Читать книгу Väärt mees - Curtis Sittenfeld - Страница 3

Proua Bennet luges alati perelõunatel söögipalvet – talle meeldis anglikaani kiriku oma – ja vaevalt oli aamen üle ta huulte libisenud, kui ta teatas õhinat ohjeldamata: “Lucased kutsusid meid neljanda juuli grillipeole!”

“Mis kell?” küsis kahekümne kolme aastane Lydia, Bennetite noorim tütar. “Meil Kittyga on plaanid tehtud.”

Kolmekümnene Mary vastas: “Ilutulestik algab alles pimedas.”

“Meid kutsuti Mount Adamsisse eelpeole,” ütles Kitty. Kitty oli kahekümne kuue aastane, ealt ja temperamendilt Lydiaga kõige sarnasem, kuid sörkis nooremal õel sabas ja laskis tal end laiale teele meelitada, mitte vastupidi, nagu see õdedel-vendadel tavaliselt käib.

“Ma pole veel öelnud, kes grillipeole tuleb.” Proua Bennet säras pika tammise laua otsas. “Chip Bingley!”

“”Väärt mehe” piripill?” küsis Lydia, ja kui Kitty hakkas kihistama, lisas: “Ma pole näinud isegi naisi niimoodi töinavat nagu tema hooaja finaalsaates.”

“Kes on väärt mehe piripill?” küsis Jane.

“Oeh, Jane,” ütles Liz. “Nii süütu ja rikkumatu. Sa oled ju kuulnud tõsielusaatest “Väärt mees”?”

Jane vidutas silmi. “Vist jah.”

“Ta oli paar aastat tagasi saates. Ta oli see mees, keda himustasid kakskümmend viis naist.”

“Vaevalt te keegi mõistate, missugust hirmu tunneb mees nii ülekaaluka vastase ees,” lausus härra Bennet. “Ka mina nutan tihti, ehkki teid on ainult kuus.”

“”Väärt mees” alandab naisi,” ütles Mary ja Lydia vastas: “Sina arvad muidugi nii.”

“Kõigil teistel hooaegadel oli üks naine kahekümne viie mehe vastu,” selgitas Kitty. “See on võrdsus.”

“Naised alandavad end, mehed mitte,” ütles Mary. “Nad on nii meeleheitel.”

“Chip Bingley õppis Harvardi meditsiiniteaduskonnas,” teatas proua Bennet. “Ta pole mõni labane Hollywoodi tüüp.”

“Ema, see hollywoodlik labasus on ainus põhjus, miks ta kellelegi Cincinnatis üldse huvi pakub,” ütles Liz.

Jane vaatas õe poole. “Sa teadsid, et ta on siin?”

“Kas sina ei teadnud?”

“Keda meist sa loodad talle sokutada, ema?” küsis Lydia. “Ta on vana, eks? Küllap siis Jane’i.”

“Tänan, Lydia,” nähvas Jane.

“Ta on kolmekümne kuue aastane,” vastas proua Bennet. “Niisiis sobiks ta Jane’ile või Lizile.”

“Miks mitte Maryle?” küsis Kitty.

“Ta justkui pole Mary maitse,” vastas proua Bennet.

“Sest Mary on lesbi,” ütles Lydia. “Ja Chip pole naine.”

Mary põrnitses Lydiat kurjalt. “Esiteks pole ma lesbi. Ja isegi kui ma oleksin, siis oleksin meelsamini lesbi kui sotsiopaat.”

Lydia muigas. “Sa ei pea valima.”

“Kas kõik kuulevad?” Mary vaatas enne ema poole, kes istus laua ühes otsas, siis isa poole, kes istus laua teises otsas. “Lydial on mingi tõsine viga küljes.”

“Kellelgi teist pole mingit viga küljes,” rahustas proua Bennet. “Jane, mis selle köögivilja nimi on? Väga ebatavaline maitse.”

“See on spinat,” vastas Jane. “Ma hautasin seda.”

“Tõtt-öelda,” nentis härra Bennet, “on teil kõigil midagi viga. Te olete täiskasvanud ja peaksite elama omaette.”

“Isa, me tulime koju, et sinu eest hoolitseda,” ütles Jane.

“Ma olen nüüd terve. Mine New Yorki tagasi. Sina ka, Lizzy. Sina kui ainus neist, kes ei võta meilt pennigi, ja ühtlasi ainus, kellel on õige töökoht, peaksid õdedele eeskujuks olema. Aga nemad kisuvad sind mülkasse.”

“Jane ja Lizzy teavad, kuivõrd tähtis on mulle mu lõuna,” sekkus proua Bennet. “Sellepärast nad ongi veel siin.” Proua Bennet viitas Cincinnati naisteliiga iga-aastasele tululõunale, mis tänavu pidi toimuma septembri teisel neljapäeval. Ta oli saanud liiga liikmeks juba kahekümnesena, kuulus nüüd esimest korda lõuna korraldusrühma ega saanud, nagu ta kodustele tihti meelde tuletas, tohutu koormuse ja vastutuse tõttu paraku abikaasat põetada. “Lucase grillipidu algab kell neli,” jätkas proua Bennet. “Lydia ja Kitty, te jõuate ilusasti peole tulla ja pärast sealt edasi oma ilutulestikueelsele peole minna. Helen Lucas kutsub peale Chip Bingley haiglast veel noori, nii et oleks kahju, kui te nendega ei kohtuks.”

“Ema, Kitty ja mina leiame ka ise poisse, mitte nagu meie õed,” ütles Lydia.

Proua Bennet vaatas abikaasale üle laua otsa. “Kui mõni tütar läheb arstile mehele, siis on see mulle meeltmööda jah,” ütles ta. “Aga, Fred, kui see aitab neid kodust minema kupatada, siis on see kindlasti ka sulle meeltmööda.”