Читать книгу Veripunased suveunenäod - Christoffer Holst - Страница 6

Kaunis suveõhtu on otsekui Chardonnay järelmaitse. Mahe, ümar ja magusa puuviljamaitsega.

Mõtlen nii, toetudes aiatooli seljatoele. Õhtusoojus on meeldiv ja pehme tuuleke paitab mu nägu ja juukseid.

Olen kohal. Olen nüüd tõesti kohal.

Kolisin siia ja alustan otsast. Just nii teevad kõik naised raamatutes, mida ma alati loen. Enamasti on mehed neid petnud või siis mõnes õudses autoõnnetuses otsa leidnud (mitte, et oleks olemas toredaid õnnetusi, aga siiski). Pärast niisuguseid asju on naiste elu purunenud, aga siis on nad taastunud, ostnud Toscanasse ploomikarva, renoveerimist vajava maja, kolinud sinna kohale ja armunud itaalia töömehesse. Niisugused lood mulle meeldivad.

Aga niisugused naised tunduvad alati nii julged. Ja isegi kui nad seda alguses ei ole, siis lõpuks ikka. Nad õpivad oma elu juhtima. Haaravad roolist kõvasti kinni ja sõidavad sinna, kuhu tahavad. Võibolla peaksin ka mina niisuguseks saama. Babben Larssoni tarkusesõnade toel. Kui elu poleks nii kuradi ... vastik.

Võtan lonksu Chardonnay’d (Californiast – väga peen värk) ja vaatan paremale ja vasakule. Ise mõtlen, kui palju itaalia käsitöölisi siin piirkonnas elab ... Kui järgida romaanide malli, siis pole Danne olnud minu vastu truudusetu ega ole ta ka kohutavas autoõnnetuses hukka saanud. Ta lihtsalt laskis jalga. Minu elust. Ta on läinud, nagu poleks teda kunagi olnudki. Nagu oleksin ma ta välja mõelnud ja nagu oleks ta olemas ainult minu peas.

Surun hambad kokku. Hingan nina kaudu sisse. Ei hakka nutma. Täna on mu uue elu esimene õhtu ja ma EI raiska seda selle peale, et istun oma aiamajakeses ja töinan.

Mu kõrval on portatiivne valjuhääldi, kust voolab vaikselt The Killers. Saarel käib tavapärane jaanipäeva­melu. Kuulsin laulu juba siis, kui siia jõudsin. Teistelt aialapikestelt levib keedukartuli ja tilli lõhna. Kõik tähistavad jaanipäeva. Kõik peale minu.

Mõtlesin, et teen ühe jalutuskäigu ja vaatan ringi. Tervitan naabreid. Aga mitte täna. See oleks väljakannatamatu. Tere, mina olen Cilla, mind jäeti hiljuti maha ja olen kõige üksildasem inimene maailmas. Ma jään siia terveks suveks. On ju tore? Kas heeringat on veel? KAS TOHIN KAMPA TULLA?!

Õudne. Lükkan selle homsesse. Või ülehomsesse. Või siis veel hiljemaks.

Võtan lonksu jahedat veini ja vaatan telefoni.

Kaks uut sõnumit. Korraks lööb süda mu rinnus kõvemini. Üks sõnum on Zackelt, kes töötab nagu ikka oma veini­baaris, ja teine on ... isalt. Süda rahuneb otsekohe maha.

Tere, Cilla. Mulle meenus, et me pole rääkinud vaktsineerimisest. Saarestikus on õudselt palju puuke. Kas sa mäletad, et Sussie sõbratari Barbro tütar Amelie sai puukborrelioosi? Nüüd ei jõua ta isegi oma last sülle võtta, muudkui oksendab. Näeb välja nagu laip. Kas sa oled vaktsineeritud? HOIDU PUUGIHAMMUSTUSEST, KULLAKE! Kuidas siis majake tundub? / Isa.

Ma ohkan. Isa. Kes muudkui muretseb. Kes on alati valmis halvimaks.

Kusagilt puu otsast kostub öökulli huige ja mu üksildustunne on täiesti masendav. Sain hiljuti kolmekümneseks, istun nüüd siin, joon veini ja kuulan muusikat, kuna kõik teised suhtlevad omavahel.

Kas see on traagiline?

Kas mina olen traagiline?

Panen telefoni pisut kõvemaks, panen siis selle käest ja võtan viimase lonksu veini. Siis toetun aiatooli seljatoele ja sulen silmad.

*

Ärkan selle peale, et keegi karjub.

Vist. Kaja on jäänud õhku rippuma. Ajan end toolis sirgu ja miski minu kõrval kliriseb. Veiniklaas. Raisk. Vaatan hämmeldunult enda ümber. Olen ikka veel väljas. Mis kell on? On vist südaöö. Mu jalga mööda jookseb üles ja alla üks kärbes. Heldeke, joodik mutt on toolile magama jäänud.

Tõusen ja püüan kõnniteeplaadil olla ettevaatlik klaasikildudega. Ma vaarun ja astun jahedale murule. Väljas on pime, aga mitte kottpime. Nagu suvel on. Ikka veel on näha taevast ja kui vaatan üle heki kruusateele, mis läheb läbi aedlinnaku, näen merd. Meri sädeleb. Pind on sile.

Ja siis kuulen seda taas. Ei, Benji!

Karjub tütarlapse hääl. Noor. Istun toolile, selg sirgu, ja tunnen, et pole võimeline liigutama.

Kurat.

Mis ma pean tegema?

Ma pole kunagi arvanud, et minuga võib midagi niisugust juhtuda. Mul puudub kodanikujulgus. Tahaksin, et mul seda oleks. Inimesel peab olema kodanikujulgus. Headel inimestel on kodanikujulgus. Aga mina kardan väga konflikte. Minusugune oleks mõne maffiabossi jaoks puhas unistus, sest kui oleksin sattunud olema mõne maffiamõrva tunnistajaks, siis lõõtsutaksin ma vaid: „Unustame selle, eks ole?”, naerataksin ja siis lakuksin ta musti lakk-kingi.

Astun aiatooli juurest oma onni poole. Avan ukse ja hiilin sisse. Panen ukse nii vaikselt kinni kui võimalik ja keeran lukku. Seisan natuke ja astun tuppa.

Püüan kuulatada läbi õhukese puuseina ja loodan südamest, et ma rohkem midagi ei kuule. Mitu inetut sõna käib mu peast läbi. Sarimõrvar. Vägistaja. Kao minema. Kao ära.

Telefon jäi vist välja. Väike valjuhääldi töötab edasi ja laseb kuuldavale vaikset muusikat. Kuulen seda. Marianne Faithful. The morning sun touched lightly on the eyes of Lucy Jordan.

Ma neelatan.

Tahaks väga, et kõik see oleks juba möödas.

Kas naabrid on ärkvel? Keegi ei jooksegi vaatama, kas kõik on ikka korras?

Siis hakkab peas kerima üks mälestus.

Juhtus see mõne kuu eest, mai lõpus. Zacke rääkis mulle augu pähe, et roniksin diivanilt maha, käiksin duši all, et siis koos temaga minna ja teha üks väike drink. Läksimegi siis Rahvabaari, kus üks klaas Cavat maksab ainult 59 krooni. Odava hinna tõttu tegime tol õhtul mitu klaasi, ja kui ma kell üks öösel Zacket hüvastijätuks kallistasin, olid mu tallad päris ümmargused.

Tänav oli ebatavaliselt vaikne ja kui möödusin suurest kodukaupade poest, kuulsin kedagi selja taga köhatamas. Ümber keerates nägin paari meetri kaugusel üht meest.

Tal oli seljas kapuutsiga pusa, nägu vaevalt nähtav. Sain otsekohe aru, mis juhtuma hakkab.

Keerasin kõrvaltänavale ja seda tegi ka tema. Keerasin siis järgmisele ja tema samuti. Lisasin sammu ja sain aru, et ka tema hakkas kiiremini astuma.

Ma polnud kunagi varem end Stockholmis ebaturvaliselt tundnud. Võibolla sellepärast, et mu kõrval oli peaaegu alati olnud Danne. Nüüd äkki olin ma üksi. Täiesti üksi.

Kui mu kodumajani oli jäänud vaid paar meetrit, spurtisin ma. Pistsin võtme lukuauku ja hüppasin sisse. Kui uks kinni langes, nägin ma teisel pool klaasi mehe nägu. Me pilgud kohtusid. Ma mäletan igavesti ta silmi. Kui tume pilk. Kui need mulle otsa vaatasid, mõistsin, mida ta tahtis minuga teha. See pani mu südame peaaegu seisma.

Kihutasin üles oma tühja korterisse, panin ukse lukku ja värisesin. Teadsin, et mul öösel und ei tule. Ja hull asi oli veel see, et ma teadsin, et Zacke juba magab, nagu alati läheb magama kohe, kui koju jõuab.

Terve öö istusin üleval ja vaatasin telekat. Telefon käes, pinges ja iga krõpsu kuulates. Ootasin, et kohe hakkab keegi ukselinki katsuma. Uksele prõmmima. Aga seda ei juhtunud. Tänu jumalale.

Mingi hääl raputab mind tagasi palavasse suveöösse. Sama tütarlapsehääl, mis enne. Benji, jäta järele! Lõpeta ära!

Mulle tuli päris nutt peale. Mul oli tunne, et midagi juhtub minu endaga. Või tuleb see just mu mälestusest tollest maiööst, mu frustratsioonist selle pärast, et mitte keegi ei märganud, et see mees mind jälitas, et mitte keegi ei tulnud mulle appi.

Oli tunne, nagu juhiks keha end ise, hoolimata sellest, mida mu ajul selle kohta öelda on. Ma ei pea ju tormama sinna, piprasprei käes, võiksin ehk ... korraks ainult vaadata.

Teengi jälle ukse lahti ja astun aeda. Siis uurin tähelepanelikult ümbrust. Relv! Kas võtta kaasa mõni relv? Kindluse mõttes. Võtan telefoni ja veel ka terava veiniklaasi jala, mis puruksläinud pokaalil ära oli tulnud. Siis hiilin oma aiakesest välja ja sammun tasa mööda kruusateed edasi. Seda sa veel kahetsed, Cilla. Su isa lööks su maha.

Jõuan pimeda Ica-poe juurde, mis pole palju suurem kui mu väike punane onnike. Kõnnin edasi mööda teed, mis viib sadamasse. Bullholmen öisel ajal on inimtühi, kuigi on jaaniöö. Aga külalismaja poolt kostub tümpsu.

Ja siis näen ma neid.

Tütarlast valges kleidis, mis juuniöös sätendab.

Tüdruku taga on umbes sama vana noormees, soni peas.

Tunnen heameelt.

Vähemalt ei leba tütarlaps abitult kusagil võpsikus. Ei leba rabeldes kusagil maas.

Ma hoian klaasi jalga selja taga ja astun teelt kõrvale, et noored mind ei märkaks. Peidan enda punase maja nurga taha. Noored astuvad mööda teed, mis viib külalismaja juurde, ja kui nad jõuavad sadamas seisvate hooneteni, jääb tütarlaps seisma. Ta pöörab niisuguse hooga ümber, et ta heledad juuksed hüppavad.

„Mis sa kõnnid mu järel!”

„Aga miks sina siis eest ära jooksed?”

Nad jäävad seisma ja vaikivad. Ma julgen vaevalt hingatagi.

„Ma pole ju temaga mitte midagi teinud,” ütleb noormees juba rahulikumalt. „Miks peaks Ina mind huvitama?”

„Mul ükskõik.”

„Pole sul midagi nii ükskõik, sa muudkui jooksed mu eest minema!”

„Sest ma tahan olla ÜKSI. Saad aru?”

„Ma tahan rääkida, Carro. Sa oled nii pagana dramaatiline. Ma ... ma armastan ...”

„Jäta järele. Sa ei armasta mitte midagi. Kõige vähem mind. Ja ma olen sinust nii tüdinud, kui sa nii käitud. Mis värk sul nende tüdrukutega on, sa oled nagu üks loom. Loom, Benji!”

Tütarlaps pillub taas pead, nii et juuksed lendavad, ja keerab siis ringi. Ta hakkab minema mööda kaid, tänavate poole, mis viivad teisele poole saart. Noormees, kelle nimi on Benji, jääb paigale ja sügab oma selga.

„Carro, pagana pärast. Oota!”

„Räägime homme. Ma lähen ujuma.”

Ja varsti kaob tütarlaps vaateväljast. Ma vaatan noormeest, kes seisab paigal ja vaatab taevasse. Ootan, et ta hakkaks juba minema, et saaksin nurga tagant välja tulla ja minna tagasi oma uude koju. Lõpuks ta lähebki. Pöörab ringi ja astub tagasi külalismaja poole. Ja ma saan pärast mitut minutit jälle sügavalt sisse hingata.

*

Veidi aja pärast leban ma oma uues voodis. See ei ole nii pehme nagu voodi mu korteris Stockholmis. Tehniliselt võttes polegi see mingi voodi. On lihtsalt õhuke madrats loftil. Aga käib kah.

Olin kontrollinud, et uks oleks lukus. Mitu korda. Mis on tegelikult päris hull. See oli ju lihtsalt tavaline teismeliste tüli. Ei midagi ohtlikku. Aga mina olen juba loomult niisugune, keda on kerge hirmutada. Nii on see olnud kogu elu ja arvatavasti nii see ka jääb.

Enne uinumist vaatan veel kord kella telefonis. 02:44. Uusi sõnumeid pole. Lähen Messengeri. Ka seal pole uusi sõnumeid. Ma märgin uue aja. Ja siis veel üks kord.

Jumal küll, Cilla, ta ei võtagi ühendust – get a grip.

Panen telefoni käest ja sulen silmad.

Kõik läheb hästi.

Emba hirmu, Cilla. Hirm on su sõber.