Читать книгу Ameerika snaiper - Chris Kyle - Страница 4

Proloog

Kurjus sihikul

Märtsi lõpp, 2003. Nasiriyah’ piirkond, Iraak.

Jälgisin läbi snaiperrelva optilise sihiku pisikese Iraagi linna teed. 50 meetri kaugusel avas naine väikese maja ukse ja astus koos lapsega välja.

Ülejäänud tänav oli mahajäetud. Kohalikud iraaklased olid majadesse läinud, enamik neist hirmunud. Paar uudishimulikku hinge piilus oodates kardinate tagant välja. Nad kuulsid Ameerika üksuse lähenemiskõminat. Merejalaväelased valgusid teele, marssides põhja poole, et vabastada riik Saddam Husseini võimu alt.

Minu ülesanne oli neid kaitsta. Mu rühm oli hõivanud ühe hoone ja hiilinud juba varem määratud asukohtadesse julgestama, et vaenlased linna läbivaid mereväelasi varitseda ei saaks.

See ülesanne ei tundunud eriti raske – pigem tundsin rahulolu, et merejalaväelased olid minu poolel. Ma olin nende relvade võimsust näinud ning nende vastu sõdida ei oleks küll tahtnud. Iraagi armeel ei olnud lootustki. Ning üleüldse tundus, et iraaklased on ala juba maha jätnud.

Sõda oli alanud umbes kaks nädalat varem. Minu rühm Charlie (hiljem Cadillac) SEALi üksusest Team 3 oli aidanud seda 20. märtsi varahommikul alustada. Me maabusime Al-Faw

poolsaarel ja hõivasime seal naftaterminali, et Saddam ei saaks seda põlema panna, nagu ta oli teinud Esimese lahesõja ajal. Praegu aga oli meie ülesanne abistada põhja poole Bagdadi suunas marssivaid mereväelasi.

Ma olin SEAL1, mereväe eriüksuslane, erioperatsioonides osalemiseks välja õpetatud. SEAL tähendab merd, õhku ja maad (SEa, Air, Land) ning kirjeldab võrdlemisi hästi meie tegutsemisala ulatust. Praegusel juhul olime kaugel sisemaal, palju kaugemal, kui SEAL harilikult tegutses, kuid terrorismivastase sõja jätkudes muutus see tavaliseks. Mul oli sõdalaseks treenimisele kulunud peaaegu kolm aastat; ma olin selleks võitluseks valmis, või vähemalt nii valmis kui võimalik.

Relv, mida hoidsin, oli .300 Win Mag, poltlukuga snaiperrelv, mis kuulus mu rühmaülemale. Ta oli tänavat juba tükk aega valvanud ja vajas pausi. Et ta mu enda asemele valvama valis ja mulle oma relva andis, näitas, kui palju ta mind usaldas. Ma olin üksuses alles uus tüüp, algaja ehk roheline. SEALi standardite järgi tuli mind alles proovile panna.

Ma ei olnud veel isegi SEALi snaipriks välja õppinud. Tahtsin küll hullupööra snaipriks saada, kuid arenguruumi oli veel palju. Et ülemus mulle sel hommikul relva andis, oli tema viis kontrollida, kas minus on, mida vaja.

Olime linna servas vana lagunenud hoone katusel, kust merejalaväelased pidid mööda minema. Meie all auklikul teel keerutas tuul tolmu ja prahti. Haises nagu rentslis – mõtlesin, et Iraagi lehaga ei harju ma küll kunagi ära.

“Merejalaväelased tulevad,” ütles ülemus, kui maja värisema hakkas. “Jälgi edasi.”

Ma vaatasin läbi optika. Liikvel oli ainult see naine ja võib-olla üks või kaks last.

Jälgisin, kuidas meie salgad lähemale jõudsid. Kümme noort ja uhket mundris merejalaväelast väljusid sõidukitest ja kogunesid jalgsipatrulliks. Sel ajal, kui ameeriklased organiseerusid, võttis naine midagi riiete alt ja tõmbas seda järsult.

Ta oli valmis seadnud granaadi. Ma ei taibanud seda kohe.

“Midagi kollast paistab,” kirjeldasin ülemale samal ajal, kui ta ise ka vaatas. “Tal on midagi kollast ...”

“See on granaat,” ütles ülem. “Hiina granaat.”

“Kurat.”

“Tulista!”

“Aga ...”

“Tulista! Sihi granaati! Merejalaväelased ...”

Ma kõhklesin. Keegi üritas merejalaväelasi raadio teel kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Nad liikusid mööda tänavat naise suunas.

“Tulista!” käskis ülem.

Ma surusin sõrme päästikule. Kuul kargas välja. Ma tulistasin. Granaat kukkus. Kui granaat õhku lendas, tulistasin uuesti.

See oli esimene kord, kui ma kellegi snaiperrelvaga tapsin. Ning esimene ja ainus kord Iraagis, kui ma tapsin kellegi, kes ei olnud meessoost sõdija.

Minu kohus oli tulistada ja ma ei kahetse seda. See naine oli juba surnud. Ma lihtsalt tegin nii, et ta ei võtaks endaga kaasa ühtegi merejalaväelast.

Oli selge, et vähe sellest, et ta mereväelasi tappa tahtis, ei hoolinud ta ka kellestki teisest läheduses, kelle granaat oleks õhku lasknud või kes oleks võinud tulevahetuses surma saada. Lapsed tänaval, inimesed majades, võib-olla tema enda laps ...

Kurjus oli ta liialt pimestatud, et nendele mõelda. Ta ainus soov oli ameeriklaste surm, ükskõik mis hinnaga.

Ma võin seista Jumala ees puhta südametunnistusega, et tegin oma tööd. Kuid ma vihkasin kogu hingest kurjust, mis selle naise haaranud oli. Ma vihkan seda tänase päevani.

Metsik, põlastusväärne kurjus. Just sellega me Iraagis

võitlesimegi. Kuidagi teistmoodi seda, millega seal kokku puutusime, kirjeldada tõesti ei saa.

Inimesed küsivad minult alailma: “Mitu inimest sa tapnud oled?” Minu tavaline vastus on: “Kas sellest sõltub, kui kõva mees ma olen?”

Arv pole minu jaoks tähtis. Mu ainus soov on, et oleksin tapnud rohkem. Mitte et sellega kiidelda saaks, vaid sellepärast, et ma usun, et maailm on ameeriklaste elusid võtvate mässulisteta parem paik. Kõik, keda ma Iraagis tulistasin, üritasid kahjustada ameeriklasi või uuele valitsusele lojaalseid iraaklasi.

SEALi liikmena oli see mu töö. Ma tapsin vaenlasi: vaenlasi, keda nägin päevast päeva plaanitsemas, kuidas minu kaasmaalasi tappa. Mind painab, et see neil õnnestus. Küll üsna harva, kuid ka üheainsa ameeriklase elu on liiga suur kaotus.

Ma ei muretse selle pärast, mida inimesed minust arvavad. See on üks asjadest, mida ma üles kasvades oma isa juures kõige rohkem imetlesin. Teda ei huvitanud üldse, mida teised arvasid. Ta oli see, kes oli. See on üks olulisemaist omadustest, mis on mind terve mõistuse juures hoidnud.

Oma eluloo avaldamise idee on minu jaoks ikka veel pisut häiriv. Esiteks olen ma alati mõelnud, et kui keegi tahab teada, missugune on SEALi sõduri elu, mingu ja saagu ise endale Trident: teenigu välja meie märk, meie olemuse sümbol. Läbigu meie väljaõpe, tehku ohverdusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Ainult nii saabki teada.

Teiseks – ja see on veel olulisem – keda huvitab minu elu? Ma olen samasugune kui kõik teised.

Ma olen oma elus sattunud üsna pöörastesse olukordadesse. Inimesed on mulle öelnud, et need on huvitavad. Mina sellest aru ei saa. Teised räägivad, et tahavad mu elust ja üleelamistest raamatuid kirjutada. Ma leian, et see on imelik, kuid samas tunnen, et see on minu elu ja minu lugu ning et parem olgu see siis mina, kes selle paberile paneb, täpselt nii, nagu see tegelikult juhtus.

Pealegi on palju neid, kes vääriksid tunnustust, ja kui ma seda lugu kirja ei pane, võivad nad tähelepanuta jääda. See mõte ei meeldi mulle üldse. Mu kaaslased on rohkem austust väärt kui mina.

Mereväe kinnitusel olen ma kõige rohkem tapnud snaiper Ameerika sõjaväes,

nii minevikus kui olevikus. See on vist tõsi. Nad muudavad seda arvu kogu aeg. Ühel nädalal on see 160 (“ametlik” arv selle kirjatüki kirjutamise ajal), siis kõvasti suurem, siis jälle kuskil vahepeal. Kui te kindlat arvu tahate, küsige mereväelt – õigel hetkel võite isegi tõe kätte saada.

Inimesed tahavad alati arve. Isegi kui merevägi mul neid avaldada lubaks – minult ei saa te ühtegi. Ma pole arvude inimene. SEALid on vaikivad sõdalased ja ma olen SEAL hinge põhjani. Kui te tahate tervet lugu, hankige endale Trident. Kui tahate minu kohta midagi teada, küsige SEALilt.

Kui tahate teada, millest ma olen valmis rääkima, ja osakest ka sellest, mida ma hea meelega ei avalda, lugege edasi.

Ma olen alati öelnud, et ma pole parim laskur ega parim snaiper. Ma ei ürita sellega oma oskusi maha teha. Ma olen kahtlemata nende viimistlemiseks kõvasti tööd teinud. Mul olid suurepärased instruktorid, kes väärivad palju tunnustust. Ning kõigil mu kaaslastel – teistel SEALidel, merejalaväelastel ja maaväe sõduritel, kes minuga koos võitlesid ja aitasid mul mu tööd teha – oli mu edus otsustav roll. Kuid mu suur tapmiste koguarv ja “legend” on tekkinud tänu sellele, et ma olen tihti olnud päris suures pasas.

Teiste sõnadega: mul oli rohkem võimalusi kui enamikul. Vahetult enne Iraagi sõja algust kuni sõjaväest lahkumiseni aastal 2009 saadeti mind pidevalt järjestikustele missioonidele. Mul vedas, et sattusin otse sündmuste keerisesse.

Inimesed küsivad tihti veel ühte asja: “Kas sul oli raskusi Iraagis nii paljude inimeste tapmisega?”

Ma ütlen neile: “Ei.”

Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Esimesel korral, kui sa kedagi lased, muutud natuke närviliseks. Sa mõtled: kas ma võin tõesti teda tulistada? On see tegelikult ka okei? Kuid pärast vaenlase tapmist näed, et see tõesti on okei. Sa ütled: suurepärane.

Sa teed seda uuesti. Ja uuesti. Sa teed seda selleks, et vaenlane ei tapaks sind ega su kaasmaalasi. Sa teed seda niikaua, kuni pole enam kedagi tappa.

Selline on sõda.

Mulle meeldis, mida ma tegin. Meeldib siiamaani. Kui asjaolud oleksid teised – kui ma ei peaks koos oma perekonnaga olema – läheksin ma kohe tagasi. Ma ei valeta ega liialda, kui ütlen, et see oli lõbus. SEALi sõduriks olemine oli mu elu parim aeg.

Inimesed üritavad mind liigitada igasugustesse kategooriatesse: kõva mees, vana hea tüüp, sitapea, snaiper, SEAL ja arvatavasti veel paljudesse, mis trükimusta ei kannata. See kõik võib ka iga kell tõsi olla. Lõppude lõpuks on mu lugu, nii Iraagis kui pärast seda, millestki enamast kui lihtsalt inimeste tapmisest või isegi oma riigi eest võitlemisest.

See on sellest, kuidas olla mees. Ja see on armastusest, nii nagu see on ka vihkamisest.

1 SEAL tähendab nii USA mereväe eriüksust kui selles teenivat sõdurit. (Siin ja edaspidi toimetajate märkused.)