Читать книгу Veripunased suveunenäod - Christoffer Holst - Страница 4

On imepäraselt soe päev, kui astun laeva, vastu oma uuele elule.

Laev viib mind ära kõige selle juurest, mis minuga juhtus. Viib mind täiesti uude ellu. Minema viimastel kuudel ­toimunust.

Kõik pisarad, kõik magamata ööd igasugu teleseriaalide ees, süües Ben & Jerry jäätist. Või olekski kõik pidanud just nii olema. Igatahes olen ma lahutust just sellisena ette kujutanud. Nojah, mõni inimene lendab võibolla Austraaliasse benji-hüppeid sooritama või aerutab Niilusel krokodillide hulgas, et ennast koguda. Kuid on ju ainult üks viis, kuidas filmilikult lahkuminekuga toime tulla – nimelt nutta end tühjaks ja süüa palju jäätist. Väga-väga palju jäätist.

Ma püüdsin. Ostsin palju jäätist. Aga kõht hakkas valutama juba pärast kaht pakki. Laktoos rikkus ära mu võimaluse kogeda filmilikku kurbust. Ja lihtsalt lamasin diivanil. Üksi. Vahtides maailma, mida näidati telesaadetes. Maailma, mis korraga tundus täiesti maaväline ja võõras.

Päev, mil Danne, mu elukaaslane juba kolm aastat, ütles, et tahab meie vahel lõpu teha, algas väga halvasti – kuseteede põletikuga. Mu keha tundis nagu ära, et hakkab juhtuma midagi halba. See on otsekui maailma kõige kummalisem superjõud. Sama oli ka tol jõululaupäeva hommikul umbes kakskümmend viis aastat tagasi, kui mu ema ütles, et on haige. Väga haige. Kuseteede põletik on sama, mis halvad uudised.

Ma pean tunnistama, et Danne lõputegemise monoloog üllatas mind täpselt sama palju kui ema jutt oma haigusest. Sest põhjust ju polnud. Lihtsalt et ta tegelikult mind enam ei armasta. Nii seletas ta seda mulle tol aprilliõhtul Texas Longhornis, ja mina istusin teisel pool lauda ja vaatasin teda. Ta ei öelnud, et tal on nüüd keegi teine või et me ju ei seksi peaaegu kunagi. Ütleski ainult, et ta ei armasta mind enam.

Ja mida siis sellele vastata?

Mitte midagi.

Samal õhtul nägin, kuidas ta pakkis oma asjad ja läks minema. Nädala pärast tuli kohale kolimisauto ja viis minema diivani, mis oligi tema oma, ja viis ära ka paar kasti.

Järgnes vaikus. Pisarad. Ja muidugi mitu kannustavat telefonikõnet Zackelt, mu parimalt sõbralt.

Ja nüüd olen ma siis siin. Et asuda teele üle sätendava juunikuise Läänemere. Kummaline, kuidas elu võib minna.

Stockholmis on suvi ja liinilaeva Hõbepaju ümber hüplevad kenad purjekad ja põrisevad mootorpaadid. Praami põrand jalge all mütsub ja jahe tuul puhub mulle näkku.

Kõrvus kostab NEEDTOBREATHE pala „Wanted man”. Bear Rinehart laulab oma käheda häälega „Come and get me” ja otse minu ees kõrgub roheline saar.

Bullholmen. Saar, mida ma lähemate kuude jooksul nimetan oma koduks.

Mu pulss tõuseb, kui näen, kuidas landgang pannakse valmis. Tagasiteed pole. Olen kohal. Põrguvärk.

Mu ratastega reisikohver ragiseb kruusateel, mille ääres kioskid, kust müüakse praetud kala ja värskeid krevette. Minu taha jääb sadam, kus nüüd, jaanipühade eel, on randunud palju paate. Lugesin, et kusagil siin on külalismaja. Ja isegi tilluke Ica-pood ja restoran, kust saab pitsat ja hamburgerit marineeritud punase sibulaga (ma guugeldasin mitu korda nende menüüd – ja marineeritud sibul on imehea). Aga endast paremal näen silti, mis viitab Bullholmeni aiandusühistule. Sätin end lilledega kaunistatud portaali juurde, mis viib peenramaade alale, ja toetun vastu reisikotti. Otsin taskust välja telefoni, pildistan ning saadan vaate Zackele, lisades teksti: Päral!

Zacke vastab peaaegu silmapilk:

Näen põõsaid ja puid. Mul tõuseb pulss. Ole ettevaatlik!

Lähen läbi portaali ja vaatan ümbruses seisvaid majakesi ja aedu. Pastellvärvides, äraõitsenud õunapuudega, ja veevõtukohad, kust aiamaade omanikud võtavad kastmisvett. Hakkan astuma mööda Kurgi tänavat, aga minu aadress saab olema Redise tee. Ma tean küll, kui loll see tundub. Ja see ongi loll. Ma pean silmas fakti, et ma üldse siin olen. Alles mõne nädala eest olin tavaline Stockholmi-tüdruk, kellel polnud mingisuguseid suveplaane. Üürisin pealinna lõunapoolses osas korterit, mul oli täisajaga töökoht ja kontol kolmsada tuhat krooni. Nojah, röövinud ma kedagi pole või nii. Ausõna. Olen lihtsalt teeninud kolmsada tuhat krooni. See võttis mitu aastat, aga mul oligi niisugune plaan. Meie Dannega pidime ühepalju raha koguma, siis rahad kokku panema ja ostma suvekodu. Mõne veekogu ääres.

Tol õhtul seal Texas Longhornil oli mul kaasas isegi üks majakuulutus. Krunt asus Östhammaris. Ja ma kavatsesin Dannele seda sel õhtul näidata. Ma teadsin ju, et meil polnud viimasel ajal väga head klappi olnud. Olin teinud pikki tööpäevi, et ülemusele head muljet jätta, paljud mu töökaaslased olid vallandatud ja toimetus tõmbas vabakutseliste arvu väiksemaks. Ma olin veel märganud, et ka Danne oli mõned õhtud nädalas kauem tööl ja kohtus oma sõbraga sagedamini kui tavaliselt. Kuid mina püüdsin mõtelda, et me olime kõigele vaatamata olnud ju koos mitu aastat. Ükski paar ei korralda pärast nii pikka suhet igal õhtul romantilist õhtusööki, eks ole? Pole ju mingi ime, et keegi ei jõua valmistada kogu aeg suuri õhtusööke või itaalia roogi. Ei jõua jah, sisendasin ma endale. Ja pole midagi erilist selles, et kui on elatud juba mitu aastat koos, piirdutakse take away-thai söökide või falafelipallikeste ja Kelda-supiga. Pole ka ime, kui mitte alati ei magata samas voodis, eks ole? Kes oleks superinimene?

Väikesel majakesel, mille leidsin Östhammarist, oli männipõrand. Punnitud männipõrand, suur taluköök ja valged lehvivad kardinad. Kuulutuses oli kõik kirjas ja mul oli see tookord tekstiilist kotikesega kaasas. Ja siis tuligi see:

Cilla, me peame rääkima.

Ma taipasin kohe, kui ta need sõnad lausus. Kuulutus mu kotis jäätus. Lillepeenrad närbusid, suvepäike läks pilve taha ja valged pitskardinad vajusid maha.

Tol päeval, kui saabus kolimisauto, kaotasin ma niisiis mitte ainult Danieli, vaid ka oma unistuse. Unistuse väikesest suvekodust. Niisugusest, kus ma saan õppida kasvatama aedvilja, lugeda raamatuid ja valmistada mitmeroalisi lantše. Pärast pikka kodulehekülgede sirvimist mõistsin, et kolmsada tuhat ei kestaks eriti kaua, kuigi see tundus mulle olevat nagu väikest sorti varandus.

Siis ma nutsin. Kurtsin Zackele telefonis oma täielikult äpardunud elu. Ja siis ta ütleski: Lõpeta see vingumine ja osta endale üks kuradi aiamaa!

See mõte polnud mulle üldse pähe tulnud. Ja mind tabas otsekui palavik. Hakkasin guugeldama nagu hull. Ja sain üsna varsti aru, et enamus inimesi usub, et aiamajakesed on kahjumlik ettevõtmine. See maksab palju ja kuna inimene tehniliselt ei ole maaomanik, vaid lihtsalt üürib seda vallalt, siis ei saa ta kunagi erilist kasumit juhul, kui ta kunagi selle ära tahab müüa. Leidsin ka palju inimesi, kes kirjutasid, et selline krundike nõuab palju rohkem tööd, kui inimene arvata oskab. Taimi tuleb kasvatada, kasta, hoida umb­rohu­vabana.

Tõtt öeldes pidin ma peaaegu jätma selle unistuse sinna­paika, kui ma äkki ühel unetul ööl oma korteris märkasin kuulutust:

Väike aiamaa saarestikuidüllis!

Stockholmi saarestikku ma väga hästi ei tunne. Olen käinud paar korda Fjäderholmarnas ja Sandhamnis. Aga Bullholmen oli mulle tundmatu. Väike, kena saar, kus elanike arv on aasta ringi väike, aga mis on suveturistide seas väga populaarne. Seal on aiandusühistu kuuekümne kahe krundiga, millel on ka majakesed.

Minu maalapike – jah, minu, sest juba samal ööl võtsin ma selle enda omaks, asuski aadressil Redise tee 14. Ma lausa armusin, kui olin fotod läbi sirvinud. Onn on kakskümmend ruutmeetrit, väike köök, magamisloft ja tualett, vesi sees küll, kuid dušš puudub. Kuu üür on tuhat krooni ja üleandmisetasu 290 000.

See on lausa mulle mõeldud.

Keeran Redise teele ja vaatan aialapikesi, millest mööda kõnnin. Tädid ja vanamehed lamamistoolidel võtavad populaarse raadiojaama muusikat kuulates päikest. Lapsed kargavad läbi ülesseatud veejoa ja naeravad. Keegi palja ülakehaga keskealine, punaka päevitusega mees niidab muru. Ja siis ma peatun. Number neliteist.

Taevakene, olengi kohal. Näen seda esimest korda. Ma neelatan. Onn on ju väike. Ma teadsin seda, aga see on tõepoolest väike. Pisike. Kas seal sees üldse minu jaoks ruumi ongi? Või on maja ehitatud piitspeenikeste prantslannade tarvis?

Seisan veidi aega värava taga. Võtan välja telefoni ja vahetan korraks selle muusika, mida kuulasin, oma viimatise hulluse vastu: mingi tuntud telepsühholoogi audioraamat Omil jalul, millest ma polnud kunagi midagi kuulnud, kui seda soovitas Zacke. Sisse loeb Babben Larsson, ja tema armas Ojamaa murrak suunab raamatu sisu otse kuulaja südamesse: Alati, kui hirm peale tuleb, lase see tulla. Ära aja seda minema, ära põgene selle eest. Lase see lihtsalt ujutab sind üle. Küll hirm läheb mööda. Ja Babbeni hääldus kõlab selle juures soojalt.

Metallvärav kriuksub, kui ma selle pikkamööda lahti lükkan. Paremat kätt on keset muruplatsi suur õunapuu, mõned põõsad ja ümmargune peenramaa, millel seisavad närbunud lilled. Vasakul on paar peenart, kus mustast mullast sirguvad rohelised, aga viletsad võrsed. Aiakeses on ka väliköök. Kuulutuses oli see kirjas. Tegelikult on see lihtsalt töölaud. Kõrval veeämber.

Jõuan ukseni. Otsin välja võtme, mille eelmine omanik Anita Larsson mulle Stockholmi keskraudteejaamas andis. Panen silmad korraks kinni ja hingan sisse suve ja kruusa lõhna. Emba hirmu, tema on su sõber, loeb Babben.

Või peaksin ehk leidma uusi sõpru, mõtlen ma.

Seejärel pistan võtme lukuauku.