Читать книгу Ma näen sind - Clare Mackintosh - Страница 8

Mina sind näen, aga sina mind mitte. Loed süvenenult raamatut; pehmete kaantega väljaannet, mille esikaanel on pilt punases kleidis tüdrukust. Ma ei näe raamatu pealkirja, kuid see polegi tähtis; kõik nad on ühesugused. Kui lugu pole poisist, kes tüdruku leiab, siis on see lugu poisist, kes tüdrukut jälitab. Poiss tapab tüdruku.

Taban hästi ära iroonia.

Järgmises peatuses kasutan ära sisenejate voolu, et sulle lähemale liikuda. Sa seisad vaguni keskel, hoiad ühe käega ülemise käepideme rihmast ja teisega raamatut; keerad lehekülgi kätteõpitud pöidlaliigutusega. Oleme nüüd nii ligistikku, et meie mantlid puutuvad kokku, ja ma tunnen sinu parfüümi põhjanootide vanillihõngu; lõhna, mis on töölt lahkumise ajaks juba ammu haihtunud. Mõni naine kaob lõunatunnil tualetti, et meiki kohendada ja lõhnaõli juurde piserdada. Sina mitte. Kui ma sind pärast tööd näen, on tumehallist lauvärvist saanud väsinud varjud silmade all; huulepulk on aga kandunud lugematute kohvitasside servadele.

Ometi oled sa isegi pärast pikka tööpäeva kena. See on mulle tähtis. Mitte et määravaks oleks alati ilu; mõnikord on see eksootiline välimus või suured rinnad või pikad jalad. Mõnikord on tegemist klassi ja elegantsiga – liibuvad püksid ja kõrged kontsad –, mõnikord räpakuse ja odavusega. Isegi litsakusega. Tähtis on mitmekesisus. Isegi kõige parem praad tüütab ära, kui seda kogu aeg süüa.

Sinu käekott on keskmisest suurem. Tavaliselt on see sul üle õla, aga kui rong on täis – nagu see sinu tööle­kojumineku ajal tavaliselt on –, paned koti oma jalgade vahele põrandale. Kotisuu on lahti vajunud ja mul on võimalus sinna sisse piiluda. Rahakott – helepruunist nahast kullatud pandlaga. Juuksehari, heledad juuksekarvad piide vahelt paistmas. Kangast poekott, korralikult rulli keeratud. Nahkkindad. Kaks või kolm pruuni ümbrikut, lahti rebitud ja sisuga koos kotti pistetud. Pärast hommikusööki jalamatilt kaasa haaratud post, mille sa perroonile jõudnuna hommikust rongi oodates läbi vaatasid. Sirutan kaela, et lugeda, mis on kirjutatud kõige pealmisele ümbrikule.

Nii et nüüd on mul su nimi teada.

See pole küll oluline: meie suhe sinuga ei kujune selliseks, et läheks vaja nimesid.

Võtan taskust telefoni ja vajutan kaamera ikoonile. Pööran end sinu poole; suurendan pöidla ja nimetissõrmega seni, kuni su nägu on raamitud. Kui keegi mind praegu märkaks, arvaks ta, et ma lihtsalt laadin Instagrami või Twitterisse oma teekonna andmeid. Hashtag selfi.

Vaikne klõps ja oled minu.

Kui rong hakkab kurvi võtma, lased sa käsipuu rihmast lahti ja kummardud käekotti võtma, pilk jätkuvalt raamatus. Kui ma sind nii hästi ei tunneks, siis arvaksin, et oled märganud mind ennast vaatamas ja koristad oma asjad mu pilgu alt ära, aga asi pole selles. Raudtee kurv tähendab lihtsalt seda, et peagi on sinu peatus.

See raamat meeldib sulle väga. Tavaliselt lõpetad sa lugemise palju varem; kui jõuad peatüki lõppu, ja paned raamatu vahele järjehoidjaks postkaardi. Täna loed sa veel siis, kui rong peatusesse jõuab. Loed jätkuvalt ukse poole trügides ning üle kümne korra „vabandage“ ja „vabandust“ öeldes. Loed jätkuvalt väljapääsu poole liikudes ja tõstad pilgu vaid hetkeks, et mitte kellegagi kokku põrgata.

Sa loed jätkuvalt.

Ja mina jälgin jätkuvalt.