Читать книгу Ameerika snaiper - Chris Kyle - Страница 6

2

Külmavapped

Tere tulemast BUD/Si

“Pikali! Sada kätekõverdust! NÜÜD!”

Umbes kakssada kakskümmend meest hüppasid asfaldile ja hakkasid pumpama. Me olime kõik laigulistes välivormides, peas värskelt värvitud rohelised kiivrid. See oli BUD/Si väljaõppe algus. Me olime kartmatud, põnevil ja väga närvis.

Meid tambiti maasse ja meile meeldis see väga.

Instruktor ei vaevunud isegi oma kontorist, pisut eemal asuvast majast välja tulema. Ta sügav ja kergelt sadistlik hääl kandus

raskusteta hoovile, kuhu me kogunenud olime.

“Veel kätekõverdusi! Nelikümmend! NELIIIKÜMMEEEND!”

Mu käed ei olnud veel tulitama hakanud, kui kuulsin imelikku sisinat. Vaatasin üles, et näha, mis toimub.

Mind premeeriti veepahvakaga näkku. Välja oli ilmunud paar teist instruktorit, kes pritsisid meid tuletõrjevoolikutest. Igaüks, kes oli piisavalt loll, et üles vaadata, sai voolikust.

Tere tulemast BUD/Si.

“Jalatõsted! LÄKS!”

BUD/S on veealuse õhkimise ja SEALi baasväljaõpe, see on sissejuhatav kursus, mille peavad läbima kõik SEALi kandidaadid. Praegu tehakse seda väljaõpet mereväe erioperatsioonide keskuses Coronados Californias. See algab põhitõdede pähetagumisega, kandidaatidele õpetatakse kõike, mis neil vaja minema hakkab. Järgnevad kolm faasi: füüsiline treening, sukeldumine, lahingutegevus maismaal.

BUD/Sist ja sellest, kui karm seal on, on palju lugusid ja dokumentaalfilme. Mis selle kohta räägitakse, on üldiselt ka tõsi. (Või vähemalt enamjaolt tõsi. Merevägi ja instruktorid mahendavad pisut tegelikkust tõsielusarjade ja muude saadete jaoks. Siiski on ka lahjendatud versioonid üsnagi tõesed.) Kõigepealt tambivad instruktorid su maasse, ja seejärel tambivad nad sind veel natuke. Kui see on tehtud, antakse kere peale ja järelejäänut tambitakse uuesti maasse.

Saate umbes aru küll.

Mulle meeldis see väga. Ma vihkasin seda, jälestasin, needsin ... aga mulle meeldis.

Mage ja veel magedam

Niikaugele jõudmine oli võtnud enamiku mu aastast. Ma olin liitunud mereväega ja ilmusin baasväljaõppeks teenistusse veebruaris 1999. Treeninglaager oli võrdlemisi mage. Mäletan, et helistasin millalgi isale ja ütlesin, et baasväljaõpe on rantšotööga võrreldes kerge. See ei olnud hea. Ma liitusin mereväega, et olla SEAL ja endale väljakutseid esitada. Selle asemel läksin paksuks ja vormist välja.

Asi on selles, et treeninglaager on ettevalmistus laevas istumiseks. Mereväe kohta õpetatakse seal paljut, ja see on hea, kuid ma tahtsin midagi, mis oleks rohkem merejalaväelaste baasväljaõppe moodi – ma tahtsin füüsilist väljakutset. Mu vend läks merejalaväelaseks ja tuli treeninglaagrist tagasi vintskena ja tippvormis. Kui ma oleksin pärast treeninglaagrit kohe BUD/Si

läinud, oleksin seal arvatavasti põrunud. Nüüdseks on nad töömeetodit muutnud. BUD/Si treeninglaager on nüüd eraldi, suurem rõhk on vormi saamisel ja vormis püsimisel.

See kestab üle poole aasta ning on füüsiliselt ja vaimselt ülimalt pingeline. Nagu ma varem mainisin, on väljakukkujate protsent üle 90. Kõige kurikuulsam on BUD/Si Põrgunädal, mis tähendab 132 tundi järjest harjutusi ja füüsilist tegevust. Osa protseduure on aastate jooksul läbi proovitud ja muudetud ning ma usun, et neid arendatakse veelgi edasi. Põrgunädal on kõige nõudlikum füüsiline proovilepanek ja arvatavasti ka väljaõppe üks kõrgpunkt – või madalpunkt, oleneb vaatenurgast. Minu väljaõppe ajal oli Põrgunädal esimese faasi lõpus. Kuid sellest hiljem.

Õnneks ma otse BUD/Si ei läinud. Esmalt tuli mul veel läbida lisaväljaõpe, kuid BUD/Si instruktorite nappuse tõttu oli see mulle (ja paljudele teistele) võrdlemisi lihtne.

Mereväe eeskirjade kohaselt tuli mul valida eriala (sõjaväeline eriala, MOS6, nagu seda teenistuses tuntakse) juhuks, kui ma ei saa BUD/Sist läbi ja ei kvalifitseeru SEALiks. Valisin luure – uskusin naiivselt, et minust saab midagi James Bondi sarnast. Võite nüüd natuke naerda.

Seal väljaõppes hakkasin ma tõsisemalt treenima. Ma veetsin kolm kuud mereväe luure põhialustega tutvudes ja mis veelgi tähtsam, ennast paremasse vormi treenides. Ma juhtusin baasis nägema tõelisi SEALe ja see inspireeris mind trenni tegema. Käisin võimlas ja treenisin oma keha iga olulist osa: jalgu, rinnalihaseid, triitsepsi, biitsepsi jne. Lisaks hakkasin kolm korda nädalas jooksmas käima, kuus kuni kaksteist kilomeetrit päevas, kolm kilomeetrit sellest hüpates.

Ma vihkasin jooksmist, kuid mul hakkas välja arenema õige suhtumine: tuleb teha, mis iganes vaja.

Seal õppisin ma ka ujuma, või vähemalt paremini ujuma.

Texase osa, kust ma pärit olen, on veest kaugel. Muude asjade hulgas pidin selgeks saama külili ujumise – see stiil on SEALide puhul väga oluline.

Luurekooli lõpuks olin peaaegu vormis, kuid BUD/Si jaoks arvatavasti ikkagi mitte valmis. Kuigi ma tol ajal nii ei mõelnud, olin õnnega koos, et BUD/Si instruktoreid nii vähe oli – tänu sellele oli õpilasi liiga palju. Merevägi määras mu paariks nädalaks – vaba koha tekkimiseni – SEALi personaliga abistama. (Mu töö oli midagi suurte korporatsioonide personalijuhtimise taolist.)

Ma töötasin nendega ligikaudu pool päeva korraga, kas kaheksast keskpäevani või keskpäevast neljani. Kui ma parajasti ei töötanud, treenisin koos teiste SEALi kandidaatidega. Me tegime kaks tundi füüsilist trenni, sellist, mida vanakooli kehalise kasvatuse õpetajad kutsuvad võimlemisharjutusteks. Treening oli tavapärane: ülakeha tõsted, kätekõverdused, kükid.

Suuri raskusi me ei tõstnud. Seda sellepärast, et lihased liiga suureks ei kasvaks – jõudu on vaja, kuid samas on vaja ka maksimaalset paindlikkust.

Teisipäeviti ja neljapäeviti oli meil “kurnamisujumine” – ujusime, kuni vajusime väsimusest põhja. Reedeti olid pikad jooksmised, kas 16 või 20 kilomeetrit. Karm, aga BUD/Sis eeldati, et me suudame joosta pool maratoni.

Mu vanematel on siiani meeles vestlused, mis sel ajal pidasime. Ma üritasin neid eesolevaks ette valmistada. Nad ei teadnud SEALidest eriti midagi, ja see oli arvatavasti isegi hea.

Keegi oli maininud, et mu nimi võidakse ametlikest andmetest kustutada. Kui ma seda neile ütlesin, kortsutasid nad pisut kulmu.

Ma küsisin, kas nad on sellega nõus. Mitte et neil tõenäoliselt valikut oleks olnud.

“Sellest pole midagi,” kinnitas isa. Ema ei öelnud midagi. Nad olid mõlemad võrdlemisi mures, kuid üritasid seda varjata ja ei öelnud midagi, mis võiks mind heidutada.

Lõpuks, pärast umbes kuuekuist ootamist, treenimist ja veel natuke ootamist, saabusid korraldused: tule BUD/Si.

Kere peale saamine

Tõusin takso tagaistmelt püsti ja tõmbasin paraadvormi sirgu. Koti taksost välja vinnanud, hingasin sügavalt sisse ja hakkasin liikuma hoone poole, kus pidin endast teada andma. Ma olin 24aastane ja mu unistus oli just täide minemas.

Ja ühtlasi olin just kere peale saamas.

Oli pime, kuid mitte väga hilja, kuskil viie või kuue ringis õhtul. Ma pooleldi eeldasin, et uksest sisse astudes karatakse mulle kallale. Selle kohta, kui ränk BUD/Sis on, liigub igasuguseid kuulujutte, kuid tervet lugu ei kuule kunagi. Ootusärevus teeb asjad hullemaks.

Ma märkasin laua taga istuvat meest, kõndisin tema juurde ja tutvustasin ennast. Ta registreeris mu ning andis mulle toa ja korraldas muud haldusjamad, millega tegeleda tuli.

Kogu selle aja mõtlesin: “Kui raske see ikka saab olla.” Ja: “Kohe mind rünnatakse.”

Mõistagi oli mul raskusi magamajäämisega. Olin iga hetk valmis, et instruktorid kargavad sisse ja hakkavad nüpeldama. Olin ühtaegu põnevil ja natuke mures.

Hommik saabus vähimagi sekelduseta. Alles siis sain teada, et ma ei olnudki tegelikult BUD/Sis – veel ei olnud, ametlikult mitte. Siin taoti ainult põhitõed pähe. See oli alles BUD/Siks ettevalmistumine. Nagu abiratastega BUD/S. Kui SEALidel oleksid abirattad.

Põhitõdede õppimine kestis kuu. Nad küll karjusid meie peale, kuid see ei olnud BUD/Sile ligilähedanegi. Õppisime, mida meilt tulevikus oodatakse: näiteks kuidas takistusrada läbida. Et selleks ajaks, kui seda päriselt vaja läheb, oleksime valmis. Palju aega veetsime ka abitöid tehes, samal ajal kui teised klassid läbisid päris väljaõpet.

Põhitõdede õppimine oli lõbus. Mulle meeldis füüsiline osa, oma keha sundimine ja füüsiliste oskuste viimistlemine. Ma nägin, kuidas BUD/Si kandidaate koheldi ja mõtlesin: oi kurat, peab asja tõsiselt võtma hakkama ja rohkem trenni tegema.

Korraga, enne kui ma arugi sain, oli käes esimene faas. Väljaõpe läks karmimaks ja ma hakkasin tõsiselt kere peale saama. Korrapäraselt ja põhjalikult.

See toob meid tagasi peatüki algusesse, kus me trenni ajal voolikutest näkku saime. Ma olin füüsilist trenni teinud juba mitu kuud, kuid see, mis nüüd tuli, oli palju rängem. Naljakas on, et kuigi ma enam-vähem teadsin, mis juhtuma hakkab, ei saanud ma ikkagi täielikult aru, kui raske see tegelikult saab olema. Enne kui sa ise midagi ei koge, sa lihtsalt ei tea.

Tol hommikul ma mõtlesin: kurat, need tüübid tapavad mu ära. Mu käed on otsast ära kukkumas ja ma lagunen koost, otse siia sillutisele.

Kuidagimoodi suutsin ikka jätkata.

Esimesel korral, kui ma veega näkku sain, pöörasin pea ära. See tõi mulle palju negatiivset tähelepanu.

“Ei pööra ära!” karjus instruktor, lisades paar valitud sõna, mis puudutasid mu iseloomu ja võimete puudujääki. “Pööra tagasi ja kannata välja!”

Nii ma tegin. Ma ei tea, mitusada kätekõverdust või muud harjutust me tegime. Kartsin vaid, et põrun. See aitas mind edasi – ma ei tahtnud põruda.

Ma astusin sellele hirmule vastu ja jõudsin samale järeldusele, iga päev, mõnikord mitu korda päevas.

Inimesed küsivad ikka, et kui rasked need harjutused olid, mitu kätekõverdust ja istessetõusu me tegema pidime. Vastuseks esimesele küsimusele: neid oli alati sada, kuid numbrid ise olid peaaegu tähtsusetud. Minu mäletamist mööda sada kätekõverdust või ükskõik mida suutis teha igaüks. BUD/Si tegi raskeks lõputu kordamine ja pidev stress, sõim, mis kõike saatis. Sellest on raske aru saada, kui ei ole seda ise läbi teinud.

Levinud on valearusaam, et kõik SEALid on hiigelsuured füüsilises tippvormis mehed. Viimane osa sellest on üldiselt tõsi: iga üksuses olev SEAL on suurepärases vormis. Kuid SEALe on igas suuruses. Ma olin umbes 187 cm ja 80 kilo; teised, kes minuga koos aega teenisid, olid vahemikus 170 cm kuni 198 cm. Meid ei ühendanud mitte muskel, vaid tahe teha, mida iganes vaja.

BUD/Si läbimine ja SEALiks olemine on eelkõige vaimse vastupidavuse küsimus. Edu võti on kangekaelsus ja mitte alla andmine. Mingil moel õnnestus mul võidu valemi otsa komistada.

Vaateväljast eemal

Esimesel nädalal üritasin silma jääda nii vähe kui võimalik. Tähelepanu tõmbamine oli halb. Vahet pole, kas see oli füüsilise trenni või harjutuste ajal või isegi lihtsalt rivis seistes, pisimgi asi võis sinust teha tähelepanu keskpunkti. Kui sa olid rivis kössis, keskendusid nad kohe sinule. Kui instruktor midagi teha käskis, üritasin olla esimene. Kui ma õigesti tegin – ja ma üritasin – eirasid nad mind ja läksid kellegi teise juurde.

Täielikult märkamatuks jääda ma ei suutnud. Mul oli trennile, füüsilistele harjutustele ja kõigele muule vaatamata raskusi lõuatõmbamisega.

Te kindlasti teate seda harjutust: ripute kangi küljes ja tõmbate ennast üles. Siis lasete alla. Veel kord, veel kord, veel kord.

BUD/Sis tuli meil kangi küljes rippuda ja oodata, kuni instruktor alustada käsib. Esimeses tunnis juhtus ta just minu juures seisma.

“Läks!” ütles ta.

“Õõghhhh,” oigasin ennast ülespoole tõmmates.

Suur viga. Kohe sain külge märgi “nõrk”.

Ma ei suutnud niisamagi eriti palju lõuatõmbeid teha, võib-olla kuus (mis oli tegelikult nõutud arv). Kuid nüüd, kui mind jälgiti, ei saanud ma kõrvale hiilida. Ma pidin tegema ideaalseid lõuatõmbeid, ja palju. Instruktorid valisid mu välja ja sundisid tegema rohkem, ja lisaks veel teisigi harjutusi.

See andis tulemuse. Lõuatõmmetest sai üks mu parimaid harjutusi. Ma suutsin vabalt teha kolmkümmend. Ma ei olnud klassi parim, kuid ma ei olnud ka häbiplekk.

Ja ujumine? Enne BUD/Si tehtud töö tasus end ära. Ujumisest sai mu parim ala. Ma olin klassi üks kiiremaid ujujaid, kui mitte kõige kiirem.

Jällegi, miinimumdistantsid ei anna täit pilti. Et kvalifitseeruda, pidime ookeanis ujuma tuhat meetrit. BUD/Si lõpuks ei ole tuhat meetrit tuhkagi. Sa ujud kogu aeg. Kolmekilomeetrised ujumised olid tavapärased. Ja siis oli veel see kord, kui meid viidi paatidega merele ja visati seitsme meremiili kaugusel rannast vette.

“Teate küll, kuidas koju saab, poisid,” ütles instruktor. “Hakake ujuma!”

Söögikorrast söögikorrani

Arvatavasti on kõik, kes on kuulnud SEALidest, kuulnud ka Põrgunädalast. See on viis ja pool päeva pidevat maasse tampimist, et näha, kas sul on vastupidavust ja tahet saada ülimaks sõdalaseks.

Iga SEALi Põrgunädala-lugu on erinev. Minu oma algab tegelikult päev või kaks enne Põrgunädalat, kivisel lainemurrul. Meie grupp oli väikeses täispuhutavas paadis – tavalises kummist kuuemehe paadis – ja me pidime sellega kividest mööda saama ja kaldale jõudma. Mina juhtisin, mis tähendas seda, et minu ülesanne oli välja ronida ja paati kinni hoida, kuni teised maha tulid ja selle kaldale kandsid.

Just siis, kui kõik hakkas valmis saama, tuli suur murdlaine, tõstis paadi kõrgele õhku ja prantsatas selle mu jala peale. See oli põrgulikult valus, ja kohe varsti muutus jalg tuimaks.

Ma eirasin seda nii palju kui võimalik ja mässisin lõpuks jala riidesse. Hiljem, kui me selleks päevaks lõpetanud olime, läksin sõbra juurde, kelle isa oli arst, ning lasin jala üle kontrollida. Ta tegi röntgenpildi, mis näitas, et jalas on mõra.

Ta tahtis selle lahasesse panna, kuid ma keeldusin. BUD/Si lahasega ilmumine oleks tähendanud, et pean väljaõppes pausi tegema. Ja kui ma oleksin pausi teinud enne Põrgunädalat, oleksin pidanud otsast alustama – uuesti kõike läbi tegema polnud ma mingil juhul nõus.

(Vabal ajal, kui on luba, võib baasist lahkuda isegi BUD/Si kestel. Ilmselgelt ei läinud ma jalga kontrollima mereväe arsti juurde, ta oleks mu kohe tagasi saatnud – selle kohta öeldi meil “istuma jäämine”.)

Põrgunädala esimesel ööl viidi meid suurde ruumi, anti pitsat ja tehti filmimaraton: “Allatulistatud Black Hawk”, “Me olime sõdurid”, “Kartmatu”. Me lõõgastusime mittelõõgastuval viisil, kuna teadsime, et Põrgunädal on algamas. See oli nagu pidu Titanicul. Filmid aitasid meil häälestuda, kuid me teadsime, et kusagil pimeduses on jäämägi.

Taas ajas mu oma kujutlusvõime mu närvi. Ma teadsin, et millalgi hüppab instruktor uksest M-60 kuulipildujaga paukpadruneid tulistades sisse ja ma pean välja jooksma ja lihvpingil (asfalteeritud trennialal) rivvi võtma. Aga millal?

Iga mööduv minut pani mu kõhu rohkem mässama. Ma istusin seal ja kordasin endamisi: “Oh Jumal.” Uuesti ja uuesti. Ülimalt kõneosav ja sügav tõesti.

Üritasin tukastada, kuid und ei tulnud. Lõpuks kargas keegi sisse ja hakkas tulistama.

Jumal tänatud!

Ma arvan, et mitte kunagi elus pole halvasti kohtlemine mind nii õnnelikuks teinud. Ma jooksin välja. Instruktorid loopisid heligranaate ja voolikud töötasid täies hoos. (Valgus- ja heligranaadid tekitavad ereda välgatuse ja plahvatavad väga valjult, kuid ei tee viga. Tehniliselt viitavad need terminid erinevatele maaväe ja mereväe granaatidele, kuid meie kasutame neid üldiselt samas tähenduses.)

Ma olin põnevil, valmis selleks, mida mõni peab SEALi kandidaatide ülimaks katseks. Samal ajal mõtlesin: mis kurat toimub? Kuigi ma teadsin Põrgunädalast kõike – või vähemalt arvasin, et teadsin –, ei olnud ma seda kunagi kogenud ja seega ei mõistnud seda täielikult.

Meid eraldati üksteisest. Meid saadeti erinevatesse kohtadesse laiali, me tegime kätekõverdusi, jalatõsteid, tähehüppeid ...

Pärast seda sulandus kõik üheks. Mu jalg? See oli kõige väiksem valu. Me ujusime, tegime füüsilisi harjutusi, viisime paadid merele. Enamjaolt püsisime lihtsalt liikumises. Üks meestest oli ühel hetkel nii väsinud, et mõtles, et meid kontrollima tulev kajak on hai, ja hakkas karjuma, et teisi hoiatada. (Tegelikult oli kajakis meie komandör. Ma ei ole kindel, kas ta võttis seda just komplimendina.)

Enne BUD/Si algust ütles keegi mulle, et kõige paremini saab hakkama, kui elada söögikorrast söögikorrani. Anna endast kõik, kuni saad süüa. Süüa sai iga kuue tunni tagant, nagu kellavärk. Seega keskendusin sellele. Pääsemiseni polnud kunagi rohkem aega kui 5 tundi ja 59 minutit.

Ometi mõtlesin mitu korda, et ma ei saa hakkama. Mul oli kiusatus tõusta ja joosta kellani, mis mu piinad lõpetaks: kui kella helistada, viidi sind kohvi jooma ja sõõrikut sööma. Ja ühtlasi jäeti hüvasti, sest kella helistamine (või isegi püsti tõusmine ja ütlemine “ma loobun”) tähendas sinu jaoks õppeprogrammi lõppu.

Uskuge või mitte, aga mu mõranenud jalg läks nädala jooksul järk-järgult paremaks. Võib-olla olin ma selle tundega nii harjunud, et see muutus tavaliseks. Aga külma ma ei kannatanud. Ainult hädapärase varustusega lainemurrus või rannal lebades külmetada oli kõige hullem. Ma võtsin kummalgi pool olevate meeste kätest kinni ja vappusin, keha külmavärinatest pööraselt vibreerimas. Ma palvetasin, et keegi mu peale kuseks.

Ma olen kindel, et kõik tegid seda. Uriin oli sel hetkel ainus kättesaadav soe asi. Kui sa juhtud BUD/Si treeningu ajal lainemurrus nägema, kuidas kari mehi on ühte punti surutud, on see seepärast, et keegi seal kuseb ja kõik proovivad sellest osa saada.

Kui see kell oleks olnud natuke lähemal, oleksin ma seda helistama läinud ja oma sooja kohvi ja sõõriku võtnud. Kuid ma ei teinud seda.

Ma olin kas liiga kangekaelne, et alla anda, või liiga laisk, et püsti tõusta. Valige ise.

Mul oli jätkamiseks igasuguseid motivaatoreid. Ma mäletan igaühte, kes ütles, et ma kukun BUD/Sist välja. Hakkama saamine tähendas neile koha kätte näitamist. Rannikust eemal olevate laevade nägemine oli teine ajend. Ma küsisin endalt, kas ma tahaksin seal lõpetada.

Kindlasti mitte.

Põrgunädal algas pühapäeva öösel. Umbes kolmapäeval tundsin, et ma saan hakkama. Selleks ajaks oli peamine eesmärk ärkvel püsida. (Terve selle aja jooksul sain umbes kaks tundi magada ja sedagi mitte järjest.) Suur osa füüsilisest tambist oli läbi, järgnev oli pigem vaimne väljakutse. Paljud instruktorid ütlevad, et Põrgunädal on 90 protsenti psüühiline, ja neil on õigus. Sa pead näitama, et sul on vaimset sitkust missiooni jätkata ka siis, kui oled rampväsinud. See selle proovilepaneku mõte oligi.

Kindlasti on see efektiivne viis, kuidas mehi välja praakida. Kui aus olla, siis tol ajal ma seda ei taibanud. Kuid võitluses sain aru. Kui sinu pihta tulistatakse, ei saa sa lihtsalt minna ja kojuminekuks kella helistada. Ei saa öelda: “Anna mulle tass kohvi ja sõõrik, mis sa lubasid!” Kui sa alla annad, siis sured, ja koos sinuga surevad ka teised.