Читать книгу Ma näen sind - Clare Mackintosh - Страница 7

Kelly Swift seisis metroovaguni keskel ja kui rong kurvi võttis, kallutas end ühele küljele, et tasakaalu säilitada. Bond Streeti peatusest tuli rüminal peale kamp noorukeid – mitte üle 14–15aastased –, kes ropendasid võidu, keskklassile iseloomulikult vokaale käristades. Liiga hiline aeg huviringideks ja väljas oli juba pime; Kelly lootis, et lapsed on teel koju, mitte hulkuma. Hiliseks ajaveetmiseks olid nad liiga noored.

„Sitaks idikas!“ Poiss tõstis pilgu ja Kellyt seismas nähes asendus tema ülbus iseteadlikkusega. Kelly manas näole sellise ilme, nagu ta oli oma ema näol mitu korda näinud, ning teismelised jäid vait, punastasid ägedalt ja pöördusid näoga ukse poole. Vanuse poolest võiks ta nende ema olla, mõtles Kelly nukralt aastaid tagasi kerides ja end 14aastasena silme ette manades. Mitmel tema koolikaaslasel olid peaaegu sama vanad lapsed; Kelly Facebooki ilmusid alatasa fotod uhketest perekondadest ja mõni sõprade lastest oli talle isegi sõbrakutse saatnud. Neil kordadel tundis ta end vanana.

Vaguni vastasseina ääres istus punases mantlis naine; Kelly tabas endal tema pilgu. Naine noogutas talle tunnustavalt noorukite korralekutsumise eest.

Kelly vastas naise pilgule naeratusega: „Kas oli tore päev?“

„Toredam nüüd, kui õhtu on käes,“ ütles naine. „Tuleks nädalavahetus juba rutem, eks?“

„Mina olen tööl ega saa puhata enne teisipäeva.“ Ja siis on ka vaid üks puhkepäev, millele järgnevad ühes rodus jälle kuus tööpäeva, mõtles Kelly endamisi ja oigas selle mõtte peale. Punases mantlis naine vaatas teda kaastundlikult. Kelly kehitas õlgu: „Keegi peab ju tööd tegema, eks ole?“

„Küllap vist.“ Rong hakkas pidurdama, et Oxford Circuse peatuses seisma jääda, ja naine hakkas ukse poole minema. „Loodan, et teil tulevad vaiksed päevad.“

Ei tohi ära sõnuda, mõtles Kelly. Ta vaatas kella. Üheksa peatust Stratfordini: ta viskab oma asjad ära ja siis kohe tagasi. Kella kaheksaks kodus, võib­olla poole üheksaks. Kell seitse hommikul jälle üles. Ta haigutas pikalt, viitsimata kätt suu ette tõsta, ja püüdis mõistatada, kas kodus on midagi süüa. Ta elas Elephant and Castle’i^[1.] lähedal, kus jagas maja veel kolme üürnikuga, kelle täisnimesid teadis ta ainult tänu üüriarvetele, mis kord kuus korralikult nööpnõeltega kinnitatult koridori seinatahvlile ilmusid. Omanik, kes soovis kangesti oma sissetulekuid suurendada, oli muutnud elutoa veel üheks magamistoaks, nii et ainsaks ühiskasutatavaks ruumiks jäi tilluke köök, kus oli ruumi vaid kahele toolile. Kelly kaasüürnike vahetustega töö ja suvalise pikkusega tööpäevad tähendasid seda, et mõnikord ei näinud ta päevade kaupa mitte hingelistki. Kõige suuremas toas elav üürnik Dawn oli meditsiiniõde. Ta oli Kellyst noorem, kuid hoopis kodulembesem ja jättis nii mõnigi kord ka Kelly jaoks mikrolaineahju kõrvale portsu toitu koos roosale märkmepaberile jäetud sõnumiga „Ole lahke!“. Kelly kõht hakkas korisema, kui ta toidule mõtles. Õhtupoolik oli olnud oodatust kiirem; järgmisel nädalal on ta sunnitud tegema ületunde, muidu ei saa ta sugugi valmis.

Banki peatuses sisenes rühm ärimehi ja Kelly heitis neile kogenud pilgu. Esimese hooga paistsid nad oma lühikeste juuste, tumedate ülikondade ja portfellidega äravahetamiseni sarnased. Määravaks muutuvad pisiasjad, mõtles Kelly. Tema silm haaras ülikonna kanga tekstuuri; hooletult kotti surutud raamatu pealkirja; prille, mille metallraamide ühel sangal oli kaunistus; valge triiksärgi varruka alt paistvat pruunist nahast kellarihma. Isikupära ja välimuse detailid olid need, mis panid nad teiste peaaegu identsete meeste hulgast silma paistma. Kelly vaatas mehi varjamatult, kiretult. Ta lihtsalt harjutab, ütles ta endale ega teinud väljagi, et üks meestest vaatas tema poole ja tabas endal naise külma pilgu. Kelly arvas, et mees pöörab pilgu ära, ent selle asemel pilgutas mees hoopis silma ja manas näole enesekindla naeratuse. Kelly pilk vilksas mehe vasakule käele. Abielus. Valgenahaline, hea kehaehitusega, umbes saja kaheksakümne sentimeetri pikkune, lõuga katmas tumedam vari, mida mõned tunnid tagasi seal ilmselt polnud. Mantlihõlma siseküljel oli näha keemilisest puhastusest külge ununenud kollast paberilipakat. Mees seisis nii sirgelt, et Kelly oleks võinud raha peale kihla vedada, et tegemist on endise sõjaväelasega. Mittemidagiütleva välimusega, nii et kui Kelly peaks teda veel kunagi kohtama, ei tunneks ta meest ära.

Rahulolevana pööras Kelly tähelepanu viimati rongi sisenenud inimestele, kes olid peale tulnud Holbornis ja valgusid nüüd üle vaguni laiali, et leida mõni veel vabaks jäänud istekoht. Peaaegu igaühel oli käes telefon; mängiti mänge, kuulati muusikat või lihtsalt näpiti seda, justkui peopessa mustreid joonistades. Vaguni teises otsas tõstis keegi oma telefoni kõrgemale ja Kelly pööras vaistlikult pea ära. Turistid hangivad endale ikoonilisi ülesvõtteid Londoni metroost, et pilte kodus näidata, kuid Kelly ei tahtnud mõeldagi, et võiks sattuda kellegi puhkusepiltide taustaks. See näis liiga veider.

Marble Archi peatuse perroonil oli ta eskalaatorist alla tormates suure kiiruga vastu nurka jooksnud ja nüüd tundis ta selle koha peal õlas valu. Ta jäi mõni sekund hiljaks ja teda ärritas, et oli ilmaasjata tekitanud oma käsivarrele tuikava sinika. Järgmine kord kavatseb ta olla kiirem.

Rong jõudis Liverpool Streeti peatusesse; perroonil tungles rahvamass ja ootas kannatamatult uste avanemist.

Kelly süda hakkas kiiremini lööma.

Inimsumma keskel seisis end liiga avarate teksade, kapuutsiga dressipluusi ja pesapallimütsiga varjav Carl. Ta oli silmapilkselt äratuntav ja – kuigi Kelly soovis kogu hingest koju jõuda – temast polnud pääsu. Sellest, kuidas mees rahva hulka sulandus, oli selge, et Carl oli märganud Kellyt sekundi murdosa varem ega soovinud naisega kokku põrgata. Kelly oli sunnitud kiiresti tegutsema.

Ta hüppas rongist maha vahetult enne seda, kui uksed tema selja taga sisinal sulgusid. Alguses arvas ta, et on mehe kaotanud, ent siis märkas ta umbes kümme meetrit eespool pesapallimütsi, mille kandja küll ei jooksnud, kuid tegi perroonilt lahkuva rahvasumma sees endale teed rajades siksakke. Kui Kelly kümnest viimasest metroosõiduaastast üldse midagi õppinud oli, siis seda, et viisakusega kaugele ei jõua.

„Vaadake ette!“ hüüdis ta, hakkas jooksma ja trügis kahe enda järel kohvreid vedava jaapanlase vahelt läbi. „Laske läbi!“ Täna hommikul oli ta Carli küll käest lasknud ja saanud selle käigus õlavarrele sinika, kuid nüüd ei kavatsenudki ta mehel taas minna lasta. Kelly peast vilksas läbi mõte õhtusöögist, mille ta koju jõudes lootis eest leida, ja ta arvutas, et see siin lisab päevale veel kaks tundi pikkust juurde. Aga midagi polnud parata. Pealegi, koduteel võib ju ka kebabi kaasa haarata.

Carl sättis end eskalaatorile. Kogenematuse viga, teadis Kelly ja läks ise trepist. Seal oli vähem turiste, kellega maid jagada, ja igapidi lihtsam kui jõnksutaval ja ebaühtlase kiirusega liikuval eskalaatoril. Ja kui Kelly end Carliga võrdles, siis tema liikumine oli ka lihastele kasulikum. Üles jõudes heitis mees kiire pilgu üle vasaku õla selja taha ja vilksas siis paremale. Pagan võtaks, Carl, mõtles naine. Ma peaksin praegu juba kodus puhkama.

Kelly tegi veel viimase kiire spurdi ja jõudis mehele järele hetkel, mil too valmistus piletivärava tõkkepuust üle hüppama. Kelly haaras vasaku käega Carli jakist ja väänas parema käega mehe käe selja taha. Carl tegi loiu katse end lahti tõmmata ja tõukas Kellyt, nii et naise müts kukkus tasakaalu säilitada üritades maha. Kelly nägi silmanurgast, et keegi võttis mütsi üles, ja lootis, et sellega minema ei minda. Ta oli lao silmis juba halvas kirjas, kuna oli rüsina käigus kumminuiast ilma jäänud – ta ei tahtnud jälle peapesu saada.

„Sind on tagaotsitavaks kuulutatud, vennas,“ ütles Kelly hingeldades, sest pitsitava kuulivestiga polnud kerge hingata. Ta võttis vöölt käerauad, klõpsas need pimesi ümber Carli randmete ja kontrollis, kas rauad on piisavalt pingul. „Oled kinni võetud.“

1 Suur teedesõlm Londoni keskuses. [ ↵ ]