Читать книгу Laske mul olla - Clare Mackintosh - Страница 6

Ella on kaheksa nädalat vana. Tema silmad on suletud, pikad tumedad ripsmed puhkavad ümaratel põsesarnadel, mis liiguvad üles-alla, kui ta sööb. Väike käsi on mu rinnal nagu meritäht. Ma istun diivanile naelutatult ja mõtlen kõigist asjust, mida võiksin teha, kuni ta sööb. Lugeda. Telekat vaadata. Tellida e-poest toitu.

Mitte täna.

Tänane päev ei ole tavaliste asjade jaoks.

Ma vaatan oma tütart. Mõne aja pärast tema ripsmed kerkivad ning ta kinnitab oma tõsise ja usaldava meresinise pilgu minule. Tema pupillid on tingimusteta armastuse sügavad tiigid; minu peegeldus nendes on väike, aga kõikumatu.

Ella imemine aeglustub. Me vaatame teineteist, ja ma mõtlen, et emadus on kõige paremini hoitud saladus: kõik need raamatud, kõik need filmid, kogu maailma nõuanded ei suuda sind iial ette valmistada selleks kõikehaaravaks tundeks, et oled ühe pisikese inimese jaoks kõik. Et see väike inimene on sinu jaoks kõik. Ma hoian seda saladust, ei räägi kellelegi, sest kellele mul olekski rääkida. Koolist pole möödas kümmetki aastat ja mu sõbrad jagavad voodit armsamate, mitte titadega.

Ella vaatab mind ikka veel, aga vähehaaval tema pilk ähmastub, samamoodi, nagu hommikune udu varjab vaadet. Ta laud vajuvad korraks kinni, siis teist korda, siis jäävadki suletuks. Ta imemine – mis on alati algul raevukas ja siis rütmiline, lõõgastunud – aeglustub, kuni suutäite vahele jääb mitu sekundit. Siis ta lõpetab. Ta magab.

Ma tõstan käe ja surun nimetissõrmega õrnalt oma rinda, lõhkudes ühenduse nibu ja Ella huulte vahel. Panen imetamisrinnahoidja tagasi paika. Ella suu liigub veel mõnda aega, aga siis saab uni võitu ja ta huuled moodustavad täiusliku o.

Ma peaksin ta sülest ära panema. Võtma viimast sellest ajast, kui tahes kaua ta magab. Kümme minutit? Tund aega? Me oleme kaugel mingisugusestki rutiinist. Rutiin. Värske ema juhtsõna; ainus jututeema sünnitusjärgsetel kohvihommikutel, mil mu tervisenõustaja mind kiusab. Kas ta magab juba korralikult? Te peaksite proovima kontrollitud nutmist. Kas olete lugenud Gina Fordi?

Ma noogutan ja naeratan ning ütlen, et ma uurin seda, siis aga tunnen tõmmet mõne teise noore ema poole. Mõne teistsuguse poole. Kellegi vähem jäiga poole. Sest ma ei hooli rutiinist. Ma ei taha jätta Ellat nutma selleks ajaks, kui istun ülakorrusel ja teen Facebooki postitusi „lapsevanema õudusunenäost“!

On valus nutta taga ema, kes ei tule tagasi. Ella ei pea seda veel teadma.

Ta liigutab unes ja alati kohal olev klomp mu kurgus paisub. Ärkvel olles on Ella minu tütar. Kui sõbrad osutavad tema sarnasusele minuga või ütlevad, kui Marki moodi ta on, ei näe ma seda kunagi. Ma vaatan Ellat ja näen vaid Ellat. Aga kui ta magab … kui ta magab, näen ma oma ema. Nende lapselikult ümarate põskede taga on peidus südamekujuline nägu, ja juuksepiir on nii sarnane, et ma tean, et mu tütar veedab tulevikus palju tunde peegli ees, püüdes taltsutada seda väikest salku, mis kasvab teistest erinevalt.

Kas titad näevad und? Millest nad saavad und näha, kui neil on nii vähe kogemusi? Ma kadestan Ellat tema une pärast – mitte ainult seepärast, et ma olen väsinud sel viisil, mida ma enne lapse saamist ei ole kogenud, vaid ka seepärast, et kui minu uni tuleb, tuleb ta koos luupainajatega. Minu unenäod näitavad mulle seda, mida ma kuidagi teada ei saaks. Oletusi politseiraportitest ja koronerikohtust. Ma näen oma vanemaid, kelle näod on pundunud ja vees moondunud. Ma näen hirmu nende näol, kui nad kaljult kukuvad. Ma kuulen nende karjeid.

Mõnikord on mu alateadvus minu vastu kena. Ma ei näe alati oma vanemaid kukkumas; mõnikord ma näen neid lendamas. Ma näen, kuidas nad astuvad tühjusesse ja sirutavad käed laiali ning sööstavad madalalt üle sinise mere, mis piserdab vett nende naervatesse nägudesse. Siis ärkan ma leebelt, mu näol viivitleb naeratus, kuni ma avan silmad ja saan aru, et kõik on täpselt nii, nagu oli siis, kui ma need sulgesin.

Üheksateist kuud tagasi võttis mu isa oma firma hoovilt auto – kõige uuema ja kallima. Ta sõitis kümme minutit Eastbourne’ist Beachy Headi, kus ta jättis auto parklasse, uksed lukustamata, ja kõndis kaljuserva tippu. Tee peal korjas ta kive, et end raskemaks teha. Siis, tõusuvee kõrgpunkti ajal, hüppas ta kaljuservalt alla.

Ma tean kõiki neid asju, sest kuulasin kaks korda, kuidas koroner neid meile samm sammu haaval tutvustas. Ma istusin onu Billy kõrval, kui kuulasime leebet, kuid valusalt põhjalikku aruannet kahest ebaõnnestunud päästeretkest. Ma vahtisin oma sülle, kui eksperdid näitasid pilte tõusudest, ellujäämisprotsendist, surmade statistikast. Ja ma sulgesin silmad, kui koroner kuulutas välja, et tegu oli enesetapuga.

Seitse kuud hiljem järgnes leinast haaratud ema oma mehele, nii muserdavalt täpselt, et kohalik ajaleht nimetas seda „koopiaenesetapuks“. Mu vanemad surid seitsmekuuse vahega, aga nende seotud surmad tähendasid, et istungid peeti samal nädalal. Ma sain selle paari päeva jooksul teada palju asju, aga mitte seda, mis oli tähtis.

Miks nad seda tegid.

Eeldades, et nad ikka tegid seda.

Faktid on vaieldamatud. Peale selle, et mu vanemad ei olnud enesetapjalikud. Nad ei olnud depressioonis, ärevil, hirmul. Nad olid viimased inimesed, kellest võiks oodata elust loobumist.

„Vaimne haigus ei ole alati silmale nähtav,“ ütleb Mark, kui ma teema tõstatan. Tema hääles pole jälgegi ärritusest selle pärast, et taas kord jõuab vestlus selle teema juurde. „Kõige võimekamatel, kõige optimistlikumatel inimestel võib olla depressioon.“

Viimase aasta jooksul olen õppinud oma teooriaid endale hoidma, mitte andma häält kahtlustele, mis peituvad mu leina pealispinna all. Kellelgi teisel pole kahtlusi. Keegi teine ei tunne ärevust.

Aga ikkagi – võib-olla ei tundnud keegi teine mu vanemaid nii hästi, nagu mina tundsin.

Telefon heliseb. Ma lasen kõnepostil vastata, aga helistaja ei jäta sõnumit. Kohe tunnen, et mobiil mu taskus vibreerib, ja ma tean isegi enne vaatamist, et helistab Mark.

„Kas võib olla, et oled magava lapse all?“

„Kuidas sa küll ära arvasid?“

„Kuidas tal läheb?“

„Sööb iga poole tunni tagant. Ma üritan hakata õhtusööki tegema, aga ei jõua kuigi kaugele.“

„Jäta see – ma saan seda teha, kui koju jõuan. Kuidas sa end tunned?“ Hääletoonis on kerge muutus, mida keegi teine ei märkaks. Alltekst. Kuidas sa end just täna tunned?

„Pole viga.“

„Ma võin koju tulla …“

„Kõik on korras. Tõesti.“

Mark vihkaks oma kursuse pooleli jätmist. Ta kogub kvalifikatsioone samamoodi, nagu mõni kogub õllealuseid või välismaiseid münte; tal on nii palju kraade, et tähed ei mahu enam tema nime kõrvale ära. Iga paari kuu tagant laseb ta trükkida uued visiitkaardid ja vähem tähtsamad lühendid lükatakse üha kaugemale. Tänase kursuse nimi on „Empaatia olulisus kliendi-nõustaja suhetes“. Tal pole seda kursust vaja; tema empaatia oli ilmselge samal hetkel, mil ma tema uksest sisse astusin.

Ta lasi mul nutta. Lükkas taskurätikukarbi minu poole ja ütles, et ma ei kiirustaks. Alustaksin, kui olen selleks valmis, mitte varem. Ja kui ma lõpetasin nutmise, kuid ei suutnud ikka veel sõnu leida, rääkis ta mulle leina faasidest – eitus, viha, kauplemine, depressioon, leppimine – ja ma sain aru, et ma pole esimesest faasist kaugemale jõudnud.

Meil oli neljas seanss, kui Mark hingas sügavalt sisse ja ütles, et ta ei saa enam minuga tegeleda. Ma küsisin, kas asi on minus, ja tema vastas, et on tekkinud huvide konflikt ja see on kohutavalt ebaprofessionaalne, aga kas ma tahaksin temaga millalgi õhtusöögile minna.

Ta on minust vanem – lähemal mu ema vanusele kui minu omale –, temas oli enesekindlus tülis närvilisusega, mida ma nüüd nägin pealispinna all hõljumas.

Ma ei kõhelnud. „See meeldiks mulle.“

Pärast ütles ta, et tundis suuremat süütunnet seetõttu, et katkestas mu nõustamise, mitte patsiendiga kohtamas käimise eetilisuse pärast. Endise patsiendiga, juhtisin ma tähelepanu.

Ta tunneb end siiamaani selle suhtes ebamugavalt. Inimesed tutvuvad igasugustes kohtades, tuletan ma talle meelde. Minu vanemad kohtusid ühes Londoni ööklubis; tema omad tutvusid Marks & Spenceri külmutatud toidu osakonnas. Ja meie temaga kohtusime Putneys ühes seitsmenda korruse korteris, kabinetis, kus olid nahast toolid ja pehmed villased mööblikatted, ja uksel silt, mis ütles MARK HEMMINGS, NÕUSTAJA. AINULT EELNEVAL KOKKULEPPEL.

„Kui sa oled kindel. Tee Ella-Bellale minu poolt musi.“

„Näeme!“ Ma lõpetan kõne esimesena, ja ma tean, et tal on telefon vastu suud surutud, nagu ta ikka teeb, kui on sügavalt mõttes. Ta pidi välja tulema, et kõnet teha; kohvi või netti otsima või mida tahes kolmkümmend nõustajat teevad, kui nad klassiruumist pääsevad. Hetke pärast läheb ta teiste juurde tagasi ja on minu jaoks mõneks järgmiseks tunniks kadunud – kui ta töötab väljamõeldud probleemi juures oma empaatia kallal. Teeskleb ärevust. Väljamõeldud raske kaotus.

Talle meeldiks minuga töötada. Ma ei lase tal seda teha. Ma lõpetasin terapeudi juures käimise, kui sain aru, et ka kogu maailma rääkimised ei too mu vanemaid tagasi. Jõuad punkti, kus see valu, mida sa enda sees tunned, on lihtsalt kurbus. Ja selle vastu pole rohtu.

Lein on keeruline. Sel on tõusud ja mõõnad ja sel on nii palju tahke, et selle lahti harutamine paneb mul pea valutama. Ma võin mitu päeva hakkama saada ilma nutmata, siis aga olla vaevu võimeline hingama nuuksete vahel, mis mu keha raputavad. Ühel hetkel naeran ma koos onu Billyga millegi rumala üle, mida isa kord tegi; järgmisel olen täis raevu tema isekuse pärast. Kui isa poleks end tapnud, poleks seda teinud ka ema.

Viha on kõige selle kõige hullem osa. Tulivalge raev, ja süütunne, mis paratamatult järgneb.

Miks nad seda tegid?

Ma olen analüüsinud isa surmale eelnenud päevi miljoneid kordi; küsinud endalt, kas oleksime saanud teha midagi, et seda ära hoida.

Su isa on kadunud.

Ma kortsutasin selle sõnumi peale kulmu, otsisin puänti. Ma elasin oma vanemate juures, aga olin ööbimisega konverentsil Oxfordis, lobisesin hommikukohvi kõrval kolleegidega Londonist. Ma vabandasin end ja läksin helistama.

„Mis mõttes kadunud?“

Ema ei kõlanud arusaadavalt. Sõnad tulid aeglaselt, nagu ta hiivaks neid kuskilt sügavustest. Neil oli olnud eelmisel õhtul tüli, isa oli tormanud pubisse. Kõik see oli normaalne. Ma olin juba ammu leppinud oma vanemate suhte tormilisusega, maruhoogudega, mis raugesid sama kiirelt, kui tekkisid. Aga seekord polnud isa koju tulnud.

„Ma arvasin, et ta jäi ööseks Billi juurde,“ ütles ema, „aga ma olen nüüd tööl ja Bill ei ole teda näinud. Ma ei tea enam, mida teha, Anna!“

Ma lahkusin kohe konverentsilt. Mitte seepärast, et oleksin muretsenud isa pärast, aga seepärast, et muretsesin ema pärast. Nad hoidsid hoolikalt oma tülide põhjused minu eest varjul, kuid ma olin liiga palju kordi näinud nende tagajärgi. Isa laseb jalga: tööle, golfiväljakule või pubisse. Ema peidab end majja, teeseldes minu ees, et ta ei ole nutnud.

Kui ma koju jõudsin, oli kõik möödas. Köögis olid politseinikud, mütsid pihus. Ema värises nii tugevalt, et nad olid kutsunud kiirabi, et tema šokiga tegeleda. Onu Billy, leinast valge. Ema ristitütar Laura tegemas teed ja unustamas lisada piima. Keegi meist ei pannud seda tähele.

Ma lugesin sõnumit, mille isa oli saatnud.

Ma ei suuda enam. Maailm oleks minuta parem paik.

„Teie isa võttis töö juurest auto.“ Politseinik oli umbes mu isa vanune ja ma mõtlesin, kas tal on lapsi. Kas nad võtavad teda iseenesestmõistetavana. „Kaamerad on jäädvustanud, kuidas ta eile õhtul Beachy Headi poole suundus.“ Mu ema tõi kuuldavale lämmatatud nuukse. Ma nägin, kuidas Laura liikus, et teda lohutada, aga ma ei suutnud sama teha. Ma olin tardunud. Ma ei tahtnud kuulda, kuid olin ikkagi sunnitud kuulma.

„Politseinikud said väljakutse umbes kell kümme kolmkümmend hommikul,“ uuris konstaabel Pickett oma märkmeid. Kahtlustan, et see oli lihtsam kui meid vaadata. „Üks naine teatas, et nägi meest, kes täitis seljakotti kividega ning pani rahakoti ja telefoni maha, enne kui astus üle kaljuääre.“

„Ja ta ei püüdnud teda peatada?“ Ma polnud kavatsenud karjuda, ning onu Billy pani käe mu õla ümber. Ma raputasin selle maha. Pöörasin teiste poole. „Ta lihtsalt vaatas, kuidas ta hüppas?“

„Kõik juhtus väga kiiresti. Helistaja oli väga endast väljas, nagu võite ette kujutada.“ Konstaabel Pickett taipas oma kehva sõnavalikut liiga hilja, et keelt hammaste taga hoida.

„Ah et tema oli endast väljas? Kuidas mu isa end tema arust tunda võis?“ Ma vaatasin ringi, otsisin mind ümbritsevatelt nägudelt toetust, ja siis kinnitasin pilgu politseinikele. „Kas te küsitlesite seda helistajat?“

„Anna.“ Laura rääkis vaikselt.

„Kuidas te teate, et tema mu isa ei lükanud?“

„Anna, see ei aita meid kuidagi.“

Olin valmis vastu nähvama, aga vaatasin siis ema, kes toetus vastu Laurat ja oigas vaikselt. Mu võitlusvaim rauges. Mul oli valus, aga emal oli valusam. Ma läksin üle toa ja põlvitasin tema kõrvale, võtsin ta käe ja tundsin pisaraid oma põskedel, tajumata seda, kui nad mu silmist voolama hakkasid. Mu vanemad olid koos kakskümmend kuus aastat. Nad elasid koos – ja töötasid koos – ja kõigist tõusudest-mõõnadest hoolimata armastasid teineteist.

Konstaabel Pickett köhatas. „Kirjeldus vastas härra Johnsonile. Me jõudsime sündmuskohale mõne minutiga. Tema auto leiti Beachy Headi parklast, ja kaljuservalt leidsime me …“ Ta jäi vait ja osutas meie köögilaua keskel olevale läbipaistvale asitõendite kotile, milles paistis olevat isa mobiil ja pruunist nahast rahakott. Ootamatult meenus mulle nali, mida onu Billy ikka tegi koide kohta isa pintsakutaskutes, ja hetke jooksul arvasin, et purskan naerma. Selle asemel hakkasin ma nutma, ja ma ei lõpetanud enne kolme päeva.

Mu Ella all olev vasak käsi on ära surnud. Ma tõmban selle tema alt välja ja kõverdan sõrmi, tunnen torkeid, kui veri liikuma pääseb. Tundes ootamatut rahutust, vabastan end Ella magava keha alt kuningliku merejalaväelase väärilise emaosavusega, mille olen hiljuti omandanud. Kindlustan Ella diivanipatjadega. Ma seisan ja sirutan endast välja kangust, mis tuleb liiga pikast istumisest.

Mu isal polnud kunagi olnud depressiooni või ärevushäireid.

„Kas ta oleks sulle sellest rääkinud, isegi kui tal oleks olnud?“ küsis Laura. Me istusime köögis – Laura, ema ja mina. Politseinikud, naabrid, kõik olid lahkunud, jättes meid tuimana koos pudeli hapu veiniga kööki istuma. Laura rääkis õigust, isegi kui ma seda tunnistada ei tahtnud. Isa pärines meestest, kes uskusid, et „tunnetest“ rääkimine tähendab, et sa oled „lilla“.

Mis tahes selle põhjuseks oli, tema enesetapp tuli ootamatult ja jättis meid kõiki leina.

Mark ja tema järglane – kui ta ükskord leitud oli – julgustasid mind töötama läbi vihatunnet, mida ma oma isa surma tõttu tundsin. Ma haarasin kinni koroneri kahest sõnast.

Meeltesegaduse hetkel.

Need aitasid mul inimest tema teost eraldi hoida; aitasid mul mõista, et isa ei teinud enesetappu selleks, et mahajääjatele haiget teha. Pigem andis tema viimane sõnum aimu siirast usust, et me oleme ilma temata õnnelikumad. Miski poleks võinud olla tõest kaugemal.

Veel raskem kui leppimine isa enesetapuga oli see, mis juhtus järgmiseks. Püüdes aru saada, miks – pärast enesetapu põhjustatud raske kaotusvalu kogemist; vaadates, kuidas ma nutan taga oma armastatud isa –, pani mu ema teadlikult mind seda uuesti läbi elama.

Veri undab mu kõrvus nagu klaasi alla lõksu jäänud herilane. Ma kõnnin kööki ja joon klaasi vett, surun siis käed graniidist tööpinnale ja kummardun valamu kohale. Ma kuulen ema, kuidas ta nõusid pestes laulab, näägutab isa kallal, et too kordki enda järelt koristaks. Jahupilved, kui ma teen kohmakaid kooke ema raskes savikausis. Tema käed minu ümber – vormimas küpsiseid, tegemas tainast. Ja hiljem, kui ma taas kodus elasin, kordamööda toetumas vastu AGA pliiti, kuni teine tegi õhtusööki. Isa oli kabinetis või vaatas elutoas telekat. Meie, naised, köögis – vabatahtlikult, mitte käsu korras. Süüa tegemas ja lobisemas.

Selles ruumis tunnen ma end emale kõige lähedasemana. Selles ruumis on mul kõige rohkem valus.

Täna aasta tagasi.

Leinav lesk hüppas end surnuks, kirjutas Gazette. Kaplan kutsub meediat üles mitte kajastama enesetappe, oli Guardiani tahtmatult irooniline pealkiri.

„Sa teadsid,“ sosistan ma, olles kindel, et kõvasti rääkimine pole tervemõistuslik käitumine, suutmata siiski enam hetkegi vait olla. „Sa teadsid, kui väga see haiget teeb, ja sa ikkagi tegid seda.“

Ma oleksin pidanud kuulama Marki ja planeerima selleks päevaks midagi. Midagi, mis mõtted kõrvale viib. Ma oleksin võinud minna Laura juurde. Lõunat sööma. Poodi. Ükskõik mida, millega ei kaasne majas norutamist, vanade asjade kallal urgitsemist, painatuna ema surma-aastapäevast. Pole ühtki loogilist põhjust, miks tänane päev peaks olema raskem kui mõni teine. Mu ema ei ole rohkem surnud, kui ta oli eile, pole rohkem surnud, kui ta on homme.

Ja ikkagi …

Ma hingan sügavalt sisse ja püüan sellest üle saada. Panen klaasi valamusse ja laksutan pahaselt keelt, nagu võiks häälekas enda korrale kutsumine midagi muuta. Ma viin Ella parki. Me võime minna pikale ringile, et aega surnuks lüüa, ja tagasiteel võtame midagi õhtusöögiks, ja enne kui ma arugi saan, on Mark kodus ja tänane päev on peaaegu läbi. See ootamatu kindlameelsus on tuttav trikk, aga töötab. Valu mu südames leeveneb ja surve silmade taga annab järele.

Teeskle, kuni see saabki tõeks, ütleb Laura ikka. Tema teine lemmik on Riietu selle töö jaoks, mida sa tahad, mitte selle töö jaoks, mis sul on. Ta peab silmas tööl riietumist (tuleb kuulata väga tähelepanelikult, et aru saada, et ta erakooli-aktsent on õpitud, mitte päritud), aga mõte on sama. Teeskle, et sinuga on kõik korras, ja sa hakkad end normaalselt tundma. Varsti ongi kõik korras.

Selle viimase osaga ma veel töötan.

Kuulen vääksatust, mis tähendab, et Ella on ärkvel. Olen poolel teel keset koridori, kui näen, et midagi on torgatud kirjapilu vahele. See on kas eraldi kohale toodud või jäi see sinna postiljoni ringist. Igal juhul ei märganud ma seda hommikul, kui korjasin jalamatilt posti kokku.

See on ümbrikus kaart. Hommikul sain ma ka kaks tükki – mõlemad kooliaegsetelt sõpradelt, kes talusid leina paremini kaugemalt – ja ma olen liigutatud sellest, kui paljud inimesed selliseid kuupäevi meeles peavad. Isa enesetapu aastapäeval jättis keegi mu ukse taha ühepajatoidu ja lühikese sõnumi.

Külmuta ära või soojenda üles. Mõtlen sinu peale.

Ma ei tea ikka veel, kellelt see oli. Paljud kaastundekaardid, mis pärast mu vanemate surma saabusid, tulid koos lugudega autodest, mida nad olid aastate jooksul müünud. Võtmed, mis ulatati liiga enesekindlatele teismelistele ja liiga murelikele vanematele. Kaheistmelised sportautod, mis müüdud peresõbralikesse elamurajoonidesse. Autod, mis tähistasid edutamist, suuri sünnipäevi, pensionile jäämisi. Mu vanemad osalesid paljudes erinevates lugudes.

Aadress on prinditud kleepsule, postmark on plekilise templi all üleval paremas nurgas. Kaart on paks ja kallis – pean seda ümbrikust välja sikutama.

Ma jõllitan selle pilti.

Üle lehe tantsivad eredad värvid: kriiskavroosade rooside ääristus, põimunud varred ja läikivrohelised lehed. Keskel kaks kokku löödud šampanjaklaasi. Õnnitluse tähed on reljeefsed ja sädelusega kaunistatud.

Head aastapäeva!

Ma põrkan tagasi, nagu mind oleks löödud. Kas see on mingisugune haige nali? Eksitus? Mõni head sooviv lühinägelik tuttav, kes on eksinud kaardi valikul? Ma avan kaardi.

Sõnum on trükitud. Lõigatud odavast paberist välja ja kaardile kleebitud.

See ei ole eksitus.

Mu käed värisevad ja panevad sõnad mu silme ees ujuma. Herilane mu kõrvus sumiseb valjemini. Ma loen seda uuesti.

Enesetapp? Paku uuesti.