Читать книгу Muinasjutumaa - Chris Colfer - Страница 5

„Tänane tund ajas mind väga põnevile,” rääkis Alex Conn erile, kui nad koolist koju läksid. Tuttav jutt, Conner oli harjunud seda õe suust kuulma ning tema jaoks oli see otsekui märgusõna, et edasi ei tasu enam kuulata.

„Tead, proua Peters tõi asja tuuma väga hästi välja,” paristas Alex erutatult. „Mõtle ainult, millest kõigest lapsed ilma jäävad, kui neilt muinasjutud ära võtta! Jube mõelda! Kas sinu meelest poleks õudne? Conner, kas sa üldse kuulad, mis ma räägin?”

„Jep,” valetas Conner. Tema tähelepanu köitis tühi teokarp ja ta toksis seda jalaga mööda kõnniteed edasi.

„Kas sa kujutaksid ette sellist lapsepõlve, et ei tea ühtegi muinasjututegelast ega – paika?” laskis Alex edasi. „Küll meil ikka vedas, et isa ja vanaema meile nii hoolega ette lugesid, kui me alles pisikesed olime.”

„Hullult vedas …” Conner noogutas, ehkki polnud kindel, mille peale just.

Pärast kooli läksid Bailey-kaksikud iga päev koos koju. Nad elasid kenas kohas, ümberringi teised kenad kohad ja nende ümber omakorda veel palju keni kohti. Terve ookean eeslinnamaju, iga maja naabermajaga väga sarnane ja samas ainuomaselt eriline.

Et tee peal aega surnuks lüüa, jutustas Alex vennale kõigest, mis tal meeles mõlkus: hetkemõtteid ja muresid, kokkuvõtte kõigest sel päeval koolis õpitust, sellest, mida ta kavatseb teha, niipea kui nad ükskord koju jõuavad. Ehkki see igapäevane harjumus Connerit ärritas, sai ta aru, et tema on terves ilmas ainuke inimene, kellega Alexil nüüd on rääkida, ja ta pingutas kuulata. Aga kuulamine polnud Conneri tugevamaid külgi.

„Kust ma tean, missugusest muinasjutust kirjutada? Valida on nii raske!” kaebas Alex ja plaksutas erutusest käsi. „Millest sina oma kirjandi teed?”

„Ee…” häälitses Conner ja tõstis järsu peanõksatusega pilgu maast. Ta ei mäletanud, mida õde küsis, ja pidi vestluse kõigepealt mõttes tagasi kerima.

„Karjapoisist ja hundist,” kohmas ta esimese pähe turgatanud mõtte.

„Seda sa küll valida ei või,” ütles Alex ja raputas pead. „See on täiesti ilmselge! Et proua Petersile muljet avaldada, vali midagi keerulisemat. Selline, kus oleks peidetud sõnum, mis ei tuleks silmapilk esile.”

Conner ohkas. Palju kergem oleks Alexile järele kiita, selle asemel et vaidlema hakata, aga vahel pole midagi parata.

„Olgu, ma võtan siis „Okasroosikese”,” otsustas ta.

„Huvitav valik!” süttis Alex. „Mis sinu arvates võiks selle jutu iva olla?”

„Vist see, et naabreid ei tasu vihale ajada,” vastas Conner.

Alex mühatas laitvalt.

„Conner, ära jama! See nüüd küll „Okasroosikese” mõte ei ole,” ütles ta etteheitvalt.

„On ikka,” seletas Conner. „Kui kuningas ja kuninganna oleksid selle totaka haldja peole kutsunud, poleks midagi sellist ülepea juhtunudki.”

„Nemad ei saanud sinna midagi parata, et kõik nii läks,” sõnas Alex. „Kolmeteistkümnes haldjas oli kuri ja oleks pisikese printsessi tõenäoliselt nii või teisiti ära neednud. „Okasroosike” on lugu sellest, kuidas vältida paratamatut. Tema vanemad püüdsid printsessi ohu eest kaitsta ja lasksid terves kuningriigis kõik kedervarred ära hävitada. Tüdrukut kaitsti nii hoolega, et tal polnud ohust aimugi, aga ikkagi torkas ta endale näppu kohe esimese kedervarrega, mida ta elu sees nägi.”

Conner vaagis seda varianti ja raputas pead. Omaenda versioon meeldis palju rohkem.

„Pole nõus,” vaidles ta. „Ma olen näinud, kui pahaseks sa saad, kui sind vahel kuhugi ei kutsuta, siis on sul endal ka selline nägu peas, et oleksid valmis mõne tite ära needma.”

Alex heitis Connerile nii tigeda pilgu, et selle üle oleks uhke olnud isegi proua Peters.

„Ehkki muinasjutte ei ole võimalik valesti tõlgendada, tuleb siinkohal igatahes öelda, et nüüd panid küll kõvasti mööda,” ütles Alex.

„Ma ütlen ainult niipalju, et inimesed vaadaku ette, keda nad eemale tõrjuvad,” seletas Conner üle. „Mul oli algusest peale tunne, et Okasroosikese vanemad olid selle ära teeninud, mis nendega juhtus.”

„Ohoh?” osatas Alex. „Nähtavasti mõtled siis sedagi, et Hansuke ja Greteke olid selle ära teeninud?”

„Jah,” möönis Conner ja tundis end väga teravmeelsena. „Ja nõiamoor niisamuti.”

„Mismoodi?” küsis Alex.

„Vaat niimoodi,” muigas Conner, „et kui tahad kommidest majakest, siis ära ela paksude laste naabruses. Paljudel muinasjututegelastel pole nagu üldse kainet mõistust.”

Alex tõi kuuldavale veel ühe tauniva mühatuse. Conner arvutas, et enne kojujõudmist võib neid kosta vähemalt viiekümne ringis.

„Nõiamoor ei elanud nende naabruses! Hoopis paksus metsas! Mäletad, nad pidid leivaraasukestega teed märgistama, et oskaksid pärast tagasi tulla. Ja maja mõte selles oligi, et lapsi ligi meelitada! Lapsed olid tegelikult ju näljas,” tuletas Alex vennale meelde. „Tee enne tõsiasjad selgeks, kui kritiseerima tuled.”

„Kui nad näljas olid, kuidas nad said siis leivaraasukesi pilduda?” küsis Connor. „Minu meelest olid nad parajad marakratid.”

Alex mühatas taas.

„Ja mida su segane arunatuke „Kuldkihara ja kolme karu” õpetliku iva kohta välja mõtles?” küsis Alex trotslikult.

„Lihtne,” vastas Conner. „Hoidke uksed lukus! Röövleid on igat mõõtu ja masti. Usaldada ei saa isegi pisikesi lokkispäiseid plikatirtse.”

Alex mühatas uuesti ja põimis käed rinnal vaheliti. Ta nägi vaeva, et mitte itsitama hakata; ta ei tahtnud venna arvamust kinnitada.

„„Kuldkihar” räägib tagajärgedest! Proua Peters ise ütles,” teatas Alex. Ehkki ta poleks seda mingi hinna eest tunnistanud, oli vennaga vahel õige lõbus vaielda. „Aga „Jack ja oavars”?” küsis ta.

Conner pidas viivukese aru ja naeratas siis üleannetult. „Halvad oad võivad põhjustada hullematki kui seedehäireid,” vastas ta ja kõõksus sisimas hüsteeriliselt naerda.

Alex ajas huuled torru, et naeratust varjata.

„Mis sinu arust „Punamütsikese” õpetlik iva võiks olla?” uuris ta. „Kas arvad, et ta oleks võinud kingikorvi vanaemale postiga saata?”

„Taibu oled!” kiitis vend. „Aga minul on sellest Punamütsikesest algusest peale kahju. Kohe näha, et vanemad temast just eriti ei hoolinud.”

„Miks sa niimoodi arvad?” Alex imestas, et Punamütsikese muinasjutust võis midagi sellist välja lugeda.

„Kes saadaks oma tütre pimedasse metsa, kus elab hunt, ja annaks veel ahjust tulnud toidu kaasa ja punase jaki selga?” küsis Conner vastu. „Nad oleksid ju nagu lausa palunud, et hunt ta nahka pistaks! Ilmselt käis tüdruk neile kõvasti närvidele!”

Alex hoidis küll kogu jõust naeru tagasi, aga Conneri rõõmuks lipsas vaikne turtsatus siiski kuuldavale.

„Ma teadsin, et salaja oled sa minuga nõus,” võidutses Conner ja müksas õlaga õe õlga.

„Conner, just sinusugused inimesed lagastavad muinasjutud ära, nii et teised ei saa neist enam rõõmu tunda,” manitses Alex ja pühkis naeratuse näolt. „Tehakse muudkui muinasjuttude üle nalja, ja korraga läheb terve sõnum lihtsalt … lihtsalt … kaotsi …”

Alex jäi äkki seisma. Aegamisi kadus ta näost kogu jume. Tema pilk jäi pidama millelegi teisel pool tänavat, millelegi, mis valmistas nähtavasti suurt pettumust.

„Mis sul hakkas?” küsis Conner ja pööras ringi.

Alex vaatas üksisilmi üht suurt maja. See oli kena maja, siniseks värvitud, valgete iluliistude ja mitme aknaga. Majaesine õu oli kujundatud lausa täiuslikult kauniks: täpipealt parajal määral muru ja värvikirevaid lilli ning ronimiseks ideaalne suur tammepuu.

Kui majad saaksid naeratada, siis oleks selle maja suu olnud lausa kõrvuni.

„Vaata!” Alex osutas sildile „Müüa”, mis seisis tamme kõrval. Hiljaaegu oli sellele lisatud erepunane triip kirjaga „Müüdud”.

„Müüdigi maha.” Alex vangutas aeglaselt ja uskumatult pead. „Müüdigi maha,” kordas ta, soovimata tõtt tunnistada.

Ka Conneri ümar nägu tõmbus kahvatuks. Hetke jõllitasid kaksikud vaikides maja, kumbki ei teadnud, mida teisele öelda.

„Eks me ju teadsime, et viimaks see ikka juhtub,” lausus Conner.

„Miks ma nii väga üllatusin?” arutas Alex tasakesi. „Vist sellepärast, et maja oli nii kaua müügis, et mul tekkis juba tunne, et ta … noh, saad aru … ootab meid ära.”

Läbi silmi valguvate pisarate nägi Conner, et õele valguvad pisarad silmi.

„Tule, Alex,” ütles Conner ja hakkas edasi minema. „Lähme koju.”

Tüdruk vaatas veel hetke maja ja järgnes siis vennale. See maja siin oli vaid üks nendest asjadest, mille Baileyde perekond hiljuti oli kaotanud …

Aasta tagasi, kõigest mõned päevad enne kaksikute üheteistkümnendat sünnipäeva, sai Alexi ja Conneri isa töölt tulles autoõnnetuses surma. Härra Baileyle kuulus kõigest paari tänava kaugusel raamatupood Bailey’s Books, nii et suure õnnetuse juhtumiseks läks tarvis vaid paari tänavajupikest.

Kaksikud ja ema ootasid õhtusöögilaua ääres murelikult isa koju ning siis helises telefon ja anti teada, et isa enam koju ei tule, ei täna õhtul ega üldse kunagi. Varem polnud isa kordagi õhtusöögile hilinenud, niisiis teadsid nad kohe, kui telefon helisema hakkas, et midagi on pahasti.

Alex ja Conner ei suutnud unustada telefonile vastava ema nägu – tema ilme rääkis ainsagi sõnata, et nüüdsest pole nende elu enam kunagi selline nagu enne. Ilmaski varem polnud nad ema niimoodi nutmas näinud nagu sel õhtul.

Pärast seda toimus kõik väga kiiresti. Kaksikutel oli raske meeleski pidada, millises järjekorras kõik käis.

Nad mäletasid, et ema helistas hirmus paljudesse kohtadesse ja täitis hästi palju dokumente. Nad mäletasid, et vanaema sõitis kohale ja vaatas nende järele, sel ajal kui ema tegeles matuste korraldamisega.

Nad mäletasid, kuidas nad mõlemad hoidsid matusetalitusel mööda kiriku vahekäiku kõndides emal käest kinni. Nad mäletasid valgeid lilli, küünlaid ja kurba ilmet kõikide inimeste näol, kellest nad möödusid. Nad mäletasid, et inimesed saatsid hästi palju toitu. Nad mäletasid, kuidas neile kaastunnet avaldati.

Oma üheteistkümnendat sünnipäeva nad ei mäletanud, seda vist ei peetudki.

Kaksikud mäletasid, kui tugevad vanaema ja ema olid nende nimel mõned järgmised kuud püsinud. Nad mäletasid, kuidas ema neile selgitas, miks raamatupood tuleb maha müüa. Nad mäletasid sedagi, et viimaks ei suutnud ema nende ilusa sinise maja eest enam maksta ning nad pidid samal tänaval natuke kaugemal asuvasse üürimajja kolima.

Nad mäletasid, et vanaema sõitis ühel päeval minema, kui nad olid jõudnud end uues ja väiksemas majas juba sisse seada. Nad mäletasid, kuidas nad kooli tagasi läksid ja kui võltsilt normaalne kõik paistis. Üle kõige aga mäletasid kaksikud seda, et nad ei suutnud mõista, miks sellised asjad juhtuda said.

Nüüd oli möödas juba terve aasta ja kaksikud ei mõistnud endiselt. Neile räägiti, et aeg parandab kõik haavad, aga kui pikast ajast jutt käis? Isa kaotus andis iga päevaga justkui aina valusamalt tunda. Mõnikord tundsid nad isast nii kohutavalt puudust, et kurvastus oleks just nagu aina paisunud ja kehast välja pressinud.

Nad tundsid puudust tema naeratusest, tundsid puudust tema naerust ja tundsid puudust tema räägitud lugudest …

Iga kord, kui Alexil oli seljataga eriti hull koolipäev, kargas ta koju jõudes kohe ratta selga ja väntas isa raamatupoodi. Ta jooksis uksest sisse, otsis isa üles ja ütles. „Issi, mul on vaja sinuga rääkida.”

Vaatamata sellele, kas härra Bailey oli parajasti kliendile abiks või ladus tuliuusi raamatuid riiulitele, jättis ta kõik pooleli, viis tütre poetagusesse laoruumi ja kuulas ära.

„Mis viga, kullake?” küsis ta, silmad suured ja murelikud.

„Issi, mul oli täna nii kehv päev,” ütles Alex ükskord.

„Kas teised lapsed sind ikka veel kiusavad?” küsis isa. „Ma võin kooli helistada ja õpetajat paluda, et ta nendega räägiks.”

„Ega see asja ei parandaks,” tihkus Alex. „Seeläbi, et nad mind avalikult taga kiusavad, püüavad nad üle saada oma sisemisest tühjusest ja ebakindlusest, mille on tekitanud nii ühiskonna- kui ka perekonnapoolne hooletussejätmine.”

Härra Bailey kratsis kukalt. „Kullake, sa tahad öelda, et nad on sinu peale lihtsalt kadedad?” küsis ta.

„Täpselt,” vastas Alex. „Ma lugesin täna söögivahetunni ajal raamatukogus ühte psühholoogiaraamatut, seal seletati kõik ära.”

Härra Bailey tõi kuuldavale uhke naeru. Tütre intelligentsus tekitas temas alatasa hämmeldust. „Alex, sa oled vist targem, kui see sulle endale kasuks tuleb,” arvas ta.

„Mõnikord tahaksin tõesti selline olla nagu kõik teised,” pihtis Alex. „Issi, ma olen üksiolemisest tüdinud. Kui tark ja tubli õpilane olla tähendab seda, et ma ei saagi endale sõpru, siis ma oleksin parema meelega selline nagu Conner.”

„Alex, kas ma olen sulle seda kõvera puu lugu juba jutustanud?” küsis härra Bailey.

„Ei ole,” vastas Alex.

Härra Bailey silmad lõid särama. Nii juhtus alati, kui ta oli valmis mõnd lugu jutustama.

„Nojah,” alustas ta, „ükskord, kui ma olin alles päris pisike, kõndisin metsas ringi ja nägin korraga midagi väga imelikku. Üht igihaljast puud, aga ta oli hoopis teistsugune kui kõik teised igihaljad puud, mida ma varem näinud olin. Selle asemel et sirgelt maa seest välja kasvada, oli tema tüvi ringide kujuliselt väändunud nagu suur roniväät.”

„Mismoodi?” küsis Alex lummatult. „Ei saa olla. Igihaljad puud niimoodi ei kasva.”

„Võib-olla see puu seda lihtsalt ei teadnud,” muheles härra Bailey. „Igatahes tulid ühel päeval metsamehed ja saagisid kõik ümberkaudsed puud maha, kasvama jätsid ainult selle kõvera.”

„Miks?” päris Alex.

„Sest nad pidasid teda kasutuskõlbmatuks,” vastas härra Bailey. „Sellisest puust ei saaks ilmapealgi tooli, lauda ega kappi. Näed siis, see kõver puu võis ju tunda, et on teistsugune kui teised, aga just tema iseäralikkus sai talle päästjaks.”

„Mis sellest kõverast puust pärast sai?” tahtis Alex teada.

„Kasvab tänase päevani samas paigas,” vastas härra Bailey ja naeratas. „Iga päevaga aina pikemaks ja kõveramaks, aina pikemaks ja kõveramaks.”

Alexi suunurka sigines kerge naeratus. „Issi, ma saan vist aru, mis sa tahad mulle öelda,” ütles ta.

„Tore,” kostis härra Bailey. „Nüüd jääb sul üle vaid oodata, millal metsamehed tulevad ja kõik su kaaslased maha võtavad.”

Esimest korda selle päeva jooksul pahvatas Alex naerma. Härra Bailey juba oskas tal tuju tõsta.

Sestpeale, kui üürimajja koliti, kulus kaksikutel kodutee peale kaks korda nii palju aega kui enne. Maja oli igav, pruunide seinte ja lameda katusega. Aknaid oli vähe ja majaesine õu koosnes vaid muruplatsikesest, mis vaevu hingitses, sest veepihustid olid rikkis.

Seest oli Baileyde kodu küll hubane, ent tuubil asju täis. Asjade jaoks oli liiga vähe ruumi ja miski ei sobinud õieti kuhugi, sest polnud selle maja jaoks mõeldud. Ehkki majas oli elatud juba rohkem kui pool aastat, seisid lahtipakkimata kraamikastid endistviisi seina ääres reas.

Mitte keegi ei tahtnud neid lahti pakkida; mitte keegi ei tahtnud tunnistada, et nad on siia juba nii kauaks elama jäänud.

Kaksikud läksid kohe trepist üles, kumbki oma tuppa. Alex istus kirjutuslaua taha ja hakkas koduseid ülesandeid tegema. Conner viskas end voodile pikali ja hakkas uinakut tegema.

Alexi tuba oleks kergesti võinud raamatukoguks pidada, kui nurka polnuks paigutatud erekollane voodi. Seinu ääristasid kõikmõeldava kõrguse ja laiusega raamaturiiulid, milles leidus kõike, alates lihtsatest lasteraamatutest ja lõpetades entsüklopeediatega.

Conneri tuba meenutas pigem koobast, kus ta ilmselt igal võimalusel talveund magas. Poisi tuba oli hämar ja sassis; mustapesuhunnikute vahelt paistis kohati pisut vaipa. Pooleldi söödud grilljuustuvõileib puhkas lausa põrandal ja oli seal juba häirivalt kaua.

Umbes tunni aja pärast kuulsid kaksikud hääli, mis tähendasid, et ema tuli korraks töölt koju, ja nad läksid trepist alla tema juurde kööki. Ema istus laua ääres, rääkis telefoniga ja lappas nüüdsama postkastist võetud ümbrikukuhja.

Charlotte Bailey oli väga nägus naine, tal olid punased juuksed ja tedretähnid, mille kaksikud olid kahtlemata temalt pärinud. Ta oli suure südamega ja kaastundlik ning armastas üle kõige maailmas oma lapsi. Kahjuks ei näinud lapsed ema viimasel ajal enam peaaegu üldse.

Ema töötas kohalikus lastehaiglas meditsiiniõena ja oli sunnitud pidevalt topeltvahetusi tegema, et peret pärast abikaasa surma ülal pidada. Kui kaksikud hommikul ärkasid, oli proua Bailey juba tööle läinud, ja koju jõudis ta alles pärast seda, kui lapsed olid magama heitnud. Ainuke aeg, millal ta sai veel lastega koos olla, oli napp lõuna- või õhtusöögivaheaeg, sest ta käis sel ajal korraks kodus.

Proua Bailey armastas oma tööd ja talle meeldis haiglas laste eest hoolitseda, küll aga valmistas talle meelehärmi tõsiasi, et see võtab ära aja, mil ta peaks olema oma laste juures. Teatud mõttes oli kaksikutel tunne, nagu oleksid nad isa surma järel kaotanud mõlemad vanemad.

„Tsau, kutid,” tervitas proua Bailey lapsi, katnud kuulari käega. „Kas koolis läks hästi?”

Alex noogutas reipalt. Conner tõstis mõlema käe pöidlad innukalt üles.

„Jah, ma saan sel esmaspäeval topeltvahetuse võtta,” ütles ema telefoni, rääkides ilmselt kellegagi haiglast. „Vabalt,” valetas ta.

Enamikul neist ümbrikest, mida ta läbi vaatas, oli erepunane kleeps kirjaga VIIMANE MEELDETULETUS või MAKSETÄHTAEG MÖÖDAS.

Olgugi et proua Bailey rügas tööd mis hirmus, pidi ta rahaasjus vahel kombineerima. Ta keeras ümbrikud laual tagurpidi, et lapsed kleepse ei näeks.

„Tänan.” Ta lõpetas kõne ja klõpsas telefoni kinni. Siis pöördus ta laste poole. „Kuidas te mul siis elate?”

„Hästi,” kinnitasid mõlemad osavõtmatult.

Proua Bailey emmealarm lülitus sisse. Ta sai aru, et lastel on mingi mure.

„Mis on?” küsis ta neid tähelepanelikult uurides. „Paistate natuke kehvas tujus.”

Alex ja Conner vaatasid kõheldes teineteisele otsa. Kas ema teab nende endisest majast? Kas peaks talle rääkima?

„Laske tulla,” õhutas ema. „Mis juhtus? Mulle võite kõigest rääkida.”

„Me ei ole väga kurvad,” lausus Conner. „Teadsime, et viimaks see ju ikka juhtub.”

„Mis asi?” küsis proua Bailey.

„Maja müüdi maha,” vastas Alex. „Koolist tulles nägime.”

Viivuks tekkis vaikus, keegi ei öelnud midagi. Proua Baileyle polnud see uudiseks, ent lapsed nägid, et ema on täpipealt sama pettunud nagu nemad ise ja loodab, et ehk nad ei pane tähele.

„Aa, see,” sõnas proua Bailey ja kehitas õlgu. „Jah, ma tean. Aga ärge kurvastage. Niipea kui oma elu natuke korda saame, leiame endale veel suurema ja parema maja.”

Sellest piisas. Proua Bailey polnud kuigi hea valetaja ja kaksikud ka mitte. Aga ikkagi suutsid Alex ja Conner emale naeratada ja kaasa noogutada.

„Mida te täna koolis õppisite?” küsis ema.

„Hästi palju asju,” kuulutas Alex laia naeratusega.

„Mitte just teab kui palju,” pomises Conner ja põrnitses altkulmu.

„Nojah, sina jäid ju tunnis magama!” lobises Alex välja.

Conner heitis talle tigeda pilgu.

„Oi, Conner, ega ometi jälle,” vangutas proua Bailey pead. „No mida me sinuga küll peale hakkame?”

„See pole minu süü!” protestis Conner. „Proua Petersi tunnid ajavad mulle une peale. Lihtsalt läheb niimoodi! Aju lülitub just nagu välja või umbes nii. Mõnikord pole isegi vanast heast kummirõnganipist mingit kasu.”

„Kummirõnganipist?” küsis proua Bailey.

„Panen kummirõnga ümber randme, ja kui hakkan uniseks jääma, siis tõmban laksti,” seletas Conner. „Ja mina veel arvasin, et see on täitsa lollikindel värk!”

Proua Bailey vangutas pead, kuuldu ajas pigem naerma.

„Nojah, aga ära siis unusta, kuidas sul on vedanud, et saad tunnis olla,” manitses proua Bailey süümele rõhuva emmepilguga. „Kõik need lapsed, kes meil haiglas sees on, vahetaksid meelsasti sinuga koha ja läheksid iga päev kooli.”

„Küll nad siis ümber mõtlevad, kui proua Petersit näevad,” pomises Conner vaevukuuldavalt.

Proua Bailey oli valmis pojaga tõrelema, aga just siis hakkas telefon jälle helisema.

„Halloo?” Proua Bailey võttis kõne vastu. Murekortsud laubal muutusid eriti sügavaks. „Homme? Ei, see on vist mingi eksitus. Ma ju ütlesin, et homme ma tööle tulla ei saa; kaksikutel on sünnipäev ja ma plaanisin kogu õhtu nendega koos veeta.”

Alex ja Conner vaatasid üllatunult teineteisele otsa. Neil oli peaaegu meelest läinud, et nad saavad homme kaheteistkümneseks. Peaaegu …

„Kas olete täiesti kindel, et keegi teine tulla ei saa?” küsis proua Bailey palju meeleheitlikuma häälega, kui oleks tahtnud lasta välja paista. „Ei, ma mõistan … Jah, muidugi … Ma tean, et töötajaid ei jätku … Homseni.”

Proua Bailey lõpetas kõne, sulges silmad ja tõi kuuldavale ränga pettumusohke.

„Lapsed, mul on halbu uudiseid,” ütles ta. „Paistab, et pean homme õhtul tööle minema, nii et ma ei saagi teie sünnipäeval kodus olla. Aga ma teen selle heaks! Kui ma ülehomme koju jõuan, siis tähistame, eks ole?”

„Sobib küll, emps,” püüdis Alex rõõmsa vastusega ema tuju tõsta. „Me saame aru.”

„Pole hullu,” lisas Conner. „Ega me niikuinii teab mis erilist pidu ei oodanud.”

Tekkinud olukorras tundis proua Bailey, et on maailma kõige halvem ema, ja laste mõistev suhtumine tegi enesetunde veel hullemaks. Parema meelega oleks ta näinud jonnihoogu, viha või mis tahes eakohast emotsiooni. Alex ja Conner olid liiga noored, et pettumustega harjunud olla.

„Oh …” Proua Bailey surus hinges pakitseva kurbuse maha. „Tore. Siis korraldamegi piduliku õhtusöögi … ja sööme torti … ja teeme ühe vahva õhtu … Ma käin nüüd korraks üleval oma toas ära ja lähen siis tööle tagasi.”

Kaksikud ootasid hetke ja ronisid siis trepist üles, et vaadata, mida ta teeb.

Nad piilusid ema tuppa. Ta istus voodil ja nuttis, kummaski käes pabertaskurätinutsak, ja rääkis surnud abikaasa raamitud fotoga.

„Oh, John,” kurtis proua Bailey. „Ma katsun tugev olla ja peret ülal pidada, aga ilma sinuta on nii raske. Nad on nii head lapsed. Neil peaks olema palju parem elu.”

Kui ema tajus, et kaksikud pealt vaatavad, pühkis ta kiiresti pisarad ära. Alex ja Conner lentsisid tuppa ja istusid üks ühele, teine teisele poole.

„Andke mulle andeks, no kõige eest,” ütles proua Bailey. „Pole lihtsalt õiglane, et teil tuleb nii noorelt selliseid asju kogeda.”

„Pole hullu, emps,” ütles Alex. „Meil pole sünnipäevaks midagi erilist tarvis.”

„Sünnipäevi tähtsustatakse nagunii üle,” lisas Conner. „Me teame, et praegu on suht kitsas käes.”

Proua Bailey pani kummalegi käe ümber õlgade. „Millal te nii täiskasvanuks saite?” küsis ta, silmad veekalkvel. „Ma olen maailma kõige õnnelikum emps!”

Kõikide pilk langes härra Bailey fotole.

„Teate, mida issi praegu ütleks, kui ta siin oleks?” küsis proua Bailey kaksikutelt. „Tema ütleks nii: praegu on meie elus võrdlemisi kole peatükk, aga mida edasi, seda paremaks iga raamat läheb!”

Kaksikud naeratasid emale ja lootsid, et see on tõsi.