Читать книгу Veripunased suveunenäod - Christoffer Holst - Страница 5

Caroline Axénil on seljas uus kleit.

See on valge ja liibuv ja selle seljal on V-kujuline helelilla pitsiga ääristatud taljeni ulatuv väljalõige. Kleit maksis peaaegu kuus tuhat krooni ja Caroline arvas kuidagi, et see on seda raha väärt. Tema perekonnal rahapuudust pole, vastupidi, kuid ta on kõigele vaatamata vaid üheksateist. Lõpetas just gümnaasiumi. Tööl veel ei käi. Isiklikku raha pole, ja nii peab kõik, mida ta osta soovib, käima isa kaudu.

Ja see Nathalie Schutermani juurest ostetud valge kleit polnud mingi erand. Sest Carolinel on ju jaanipäeva-kleiti vaja. See on traditsioon. Perekond on pidanud jaanipäeva Bullholmenil ajast, kui tüdruk oli seitsmene, ja ta on igal aastal saanud eriti ilusa kleidi, mis on mõeldud just selleks õhtuks. Ainus vahe on selles, et nüüd valib ta selle ise.

Alles nädala eest seisis ta poes ja libistas sõrmedega üle heleda pehme tekstiili. Kaupluse hingetu lounge-muusika kõrvus surisemas kujutles tütarlaps, milline seekordne jaani­laupäev tuleb. Ta tantsib. Tantsib Benjaminiga, suudleb teda, jookseb siis mere poole ja supleb temaga, riietub lahti.

Jaaniõhtu Bullholmeni saarel on alati idülliline. Ja nüüd, mil Carolinel on ka sõber, peaks see olema lausa maagiline.

Aga miski on valesti. Tundub olevat.

Caroline ei oska öelda, mis see on.

Nad sõid piduliku õhtusöögi Caroline isa paadi juures sillal – nagu tavaliselt. Tütarlapse isa Ludvig, tema uus naine Lena ja Lena tütar Jenny. Kas Lena on just uus naine, seda on raske öelda. Nad on olnud abielus juba kaks aastat.

Nad astusid läbi kõigi tuttavate poolt – nagu tavaliselt.

Läksid külalismajja ja tellisid, nagu tavaliselt, šampust.

Ja nüüd on võõrastemaja söögisaalis tantsupõrand. Kell hakkab kümme saama ja valjuhääldist lastakse laulu „Suveaeg”. Caroline „kasuema” tantsustiil on päris piinlik. Ka see on tavaline. Aga Benjamini siin pole. Mitte nagu Caroline oli unistanud.

Benjamin seisab väljas ja teeb suitsu, kuigi teab, et Caroline isale see sugugi ei meeldi. Ja Benjamin vestleb selle tüdrukuga. Inaga. Inal on seljas kleit, mis on ostetud vist Gina Tricot’ juurest. Inaga, kes ei tea, kuidas end meikida nii, et mitte mõjuda nagu Joker Batmanis. Inaga, keda Caroline tunneb juba lapsest saati ja keda ta kunagi pidas oma parimaks sõbrannaks.

Benjamin ja Ina seisavad liiga lähestikku. Caroline teab, et nii on vale mõelda, ja ta tunneb end sellepärast nagu armukade luuser. Kuid on tõsi, et ta lihtsalt ei mõista. Miks seisab Benjamin, poiss, kellega ta on olnud koos juba peaaegu pool aastat, väljas Inaga, selle asemel et tantsida siin Carolinega? Vist sellepärast, et ka Ina suitsetab. Pagana suitsud.

„Carro!”

Caroline võõrasema tuleb tantsiskledes ta selja taha. Hoiab käes erekollast drinki.

See näeb välja nagu klaasitäis tatti.

„Miks sa ei tantsi, Carro?”

„Kohe hakkan.”

„Kas oled kurb?”

„Ei ole.”

„Vihane?”

Caroline ohkab.

„Ei ole, võta rahulikult Cilla.”

Võõrasema tõstab käe vabandavalt üles.

„Anna andeks. Ma tahtsin lihtsalt aidata.”

„Aitäh, aga pole vaja.”

„Mine mere äärde õe juurde, kui sul on igav. Tal oleks kindlasti hea meel. Muidu ta ju lihtsalt lamab seal ja loeb.”

Caroline pööritab silmi ja Lena läheb tantsusammul minema. Järgmine pala on „Suvi linnas”. Kas Caroline üldse kunagi läheks paati Jenny juurde. Jenny juurde, kes muudkui lamab oma kajutis ja loeb raskeid raamatuid, mille tagakaanetekstigi Caroline lugeda ei suudaks. Pealegi ei meeldi Carolinele, kui Lena nimetab Jennyt tema õeks. Nendes pole tilkagi ühist verd. Nad on erinevatelt planeetidelt. Isegi erinevatest päikesesüsteemidest. Erinevatest galaktikatest. Ja Jenny ei kuulu kindlasti siia, Bullholmenile. See siin on Caroline maailm. Mitte Jenny oma.

Kuid väike õhuvahetus ei teeks kindlasti halba. Nüüd, kui kõik tantsivad, haiseb kogu võõrastemaja vanameeste higi järele.

Caroline läheb saalist välja, lippab oma teravatel kontsadel kivitrepist alla peasissepääsu juurde. Kruusateel möödub ta Inast ja Benjaminist, keda ümbritseb kleepuv mentoolisuits.

„Ma lähen,” lausub ta lühidalt. „Pärast näeme.”

Benjamin jahmub.

„Carro? Kuhu sa lähed?”

„Jalutama.”

„Kuule, oota ometi ...”

Aga Caroline ei oota. Tal pole mõtteski kedagi oodata. Mitte keda kuraditki. Ei Benjit ega Inat ega kedagi kolmandat. Ta läheb jalutama.

Ja plaanitud supluse meres koos Benjaminiga, selle teeb ta üksi.