Читать книгу Veripunased suveunenäod - Christoffer Holst - Страница 7

Hoobist selja tagant kukub ta ninuli. Põlved ja peopesad saavad kriimustada ja hakkavad otsekohe veritsema nagu siis, kui ta väiksena rattaga kukkus. Caroline pole enam küll väike, aga valus on ikka. Peaaegu sama valus nagu see suur haav ta kuklas.

Maailm käib ringi, juuksed kuklal on lausa kõrvetavalt palavad. Mööda kaela jookseb alla punane veri, jõuab valgele kleidile, mis sai ostetud just jaaniõhtuks. Sest siis tahtis ta olla ilus.

Caroline roomab üle kivide, heidab siis pilgu selja taha ja vaatab hirmunult lööjale otsa.

„Mida kuradi pärast sa teed?”

Ta tunneb inimest, kes teda ründas. Kuid ta ei mõista. Ei saa aru, miks see teda lõi. Taevasse paiskuvad ilutulestikutuled, vist külalismaja juurest. Roheline kuma valgustab midagi lõikavalt teravat tema ees seisva isiku käes. Mitte nuga, mitte haamrit, vaid ... Eiffeli torni. Rauast. Inetu ese, ostetud vist mingist Pariisi rämpspoest. Caroline tunneb ka selle ära.

Ta vaarub tahapoole. Kuuleb selja taga meremühinat. Ta tuli ju siia, et teha kerge suplus. Et vabaneda kergest joobest ja minna siis tagasi laeva ning heita magama. Kuid ta ei jõudnudki kaugemale kui kaljudeni, kui teda rünnati. Enne kui kukal hakkas nii kõvasti tulitama, et ta puht instinktiivselt tahtis oksele.

Küünarnukid valutavad, aga pole valikut. Ta peab selle Eiffeli torniga inimese juurest ära saama. Aga kui ta jõuab kaljuservale, mis siis saab? Kas ta heidab end siis Läänemerre? Ujub kõige juurest minema?

Rohkem ta mõelda ei jõua, sest siis haarab ründaja ta jalast kinni. Ta tunneb, kuidas midagi seotakse ümber jalalaba. Kas see on köis? Teda haarab paanika, nagu oleks ta rind puri ja ta hirm tuul. Kas nüüd ongi surm?

„Mis sa teed? Jäta järele! Ei, ei!”

Kuid ründaja seob otsustavalt köie ta jala ümber. Kõvasti. Ja siis näeb Caroline, kuhu köis on kinnitatud. Suure läbipaistva veenõu külge. Kümneliitrine. Niisuguse nõu külge, mida purjetajad kasutavad joogivee jaoks, kui randutakse kusagil looduses või kui laeval on kaasas liiga väike veenõu. Nõu on millegagi täidetud. Taevakene, kas see on bensiin? Kas ta kavatseb mind põlema panna?

Pisarad jooksevad mööda Caroline põski alla, aga oma sisemuses näeb ta end sulavat tuleleekides. Ta kujutab ette, kuidas ta nahk lõhkeb ja särisema hakkab nagu grillitud vorsti kahvatu nahk. Pea valutab ja veri peopesadest pumpab kergete tõugetena. Ta on võimetu formuleerima sõnu.

„Kullapai ... Paikene!”

Ründaja müksab suurt veeanumat. Lähemale kaljuservale. Anuma sisu vulksub. Kas see on ehk vesi? Kümme liitrit vett.

Kaljuserval jääb kõik seisma. Ta võtab Caroline kõri pihku. Tüdruku palavad pisarad voolavad alla mööda kallaletungija sõrmi.

„Kas sa tahad mulle midagi öelda?”

Caroline hingab lõõtsutades.

„Kas ma peaksin?”

Caroline pingutab ennast. Küllap see sobib. Ta ei tea, miks ta peab seda ütlema, aga midagi muud ei tule pähe. See ehk päästab ta.

„Anna andeks ... anna mulle andeks.”

Kallaletungija naerab ja tõuseb nüüd lihtsalt jalule.

„Hilja. Väga hilja.”

Ja siis saab Caroline jalaga vastu rindu, nii kõvasti, et ta lendab üle kaljurinnatise, suur veenõu jala küljes.

Meri neelab ta. Raske veenõu vajub kohe põhja, köis tõmbub pingule ja Caroline keha langeb sellele järele. Ta sipleb paaniliselt oma vaba jalaga, püüab teha kätega mõned ujumisliigutused, kuid veeanum ta all on liiga raske.

Kõrvus kohiseb ja soolane vesi paiskub suhu, kurku. See lämmatab ta. Ta köhib, kuid kuulda pole midagi. Ta leiab end helitus maailmas. Ta heledad juuksed pea kohal lainetavad nagu merekoletisel ja veepinna tuhm valgus hakkab ta silmist tasahilju kaduma. Kopsud hakkavad otsekohe lõhkema.

Ja siis Caroline Axén sureb.