aasta jooksul kuulnud ülearugi tihti.

„Ent,” jätkas proua Peters, „on teatud liiki käitumine, mida ma oma tundides lihtsalt ei talu. Te jääte kogu aeg tunnis magama, te ei pane üldse tähele, rääkimata väga viletsatest suulistest ja kirjalikest vastustest. Paistab, et õde saab teil omadega kenasti toime. Ehk võtaksite temast eeskuju?”

Õega võrdlemine mõjus iga kord otsekui maksahaak. Jah, Conner polnud tõesti oma õe koopia ja sai pidevalt selle eest karistada.

„Kui selline olukord jätkub, olen sunnitud teie emaga nõu pidama – kas saate minust aru?” hoiatas proua Peters.

„Jah, härra … ma tahtsin öelda proua! Ma tahtsin öelda proua! Vabandust.” Täna polnud just kõige parem päev.

„Olgu. Võite kohale istuda.”

Longuspäi kõndis Conner oma pinki tagasi, varasemaga võrreldes pisut rohkem norgus. Üle kõige vihkas ta tunnet, et on viimane luuser.

Alex oli venna ja õpetaja vahelist vestlust otsast lõpuni jälginud. Olgugi et vend valmistas talle suurt piinlikkust, tundis ta poisile samas kaasa, nii nagu vaid õde saab vennale kaasa tunda.

Alex lappas kirjandusõpikut ja üritas muinasjuttu välja valida. Pildid polnud nii värvikad ja põnevad nagu vanaema juturaamatus, aga kõikide nende tegelaskujude nägemine, kellest lugedes ta oli üles kasvanud, mõjus koduselt – tunne, mis oli viimasel ajal haruldaseks muutunud.

Oleksid muinasjutud ometi päriselt olemas, mõtles ta. Keegi võiks võlukepikest viibutada ja kõik selliseks tagasi võluda, nagu oli enne.