Читать книгу Ma näen sind - Clare Mackintosh - Страница 9

Crystal Palace’i jaam on lõpp­peatus. Kui rong poleks peatunud, oleksin jäänud oma kohale istuma ja jõllitanud kuulutust lootuses millestki sotti saada. Nii olengi viimane, kes rongist väljub.

Vihm on küll vaibunud tibutamiseks, ent selleks ajaks, kui jaamast lahkun, on ajaleht mu käes vettinud ja sõrmed trükimustaga koos. Väljas on juba pime, kuid tänavalaternad põlevad ning Anerley Roadi äärde jäävate kiirtoidukohtade ja mobiiltelefonipoodide neoontulede valgel näen selgelt. Iga laternaposti küljes ripuvad kiiskavad tuled, mis on pandud valmis selleks, et üks kodukootud kuulsusehakatis need eeloleval nädalavahetusel süütaks, aga õues on liiga soe – ja liiga vara –, et hakkaksin jõuludele mõtlema.

Kõnnin kodu poole ja vahin ainiti kuulutust ega märkagi, kuidas vihmast märg tukk vastu mu otsaesist kleepub. Vahest see polegi mina. Võib­olla on mul teisik. Ma pole kuigi tõenäoline valik eritariifse kuuma liini reklaamimiseks: võiks ju arvata, et selleks sobib paremini mõni noorem, võluvam naine. Mitte keskealine kahe täiskasvanud lapse ema, kes meenutab veidi varurehvi. See ajab mind peaaegu valjusti naerma. Ma tean küll, et maitseid on igasuguseid, ja osa neist kuulub äärealale.

Poola supermarketi ja võtmetöökoja vahel on Melissa kohvik. Üks Melissa kohvikutest, tuletan endale meelde. Teine kohvik asub Covent Gardeni kõrvaltänaval. Sinna oskavad püsikliendid esitada telefoni teel oma võileivatellimused, et lõuna ajal tekkivaid järjekordi vältida. Turistid aga rüselevad ukse kõrval ja püüavad selgusele jõuda, kas panini väärib pikka ootamist. Võiks ju arvata, et Covent Gardeni lähedus toob pingutamata meeletult sisse, kuid suurte kulude tõttu on viis aastat tegutsenud kohvik näinud kurja vaeva, et viimaks kasumit teenima hakata. Aga siinne kohvik on seintelt kooruva värvikihi ja mittehaakuva naabrusega kullakaevandus. Kohvik on olnud siin aastaid ja ropult raha sisse toonud juba ammu enne seda, kui Melissa omanikuks sai ja oma nime ukse kohale riputas; see kohvik on üks sellistest varjatud saladustest, millele vahel vihjatakse linna reklaamivates kirjutistes. Lõuna­Londoni parim hommikusöök, ilutseb uksele kleebitud artiklikoopial.

Peatun mõneks hetkeks teisel pool tänavat, et saaksin vaadata ilma end nähtavaks tegemata. Kohviku aknad on nurkadest udused ja meenutavad nõnda kaheksakümnendate pehme fookusega fotosid. Ruumi keskel on lett ja selle taga noormees, kes pühib akrüülkattega vitriini sisepinda. Tal on ees kokkuvolditud põll, mis on Pärsia kelnerile omaselt vööle seotud ega kata rinnaesist, ning oma musta T­särgi ja tumeda, justkui äsja voodist tõusnud soenguga näeb ta välja liiga lahe, et kohvikus töötada. Nägus noormees? Tean, et ma pole erapooletu, kuid nii ma arvan.

Bussijuht viipab mulle teed andes ja ma lähen ettevaatlikult jalgrattureid silmas pidades üle tee. Kelluke kohviku ukse kohal tiliseb ja Justin tõstab pilgu.

„Tšau, ema.“

„Tere, kallis.“ Vaatan otsivalt ringi, kas Melissat on näha. „Oled üksinda?“

„Ta on Covent Gardenis. Seal on juhataja haigeks jäänud ja ta jättis minu siia vastutavaks.“ Poja toon on muretu ja ma püüan samamoodi vastata, kuigi tunnen rinnus paisuvat uhkust. Olen alati teadnud, et Justin on hea poiss; tal oli lihtsalt vaja, et keegi temasse hästi suhtuks. „Kas saad viis minutit oodata?“ küsib Justin ja peseb selja taha jäävas roostevabast terasest kraanikausis puhastuslappi. „Ma tulen sinuga koos koju.“

„Mõtlesin tee pealt midagi õhtusöögiks võtta. Sul on fritüür vist juba jahtunud?“

„Lülitasin selle just natuke aega tagasi välja. Aga mõned kartulid saaks kiiresti teha. Ja vorste on ka veel alles. Niikuinii lähevad homme prügikasti, kui neid täna ära ei sööda. Melissa ei pane pahaks, kui me vorstid koju kaasa võtame.“

„Ma maksan nende eest,“ ütlen, sest ei taha, et Justin talle ajutiselt antud vastutusest liiga hoogu läheb.

„Melissa poolest pole vaja.“

„Ma maksan ikkagi,“ ütlen veendunult ja võtan rahakoti välja. Tõstan pilgu tahvlile ning arvutan vorstide ja kartulite hinda. Justinil on õigus: Melissa oleks vorstid meile niisama andnud, kui ta siin oleks olnud, kuid hetkel teda pole ja meie perel on kombeks enda eest maksta.

Kaupluseid ja ärisid jääb üha vähemaks, mida kaugemale jaamast jõuame. Nende asemel on tee ääres ridaelamud, tosina jagu maju ühes reas. Mitme maja akende ees on hallid metallist luugid ja see tähendab, et maja on uute elanike ootel tühi; välisustelt kriiskab vastu punast ja oranži grafitit. Meie kodu asub samasuguses majade rivis. Kolm maja eemal oleval hoonel on mõni tellis puudu ja akende ette on löödud paksud lauad. Üürimajad tunneb ära ummistunud rentslite ja määrdunud tellismüüride järgi. Majade rea lõpus on kaks eraomanduses maja; ihaldusväärselt rivi viimasena Melissa ja Neili oma ning kohe enne seda minu maja.

Justin sobrab seljakotist võtmeid otsida ja ma seisatan hetkeks kõnniteel, piirdeaia kõrval. Tara ümbritseb meie eesaeda, kui seda nii võib nimetada. Umbrohututid turritavad märja kruusa vahelt; ainuke aiakaunistus, vanaaegse laterna kujuline päikesepatareiga lamp kiirgab tuhmilt kollakat valgust.

Melissa aias on samuti kruusaga kaetud tee, kuid seal ei ole ühtegi umbrohuliblet ja kahel pool välisust ilutseb kaks täiuslikult spiraalikujuliseks pügatud pukspuud. Elutoa akna all on tellised teistest veidi heledamad; Neil kraapis sealt grafitit, mille oli sinna jätnud keegi lõunalondonlane, kel jätkus ikka veel küllaldaselt piiratust, et olla vastu segarassilisele abielule.

Meie elutoas pole keegi vaevunud kardinaid ette tõmbama ja ma näen, kuidas Katie söögilaual oma küüsi lakib. Kunagi ma nõudsin, et sööksime koos ühe laua taga; mulle meeldis võimalus olla kursis sellega, mida lapsed koolis on teinud. Alguses – kui olime alles sisse kolinud – olid just need söögiajad ainsad hetked, mil tundsin, et saame ka ilma Mattita hakkama. Seal me siis olime, kolmeliikmeline pere, kes kogunes kokku, et kell kuus koos süüa.

Näen läbi akna, mida katab vilka liiklusega tänava ääres elamise tõttu alaline tahmakord, et Katie on teinud lauale ruumi maniküüritarvete jaoks ja nihutanud selleks eemale ajakirjad, arvete kuhja ja pesukorvi, mis on kummalisel kombel leidnud endale justkui ainuõige koha söögilaual. Aegajalt ma koristan selle segaduse ära, et saaksime pühapäeviti koos lõunat süüa, ent juba üsna varsti sunnib hiilivalt lauale tekkiv paberite ja tühjade poekottide kuhi meid teleka ette, taldrikud põlvedel.

Justin avab ukse ja mulle meenub aeg, mil lapsed olid väikesed ja jooksid mind tervitama, nagu oleksin ära olnud kuude kaupa, mitte kaheksa tundi Tesco riiulite vahel. Kui lapsed vanemaks said, koputasin naabrite uksele ja tänasin Melissat, et ta koolist tulnud lastel silma peal hoidis. Lapsed ise väitsid küll, et on juba suured ega vaja hoidmist, kuid tegelikult meeldis see neile.

„Tere!“ hõikan. Simon tuleb köögist, veiniklaas käes. Ta ulatab selle mulle ja suudleb mind huultele ning libistab käe ümber mu piha, et mind lähemale tõmmata. Ulatan talle kilekoti Melissa kohvikust toodud toiduga.

„Katsuge end natuke vaos hoida.“ Katie tuleb elutoast ja viibutab harali sõrmedega käsi. „Mida me õhtuks sööme?“ Simon laseb minust lahti ja viib koti kööki.

„Vorste ja praekartuleid.“

Katie kirtsutab nina ja ma katkestan teda enne, kui ta jõuab kalorite teemal vinguma hakata. „Külmikus on lehtsalatit – sina võid seda kõrvale võtta.“

„Ega su jalad sellest peenemaks ikka ei muutu,“ ütleb Justin. Katie annab talle hoobi vastu käsivart, Justin põikab õest eemale ja jookseb kaks astet korraga trepist üles.

„Kasvage suureks.“ Katie on üheksateist ja väikest kasvu. Ta kannab number 36 riideid ja enam pole jälgegi tema mõne aasta tagusest lapselikust trullakusest. Tema jalgadel pole samuti midagi viga. Ma lähen, et teda kallistada, aga siis meenuvad mulle tema värskelt lakitud küüned ja ma suudlen teda põsele. „Anna andeks, kullake, aga ma olen omadega täitsa läbi. Kui kiirtoitu harva süüa, siis ei tee see midagi – mõõdukus eelkõige, eks?“

„Kallis, kuidas su päev läks?“ küsib Simon. Ta järgneb mulle elutuppa ja ma vajun diivanile, sulgen hetkeks silmad, ohkan sügavalt ja tunnen end paremini.

„Üsna hästi, kui mitte arvestada seda, et Graham pani mind arhiveerima.“

„See pole ju sinu töö,“ ütles Katie.

„Minu töö pole ka kempsu koristamine, aga arvake ära, mida ta eile mul teha lasi?“

„Vuih! See tüüp on täielik sitapea.“

„Sa ei peaks sellega leppima.“ Simon istub mu kõrvale. „Sa peaksid kaebama.“

„Kellele? Tema on ju omanik.“ Graham Hallows on seda tõugu mees, kes upitab enda ego teisi inimesi alandades. Ma tean seda ja seetõttu ei häiri see mind. Enamiku ajast.

Et teist juttu teha, võtan diivanilaualt London Gazette’i, mille olen sinna visanud. Ajaleht on ikka märg ja mõni rida valgub laiali, kuid ma voldin ajalehe nii, et jutuliinide ja eskortteenuse reklaamid oleksid esil.

„Ema! Mida sina eskortteenuste alt otsid?“ küsib Katie naerdes. Ta kannab küüntele veel pealislaki, keerab pudelile hoolikalt korgi peale ja läheb laua äärde, et pista sõrmed lakki kinnitava ultraviolettlambi alla.

„Võib­olla peab ema plaani vahetada Simon uuema mudeli vastu,“ ütleb Justin elutuppa tulles. Ta on musta T­särgi ja teksad, millega tööl oli, vahetanud hallide dressipükste ja dressipluusi vastu. Ta on paljajalu. Ühes käes on tal telefon, teises taldrik, millel on kuhi vorste ja kartuleid.

„See pole naljakas,“ arvab Simon. Ta võtab mu käest ajalehe. „Aga tegelikult ka, miks sa tutvusliinide lehekülge loed?“ Tema kulm läheb kortsu ja ma näen, et üle ta näo libiseb vari. Heidan Justinile altkulmupilgu. Simon on minust neliteist aastat vanem, kuid mõnikord tundub mulle peeglisse vaadates, et jõuan talle varsti järele. Mul on silmade ümber kortsud, mida seal enne neljakümmet veel polnud, ja mu kaela nahk on hakanud lõtvuma. Mulle pole meie vanusevahe kunagi probleemi valmistanud, kuid Simon mainib seda küllalt sageli, seega ma tean, et see teeb talle muret. Justin teab seda ja kasutab iga võimalust, et haavale soola raputada. Ma polegi aru saanud, kas ta nokib Simonit või mind.

„Kas teie meelest pole see minu moodi?“ osutan alumisele reklaamile Angel’si „täiskasvanute teenuste“ all. Justin kummardub üle Simoni õla ja Katie võtab käed ultraviolettlambi alt, et paremini näha. Mõnda aega vaatame kõik vaikides kuulutust.

„Ei,“ ütleb Justin täpselt samal hetkel, kui Katie arvab: „Natuke küll.“

„Ema, sul on ju prillid.“

„Mitte alati,“ märgin. „Mõnikord kannan ma ju läätsesid.“ Kuigi ma ei suuda meenutada, millal seda viimati tegin. Prillide kandmine pole mind kunagi häirinud ja mu praegused tugevate mustade raamidega prillid meeldivad mulle päris hästi, kuna nendega näen välja asjalikum kui kunagi varem.

„Äkki teeb keegi nalja?“ arvab Simon. „Leiakaaslane.com – kas võib olla, et keegi on sind nalja pärast tutvusportaali üles riputanud?“

„Kes midagi sellist teeks?“ Vaatan lastele otsa ja püüan näha, kas nad vahetavad pilke, ent Katie paistab olema sama suures segaduses nagu mina ja Justin on asunud uuesti kartulite kallale.

„Kas sa oled sellele numbrile helistanud?“ küsib Simon.

„Poolteist naela minut. Nalja teed või?“

„Kas see oled sina?“ küsib Katie, silmis ulakas pilk. „Et natuke lisa teenida? Noh, ema, räägi ära.“

Ebamugavustunne, mis mind pärast kuulutuse nägemist valdas, hakkab vaibuma ja ma naeran. „Kullake, ma pole sugugi kindel, et keegi maksaks minuga rääkimise eest poolteist naela minutis. Aga see naine on tõesti minu moodi, on ju? Ma ehmatasin päris korralikult.“

Simon õngitseb taskust telefoni ja kehitab õlgu. „Vean kihla, et keegi korraldab sulle midagi sünnipäevaks.“ Ta paneb telefoni valjuhääldi peale ja valib numbri. See näib tobe: me kõik oleme kogunenud London Gazette’i ümber ja helistame seksiliinile.

„Number, millele te helistasite, ei ole kasutusel.“

Saan aru, et olen hinge kinni hoidnud.

„Sellega on siis ühel pool,“ ütleb Simon ja ulatab mulle ajalehe.

„Aga mida mu pilt seal teeb?“ küsin. Mu sünnipäev on veel mägede taga ja mulle ei turgata pähe kedagi, kelle meelest oleks naljakas mind tutvusportaali sokutada. Mul käib peast läbi mõte, et vahest on see keegi, kes ei salli Simonit; keegi, kes tahaks meie vahele paksu verd tekitada. Matt? Heidan selle mõtte kõrvale sama kiiresti, kui see tekkis.

Pigistan alateadlikult Simoni õlga, kuigi ta pole ilmutanud mingeid märke, et see reklaam teda häiriks.

„Ema, see pole üldse sinu sarnane. See on kulunud juuksevärviga vana eit,“ ütleb Justin.

Ma arvan, et peaksin kuskilt komplimendi üles leidma.

„Justinil on õigus, ema.“ Katie vaatab uuesti kuulutust. „See naine on sinu moodi, aga paljud inimesed näevad kellegi teise moodi välja. Meil on töö juures üks tüdruk, kes on Adele’i täpne koopia.“

„Võib­olla tõesti.“ Heidan veel viimase pilgu kuulutusele. Naine fotol ei vaata otse kaamerasse ja pildi kvaliteet on väga halb; paneb lausa imestama, et seda üldse kuulutuses kasutati. Ulatan ajalehe Katiele. „Kui sa meile süüa lähed tooma, siis ole hea, kullake, pista see üksiti vanade ajalehtede hulka.“

„Aga mu küüned!“ karjatab Katie.

„Mu jalad,“ vastan.

„Ma toon ise,“ ütleb Justin. Ta paneb oma taldriku diivanilauale ja tõuseb püsti. Vahetame Simoniga üllatunud pilke ja Justin pööritab silmi. „Mis on? Nagu ma kodus kunagi midagi ei teeks.“

Simon naerab põgusalt. „Mida sa silmas pead?“

„Ah, keri põrgu, Simon. Too oma söök siis endale ise.“

„Lõpetage mõlemad,“ nähvan. „Jumal küll, mõnikord on raske aru saada, kumb on laps ja kumb lapsevanem.“

„Aga see mu point ongi, ta pole …“ alustab Justin, kuid vakatab mu näoilmet nähes. Sööme taldrikud põlvedel, vaatame televiisorit ja nääkleme puldi pärast. Taban endal Simoni pilgu. Ta pilgutab mulle silma: isiklik hetk keset kahe hilisteismelisega koos elamise kaost.

Kui taldrikud on tühjaks söödud ja järele on jäänud vaid rasvakiht, paneb Katie mantli selga.

„Ega sa nüüd välja ei hakka minema?“ küsin. „Kell on juba üheksa läbi.“

Ta vaatab mulle ahastavalt otsa. „Ema, täna on reede.“

„Kuhu sa lähed?“

„Linna.“ Ta näeb mu ilmet. „Me võtame Sophiaga koos takso. See on sama, kui tuleksin koju pärast pikka vahetust.“

Tahaksin öelda, et see pole sama. Et must seelik ja valge pluus, mida Katie ettekandjana kannab, pole sugugi nii väljakutsuv kui see liibuv kleit, mille ta nüüd on selga pannud. Et hobusesabasse seotud juuksed muudavad ta näo nooreks ja süütuks, samas kui tänaõhtune soeng on sasitud ja seksikas. Ma tahan öelda, et ta on end liialt meikinud, et tema kingad on liiga kõrgete kontsadega ja küüned liiga punased.

Loomulikult ei ütle ma midagi. Sest kunagi olin ma ka ise üheksateist ja pealegi olen olnud ema piisavalt kaua, et teada, millal oma mõtted endale hoida.

„Lõbutsege hästi.“ Ent ma ei suuda end pidurdada: „Olge ettevaatlikud. Hoidke kokku ja valvake oma joogiklaase.“

Katie suudleb mind otsaesisele, pöördub siis Simoni poole ja ütleb peaga minu suunas nõksatades: „Tuleb sõnavahetus, mis?“ Kuid ta naeratab ja pilgutab mulle silma, enne kui uksest välja tuhiseb. „Käituge korralikult!“ hõikab ta. „Ja kui te korralikud ei suuda olla, siis olge vähemalt ettevaatlikud!“

„Ma ei saa sinna midagi parata,“ ütlen, kui Katie on läinud. „Ma muretsen tema pärast.“

„Ma tean, et sa muretsed, aga tal on pea otsas. Selles pole kahtlust.“ Simon pigistab mu põlve. „Ta on ju emasse.“ Simon vaatab Justinit, kes lösutab diivanil, ninapidi telefonis. „Kas sa ei lähegi välja?“

„Mul pole raha,“ vastab Justin ega tõsta pilku silme ees helendavalt väikeselt ekraanilt. Näen seal siniseid ja valgeid dialoogikastikesi, aga need on liiga väikesed, et suudaksin lugeda nende sisu siit, kus ma istun. Poisi dressipükste ja dressipluusi vahelt paistab punaste aluspükste triip, ta on kapuutsi pähe tõmmanud, olgugi et viibib toas.

„Kas Melissa ei maksa sulle reedeti?“

„Ta ütles, et toob palga millalgi nädalavahetusel.“

Justin on kohvikus töötanud suve algusest saadik, mil olin juba peaaegu kaotamas lootust, et ta mingigi tööotsa võiks leida. Ta käis paaril tööintervjuul – üks oli plaadipoes, teine kingapoes –, kuid niipea, kui ilmnes, et ta on poevarguse eest politseis arvel, lõppes jutt sedamaid.

„Sellest võib aru saada,“ ütles Simon siis. „Ükski tööandja ei riski palgata kedagi, kes võib käe nende kassasse ajada.“

„Ta oli neliteist!“ asusin paratamatult kaitsele. „Tema vanemad olid äsja lahku läinud ja ta oli kooli vahetanud. Tegemist pole ju mõne paadunud kriminaaliga.“

„Sellegipoolest.“

Jätsin asja sinnapaika. Ma ei tahtnud Simoniga vaielda. Mustvalgelt võetuna polnud Justinit võimalik palgata, aga kui teda tunda … Läksin, müts näpus, Melissa jutule. „Tellimuste kohaletoimetamine,“ tegin ettepaneku. „Reklaamlehtede jagamine. Ükskõik mis.“

Koolis oli Justinil alati raske. Ta ei hakanud sama varakult lugema kui teised lapsed – enne kaheksaseks saamist ei osanud ta isegi tähestikku. Kui poiss vanemaks sai, oli raske teda kooli uksestki sisse saada, tunnelid ja kaubanduskeskused ahvatlesid teda palju enam kui klassiruum. Kui ta kooli lõpetas, oli tal algtase arvutiõpetuses ja hoiatus poevarguse eest. Selleks ajaks olid õpetajad aru saanud, et Justin on düslektik, kuid oli juba liiga hilja midagi ette võtta.

Melissa vaatas mulle mõtlikult otsa. Mõtlesin, kas olen ehk ületanud meie sõpruse piirid ja pannud Melissa ebamugavasse olukorda.

„Ta võiks kohvikus töötada.“

Olin sõnatu. Tänu tundus ebapiisav.

„Miinimumpalk,“ ütles Melissa kiiresti, „ja katseaeg. Esmaspäevast reedeni, nii hommikused kui õhtused vahetused segamini. Asendamine mõnel nädalavahetusel.“

„Jään sulle tänu võlgu,“ ütlesin.

Ta lõi mu tänulikkuse peale käega: „Milleks siis sõbrad on?“

„Võib­olla sa saad hakata nüüd emale natuke üüri maksma, kui sul töökoht olemas on,“ ütleb Simon. Vaatan talle teravalt otsa. Simon ei sekku kunagi lastekasvatusse. Me pole pidanud neil teemadel kunagi vestlema; kui ma Simonit kohtasin, olid lapsed kaheksateist ja neliteist. Enda meelest olid nad juba peaaegu täiskasvanud, isegi kui nad vahel sellele vastavalt ei käitunud. Neil polnud vaja uut isa ja õnneks ei üritanud Simon seda ka kunagi olla.

„Katie käest sa üüri ei küsi.“

„Ta on sinust noorem. Justin, sa oled kakskümmend kaks, piisavalt vana, et ise hakkama saada.“

Justin tõstab jala hoogsalt üle teise ja tõuseb ühe sujuva liigutusega püsti. „On sul ikka jultumust. Äkki võiksid ise hakata üüri maksma, enne kui ütled, mida mina tegema peaksin?“

Ma vihkan sellist olukorda. Kaks mulle kallist inimest teineteise kõri kallal.

„Justin, ära räägi Simoniga niimoodi.“ Ma ei vali poolt teadlikult, ent niipea kui olen seda öelnud, näen Justini silmis pilku, justkui oleksin ta reetnud. „Simon teeb lihtsalt ettepaneku. Ma ei küsi sinult üüri.“ Ma ei teeks seda kunagi ja mind ei huvita, kui mind selle pärast pehmekeseks peetakse. Mind see ei kõiguta. Võiksin Justinilt öömaja ja kosti eest küsida ka kõige väiksemat tasu, ikka ei jääks tal pärast seda enam midagi alles. Kuidas saaks ta elada seltsielu, rääkimata tuleviku tarbeks raha kogumisest? Kui mina kodunt lahkusin, olin noorem kui Katie praegu, ja mul polnud muud kui kohver riietega, paisuv kõhuke ja vanemate etteheited kõrvus kõlamas. Ma tahan oma lastele paremat elu.

Aga Simon ei jäta. „Kas sa otsid tööd? Kohvik on ju tore, aga kui tahad autot osta või oma elamise leida, on sul vaja hakata teenima rohkem kui see, mida Melissa sulle praegu maksab.“

Ma ei saa aru, mis Simonile sisse on läinud. Me pole küll jõukad, aga saame kenasti hakkama. Meil pole vaja laste käest raha võtta.

„Isa ütles, et laenab mulle auto ostmiseks raha, kui olen load ära teinud.“

Tunnen, kuidas Simon mu kõrval turri läheb. See juhtub iga kord, kui Matti mainitakse. Mõnikord tema reaktsioon ärritab mind, aga üldjuhul tekitab see minus sooja tunde. Vaevalt et Matt oleks osanud arvatagi, et võiksin ka kellelegi teisele meeldida. Mulle meeldib, et Simon hoolib minust küllaldaselt, et armukade olla.

„See on isast kena,“ ütlen kiiresti; lojaalsus Justini suhtes sunnib mind tema toetuseks midagi ütlema – ükskõik mida. „Millalgi võiksid sa ehk proovida taksojuhiks saada soovijate teooriaeksami ära teha?“

„Ema, ma ei kavatse elu lõpuni taksot sõita.“

Kui Justin oli noorem, olime temaga väga lähedased, kuid ta pole mulle tegelikult kunagi andestanud, et ma Matti juurest ära läksin. Arvatavasti andestaks ta mulle siis, kui teaks kogu lugu, aga ma pole kunagi tahtnud, et lapsed isast halvasti arvaksid; ma ei tahtnud, et nemad saaksid samamoodi haiget nagu mina.

Naine, kellega Matt magas, oli vanuses, mis jäi täpselt Katie ja minu oma vahele. Naljakas, kui mõtlema hakata. Ma ei näinud teda kunagi, aga mul oli kombeks piinata end sellega, et kujutasin ette, milline ta välja näeb; kujutasin ette, kuidas minu mehe käsi tema kahekümne kolme aastast venitusarmideta keha paitab.

„Vaene ei tohiks pirtsutada,“ arvab Simon. „Taksojuhi ametil pole midagi viga.“

Vaatan talle üllatunult otsa. Viimasel ajal on ta nii palju halvustanud Justini vähest auahnust. Osa minust on pahane, et ta peab minu pojale küllaldaselt heaks tööd, mille kohta ta ise – mäletan seda väga selgelt – on öelnud, et see on „perspektiivitu ala“. Matt käis kolledžis ja õppis inseneriks. See kõik muutus päeval, mil sain aru, et mu päevad on juba nii palju hiljaks jäänud, et see saab tähendada vaid üht. Matt jättis kolledži pooleli ja hankis endale samal päeval töökoha. See oli lihtne töö kohalikus ehitusfirmas, kuid tõi piisavalt sisse. Pärast abiellumist sooritas Matt edasijõudnute sõiduteooria eksami ja tema vanemad kinkisid meile pulmakingiks raha, et ta saaks osta oma esimese takso.

„Praeguseks on kohvikus töötamine hea küll,“ ütlen. „Küll õige töö ka ühel päeval end ilmutab, olen kindel.“

Justin uratab mittemidagiütlevalt, lahkub toast ja läheb ülakorrusele. Kuulen voodi kräginat, kui ta oma tavapärase asendi sisse võtab – pikali, pea ainult nii palju püsti, et näha sülearvuti ekraani.

„Sellise tempoga elab ta siin veel ka üle kolmekümnesena.“

„Ma lihtsalt tahan, et ta õnnelik oleks, muud ei midagi.“

„Ta ongi õnnelik,“ ütleb Simon. „Õnnelik sinu kukil.“

Neelan alla sõnad, mida tahan öelda. Oleksin ebaõiglane. Ma ju ise ütlesin Simonile, et ei taha tema käest üüriraha võtta. Meil oli selle pärast isegi vaidlus, kuid ma jäin endale kindlaks. Tegime pooleks toiduraha ja arved ning Simon maksab alati väljas söömise ja reiside eest – ka laste jaoks. Ta on üleliia helde. Meil on ühine pangaarve ja me pole kunagi muretsenud selle pärast, kes mida maksma peaks.

Aga maja on minu oma.

Kui ma Mattiga abiellusin, oli meil rahaga kitsas. Matt käis tööl igal õhtul ja mina olin kaheksast neljani Tescos ning me saime sel moel hakkama, kuni Justin kooli läks. Selleks ajaks kui Katie sündis, oli elu juba lihtsamaks muutunud; Mattil oli rohkem tööd, kui ta teha jaksas, ja lõpuks oli meil võimalus endale ka üht­teist lubada: mõnikord väljas söömas käia või isegi suvepuhkusele minna.

Siis aga läksime Mattiga lahku ja mina olin jälle päris alguses tagasi. Kumbki meist ei jaksanud maja endale jätta ja möödus aastaid, enne kui mul oli võimalik selle maja sissemaksuks säästusid koguda. Vandusin, et ei seo end enam kunagi ühegi mehega.

Muide, ma vandusin sedagi, et ei armu enam iial, aga vaat, mis sellest sai.

Simon suudleb mind, hoiab kätt mu lõua all ja libistab peopesa siis kuklale. Isegi praegu, pika päeva lõpus lõhnab ta puhtuse, raseerimisvahu ja odekolonni järele. Tunnen kehas tuttavat kuumahoogu, kui ta mu juuksed oma käe ümber keerab ja õrnalt sikutab, nii et mu pea vajub kuklasse ja kael on vaba tema suudlustele. „Kas läheme varakult voodisse?“ sosistab Simon.

„Ma tulen kohe üles.“

Korjan kokku taldrikud ja London Gazette’i, viin nõud kööki ja pistan nõudepesumasinasse. Kukutan ajalehe prügikasti, kust kuulutuse naine minu poole vaatab. Kustutan köögis tule ja raputan oma rumaluse peale pead. Muidugi pole see minu pilt. Miks peaks ajalehes olema minu pilt?