Читать книгу Ameerika snaiper - Chris Kyle - Страница 5

1

Täkkude taltsutamine ja muud viisid, kuidas lõbusalt aega veeta

Hingelt kauboi

Igal lool on algus.

Minu oma algab Põhja-Texase keskosas. Ma kasvasin üles väikelinnades, kus õppisin, kui tähtis on perekond ja traditsioonilised väärtused nagu patriotism, iseseisvus ja oma perekonna ja naabrite eest hoolitsemine. Ma olen uhke, et üritan siiamaani nende väärtuste järgi elada. Mul on tugev õiglustunne. See on suhteliselt mustvalge. Ma ei näe eriti halli. Ma usun, et teisi kaitsta on oluline. Raske töö mind ei heiduta. Samas meeldib mulle ka lõbutseda. Elu on liiga lühike, et seda mitte teha.

Mind kasvatati ja ma elan praeguseni kristlikus vaimus. Kui ma peaksin oma prioriteedid ritta seadma, oleks järjestus: Jumal, riik ja perekond. Viimase kahe positsiooni üle võib mingil määral vaielda – olen hakanud uskuma, et teatud asjaoludel võib perekond olla tähtsam kui riik. Kuid see on napp võit.

Mulle on alati meeldinud relvad ja jahtimine ning ilmselt võib öelda, et ma olen alati olnud kauboi. Ratsutama hakkasin ma umbes samal ajal kui kõndima. Praegu ei nimetaks ma ennast enam tõeliseks kauboiks, sest rantšos töötamisest on möödas juba palju aastaid ja arvatavasti olen sadulas omandatud oskustest palju kaotanud. Siiski, kui ma ei ole südames SEAL, olen kauboi, või vähemalt peaksin olema. Probleem on selles, et kauboina perele elatist teenida on päris keeruline.

Ma ei mäleta, millal ma jahil käimisega alustasin, kuid arvatavasti olin väga noor. Mu perekonnal oli meie majast paari kilomeetri kaugusel hirvede jahirendilepingu ala, kus igal talvel jahtimas käisime. (Hirvede jahirendilepingu ala on maa, millel omanik rendib teatud ajaperioodiks jahtimisõigusi: te maksate raha ja saate õiguse jahile minna. Siinkandis on see päris tavaline.) Lisaks hirvedele jahtisime sõltuvalt hooajast kalkuneid, tuvisid või vutte. “Meie” olime ema, isa ja mu vend, kes on minust neli aastat noorem. Nädalavahetused veetsime vanas haagismajas. See ei olnud väga suur, kuid me olime väike ja kokkuhoidev perekond ja meil oli väga lõbus.

Mu isa töötas Southwestern Bell ja AT&Ts, tema karjääri jooksul jagunes see kaheks ja liideti siis uuesti kokku üheks ettevõtteks. Ta oli juhataja ja ametikõrgenduste tõttu pidime iga paari aasta tagant kolima. Seega mõnes mõttes kasvasin ma üles terves Texases.

Vaatamata edule vihkas isa oma tööd. Tegelikult isegi mitte tööd, vaid sellega kaasnevat bürokraatiat. Asjaolu, et ta pidi töötama kontoris. Ta vihkas südamest iga päev ülikonna ja lipsu kandmist.

“Pole oluline, kui palju sa raha teenid,” tavatses isa mulle öelda. “See pole midagi väärt, kui sa pole õnnelik.” See on kõige väärtuslikum nõuanne, mis ta mulle andnud on. Tee seda, mida sa tahad teha. Seda põhimõtet olen üritanud järgida tänase päevani.

Lapsepõlves oli mu isa mõneski mõttes mu parim sõber, kuid samal ajal suutis ta seda kombineerida paraja koguse isaliku distsipliiniga. Piir oli paigas ja mul polnud kunagi tahtmist sellest üle astuda. Ma sain oma teenitud keretäied, kuid mitte kunagi ülemäära ega vihaga. Kui isa oli pahane, ootas ta enne keretäie andmist paar minutit, et maha rahuneda – ja klobimisele järgnes kallistus.

Mu venna sõnul olime temaga kogu aeg üksteisel kõris kinni. Ma ei tea, kas see on päris tõsi, kuid kisklemist oli omajagu. Ta oli minust noorem ja väiksem, kuid ta tegi, mis suutis, ja ei andnud kunagi alla. Tal on tugev iseloom, tänase päevani on ta üks mu lähedasemaid sõpru. Me tegime üksteise elu põrguks, kuid meil oli ka väga lõbus ja me teadsime alati, et seisame teineteise eest.

Keskkoolis oli fuajees pantri kuju. Meil oli traditsioon, et abituriendid panid igal aastal rebaste ristimise ajal uustulnukad pantri selga istuma. Rebased üritasid muidugi vastu hakata. Kui mu vend keskkooli läks, olin mina juba lõpetanud, kuid tema ristimise ajaks tulin kooli ja panin välja sada dollarit sellele, kes suudaks ta kujule istuma panna.

See sada dollarit on mul siiamaani alles.

Kuigi ma sattusin paljudesse kaklustesse, ei olnud ma enamasti algataja. Mu isa tegi selgeks, et kui ta teada saab, et olen kakluse algatanud, annab ta mulle keretäie. Me pidime kaklemisest üle olema.

Enesekaitse oli teine lugu. Venna kaitsmine oli veelgi parem: kui keegi üritas ta kallal norida, said nad minu käest. Ma olin ainus, kes teda nüpeldada tohtis.

Millalgi hakkasin nooremate eest, keda kiusati, välja astuma. Tundsin, et pean nende eest seisma. Sellest sai minu kohus.

Võib-olla algas see sellest, et üritasin leida vabandust kakelda ilma, et ma pahandustesse satuksin. Tegelikult peitus põhjus arvatavasti rohkemas – usun, et isa õiglustunne ja ausa mängu põhimõte mõjutasid mind rohkem, kui ma tol ajal aru sain, ja isegi rohkem, kui ma seda praegu täiskasvanuna öelda oskan. Oli põhjus mis tahes, igal juhul andis see mulle piisavalt võimalusi kaklustesse sattuda.

Mu perekond oli sügavalt usklik. Mu isa oli diakon ja ema õpetas pühapäevakoolis. Ma mäletan aega, kui me käisime kirikus igal pühapäeva hommikul ning igal pühapäeva ja kolmapäeva õhtul. Siiski ei pidanud me ennast ülemäära usklikeks, me olime lihtsalt head inimesed, kes uskusid Jumalasse ja olid kirikuga seotud. Tõsi on, et tol ajal kirikus käimine mulle enamasti ei meeldinud.

Mu isa tegi kõvasti tööd. Ma kahtlustan, et see oli tal veres – tema isa oli Kansase põllumees, ja need inimesed tegid tohutult tööd. Ühest töökohast ei piisanud mu isale kunagi. Kui ma väike olin, pidas ta mõnda aega söödapoodi ja meil oli tagasi-

hoidliku suurusega rantšo, kus me kõik töötama pidime. Nüüd on ta pensionil, kuid käib ikka kohalikku loomaarsti abistamas, kui ta just parasjagu oma väikese rantšoga ei tegele.

Mu ema tegi samuti kõvasti tööd. Kui mu vend ja mina olime piisavalt vanad, et meid võis omaette jätta, läks ema alaealiste

kinnipidamiskohta nõustajaks. Töö oli raske, päev otsa tuli tegeleda

käitumisraskustega lastega ning lõpuks vahetas ta ametit. Nüüd on ka tema pensionil, kuid hoiab end tegevuses poole kohaga töö ja lastelastega.

Töö rantšos sisustas ka mu koolipäevi. Mu vennal ja minul oli pärast kooli ja nädalavahetustel igasuguseid majapidamistöid: hobuste eest hoolitsemine ja nende toitmine, karjal silma peal hoidmine ja aedade kontrollimine.

Kariloomadega on alati mõni jama. Ma olen saanud hoope jalga, rinda ja isegi sinna, kuhu päike ei paista. Pähe pole ma siiski ühtegi hoopi saanud. Võib-olla oleks see mu paika pannud.

Mõnda aega kasvatasin härgi ja mullikaid Ameerika tulevikupõllumeeste, FFA2 jaoks. (Ametlikult on selle nimi nüüd Rahvuslik FFA Organisatsioon.) Mulle meeldis see väga ja ma veetsin palju aega karja sugedes ja ette näidates, ehkki loomadega tegelemine võib olla ka masendav. Ma sain tihti nende peale vihaseks ja pidasin ennast maailma valitsejaks. Mind teati selle poolest, et kui miski muu ei aidanud, lajatasin ma vastu nende suuri kõvasid päid ja üritasin neile aru pähe panna. Nii murdsin kaks korda käeluu.

Nagu ma juba ütlesin, hoop vastu pead oleks mu ehk paika pannud.

Relvadega kokku puutudes hoidsin pea selge, ehkki olin nende suhtes kirglik. Nagu paljudel teistel poistel oli mu esimene “relv” Daisy pumbatav BB-vintpüss – mida rohkem pumbata, seda tugevam on lask. Hiljem oli mul süsihappegaasiga töötav revolver, mis nägi välja nagu vana 1860. aasta Colt Peacemakeri mudel. Sellest ajast saadik olen ma eelistanud Metsiku Lääne tulirelvi ning pärast mereväest lahkumist hakkasin ma kenamaid koopiaid kollektsioneerima. Mu lemmik on 1861. aasta Colt Navy revolvri koopia, mis toodetud vanadel treipinkidel.

Oma esimese tõelise relva sain 7- või 8aastaselt. Selleks oli poltlukuga 30-06. Relv oli niivõrd “täiskasvanulik”, et alguses ei julgenud ma sellest tulistadagi. Mulle hakkas see väga meeldima, kuid ma mäletan, et mida ma tegelikult tahtsin, oli mu venna Marlin 30-30. See oli vibulukuga, kauboi stiilis.

Jah, sellega oli oma teema.

Täkkude taltsutamine

Sa ei ole kauboi enne, kui sa oled võimeline hobust välja õpetama. Hakkasin seda harjutama, kui olin keskkoolis; alguses ei teadnud ma suurt midagi. Teadsin vaid seda: hüppa neile selga ja ratsuta, kuni nad enam ei puikle. Tee kõik, et seljas püsida.

Vanemaks saades õppisin palju juurde, kuid suurem osa mu esimestest oskustest tuli töö käigus – n-ö hobuse seljas. Hobune tegi midagi, mina tegin midagi. Kuni jõudsime mõistmiseni.

Tõenäoliselt kõige tähtsam õppetund oli kannatlikkus. Ma ei olnud loomult kannatlik inimene. Pidin selle ande hobustega töötades välja arendama; snaipriks saades ja isegi oma naisega kurameerides osutus see äärmiselt väärtuslikuks.

Erinevalt kariloomadest ei leidnud ma hobuse löömiseks kunagi põhjust. Ratsuta nendega, kuni nad ära väsivad, seda muidugi. Püsi neil seljas, kuni nad aru saavad, kes on boss, absoluutselt. Aga hobust lüüa? Selleks ei olnud kunagi piisavalt head põhjust. Hobused on targemad kui kariloomad. Kui piisavalt aega ja

kannatlikkust panustada, saab hobuse koostööd tegema panna.

Ma ei tea, kas mul oli annet hobuste taltsutamiseks või mitte, kuid nendega tegelemine pakkus mulle rahuldust. Seega pole väga üllatav, et võtsin rodeovõistlustest osa juba kooliajal. Keskkoolis tegin sporti – mängisin pesapalli ja jalgpalli – kuid miski ei olnud võrreldav põnevusega, mida pakkus rodeo.

Igas keskkoolis on erinevad klikid: sportlased, nohikud ja nii edasi. Kamp, kellega mina kokku hoidsin, oli “lassotajaid”. Me kandsime saapaid ja teksapükse ja üldse käitusime ja nägime välja nagu kauboid.

Ma polnud tõeline lassotaja – tol ajal ei suutnud ma lassoga kinni püüda ühtegi suuremat vasikat –, kuid see ei takistanud mul 16aastaselt rodeotest osa võtmast.

Ma hakkasin pullide ja hobustega ratsutamas käima ühes väikeses kohas, kus 20 dollari eest sai ratsutada nii kaua, kui seljas püsisid. Varustuse pidi ise kaasa võtma: kannused, jalakaitsmed, ratsmed. Midagi glamuurset seal polnud: sa ronisid selga, kukkusid maha ja ronisid uuesti selga. Tasapisi suutsin seljas püsida järjest kauem ja lõpuks jõudsin niikaugele, et tundsin ennast piisavalt enesekindlalt, et võtta osa paarist kohalikust rodeost.

Pulli taltsutamine käib natuke teistmoodi kui hobuse ohjeldamine. Nad puiklevad vastu ja nende nahk on nii lahtine, et kui nad liiguvad, ei liigu sa mitte ainult edasi, vaid libised ka küljelt küljele. Ja pullid tiirutavad kõvasti. Ütleme nii: pulli seljas püsimine ei ole kerge.

Ma ratsutasin pullidega ligikaudu aasta, kuid suurema eduta. Targemaks saades võtsin ette hobused ja proovisin saduldatud täku taltsutamist. See on klassikaline ala, kus tuleb lisaks 8sekundilisele sadulas püsimisele teha seda ka stiilselt ja osavalt. Mingil põhjusel läks mul sellel alal palju paremini kui teistel, seetõttu tegelesin sellega päris tükk aega, võitsin mitu vööpannalt ja rohkem kui ühe uhke sadula. Ma ei olnud just tšempion, kuid mul läks piisavalt hästi, et baarides auhinnaraha eest välja teha.

Peale selle sain ma pandlajänkude tähelepanu osaliseks – pandlajänkud on nais-groupie’de rodeoversioon. Kõik läks hästi. Mulle meeldis linnast linna sõita, reisida, pidutseda ja ratsutada.

Seda võiks nimetada kauboi elustiiliks.

Ma jätkasin ratsutamisega pärast keskkooli lõpetamist aastal 1992, kui hakkasin käima Tarletoni ülikooli kolledžis Stephenville’is Texases. Tarleton asutati 1899. aastal ja see liitus Texase A&M3 ülikoolide süsteemiga aastal 1917. See on suuruselt kolmas iseseisev põllumajandusülikool riigis. Kool on tuntud suurepäraste rantšopidajate, farmerite ja põllumajandusõppejõudude koolitajana.

Sel ajal tahtsin saada rantšopidajaks. Enne sisseastumist olin pisut kaalunud ka sõjaväkke minemist. Mu emapoolne vanaisa oli USA õhuväe piloot ja mõnda aega arvasin, et minust võiks saada lendur. Seejärel mõtlesin hakata merejalaväelaseks – ma tahtsin näha tõelist sõjategevust. Mõte võitlusest meeldis mulle. Natuke olin kuulnud ka erioperatsioonidest ja mõtlesin liituda merejalaväelaste luureüksusega, mereväe eliitüksusega. Kuid mu perekond, eriti ema, tahtis, et ma läheksin kolledžisse. Lõpuks jäin nõusse: otsustasin, et lähen kõigepealt kooli ja seejärel sõjaväkke. Lootsin, et siis saan enne asjalikuks hakkamist veel mõnda aega pidutseda.

Ma tegelesin ikka veel rodeoga ja olin selles juba päris osav. Kuid mu karjäär lõppes järsult esimese õppeaasta lõpus, kui üks täkk Texases Rendonis võistluste ajal rennis üle minu keeras. Seda pealt näinud mehed ei saanud renni avada, kuna hobune oli ees, nad pidid looma üle minu eemale sikutama. Mul oli üks jalg ikka veel jaluses ning mind lohistati ja tõugati nii kõvasti, et kaotasin teadvuse. Ärkasin alles päästehelikopteris teel haiglasse. Mu

randmetesse pandi vardad, õlg oli nihestatud, ribid katki ning kops ja neer muljutud.

Kõige hullem taastumise juures olid arvatavasti need neetud vardad. Tegelikult olid need suured, umbes poolesentimeetrise paksusega kruvid. Need ulatusid mu randmetest mõlemalt poolt paar sentimeetrit välja täpselt nagu Frankensteini koletisel. Need sügelesid ja nägid imelikud välja, kuid hoidsid mu käsi koos.

Paar nädalat pärast vigastust otsustasin, et on aeg helistada ühele tüdrukule, keda olin tahtnud välja kutsuda. Ma ei tahtnud lasta varrastel mind lõbutsemast segada. Me sõitsime autoga ja üks neist pikkadest metallkruvidest käis sõidu ajal pidevalt vastu auto helisignaali. See ajas mu nii raevu, et murdsin varda lõpuks naha lähedalt ära. Tüdrukule see vist väga muljet ei avaldanud. Kohting lõppes vara.

Mu rodeokarjäär oli läbi, kuid ma jätkasin pidutsemist, nagu oleksin ikka veel ringreisil. Raha sai võrdlemisi kiiresti otsa, nii et hakkasin kooli kõrvale tööd otsima. Sain puidutehasesse laiali-

vedajaks, tassisin puitu ja muid materjale.

Ma olin korralik töötaja ja see vist paistis välja. Ükskord tuli mu juurde üks mees ja hakkas minuga rääkima.

“Ma tean ühte venda, kellel on rantšo ja kes otsib palga-

töötajat,” ütles ta. “Tahtsin teada, kas sa oleksid huvitatud.”

“Oh sa raisk!” ütlesin talle. “Ma lähen kohe sinna.”

Seega sai minust rantšoabiline – tõeline kauboi –, kuigi käisin ikka veel põhikohaga koolis.

Elu kauboina

Ma läksin tööle David Landrumi juurde Hood Countys Texases ja sain ruttu aru, et ma ei olnud kaugeltki nii kõva kauboi, kui arvasin. David võttis mu käsile. Ta õpetas mulle rantšos töötamise kohta kõike ja enamgi veel. Ta oli järsk mees ja sõimas mind pealaest jalatallani. Kui ma midagi hästi tegin, ei öelnud ta midagi. Mulle hakkas ta väga meeldima.

Rantšos töötamine on taevalik. See on raske elu, rasket tööd on palju, aga sellele vaatamata on see lihtne elu. Sa oled kogu aeg väljas. Enamik päevi oled sa ainult koos loomadega. Sa ei pea tegelema inimeste, kontorite ega muu mõttetu pasaga. Sa lihtsalt teed oma tööd.

Davidi valdus oli kümme tuhat aakrit suur. See oli tõeline rantšo, vanakooli värk – kevadisel karjaajamisel oli meil isegi

söögivagun.

Ma jutustan teile. Koht oli ilus, laugete mägede, paari oja ja lagendikega, mida vaadates sa tundsid, et oled elus. Rantšo südames oli vana maja, mis 19. sajandil oli ilmselt olnud vahejaam ehk võõrastemaja. See oli majesteetlik hoone, ees ja taga varjulised verandad, sees mõnusa suurusega ruumid ja suur kamin, mis soojendas nii hinge kui keha.

Kuna ma olin rantšoabiline, olid minu eluruumid muidugi natuke algelisemad. Mul oli niinimetatud koikumaja, mis napilt ühe koiku mahutaski. Tuba oli umbes kaks korda neli meetrit suur, enamiku sellest võttiski voodi. Kappide jaoks ruumi polnud, riided, kaasa arvatud aluspesu, riputasin toru külge.

Seinad polnud soojustatud. Kesk-Texases läheb talvel üsna külmaks – isegi siis, kui gaasipliit töötas täiel võimsusel ja voodi kõrval oli elektriradiaator, pidin ikkagi magama riietega. Kuid kõige hullem oli see, et põrandalaudade all polnud korralikku vundamenti. Pidin pidevalt võitlema pesukarude ja vöölastega, kes tegid endale uru otse mu voodi alla. Pesukarud olid tüütud ja jultunud; ma lasin maha vist kakskümmend pesukaru, enne kui nad lõpuks aru said, et nad ei ole mu maja all teretulnud.

Alguses töötasin traktoritega ja külvasin kariloomadele talinisu. Seejärel tuli karjale sööda etteandmine. Lõpuks otsustas David, et ma jään sinna, ja hakkas mulle vastutusrikkamaid töid andma. Ta tõstis mu palga 400-le dollarile kuus.

Pärast viimast loengut kella ühe või kahe ajal pärastlõunal läksin rantšosse. Seal töötasin päikeseloojanguni, seejärel õppisin natuke ja heitsin magama. Hommikul toitsin kõigepealt hobused ja siis läksin kooli. Kõige parem aeg oli suvi. Ma olin hobuse seljas kella viiest hommikul kuni üheksani õhtul.

Lõpuks hakkasin ma treenima ja oksjonile viimiseks ette

valmistama “eraldushobuseid”. (Eraldushobused aitavad kauboidel lehmi karjast välja eraldada. Sellised tööhobused on rantšos tähtsad, hea loom maksab päris palju.)

Nii ma lõpuks õppisingi hobustega hakkama saama ja muutusin varasemaga võrreldes palju kannatlikumaks. Kui sa hobuse peale ärritud, võid looma eluks ajaks ära rikkuda. Ma õppisin, kuidas nendega rahulik ja leebe olla.

Hobused on ülimalt targad. Nad õpivad kiiresti – kui sa õigesti käitud. Sa näitad neile midagi väga väikest ette, seejärel ootad ja teed seda uuesti. Hobune limpsib õppimise ajal mokkasid. Seda ma just ootasingi. Õppetund tuleb pooleli jätta õigel hetkel, kui kõik sujub, ja jätkata järgmisel päeval.

Muidugi võttis kõige selle õppimine aega. Iga kord, kui ma midagi tuksi keerasin, andis boss sellest teada. Ta hakkas mind kohe sõimama ja ütles, et ma olen mõttetu sitapea. Kuid ma ei vihastanud Davidi peale kunagi. Omaette mõtlesin: ma tean, et suudan paremini ja ma tõestan seda sulle.

Tuleb välja, et SEALiks saamiseks täpselt sellist suhtumist vaja ongi.

Mereväelt “ei”

Loomi karjatades oli mul palju aega ja ruumi, et mõelda, mida edasi teha. Õppimine ja kooliskäimine ei olnud minu rida. Kuna mu rodeokarjäär oli lõppenud, otsustasin, et tulen kolledžist ära, lõpetan rantšos töötamise ja teen teoks oma esialgse plaani: liitun sõjaväega ja hakkan sõduriks. Kuna just seda ma tegelikult teha tahtsingi, ei olnud mõtet enam oodata.

Nii ma ühel päeval 1996. aastal värbajate juurde läksingi, kindla sooviga end kirja panna.

Värbamisjaam oli nagu pisike omamoodi kaubanduskeskus. Maaväe, mereväe, merejalaväe ja õhuväe kontorid seisid kõrvuti reas. Kõik nad takseerisid uusi sisseastuvaid nägusid. Nende vahel käis võistlus ja see ei olnud just sõbralik.

Kõigepealt läksin merejalaväe ukse taha, kuid neil oli lõuna. Kui ära minema hakkasin, kutsus mind enda juurde maaväe värbaja.

“Hei,” hõikas ta, “tule korra õige siia.”

Pole põhjust mitte minna, mõtlesin. Ja läksingi.

“Mida sa sõjaväes teha tahaksid?” küsis ta.

Ma ütlesin, et mulle meeldiks käia erioperatsioonidel, ning selle põhjal, mida ma olen kuulnud maaväe erivägedest, tahaksin ma teenida selles väeliigis – juhul, kui ma liitun maaväega. (Eriüksus on maaväe eliitüksus, mis käib erioperatsioonidel. Mõistet “eriüksus” kasutatakse mõnikord valesti, sellega tähistatakse erioperatsioonide üksuseid üldiselt, kuid kui mina seda kasutan, mõtlen ma maaväe üksust.)

Et eriüksusesse saada, pidi tollal olema seersant. Mulle asja tuumani jõudmiseks pikalt oodata ei meeldinud. “Sa võiksid saada jalaväe eriüksuslaseks,” soovitas värbaja.

Ma ei teadnud jalaväe eriüksuslastest suurt midagi, kuid see, mis ta mulle rääkis, tundus päris ahvatlev: lennukitest väljahüppamine, sihtmärkide ründamine, käsirelvade eksperdiks saamine. Ta avas mu silmad uutele võimalustele, kuid päris ära mind ei rääkinud.

“Ma mõtlen selle peale,” ütlesin ja tõusin, et lahkuda.

Kui majast välja astuma hakkasin, hüüdis mind mereväe värbaja.

“Hei, sina,” ütles ta, “tule siia!” Kõndisin tema juurde.

“Millest te seal rääkisite?” küsis ta.

“Ma tahtsin eriüksusesse minna,” vastasin, “aga selleks peab seersant olema. Seega rääkisime jalaväe eriüksuslastest.”

“Või nii. Kas sa SEALidest oled midagi kuulnud?”

Tol ajal olid SEALid veel suhteliselt tundmatud. Olin neist natuke kuulnud, kuid ei teadnud suurt midagi. Tõenäoliselt kehitasin õlgu.

“Tule sisse,” ütles meremees. “Ma räägin sulle neist.”

Ta hakkas mulle rääkima BUD/Sist4 ehk veealuse õhkimise ja SEALi baasväljaõppest – ettevalmistavast koolist, mille kõik SEALid läbima peavad. Tänapäeval on SEALide ja BUD/Si kohta sadu filme ja raamatuid, meie väljaõppe kohta on isegi Wikipedias päris pikk sissekanne. Kuid tol ajal oli BUD/S palju salapärasem, vähemalt minu jaoks. Kui kuulsin, kui raske see on, kuidas instruktorid sind jooksutavad ja kuidas edasisele väljaõppele pääseb vähem kui 10 protsenti kursusest, avaldas see mulle muljet. Juba ainuüksi väljaõppe läbimiseks pidi olema kuradi vintske sell.

Selline väljakutse meeldis mulle.

Siis rääkis värbaja mulle missioonidest, kus SEALid ja nende eelkäijad UDTd5 käinud on. UDTd olid veealused õhkimismeeskonnad, akvalangistid, kes luurasid juba Teise maailmasõja ajal vaenlaste randu ja täitsid muid lahingutegevuse eriülesandeid. Teatakse lugusid Jaapani võimu all olevates randades läbi takistuste ujumistest ja rindetagustest võigastest lahingutest Vietnamis. See kõik oli ülikõva, ja lahkudes tahtsin ma SEALiks saada rohkem kui midagi muud.

Paljud värbajad, eriti head, on sisimas suuresti vargad, seegi värbaja polnud teistsugune. Kui ma tagasi läksin ja paberitele alla kirjutada tahtsin, ütles ta, et kui ma tahan kindel olla, et saan SEALi lepingu, pean nime kirjapanemise boonusest loobuma.

Nii ma tegin.

Ta ajas muidugi jama. Ma olen kindel, et mind boonusest loobuma panemine näitas teda heas valguses. Ma ei kahtle, et tal on ees suurepärane karjäär kasutatud autode müüjana.

Merevägi ei lubanud, et minust saab SEAL – selle privileegi pidin ise välja teenima. Kuid nad garanteerisid, et ma saan võimaluse proovida. Mulle sellest piisas, kuna see, et ma ebaõnnestuda võiksin, polnud üldse mõeldav.

Probleemiks sai see, et mulle isegi ei antud võimalust ebaõnnestuda.

Kui füüsilises kontrollis selgus, et mul on rodeoõnnetusest käes vardad, sain mereväest disklahvi. Ma üritasin vaielda, paluda, miski ei aidanud. Ma pakkusin välja, et kirjutan kinnituskirja, mille kohaselt ei ole merevägi mu käega juhtuva eest vastutav.

Nad ütlesid kohe ei.

Ma järeldasin, et sellega mu sõjaväekarjäär lõpeb.

Kõne

Kuna sõjavägi oli välistatud, keskendusin rantšokarjäärile ja kauboielule. Mul oli rantšos hea töökoht olemas, seega otsustasin, et kooli jääda pole mõtet. Jätsin kooli pooleli, kuigi lõpetamisest oli puudu vähem kui kuuskümmend ainepunkti.

David hakkas mulle kaks korda rohkem maksma ja andis rohkem kohustusi. Paremad pakkumised meelitasid mind lõpuks teistesse rantšodesse, kuid erinevatel põhjustel tulin kogu aeg Davidi omasse tagasi. Lõpuks, just enne 1997.–1998. aasta talve, sattusin Coloradosse.

Ma võtsin töö vastu pimesi, ja see osutus suureks veaks. Mõtlesin, et kuna olin kogu elu veetnud Texase tasandikel, oleks mägedesse ümberkolimine värskendav olustikumuutus.

Juhtus aga hoopis see, et sain töö ainsas Colorado osas, mis on lamedam kui Texas. Ja kus on palju külmem. Ei läinud kaua, kui helistasin Davidile ja küsisin, kas ta vajab abi.

“Tule aga tagasi,” ütles ta.

Ma hakkasin pakkima, kuid ei jõudnud sellega eriti kaugele. Enne kui kolimisettevalmistustega lõpetada jõudsin, sain telefonikõne mereväe värbajalt.

“Oled sa veel huvitatud SEALiks saamisest?” küsis ta.

“Mis siis on?”

“Me tahame sind mereväkke,” ütles värbaja.

“Kuigi mul on kätes vardad?”

“Ära selle pärast muretse.”

Ma ei muretsenud, vaid hakkasin kohe ettevalmistusi tegema.

2 Future Farmers of America

3 A&M – Agricultural and Mechanical (põllumajandulikku ja mehhaanilist haridust andvad ülikoolid)

4 Basic Underwater Demolition / SEAL

5 Underwater Demolition Teams