Читать книгу Ma näen sind - Clare Mackintosh - Страница 10

Kelly libistas patsikummi randmelt sõrmedele ja köitis juuksed kinni. Juuksed olid patsi jaoks natuke liiga lühikesed; selle põhjuseks oli kahetsusväärne lõikus augustis, mil kaks nädalat kestnud kuumalaine ajal näis igati mõttekas vabaneda paksust, pihani ulatuvast juuksepahmakast, mis oli tal olnud tudengipõlvest saadik. Kaks tumedat juuksesalku kukkusid otsekohe kummi vahelt välja. Pärast seda, kui ilmnes, et Carl Baylissile taheti esitada süüdistused mitmes varguses ja peale selle otsiti teda taga kohtusse mitteilmumise pärast, oli temaga seotud protseduuridele lõpuks kulunud kaks tundi. Kelly haigutas. Nüüd oli tal juba hundiisu. Ta oli küll koju jõudes vaadanud lootusrikkalt kööki, aga ei midagi. Oleks ikkagi pidanud kebabi kaasa ostma. Ta röstis paar saiaviilu ja viis need oma tuppa esimesel korrusel. See oli avar neljakandiline tuba kõrge lae ja pildiriputusliistude kohalt valgeks värvitud seintega. Liistudest madalamalt oli Kelly värvinud seinad helehalliks ja katnud ühelt väljamüügilt ostetud vaipadega, mille „parim enne“ oli ammu möödas. Toa ülejäänud sisustus – voodi, kirjutuslaud, punane tugitool, millel ta parajasti istus – oli pärit IKEAst, moodsad vormid kontrastiks eendaknaga orvale, kuhu oli lükatud Kelly voodi.

Ta lappas koduteel kaasa haaratud Metrot^[1.]. Paljud Kelly töökaaslased ei lugenud kunagi kohalikke ajalehti – kas sellest vähe pole, et puutume tööl kokku igasuguste jätistega; pole vaja neid veel koju ka tuua –, kuid Kellyl oli küllastamatu isu uudiste järele. Tema iPhone’i ekraanil jooksid pidevalt uudistevood ja kui ta külastas oma vanemaid, kes olid kolinud Londonist Kenti pensionipõlve veetma, meeldis talle sirvida kohalikku külalehte, kus külavanematele palveid esitati ning kasside ja koerte väljaheidete üle kaeveldi.

Viiendalt leheküljelt leidis ta selle, mida oli otsinud. Lugu ulatus üle kahe lehekülje ja kandis pealkirja „Kuritegevuse kasv metroos“. Linnaisad on algatanud juurdluse kuritegevuse kasvu pärast ühistranspordis. Teated seksuaalrünnakute, vägivallaaktide ja varguste kohta on rekordiliselt kasvanud.

Artikli alguses lajatati lugejale hirmutava statistikaga – piisavalt kole, et metrooga sõitmine üldsegi lõpetada, mõtles Kelly – ja siirduti seejärel juhtumite juurde, mis pidid illustreerima Londoni vilkas transpordivõrgus kõige sagedamini toimuvate kuritegude eri liike. Kelly heitis pilgu lõigule vägivaldsetest kallaletungidest, mida illustreeris foto noormehest, kelle juustesse oli raseeritud teatud muster. Teismelise paremat silma polnud mustjaslillaka verevalumi tõttu peaaegu nähagi ja see muutis poisi näo moondunuks.

Kallaletung Kyle Matthewsile oli vägivaldne ja seda ei provotseeritud, seisis alapealkirjas. Sellesse tuleks mööndustega suhtuda, mõtles Kelly. Muidugi, ta ei tundnud Kyle’i, kuid teadis juustesse tehtud sümboli tähendust ja „seda ei provotseeritud“ ei seostunud tavaliselt selle märgi kandjatega. Nii et veenvate süütõendite puudumisel ei tohiks ta poisi üle kohut mõista.

Seksuaalrünnakute lõigu juures olev foto oli ähmane; naise profiil oli vaevu nähtav. Välismeediast, oli kirjas pildi all. Nimed muudetud.

Ootamatult tuli Kellyle meelde üks teine ajaleheartikkel, üks teine naine, sama pealkiri.

Ta neelatas raskelt; suundus kuritegude viimase liigi juurde ja muheles fotol jäädvustatud naise nägu vaadates.

„Te ei sunni mind ju Daily Mailis kurba nägu ette manama?“ oli Cathy Tanning fotograafilt küsinud.

„Muidugi mitte,“ oli too lõbusalt vastanud. „Ma sunnin teid tegema Metro­nägu, vürtsiks kübeke raevu. Tõstke oma käekott põlvedele ja püüdke teha selline nägu, nagu oleksite koju jõudes leidnud oma mehe voodist koos aknapesijaga.“

Briti transpordipolitsei pressiesindaja ei saanud kohale tulla ja Kelly oli pakkunud end vabatahtlikult kogu ülekuulamise ajaks Cathy kõrvale. Naine oli sellega ka kärmesti nõustunud.

„Te olete olnud suurepärane,“ ütles ta Kellyle, „Loodan, et minust on natukenegi kasu.“

„Hoidke komplimendid hilisemaks, kui see mees, kes teie võtmed röövis, kätte saadakse,“ oli Kelly öelnud ja omaette mõelnud, et väljavaated selleks on üsna nigelad. Kelly oli jõudnud lõpusirgele kuu aega kestnud töölähetusega eriüksuses, kui Cathy Tanningi juhtum uurimise alla tuli; ja Cathy oli talle algusest peale sümpaatne tundunud.

„See on mu enda süü,“ oli naine öelnud kohe pärast seda, kui Kelly end tutvustas. „Ma teen nii pikki päevi ja mu kodutee on pikk ning kange kiusatus on vahepeal tukkuma jääda. Mul ei tulnud kunagi pähe, et keegi võiks seda ära kasutada.“

Kelly arvates oli Cathy Tanning veel kergelt pääsenud. Varas oli tema kotis sorinud, samal ajal kui naine vastu vaguniseina toetus ja sügavalt magas, kuid polnud leidnud tõmblukuga eraldi vahest rahakotti ega telefoni, mis oli teises kotisopis. Nende asemel oli varas välja tõmmanud võtmed.

„See pole teie süü,“ oli Kelly naist rahustanud. „Teil on täielik õigus koduteel natuke sõba silmale saada.“ Kelly oli täitnud kuriteo kohta vajalikud paberid, võtnud enda kätte turvakaamerate salvestised ning kui sama päeva õhtul pressiosakonnast helistati, paistis Cathy ilmselge valikuna metroo kuritegevust kajastava artikli „näo“ kohale. Kelly lasi pilgu üle omaenda tsitaadi ja märkas, et teda nimetati artiklis kriminaalinspektoriks, mitte uurijaks. Töö juures vihastaks see nii mõndagi.

Cathy on üks sadadest reisijatest ja turistidest, kes langevad igal aastal kuritöö ohvriks, kui vargad nende kotte ja taskuid tühjendavad. Reisijatele tuleb südamele panna, et nad oleksid eriti valvsad ja annaksid Briti transpordipolitseile teada kõigest kahtlust äratavast.

Kelly lõikas artikli Cathy jaoks hoolikalt välja ja saatis naisele sõnumi, et teda veel kord abi eest tänada. Tema töötelefon oli väljalülitatult tööl kapis, kuid ta oli andnud Cathyle oma isikliku numbri, juhuks kui naine peaks soovima temaga ühendust saada.

Kelly oli ikka veel poolenisti vormis – valge lipsu ja õlakuteta särk, tema enda fliis selle peale tõmmatud – ja ta kummardus saapapaelu lahti võtma. Tema endised koolikaaslased kavatsesid välja pidutsema minna ja olid ka Kellyt kaasa kutsunud, aga ta pidi kell viis hommikul ärkama ja reede õhtul seltskonnas ainsana kaineks jääda polnud sugugi lõbus. Röstsai, kaabeltelevisioon, tee ja voodi, mõtles ta. Pidu taevani.

Telefon helises ja Kelly muutus rõõmsaks, kui nägi õe nime ekraanil vilkumas.

„Hei, kuidas läheb? Sada aastat pole rääkinud!“

„Anna andeks, tead ju isegi, kuidas sellega on. Kuule, ma leidsin emale ideaalse jõulukingituse, aga see maksab natuke rohkem, kui me tavaliselt kingituste peale kulutame – kas sa tahaksid meiega ühineda?“

„Muidugi. Mis see on?“ Kelly lükkas jalast esmalt ühe, siis teise saapa ja kuulas ainult poole kõrvaga, kuidas tema kaksikõde kirjeldas üht vaasi, mida oli kunstilaadal näinud. November oli poole peale jõudnud; jõuludeni oli veel nädalaid. Kelly kahtlustas, et oli ilma jäänud ostlemisgeenist, kuna jättis kinkide ostmise alati viimasele minutile ja nautis salamisi palavikulist õhkkonda jõululaupäeval ostukeskustes, kus üdini kurnatud mehed ostavad paaniliselt kokku ülehinnatud lõhnaõlisid ja aluspesu.

„Kuidas poistel läheb?“ katkestas ta õde, kui oli selge, et Lexi kavatses siirduda teiste pereliikmete kingituste juurde.

„Väga hästi. Noh, pool aega on nad muidugi tõeline nuhtlus, aga neil läheb hästi. Alfie kohanes kooliga hiilgavalt ja paistab, et Fergusele meeldib lasteaias ka. Ma järeldan seda õhtuti tema riietest.“

Kelly naeris. „Ma igatsen neid.“ Lexi ja tema mees Stuart olid küll St Albansis^[2.], kuid Kelly ei kohtunud nendega nii sageli, kui oleks tahtnud.

„Tule siis külla!“

„Tulen, luban. Niipea kui saan töölt vabu päevi. Ma vaatan oma graafiku üle ja saadan sulle SMSiga mõned ajad. Äkki üks pühapäevane lõuna millalgi?“ Lexi praed olid kuulsusrikkad. „Mul peaksid detsembri alguses mõned vabad päevad olema, kui sa ei pane pahaks, et ma sinu diivanil ära kustun.“

„Hiilgav. Poistele meeldib nii väga, kui sa ööseks jääd. Ainult kolmas kuupäev ei sobi – siis ma lähen kokkutulekule.“

Peaaegu hoomamatust kõhklusest ja Lexi sõnade teadlikult pealiskaudsest toonist sai Kelly kohe aru, mis kokkutulekuga on tegemist ja kus seda korraldatakse.

„Kokkutulek Durhamis?“

Teisel pool valitses vaikus ja Kelly kujutas ette, kuidas õde noogutades lõua ette lükkab, nagu alati, kui ees tõotab seista vaidlus.

„2005. aasta rebased,“ ütles Lexi reipalt. „Kindlasti ei tunne ma pooli neist enam äragi, kuigi suhtlen ju veel Abbie ja Daniga ja näen aeg­ajalt Moshyt. Raske uskuda, et möödas on kümme aastat, mitte kümme minutit. Tead, mis …“

„Lexi!“

Õde vakatas ja Kelly püüdis leida õigeid sõnu.

„Oled sa kindel, et see on hea mõte? Kas see ei …“ Ta pööras pilgu lakke ja soovis, et oleks saanud seda vestlust pidada näost näkku. „… kisu vanu haavu lahti?“ Ta nihutas end tooli äärele ja ootas, et õde midagi ütleks. Ta sõrmitses hõbedase kaelakee otsas rippuvat poolikut südant ja püüdis mõistatada, kas Lexi kannab ikka veel oma südamepoolikut. Nad olid need ketid ostnud sel sügisel, mil mõlemad läksid ülikooli. Kelly läks Brightonisse ja Lexi Durhamisse. Sündimisest saadik polnud nad teineteisest kauem kui üks­kaks ööd lahus olnud. Siis oli esimene kord.

Kui Lexi lõpuks vastas, oli tema toon samamoodi mõõdetud nagu alati õega rääkides. „Pole mingeid haavu, mida lahti rebida, Kelly. Mis olnud, see olnud. Ma ei saa seda muuta, aga see ei pea mu ülejäänud elu varjuna saatma.“ Lexi oli kaksikutest ikka see rahulikum ja mõistlikum olnud. Kaks õde olid teoreetiliselt identsed, kuid kellelgi polnud kunagi raskusi nende vahel vahet teha. Mõlemal oli küll samasugune kandiline lõug, samasugune kitsas nina ja tumepruunid silmad, kuid Lexi ilme oli lõdvestunud ja muretu, Kelly nägu väljendas aga stressi ja ägedust. Lapsepõlves olid nad palju kordi üritanud kohti vahetada, aga neid, kes tüdrukuid tundsid, polnud võimalik haneks tõmmata.

„Miks ma ei või tähistada seda head, mis mul ülikooli ajal oli?“ küsis Lexi. „Miks ma ei või suuta jalutada ülikoolilinnakus nii nagu mu ülejäänud sõbrad, meenutada ühiseid pidusid, loenguid, tobedaid nalju, mida üksteisele tegime?“

„Aga …“

„Ei, Kelly. Kui ma oleksin pärast seda ära läinud – vahetanud ülikooli, nagu sina ja ema tahtsite –, oleks see mees jäänud võitjaks. Ja kui ma ei lähe sellele kokkutulekule sellepärast, et kardan mälestusi, mis võivad elavneda, siis oleks võitja jälle tema.“

Kelly tajus, et on hakanud värisema. Ta toetas jalad kindlalt vastu põrandat, kummardus ette ja põimis käe ümber põlvede, et neid paigal hoida. „Minu meelest oled sa hull. Mina ei läheks selle koha lähedalegi.“

„Jah, aga sina pole mina, eks?“ Lexi hingas järsult välja ega püüdnudki oma ärritust varjata. „Selline tunne on, nagu oleks see kõik juhtunud sinu, mitte minuga.“

Kelly ei öelnud midagi. Kuidas oleks ta saanud Lexile seletada, et täpselt nii ta oligi tundnud; polnud ju võimalik mõista anda, et tema enda trauma oli mingilgi moel võrdne õe omaga. Keegi töötervishoiu osakonnast pidas neile kord politseiakadeemias loengu. Nad olid käsitlenud M25 kiirteel juhtunud ahelavariid, milles sai vigastada üle kümne ja surma kuus inimest. Kellel tekkis posttraumaatiline stressihäire? Loengupidaja tahtis, et tudengid arvaksid ära. Kiirteepatrullil, kes esimesena sündmuskohale jõudis? Liikluspolitseinikul, kes pidi lohutama ema, kelle kaks last hukkusid? Veoautojuhil, kelle hetkeks hajunud tähelepanu oli kohutava õnnetuse põhjustanud?

Mitte kellelgi neist.

Hoopis puhkehetkel oleval politseinikul, kes tegi oma igapäevast jooksutiiru, mis viis üle kiirtee silla; tema oli kõigi sündmuste tunnistaja ja teatas sellest, edastades kontrollkeskusele vajalikku teavet, ent oli sellegipoolest üdini abitu ega suutnud oma silme all juhtuvat tragöödiat ära hoida. Just temal tekkis posttraumaatiline stressihäire. Tema süüdistas end, et ei teinud enamat. Tema oli see, kes jäi tervislikel põhjustel varem pensionile ja kellest sai erak. Kõrvalseisja.

„Anna andeks,“ ütles Kelly hoopis. Ta kuulis, kuidas Lexi ohkas.

„Pole midagi.“

Tegelikult oli küll ja nad mõlemad teadsid seda, kuid kumbki ei tahtnud tülli minna. Kui nad järgmine kord räägivad, siis võtab Lexi teemaks jõuluettevalmistused ja Kelly kiidab, kui suurepärased need on, ning nad teevad näo, et kõik on korras.

Täpselt nii, nagu nad viimased kümme aastat olid teinud.

„Kuidas tööl läheb?“ küsis Lexi, justkui suutnuks ta Kelly mõtteid lugeda.

„Hästi. Ikka vanaviisi.“ Ta püüdis olla rõõmsameelne, kuid Lexit polnud võimalik ninapidi vedada.

„Oh, Kel, sul oleks vaja mingit uut proovikivi. Oled sa veel mõelnud oma üksusesse tagasi kandideerida? Nad ei saa ju igavesti sinu vastu olla.“

Kelly polnud sugugi nii veendunud. Tema nelja aasta tagune lahkumine Briti transpordipolitsei seksuaalkuritegude osakonnast oli olnud kiire ja ebamugav. Ta oli olnud üheksa kuud haige ja naasis tööle uuelt leheküljelt, nagu talle seda esitleti, ent tegelikult oli see uuele ametikohale määramine karistus. Kelly hakkas kohe usinasti tööle, tegi öiseid vahetusi ja sai peagi üheks piirkonna politseiüksuse lugupeetumaks töötajaks. Ta manas ette näo, et on läbi ja lõhki politseinik, kuid tundis iga päev puudust keerulistest uurimistest.

„See ajutine üleviimine, mis sul äsja oli, peaks ka kaasa aitama.“ Lexi ei andnud järele. „Kindlasti näevad ülemused nüüd, et sa pole enam …“ Ta vakatas järsult, ilmselt polnud kindel selles, milliste sõnadega võtta kokku aeg, kui Kelly oli politseist eemal ega suutnud jalga ilma hirmuhigita oma korterist välja tõsta.

„Praegusel kohal on mul kõik hästi,“ ütles Kelly lühidalt. „Ma pean minema – keegi on ukse taga.“

„Tule meile varsti külla! Lubad?“

„Luban. Kallis oled!“

„Sina ka.“

Kelly lõpetas kõne ja ohkas. Talle oli nii väga meeldinud kolmekuuline töölähetus eriüksusesse, üksusesse, mis oli loodud selleks, et võtta pihtide vahele Londoni metroos tegutsevate taskuvaraste hordid. Asi polnud tänuväärses võimaluses kanda erariideid – kuigi pärast nelja aastat mundris oli see igati teretulnud vaheldus –, vaid pigem tundes, et tema võimuses on midagi muuta; jätta jälg nii paljusid linnaelanikke puudutava kuritegevuslaine ohjeldamisse. Sellest ajast alates, mil Kelly sellele tööle asus, oli eriüksuseid üha juurde loodud: kõik rasked kuriteod jagati nüüd eriosakondade vahel; piirkonna politseiüksusele jäid aga lahendamiseks kohaliku omavalitsuse määrusterikkumised ja avaliku korra rikkumise juhtumid. Kelly oli nädala jagu olnud taas mundrikandja ja kui Carl Bayliss välja arvata, oli ta pidanud korrale kutsuma vaid noorukeid, kes ketsidega istmeid määrisid, ja tavapäraseid reedeõhtuseid purjutajaid, kes piletiväravaid rammisid ja räigelt ropendasid. Kas ta oli valmis siirduma tagasi eriüksusesse? Kelly enda arvates oli ta selleks valmis, aga kui ta oli seda mõtet inspektoriga jaganud, oli mehe vastus olnud kiire ja terav.