Читать книгу Laske mul olla - Clare Mackintosh - Страница 9

Murray Mackenzie keerutas teepakki vahtplastist tassis.

„Piima?“ Ta avas külmiku, nuusutas kahtlustavalt kolme pakki, enne kui leidis sellise, mida võis ohutult pakkuda ahastuses kogukonnaliikmele. Ja Anna Johnson oli kahtlemata ahastuses. Ta silmad olid kuivad, kuid Murray tundis ebamugavalt, et nutmine võis tulla kõne alla. Ta ei saanud pisaratega hästi hakkama. Ta ei teadnud kunagi, kas neid tuleks ignoreerida või tunnustada, või kas tänapäeval oli poliitiliselt korrektne pakkuda korralikult triigitud taskurätikut.

Murray kuulis vaikset kahinat, mis võis nutmist ette kuulutada. Poliitiliselt korrektne või mitte, kui proua Johnsonil pole taskurätti käepärast, tuleb teda aidata. Murray ei kasutanud taskurätti kunagi, aga kandis üht alati kaasas, nagu ka tema isa oli teinud, just selliste juhtumite puhuks. Murray patsutas taskut, aga kui ta ringi keeras – ühes käes ääreni täis vahtplastist tops –, sai ta aru, et kartlik piiksumine tuli lapse, mitte proua Johnsoni juurest.

Murray kergendus oli ajutine, sest Anna Johnson haaras vankrist väledalt lapse ja pani ta horisontaalselt endale sülle, tõmbas pluusi üles ja hakkas last toitma. Murray tundis, et punastab, ja läks seepeale veel punasemaks. Asi polnud üldse selles, et ta oleks rinnaga toitmise vastu, ta lihtsalt ei teadnud kunagi, kuhu vaadata, kui naised seda tegid. Ükskord oli ta Marks & Spenceri poe peal kohvikus imetava ema poole naeratanud, mida ta pidas julgustavaks, aga ema oli seepeale teda kurjalt vaadanud ja end kinni katnud, nagu oleks mees mingi pervert.

Ta suunas pilgu kuhugi proua Johnsoni vasaku kulmu kohale, samal ajal asetades teetassi tema ette nii aupaklikult, nagu oleks tegu õrna portselaniga. „Kardan, et meil ei ole küpsiseid.“

„Tee on väga armas teist, aitäh.“

Ta oli võluv noor naine, kerged lained liivapruunides juustes, mis lendlesid ta õlgade juures, kui ta pead keeras. Tema nägu oli kahvatu ja ilmutas värske emaduse märke, mida Murray mäletas olevat näinud oma õe näol, kui ta lapsed olid väikesed.

Mida vanemaks Murray sai, seda vähem oli ta võimeline ära arvama teiste inimeste vanust, sest kõik, kes olid õigel pool neljakümne piiri, tundusid talle noored. Anna Johnson polnud aga kindlasti veel kolmekümnene.

Nad istusid väikesel alal Lower Meadsi politseijaoskonna leti taga, kuhu oli sisse seatud kööginurk Murray ja tema kolleegide jaoks, et nad saaksid lõunapausi pidades silma peal hoida kõigil, kes uksest sisse tulid. Kogukonna liikmed ei pidanud olema siinpool letti, aga jaoskond oli vaikne, ja võis mööduda tunde, enne kui tuleb keegi, et teada anda kadunud koerast või käenduslehele allkirja võtta. Murray sai kodus piisavalt kaua oma mõtetega üksi olla, tal polnud vaja vaikust ka töö juures.

Nii kaugel peakontorist võis harva näha kedagi seersandi auastmest kõrgemat, niisiis oli Murray ettevaatuse minema visanud ja juhatanud proua Johnsoni pühamu sisemusse. Ei pea olema uurija teadmaks, et kolme meetri pikkune melamiinist lett ei soodusta seda, et tunnistaja end mugavalt tunneks. Mitte et proua Johnson end üldse kunagi mugavalt tundnuks, arvestades tema visiidi eesmärki.

„Ma arvan, et mu ema mõrvati,“ oli ta saabudes teatanud. Ta oli Murrayd vaadanud otsusekindlalt, nagu võinuks mees temaga mitte nõustuda. Murray oli tundnud adrenaliinisööstu. Mõrv. Kes on täna valves olev uurija? Oh … inspektor Robinson. Ei ole meeldiv raporteerida sellele tühikargajast poisile, kel udemeis ülahuul ja kes on viis minutit tööl olnud. Aga siis oli Anna Johnson selgitanud, et tema ema oli olnud aasta aega surnud ja tegelikult oli koroner juba otsuse teinud ja kuulutanud tema surma enesetapuks. See oli hetk, mil Murray oli avanud leti kõrval oleva ukse ja kutsunud proua Johnsoni edasi. Ta kahtlustas, et neil läheb aega. Koer sörkis kuulekalt naise jalge kõrval, näiliselt ükskõikne ümbritseva suhtes.

Nüüd keeras Anna Johnson end kohmakalt ringi ja võttis vankri seest peotäie paberit. Kui ta seda tegi, kerkis tema T-särk ja paljastas tolli jagu pehmet kõhtu. Murray köhis kõvasti ja jõllitas raevukalt põrandat, mõistatades, kui kaua võtab aega tita toitmine.

„Täna on minu ema surma-aastapäev.“ Naine rääkis vaikselt. Murray kahtlustas, et ta tegi seda meelega, et valitseda emotsioone. See tegi ta hääle kummaliselt kiretuks ja sobimatuks tema murelike silmadega. „See tuli postiga.“ Ta sirutas paberipuntra Murray poole.

„Ma võtan kindad.“

„Sõrmejäljed! Ma ei mõelnud … kas ma olen hävitanud kõik tõendid?“

„Vaatame kõigepealt, mis meil on, proua Johnson, eks ole?“

„Tegelikult preili. Aga võite mind Annaks kutsuda.“

„Anna. Vaatame, mis meil on.“ Murray läks oma tooli juurde tagasi ja venitas latekskindad kätte. See liigutus oli nii tuttav, et mõjus lohutavalt. Pannud suure kilest tõendikoti lauale nende vahel, laotas ta paberitükid laiali. See oli kaart, jõhkralt neljaks rebitud.

„See ei tulnud sellisena. Mu onu …“ Anna kõhkles. „Ma arvan, et ta oli pahane.“

„Teie ema vend?“

„Isa vend. Billy Johnson. Johnsoni Auto Main Streeti nurgal?“

„See on teie onu oma?“ Murray oli oma Volvo sealt ostnud. Ta püüdis meenutada meest, kes selle talle müünud oli; silme ette kerkis hästi riietatud mees, kelle juuksed olid hoolikalt üle paljaneva koha kammitud.

„See kuulus mu vanaisale. Isa ja onu Billy õppisid tema käe all, kuid läksid Londonisse tööle. Siis mu vanemad kohtusidki. Kui vanaisa haigeks jäi, tulid isa ja Billy tagasi talle appi, ja kui ta pensionile jäi, võtsid äri üle.“

„Ja nüüd kuulub äri teie onule?“

„Jah. Ja ilmselt ka mulle. Kuigi see on kahtlane õnn.“

Murray ootas.

„Äri ei lähe praegu hästi.“ Anna kehitas õlgu, olles ettevaatlik, et mitte häirida käsivarrel olevat last. Murray tegi mõttes märkuse, et pöörduda tagasi üksikasjade juurde, kes oli mida Anna vanematelt pärinud. Praegu tahtis ta kaarti uurida.

Ta eraldas kaarditükid ümbrikutükkidest ja pani need kõrvuti. Ta märkas õnnitluspilti kaardi esiküljel, julma vastanduvat anonüümset sõnumit seespool.

Enesetapp? Paku uuesti.

„On teil mingit aimu, kes võis selle saata?“

Anna raputas pead.

„Kui laialt on teie aadress teada?“

„Ma olen samas majas elanud terve oma elu. Eastbourne on väike koht, mind ei ole raske leida.“ Ta tõstis lapse osavalt teisele käele. Murray uuris taas kaarti, kuni otsustas, et oli ohutu pilk tõsta. „Pärast isa surma saime me palju kirju. Palju kaastundeavaldusi, paljud inimesed meenutasid, milliseid autosid ta oli neile aastate jooksul müünud.“ Anna ilme tardus. „Mõned ei olnud nii kenad.“

„Mis mõttes?“

„Keegi saatis kirja, et isa põleb põrgus selle eest, et võttis iseenda elu; üks ütles vaid „Head teed tal minna“. Mõlemad olid muidugi anonüümsed.“

„See viis teid ja teie ema ilmselt äärmiselt endast välja.“

Anna kehitas taas õlgu, aga see polnud veenev. „Lollakad. Inimesed, kes on vihased auto pärast, mis ei tööta.“ Ta märkas Murray ilmet. „Isa ei müünud kunagi pahna. Mõnikord lihtsalt juhtud rämpsu otsa, see on kõik. Inimesed tahavad kedagi süüdistada.“

„Kas hoidsite need kirjad alles? Me saaksime neid sellega siin võrrelda. Vaadata, kas keegi peab viha.“

„Need läksid otse prügikasti. Ema suri seitse kuud hiljem ja …“ Ta vaatas Murrayd, mõttelõng katkestatud millegi palju pakilisema tõttu. „Ma tulin uurima, kas te avaksite uuesti mu vanemate toimikud.“

„Kas on veel midagi, mis paneb teid kahtlustama, et nad tapeti?“

„Mida enamat te tahate?“ Ta osutas kaardi poole, mis tükkidena nende vahel lebas.

Tõendid, mõtles Murray. Ta võttis lonksu teed, et aega võita. Kui ta sellest praegu inspektor Robinsonile ette kannab, oleks see päeva lõpuks tagasi lükatud. Kriminaalosakonna omad on kaelani töös, läheb vaja rohkemat kui üht anonüümkirja ja veidrat tunnet, et panna neid suletud toimikuid uuesti avama.

„Palun, härra Mackenzie, ma pean kindlasti teada saama.“ Enesekontroll, mida Anna Johnson oli kogu nende vestluse aja säilitanud, hakkas murenema. „Ma ei uskunud iial, et mu vanemad võiksid end tappa. Nad olid tulvil elu. Tulvil ambitsioone. Neil olid äriga suured plaanid.“ Laps oli söömise lõpetanud. Anna pani ta oma põlvele, üks väljasirutatud käsi tema lõua all, teine tegemas ringe tema seljal.

„Ka teie ema töötas seal?“

„Tema hoolitses raamatupidamise ja klientidele avatud ruumide eest.“

„Täitsa pereäri.“ Murray südant soojendas, et mõned sellised on ikka veel olemas.

Anna noogutas. „Kui ema mind ootas, kolisid nad isaga Eastbourne’i, et olla lähemal isa vanematele. Vanaisa tervis polnud suurem asi ja ei kulunud palju aega, kui isa ja Billy juhtisid äri. Ja ema ka.“ Tita oli nüüd nii väsinud, et ta silmad pöörlesid peas. „Ja kui ema ei töötanud, korjas ta raha loomade varjupaiga jaoks, või kampaania jaoks.“

„Mis kampaania?“

Anna naeris lühidalt. Ta silmad lõid särama. „Igasuguste. Amnesty International, naiste õigused. Isegi bussiliinid – kuigi ma ei usu, et ta kunagi oma elus bussiga oli sõitnud. Kui ta midagi ette võttis, hakkasid asjad liikuma.“

„Kõlab kui imeline naine,“ ütles Murray pehmelt.

„Kunagi oli uudistes üks lugu. Aastaid tagasi. Ma olin koos vanematega kodus ja telekas käis taustaks. Mingi noor mees oli mopeediga Beachy Headilt alla sõitnud. Tema mopeed oli üles leitud, aga mitte tema surnukeha, ja tema ema näidati televisioonis. Ta nuttis, sest ei saanud pojale isegi korralikke matuseid teha.“ Tita niheles ning Anna muutis asendit ja patsutas teda seljale. „Me rääkisime sellest. Mäletan, kuidas ema vaatas, käed suu ees, ja isa oli vihane selle poisi peale, kes oma vanematele niimoodi tegi.“ Ta takerdus, peatas rütmilise silitamise, et pingsalt Murrayd vaadata. „Nad nägid, mida see poiss oma emale tegi, ja nad poleks iial, mitte kunagi teinud sama mulle.“

Pisarad kogunesid Anna silmanurkadesse ja hakkasid tandemina tema kitsa nina kõrvalt lõua poole voolama. Murray sirutas taskurätiku välja ja Anna võttis selle tänulikult vastu, surudes seda vastu oma nägu, nagu oleks pisaraid jõuga võimalik tagasi hoida.