Читать книгу Laske mul olla - Clare Mackintosh - Страница 8

Ma helistan Markile tagasi. Jätan talle kaardi kohta teate, millest ma saan ise nii vähe aru, et pean peatuma, sisse hingama, siis uuesti seletama.

„Helista mulle kohe, kui seda sõnumit kuuled,“ lõpetan ma.

Enesetapp? Paku uuesti.

Selle tähendus on selge.

Mu ema mõrvati.

Mu kuklakarvad on ikka veel turris ja ma keeran end aeglaselt ringi, uurides minu taga olevat laia treppi, mille mõlemal pool on põrandast laeni ulatuvate klaasidega avatud uksed. Seal pole kedagi. Muidugi ei ole. Kuid kaart mu käes on mu ärevile ajanud sama kindlalt, nagu oleks keegi mu majja sisse tunginud ja selle mulle ise pihku surunud. Enam ei tundu, et me Ellaga oleme majas kahekesi.

Ma topin kaardi tagasi ümbrikku. Mul on vaja siit minema saada.

„Rita!“

Köögist kostab rabelemist, seejärel on kuulda küüneklõbinat põrandakividel. Varjupaigast võetud Rita on pooleldi puudel, pooleldi mitmest muust tõust. Ta kastanpruun tukk vajub ta silmade ette ja ümber suu, ja suviti, kui ta on pügatud, on ta valged laigud nagu lumi. Ta lakub mind entusiastlikult.

„Me läheme välja.“

Teda ei pea kunagi kaks korda kutsuma ja Rita tormabki eesukse poole, kus ta ajab pea püsti ja vaatab mind kannatamatult. Lapsevanker on koridoris, surutud trepikäänu alla, ja ma pistan anonüümse kaardi käru all olevasse panipaika, kattes selle tekiga, nagu võiks selle mitte nägemine muuta tõsiasja, et see on seal. Ma võtan Ella just siis, kui ta hakkab muutuma rahulolevast vihaseks.

Enesetapp? Paku uuesti.

Ma teadsin seda. Ma olen seda alati teadnud. Ma soovin, et mul oleks kümnendikki mu ema tugevusest – enesekindlusest, mida ma igatsen. Ta ei andnud kunagi alla. Ta poleks andnud alla elule.

„Läheme siis ja hingame veidi värsket õhku, eks ole?“

Ella tuhnib jälle mu rinna kallal, aga praegu pole aega. Ma ei taha enam ühtki minutit selles majas olla. Leian Ella koti köögist, kontrollin kõige tähtsamaid asju – mähkmed, niisked salvrätid, puuvillased lapid – ja viskan sinna ka oma rahakoti ja majavõtmed. Praegu on see hetk, mil Ella tavaliselt oma mähkme täis laseb või piima tagasi ajab ja vajab seega täielikku riietevahetust. Ma nuusutan kahtlustavalt tema tagumist otsa ja otsustan, et temaga on kõik korras.

„Jah, läheme!“

Kolm kiviastet viivad eesukse juurest alla, kruusaga kaetud alale maja ja kõnnitee vahel. Kõik astmed on keskelt lohkus, sest neid on aastate jooksul kulutanud lugematud jalad. Lapsena ma hüppasin alumiselt astmelt alla. Mu enesekindlus kasvas aastatega, kuni – saadetud mu ema manitsusest „Ole ettevaatlik!“ – ma suutsin hüpata ülemiselt astmelt ja maanduda, jalad koos, käed tõstetud nähtamatu aplausi eest tänamiseks.

Ella ühel käel, põrgatan käru trepiastmetest alla. Asetan ta kärusse, tekid kindlalt ümber. Külmalaine ei ilmuta veel taandumise märke ja kõnnitee sätendab härmatisest. Kruus krudiseb tuhmilt, kui külmunud kivid mu jalgade all üksteise küljest lahti murduvad.

„Anna!“

Meie naaber Robert Drake seisab teisel pool musta värvi metalltorudest aeda, mis eraldab meie maju. Valdused on identsed: kolmekorruselised Georgi-aegsed majad pikkade tagaaedadega ja kitsaste vahekäikudega, mis kummagi maja eest maja taha viivad. Mu vanemad kolisid Eastbourne’i 1992. aastal, mil minu ootamatu saabumine oli varjutanud nende Londoni elu ja tõmmanud nad abielusse. Mu kadunud vanaisa ostis selle maja – kahe tänava kaugusel majast, kus mu isa oli üles kasvanud – sularaha eest („See on ainus vääring, mille järgi inimesed joonduvad, Annie!“) ja ma usun, et märkimisväärselt odavamalt kui Robert oma maja viisteist aastat hiljem.

„Ma olen sinu peale mõelnud,“ ütleb Robert. „See oli täna, eks ole?“ Ta naeratab kaastundlikult ja kallutab pea viltu. See meenutab mulle Ritat, kuigi Rita silmad on soojad ja usaldavad, Roberti omad aga …

„Su ema,“ lisab ta igaks juhuks, kui ma aru ei saanud. Tema hääles on kannatamatust, nagu peaksin olema tema kaastunde eest tänulikum.

Robert on kirurg. Ja kuigi ta on alati olnud meie vastu sõbralik, on tal terav, peaaegu kliiniline pilk, mis tekitab minus tunde, nagu oleksin tema operatsioonilaual. Ta elab üksi, aga tal on vennalapsed, kes aeg-ajalt külastavad seda üksikut meest, kel pole kunagi olnud ja kes pole ka kunagi tahtnud lapsi.

Ma seon Rita jalutusrihma ümber lapsevankri käepideme. „Jah. See on täna. Kena, et sul meeles oli.“

„Aastapäevad on alati rasked.“

Ma ei suuda kulunud väljendeid rohkem kuulata. „Viin Ella lihtsalt jalutuskäigule.“

Robert tundub teemavahetuse üle rõõmus olevat. Ta piilub üle aia. „Küll ta on kasvanud!“ Ella ümber on nii palju tekke, et ta ei näegi last, aga ma nõustun ja ütlen talle, mitmendas protsentiilis Ella on. See on Robertile ilmselt liiga detailne info.

„Suurepärane! Pagana hästi. Noh, ma lasen teil jätkata.“

Sissesõidutee on majalaiune, aga autode jaoks piisavalt pikk. Rauast väravad on lahti, vastu aeda; minu eluajal pole need kunagi suletud olnud. Ma ütlen head aega, siis lükkan vankri väravast välja, kõnniteele. Tänavat pidi edasi on park, täiskasvanulik koht keerukate nimedega taimedega ja siltidega, mis keelavad murul käimise. Mu vanemad käisid kordamööda Ritaga siin jalutamas, viimase asjana õhtuti. Koer sikutab nüüd oma rihma, aga ma tõmban ta tagasi ja suundun hoopis linna poole. Linnamajade rivi lõpus keeran ma paremale. Ma vaatan tagasi Oak View’ poole, ja kui ma seda teen, saan aru, et Robert seisab ikka veel sissesõiduteel. Ta keerab pilgu kõrvale ja kõnnib tagasi majja.

Me kõnnime piki Chestnut Avenued, kus läikivad aiad ääristavad paarismaju, loorberipuudest tunnimehed mässitud vilkuvatesse valgetesse tuledesse. Üks-kaks suurt maja sel avenüül on muudetud kortermajadeks, aga suurem osa on ikka puutumata, nende suured eesuksed risustamata uksekelladest ja kirjakastidest. Jõulupuud on paigutatud eendakende juurde ja ma silman nende taga, kõrgete lagedega ruumides tegevust. Esimeses potsatab teismeline poiss diivanile; teises jooksevad väikesed lapsed toas ringi, joovastunud pidustuste elevusest. Number kuues loeb vanapaar kumbki oma ajalehte.

Number kaheksa uks on lahti. Naine – arvan, et hilistes neljakümnendates – seisab rohekashallis eeskojas, üks käsi kergelt uksel puhkamas. Ma noogutan, aga kuigi ta tõstab käe tervituseks, on ta naeratus suunatud nääklevale kolmikule, kes maadleb jõulupuuga, tassides seda autost majja.

„Ettevaatlikult, te pillate selle maha!“

„Veidi vasakule. Ettevaatust, uks!“

Naerulagin teismeliselt tüdrukult, kuiv naeratus tema kohmakalt vennalt.

„Te peate selle üle aia tõstma.“

Suuniseid andev isa. Jalus sebimas. Uhke oma laste üle.

Hetke jooksul teeb see nii haiget, et ma ei saa hingata. Ma pigistan silmad kinni. Ma igatsen oma vanemaid nii väga, sellistel hetkedel ja viisidel, mida ma poleks kunagi osanud aimata. Kaks jõulu tagasi oleksime need olnud mina ja isa jõulupuuga, ema ukselt teeseldult hurjutamas. Oleks olnud Rosese šokolaadi karbid, liiga palju napsi ja piisavalt sööki, et toita viit tuhandet. Laura, kes saabub kingituste hunnikuga, kui on just hakanud tööl käima, ise tehtud kinkekaartide ja vabandustega, kui on just töölt lahkunud. Isa ja onu Billy millegi mõttetu üle vaidlemas, viskamas kulli ja kirja selle üle, kummal õigus. Ema muutumas emotsionaalseks ja mängimas CD-mängijas laulu „Jõuluks koju“.

Mark ütleks, et ma vaatan minevikku läbi roosade prillide, aga ma pole ju ainus, kes tahab mäletada vaid häid asju. Ja roosad prillid või mitte, mu elu muutus alatiseks, kui mu vanemad surid.

Enesetapp? Paku uuesti.

Mitte enesetapp. Mõrv.

Keegi varastas selle elu, mis mul oli. Keegi mõrvas mu ema. Ja kui nad mõrvasid ema, siis saab sellest järeldada, et ka isa ei tapnud end ise. Mu mõlemad vanemad tapeti.

Ma hoian Ella vankri käepidemest kõvemini kinni, süütunde laine on mind tasakaalust välja viinud – nende kuude pärast, mil ma olin vihane oma vanemate peale, et nad läksid lihtsama vastupanu teed, mõtlesid enda, mitte nende peale, kes maha jäid. Võib-olla ma eksisin, kui neid süüdistasin. Võib-olla polnudki nende valik mind maha jätta.

Johnsoni Auto müügisaal on Victoria Roadi ja Main Streeti nurgal, see on justkui majakas punktis, kus poed ja juuksurisalongid teevad ruumi eeslinna korter- ja eramajadele. Lipuvanikud, mida lapsepõlvest mäletan, on ammu kadunud, ja vaid taevas teab, mida oleks vanaisa arvanud iPadidest, mis müügimeeste kaenla alla surutud, või suurest lameekraanist, mis ketrab selle nädala eripakkumist.

Ma läbin eesõue, navigeerides Ella käruga peene Mercedese ja kasutatud Volvo vahel. Klaasuksed libisevad hääletult lahti, kui me lähemale jõuame, soe õhk meelitab meid sisse. Kallitest kõlaritest tuleb jõulumuusikat. Laua taga, kus ema tavaliselt istus, on rabava välimusega neiu, kel on karamellikarva nahk ja sobivas toonis akrüülküüned, millega ta klaviatuuril klõbistab. Ta naeratab mulle ja ma märkan, et ühele ta hambale on kinnitatud sädelev kivike. Tema stiil on ema omast täiesti erinev. Võib-olla seepärast onu Billy ta palkaski. Ei ole lihtne tulla päev päeva järel tööle. Kõik on sama, kuid teistmoodi. Nagu minu majas. Nagu minu elus.

„Annie!“

Alati Annie. Ei kunagi Anna.

Onu Billy on isa vend ja veendunud poissmees. Tal on mitu naissoost sõpra, kes on rahul reedeste õhtusöökidega ja vahetevahel ka väljasõitudega Londonisse, et vaadata mõnd etendust, ning regulaarse pokkeriõhtuga koos poistega kuu esimesel kolmapäeval.

Vahel teen ettepaneku, et Bev, Diana või Shirley võiks meiega koos mõnele napsile tulla. Billy reageerib alati ühtemoodi.

„Ma arvan, et pigem mitte, Annie, kullake.“

Tema kohtingutest ei kujune kunagi midagi tõsist. Õhtusöök on alati vaid õhtusöök, üks naps on alati vaid üks naps. Ja kuigi ta reserveerib Londoni-reisi ajaks kõige kenama hotelli ja jagab oma hetke väljavalitule heldekäeliselt kingitusi, läheb alati mitu kuud, enne kui ta teda uuesti näeb.

„Miks sa neid endast eemal hoiad?“ nõudsin ma ükskord pärast liiga paljusid kokteile, mida meie perekonnas nimetatakse Johnsonite toonikuga džinniks.

Billy pilgutas mulle silma, aga tema toon oli tõsine. „Sest siis ei saa keegi haiget.“

Ma panen käed tema ümber ja hingan sisse tuttavat segu habemeajamisveest ja tubakast koos millegi määratlematuga, mis sunnib mind suruma nägu tema džemprisse. Ta lõhnab samamoodi, nagu lõhnas vanaisa. Nagu lõhnas isa. Nagu lõhnasid kõik Johnsoni mehed. Nüüd on neist järel vaid Billy.

Ma tõmbun eemale. Otsustan lihtsalt asjaga välja tulla. „Ema ja isa ei teinud enesetappu.“

Onu Billy näol on alistunud ilme. Me oleme seda varemgi arutanud.

„Oh, Annie …“

Aga seekord on teistmoodi.

„Nad mõrvati.“

Ta vaatab mind vaikides – murelik pilk uurib mu nägu –, juhatab siis mu oma kabinetti, eemale klientidest, ja sätib istuma kallile nahktoolile, mis on siin olnud aegade algusest peale.

Odavat ostes ostad kaks korda, oli isal kombeks öelda.

Rita viskab end põrandale pikali. Ma vaatan oma jalgu. Meenutan, kuidas need istmelt alla rippusid ja kuidas nad viimaks põrandani ulatusid.

Kunagi sain ma siin töökogemuse.

Ma olin viisteist. Julgustatuna mõttest pereäriga ühinemise kohta, kuni sai selgeks, et mul oleks raske isegi Saharas vett müüa. Isal tuli see loomulikult. Kuidas see ütlemine ongi? Ta oleks võinud eskimotele jääd müüa. Ma olin harjunud vaatama, kuidas ta kliente jälgis. Ta nimetas neid võimalusteks. Ta võttis arvesse, millise autoga nad tulid, milliseid riideid nad kandsid, ja ma vaatasin, kuidas ta valis sobiva lähenemisviisi, nagu kasutaks menüüd. Ta oli alati tema ise – alati Tom Johnson –, aga tema aktsent muutus mõne kraadi võrra, või teatas ta, et talle meeldib FC Watford, The Cure, pruunid labradorid … Võis täpselt ära määrata hetke, mil tekkis side, selle sekundi, mil klient otsustas, et nad on isaga samal lainel. Et Tom Johnson on mees, keda võib usaldada.

Mina seda ei osanud. Ma püüdsin isa jäljendada, püüdsin koos emaga leti taga töötada ja jäljendasin seda, kuidas ta naeratas klientidele ja küsis nende laste kohta, aga see kõlas õõnsalt, isegi mulle endale.

„Ma ei usu, et meie Annie on müügitöö jaoks loodud,“ ütles Billy – üldse mitte kurjalt –, kui mu töökogemus lõppes. Keegi ei vaielnud vastu.

Naljakas on see, et lõpuks jõudsin ikkagi müügitöö juurde. Lõppude lõpuks pole ka heategevustöö mitte midagi muud. Püsikorralduste müümine, laste sponsoreerimine, pärandused ja annakud. Aitamise eesmärgil süütunde müümine. Olen ülikooli lõpetamisest peale olnud organisatsioonis Päästke Lapsed, ja mitte kordagi ei ole see tundunud võlts. Selgus, et autode müümise vastu mul lihtsalt polnud sellist kirge.

Billy kannab tumesinist peenetriibulist ülikonda, punased sokid ja traksid annavad talle Wall Streeti hõngu, mis, nagu ma tean, on täiesti kavatsuslik. Billy ei tee midagi juhuslikult. Ükskõik kelle teise puhul peaksin ma seda edevust labaseks, aga Billy kannab selle hästi välja – isegi kui traksid üle ta kõhu veidi liiga pingul on – kerge irooniavarjundiga, mis muudab ta pigem armastusväärseks, mitte suurustlevaks. Ta on vaid kaks aastat noorem kui isa, aga ta juuksepiir ei ilmuta taandumise märke, ja see hall, mis ta meelekohtade juures olla võib, on hoolikalt varjatud. Billy hoolitseb oma välimuse eest samasuguse hoolega nagu müügisaali eest.

„Mis lahti on, Annie?“ Ta räägib õrnalt, nagu ta alati rääkis, kui ma kukkusin või kui mul oli mänguväljakul kaklus. „Raske päev? Ma olen ise ka täna liimist lahti. Ausalt öeldes ootan, et see päev läbi saaks. Aastapäevad, mis? Mälestusi täis.“ Tema järskuse all on haavatavus, mis sunnib mind tõotama, et veedan temaga rohkem aega. Mul oli kombeks kogu aeg müügisaalis käia, aga pärast ema ja isa surma olen ma otsinud vabandusi, isegi enda jaoks. Ma olen liiga hõivatud, Ella on liiga väike, ilm on liiga halb … tõde on, et siin olemine teeb haiget.

„Tule homme õhtust sööma.“

Billy kõhkleb.

„Palun?“

„Muidugi. See oleks kena.“

Billy kontori ja müügisaali vaheline klaas paistab läbi vaid ühelt poolt, ja teisel pool klaasi näen ma, kuidas üks müügimeestest kliendiga käed lööb. Ta vaatab kontori poole, lootes, et suur boss pealt vaatab. Billy noogutab tunnustavalt, teeb mõttes märkmeid järgmiseks hindamiseks. Ma vaatan teda, püüdes temast aru saada, püüdes ta mõtteid lugeda.

Müük on olnud aeglane. Isa oli liikumapanev jõud ja tema surm mõjus onu Billyle raskelt. Kui ka ema läks, oli hetk, mil ma arvasin, et onu kukub kokku.

Ma olin hiljuti teada saanud, et Ella on tulemas, ja ma olin tulnud müügisaali onu Billyt vaatama, aga leidsin eest segamini koha. Kabinet oli tühi ja ooteruumi madalad lauad olid täis ühekordseid kohvitopse. Kliendid käisid eesõuel olevate autode vahel ringi omapäi. Sees oli Kevin – punase juuksepahmakaga suhteliselt uus müügikonsultant – leti peal kummargil ja flirtis administraatoriga, agentuurist palgatud ajutise töötajaga, kes oli alustanud nädal pärast jõule.

„Aga kus on boss?“

Kevin kehitas õlgu. „Ta ei tulnud täna kohale.“

„Ja teil ei tulnud pähe mõtet, et võiks talle helistada?“

Autos teel Billy kodu poole ignoreerisin ma rinnus tõusvat paanikat. Ta oli vaid vaba päeva võtnud, ei midagi muud. Ta ei olnud ära läinud. Ta ei teeks seda mulle.

Ma helistasin kella. Tagusin vastu ust. Ja just siis, kui ma sobrasin oma kotis, et leida mobiili, suu juba moodustamas sõnu, mis nii tuttavad mu vanemate juhtumi ajast – on põhjust karta elu pärast –, avas Billy ukse.

Peened punased jooned katsid ta silmavalgeid. Ta särk oli eest lahti, tema ülikonnapintsak oli nii kortsus, et ma sain aru, et ta oli sellega maganud. Mind tabas alkoholipahvakas, ja ma lootsin, et see oli eelmisest õhtust, mitte sellest hommikust.

„Kes poodi juhatab, onu Billy?“

Ta jõllitas minust mööda tänavale, kus vanem paar aeglaselt edasi liikus, ratastega poekotti järel vedades.

„Ma ei suuda seda teha. Ma ei suuda seal olla.“

Ma tundsin vihahoogu. Kas ta arvab, et mina ei taha alla anda? Kas ta arvab, et tema on ainus, kel on raske?

Maja sees oli segadus. Elutoa klaasist kohvilauda kattis mustusekiht. Köögi tööpinnad olid kaetud mustade taldrikutega, külmikus polnud midagi peale pooltühja valge veini pudeli. Ei olnud ebatavaline, et selles majas polnud korralikku toitu – onu Billy arust oli väljas söömine üks vallaliseelu põhihüvesid –, aga siin ei olnud ka piima, ei olnud leiba. Mitte midagi ei olnud.

Ma varjasin oma šokki. Panin taldrikud valamusse, pühkisin tööpinnad puhtaks ja korjasin posti esikupõrandalt kokku.

Ta naeratas mulle väsinult. „Sa oled hea tüdruk, Annie.“

„Pesuga pead ise hakkama saama – mina sinu aluspükse ei pese.“ Mu viha oli lahtunud. See ei olnud Billy süü. See polnud kellegi süü.

„Mul on kahju.“

„Ma tean.“ Ma kallistasin teda. „Aga sa pead tagasi tööle minema, Billy. Seal on vaid lapsed.“

„Ma pole kindel, kas on üldse mõtet. Eile käis kohal kuus klienti, kõik vaid rehvikoputajad.“

„Rehvikoputajad on lihtsalt ostjad, kes seda ise veel ei tea.“ Isa lemmikfraas tõi mulle klimbi kurku. Billy pigistas mu käsivart.

„Ta oli nii uhke sinu üle.“

„Ta oli sinu üle ka uhke. Uhke selle üle, mida te kaks äris saavutanud olite.“ Ma tegin hetkeks pausi. „Ära reeda teda.“

Billy jõudis töö juurde lõunaks, surus Kevinile ora tagumikku ja pani pudeli šampanjat välja sellele, kes esimesena midagi maha müüb. Ma teadsin, et on vaja rohkemat kui pudel šampust, et Johnsoni Auto taas tasakaalu saada, aga vähemalt oli Billy jälle tüüri juures.

See oli isa, kes lasi salongi toonitud klaasi paigutada. Mõni nädal pärast seda, kui vanaisa pensionile jäi, ning Billy ja isa kolisid kabinetti, mille kummaski otsas oli laud.

„Hoiab neid valvel.“

„Pigem hoiab see neid selle eest, et nad tabavad teid uinakut tegemast.“ Ema nägi Johnsoni-poisse läbi. Oli alati näinud.

Billy tähelepanu on jälle minul. „Ma mõtlesin, et see su mees on tänase päeva vabaks võtnud.“

„Ta on Mark, mitte see mees. Sa oleksid võinud talle võimaluse anda.“

„Küll ma annan. Kohe, kui ta on sinust ausa naise teinud.“

„Praegu ei ole viiekümnendad, Billy.“

„Kena küll, jätta sind täna üksi.“

„Ta pakkus, et jääb koju. Ma ütlesin, et saan hakkama.“

„Muidugi.“

„Ma saingi. Kuni see saabus.“ Ma õngitsen Ella vankri alt kaardi ja annan selle Billy kätte. Ma jälgin ta nägu, kui ta uurib õnnitlust ja hoolikalt trükitud sõnumit, mis on kaardi sisse kleebitud. Pikk paus, ja siis paneb ta kaardi tagasi ümbrikku. Ta lõualihased tõmbuvad pingule.

„Haiged värdjad.“ Enne kui ma teda takistada jõuan, on ta kaardi kaheks rebinud, ja siis uuesti kaheks.

„Mida sa teed?“ Ma kargan toolilt püsti ja krahman kaarditükid enda kätte. „Me peame need politseisse viima.“

„Politseisse?“

„Paku uuesti. See on sõnum. Nad vihjavad, et ema lükati. Võib-olla ka isa.“

„Annie, mu armas. Me oleme seda sadu kordi arutanud. Sa ei usu ometi tõemeeli, et su vanemad tapeti?“

„Usun.“ Mu alahuul väriseb ja ma surun suu hetkeks kokku, et säilitada mingitki kontrolli. „Jah, usun. Ma olen alati mõelnud, et midagi on valesti. Ma pole kunagi arvanud, et kumbki neist on võimeline enesetapuks, kõige vähem ema, kui ta teadis, kuidas isa surm meile kõigile mõjus. Ja nüüd …“

„Keegi keerutab sitta kokku, Annie! Keegi ennast täis pasapea, kelle arust on naljakas nekroloogides näpuga järge ajada ja leinavaid perekondi üles keerata. Nagu need sitapead, kes uurivad matuste aegu, et teada, millal minna sisse murdma. Ilmselt saatsid nad korraga tosin samasugust.“ Kuigi ma tean, et kaardi saatja on ta vihaseks ajanud, on mul tunne, nagu oleks viha minule suunatud. Ma ajan end sirgu.

„Sel juhul on mul veelgi rohkem põhjust minna politseisse. Nii saavad nad välja uurida, kes selle saatis.“ Mu toon on kaitsev. Valida on kas see või pisaratesse purskumine.

„Meie perel pole kunagi olnud kombeks politseisse joosta. Me oleme harjunud ise oma probleeme lahendama.“

„„Probleeme“?“ Ma ei saa aru, miks on onu Billy nii nürimeelne. Kas ta siis ei näe, et see muudab kõike? „See ei ole probleem, Billy. See ei ole mingi vaidlus, mida sa kõrtsi taga lahendad. See võib olla mõrv. Ja mulle läheb korda, mis mu emaga juhtus, isegi kui sulle ei lähe.“ Liiga hilja saan sõnasabast kinni. Billy keerab selja, aga ma jõuan näha valu tema näol. Ma seisan mõnda aega abitult, vaatan tema kukalt ja püüan vabandust paluma hakata, aga sõnu ei tule.

Ma lükkan Ella vankri kontorist välja, jättes ukse pärani lahti. Kui Billy mind ei aita, lähen üksinda politseisse.

Keegi mõrvas mu ema ja ma uurin välja, kes see oli.