Читать книгу Muinasjutumaa - Chris Colfer - Страница 6

„Pliiatsid käest!” andis proua Peters klassi eeskorralduse. Kogu selle aja, mis õpilased matemaatika kontrolltööd k irjutasid, oli ta neid jälginud otsekui vangivalvur. „Saatke tööd tagant ette!”

Conner vaatas kontrolltööd sellise näoga, nagu koosneks see iidsetest hieroglüüfidest. Vastused enamjaolt puudusid, mõne rea juurde oli ta midagi kritseldanud, et jääks mulje, nagu oleks ta vähemalt üritanud. Ta luges mõttes pisikese palve ja saatis töö koos teistega ära.

Kõik kontrolltööd saadeti Alexile, kes ladus need proua Petersi jaoks korralikku virna. Pärast kontrolltööd oli tal alati mõnus ja lahe tunne, eriti nii lihtsa töö järel nagu see tänane.

Silma hakkas venna leht, sest sellele oli kõige vähem kirjutatud. Alex teadis, et Conner püüab koolis pingutada küll, lihtsalt tema pingutused ei kanna miskipärast vilja. Ta vaatas üle õla venna poole ja soovis, et saaks teda aidata … ja ühtäkki turgatas pähe: äkki saangi!

Alex vaatas proua Petersi poole, too oli süvenenud tunnikavasse tehtud märkmetesse. Kas õpetaja paneks tähele, kui Alex Conneri lehele kähku paar vastust juurde kirjutaks? Saaks ta sellise jultunud väärteoga üldse hakkama?

On see üldse spikerdamine, kui sa kellegi teise tööle juurde kirjutad? Kui asja laiemalt vaadata, siis äkki tühistab kavatsuse õilsus teo kuritegelikkuse?

Alexil oli komme asju mõttes liiga palju vaagida, ent seekord võttis ta kätte ja viis mõtte kiiresti ellu; kibekähku kirjutas ta venna lehele tavalisest pisut lohakama käekirjaga mõned vastused ning andis kontrolltööde paki proua Petersile.

Midagi nii spontaanset polnud ta varem kordagi teinud.

„Tänan, preili Bailey,” ütles proua Peters ja vaatas talle silma. Alexil oli korraga väga õõnes tunne. Äkkmõtte ajel tegutsemisest tekkinud erutuse varjutas süütunne.

Proua Peters on teda alati usaldanud; kuidas sai Alex korraga midagi nii paha teha? Võib-olla peaks tehtu üles tunnistama? Mis karistus võiks sellise kuriteo eest oodata? Kas ta tunneb end nüüd terve ülejäänud elu nii hirmus süüdi?

Ta vaatas üle õla venna poole. Conner tõi kuuldavale pika, aga vaikse ohke, ning Alex tajus venna kurvastust ja piinlikkust; see lootusetu tunne oli otsekui tema enda oma.

Kriitikameele hammasrattakesed Alexi peas seiskusid. Ta sai aru, et toimis siiski õigesti – mitte küll kui õpilane, aga kui õde.

„Võtke nüüd kodune ülesanne välja,” andis proua Peters korralduse, „ja kõik teevad klassi ees lühiesitluse.”

Õpetaja üllatas klassi tihti äkkesitluste nõudmisega, et õpilased ei saaks end lõdvaks lasta. Ise istus ta tagumisse ritta, Connerile häirivalt lähedale, et teda ärkvel hoida ja jälgida.

Üksteise järel kandsid õpilased kodus teha antud ülesande ette. Välja arvatud poiss, kelle arvates „Jack ja oavars” oli tulnukate röövkäik, ja tüdruk, kes pidas „Saabastega Kassi” varajaseks loomapiinamise ilminguks, olid õpilased muinasjutte üsna õigesti tõlgendanud.

„Hirmus raske oli ainult ühte juttu välja valida,” alustas Alex klassi ees hingestatult, käes seitsme lehekülje pikkune kodukirjand. „Sellepärast valisin loo, mille süžee on tegelikult olemas peaaegu igas muinasjutus või muidu jutus, mis on üldse kunagi kirjutatud – „Tuhkatriinu”!”

Klassikaaslased tema vaimustust ei jaganud.

„Mitmed arvustajad on „Tuhkatriinut” maha teinud, väites, et selles leidub feminismivastaseid elemente,” rääkis Alex edasi. „Aga minu meelest on see täiesti naeruväärne! „Tuhkatriinu” ei ole lugu sellest, kuidas mees päästab naise – „Tuhkatriinu” teemaks on hoopis karma!”

Enamiku õpilaste mõtted pöördusid teistele radadele. Proua Peters oli ainuke inimene terves klassis, keda paistis veidigi huvitavat, mida Alexil on öelda.

„Mõelge ainult,” rääkis Alex edasi. „Ehkki võõrasema ja kasuõed teda pikki aastaid järjepidevalt kiusasid, jäi Tuhkatriinu heaks inimeseks ja hoidis suured lootused alles. Ta ei kaotanud korrakski eneseusku ega usku sellesse, et maailm on hea. Ta abiellus küll lõpuks printsiga, aga oli kohe algusest peale sisemiselt õnnelik. Tema lugu näitab, et isegi kõige hullemas olukorras – isegi kui paistab,et sinust terve ilma peal mitte keegi ei hooli