Читать книгу Väärt mees - Curtis Sittenfeld - Страница 4

Tööelus oli härra Bennet vähe korda saatnud, ta pidas oma peret üleval suurest, kuid kahanevast pärandusest, ja tema märkused tütarde laiskuse kohta mõjusid õige silmakirjalikult. Aga ega ta tegelikult eksinud. Oleks olnud kõigiti mõistetav, kui mõni võõras oleks pead murdnud, mida Benneti-sõsarad päevast päeva ja aastast aastasse õieti tegid. Nad polnud harimatud, vastuoksa: kolmandast kaheksateistkümnenda eluaastani olid nad kõik käinud Seven Hillsi nõudlikus, kuid südamlikus segakoolis, õppinud algklassides pähe selliseid laulukesi nagu “Viiskümmend toredat osariiki” ja teinud koos klassikaaslastega – koostööd peeti Seven Hillsis ülitähtsaks – vägevaid pabermassist stegosauruseid või tritseeratopse. Vanemates klassides lugesid nad “Odüsseiat”, aitasid korraldada iga-aastast sügislaata, suviti käisid ekskursioonidel Prantsusmaal ja Hiinas, ning kogu kooliaja jooksul mängisid jalgpalli ja korvpalli. Kokku maksis see edumeelne ja mitmekülgne haridus kaheksasada tuhat dollarit. Seejärel olid kõik viis astunud erakolledžitesse, enne kui alustasid peenelt öeldes mittetulusat karjääri – kuigi mõne õe ametit oleks täpsem olnud nimetada mittetulusaks mittekarjääriks. Kitty ja Lydia polnud veel kordagi töötanud järjest kauem kui vaid mõni kuu, näiteks vahetevahel lapsehoidjatena või Abercrombies & Fitchis või Rookwood Pavilioni Banana Republicus müüjatena. Niisamuti olid nad teinekord üürikeseks ajaks isakodust välja kolinud, et mängida iseseisvust, mis oli iga kord lõppenud tulise tüliga endiste sõpradega, katkestatud üürilepinguga ja tõreda tagasikolimisega, asjad pesukorvi ja prügikotiga kaasas. Nooremate Benneti-sõsarate peamine ajaviide oli Green Dog Fafe’is või Telleris lõunastamine, nutifonidega tekstimine ja videote vaatamine ning trenn. Umbes aasta tagasi olid Kitty ja Lydia hakanud tegelema CrossFitiga, intensiivse jõu- ja kehatuunimistrenniga, kuhu kuulusid raskuste tõstmine, hantlid, trenniköied, arusaamatud tähtlühendid, enamiku toiduainete vältimine, välja arvatud liha, ja põlglik suhtumine hädistesse juhmidesse massidesse, kes pidasid tervisejooksu piisavaks treeninguks ja saiakest korralikuks hommikusöögiks. Mõistagi kuulusid kõik Bennetid peale Kitty ja Lydia nende masside hulka.

Mary püüdles sedaaegu interneti teel juba kolmanda magistrikraadi poole, seekord psühholoogias, kusjuures eelmised oli ta saanud kriminaalõiguses ja ärijuhtimises. Mary, õdedest kõige näotum, pidas oma otsust vanematega koos elada tõendiks selle kohta, et tema huvid on vaimsed, mitte materiaalsed, lisaks peegeldas see tema vastumeelsust raiskamise vastu, sest kui ta oleks ära läinud, oleks tema lapsepõlvetuba ju tühjaks jäänud. Kui lähtuda sellest loogikast, siis hoidus Mary raiskamisest lausa eeskujulikult, sest ta ei tõstnud vahel päevad otsa jalgagi toast välja, pühendus õpingutele, oli poole ööni üleval ja magas hommikuti kaua. Ainus erand oli teisipäevaõhtune väljaminek, aga kui temalt salapärase iganädalase käigu kohta küsiti, kähvas Mary: “Pole sinu asi,” või vähemalt oleks kähvanud, kui pereliikmed oleksid endiselt urgitsenud. Lydia oleks temalt küsinud: “AA koosolek? Lesbide raamatuklubi? Lesbide AA koosolek?”

Jane ja Liz olid tööl käinud, kuid teadmine kodusest turvavõrgust lubas isegi neil pidada töö köitvust tasust tähtsamaks. Jane oli joogatreener. Oma palgaga jaksas ta maksta üüri küll Cincinnatis, aga mitte Manhattanil, eriti mitte Upper West Side’il, mida ta oli viimased viisteist aastat oma koduks pidanud. Ka Liz oli kahekümnendad ja kolmekümnendad eluaastad New Yorgis elanud, aga enamasti äärelinna väikestes liftita korterelamutes. Alles üsna hiljuti oli ta kolinud Brooklyni Cobble Hilli. Ainus erand oli olnud korter Seitsmekümne teise ja Amsterdami tänavate ristmikul, kus õed olid 1990. aastate lõpus mõnda aega koos elanud, vahetult pärast seda, kui Liz lõpetas Barnardi kolledži, ja aasta pärast seda, kui Jane oli sama kooli lõpetanud. Nad olid korterinaabritena küll kenasti läbi saanud, aga kooselamisele tuli lõpp siis, kui Jane kihlus meeldiva, riskimaandusega väärtpaberite analüütiku Teddyga. Proua Benneti muret, et Jane ja Teddy elavad enne abiellumist koos, leevendasid Teddy Cornelli diplom ja tulus amet. Paraku koitis Teddyle arusaam, et teda tõmbab hoopis meeste poole, mis välistas püsiva kooselu Jane’iga, kuigi nad läksid sõbralikult lahku. Kord-paar aastas said Liz ja Jane Teddy ja tema isuäratava elukaaslase Patrickuga kokku ning sõid üheskoos brantši.

Liz oli töötanud kogu aeg ajakirjatoimetustes ning nädalaleht, mis avaldas vahedaid poliitika- ja kultuurikirjutisi, oli ta kohe pärast kolledžit faktikontrollijaks palganud. Sealt oli Liz läinud naisteajakirja Mascara1, mida ta oli neljateistkümnendast eluaastast peale tellinud. Teda köitsid võrdselt nii ajakirja feministlikud seisukohad kui ka trotslik kiindumus kingadesse ja kosmeetikasse. Alguses oli ta toimetaja abi, siis kaastoimetaja, seejärel olme- ja isikulugude toimetaja, kuid kolmekümne ühe aastasena mõistis Liz, et tema kirg on artikleid kirjutada, mitte toimetada, ja temast sai Mascara ajakirjanik. Seda kohta pidas ta nüüdki. Kuigi kirjutamise eest maksti vähem kui toimetamise eest, uskus Liz, et tal on unelmate amet: ta reisis ühtelugu ja intervjueeris inimesi, kes olid midagi saavutanud, vahel ka kuulsusi. Perele tema saavutused muljet ei avaldanud. Isa tegi veel isegi nüüd näo, et ei mäleta Mascara nime. “Kuidas Küünelakis läheb?” küsis ta, või: “Kas Huulepulgas on midagi uuemat juhtunud?” Mary ütles Lizile tihti, et Mascara kinnistab rõhuvaid ja välistavaid ilustandardeid; isegi Lydia ja Kitty, kellel polnud rõhuvate ja välistavate ilustandardite vastu midagi, ei tundnud ajakirja vastu huvi – ju vist sellepärast, et nad ei armastanud ei ajakirju ega raamatuid ja lugesid ainult moblaekraani.

Isegi kui Lizi amet jättis lähedased ükskõikseks, lubas selle paindlikkus tal isa paranemise ajaks koju jääda; niisamuti oli Jane’iga, kes võttis töökohast puhkust. Viis nädalat tagasi olid nad sõitnud kahekesi Cincinnatisse, ärevil teadmatusest, kas isa operatsioon oli õnnestunud. Selleks ajaks, kui oli selge, et isa paraneb täielikult, olid Liz ja Jane tema põetamisele ja igapäevastele majapidamistöödele hoolega käed külge löönud: ostsid toidukraami, valmistasid kogu perele südamesõbralikke toite, viisid härra Bennetit kordamööda arstivastuvõttudele, muu hulgas ortopeedi juurde, sest infarkti saades oli härra Bennet kaotanud teadvuse, kukkunud teise korruse trepil ja murdnud käeluu. (Kuna käsi oli endiselt kipsis, ei saanud ta autot juhtida.) Lisaks kavatsesid Liz ja Jane hakata segamini ja tolmust Tudori maja kraamima, ehkki polnud sellega seni kuigi kaugele jõudnud.

Ehkki teoreetiliselt oleksid seda kõike võinud teha nende õed, paistis, et noorematel neiudel puudus selleks lust. Isa infarkt oli muidugi ka neid ärevile ajanud, aga siiski mitte sellevõrra, et nad oleksid oma päevaplaani muutnud: Lydia ja Kitty käisid edasi CrossFiti trennis ja restoranis lõunat söömas, Mary tuli teinekord oma toast lagedale, et tõmmata pere keskustellu surelikkuse üle. Vaadates köögis, kuidas isa joob jahvatatud teeleheseemnetest ja maisitõlviku kattelehtedest teed, mis pidi võitlema valuravimi kõhukinnisust tekitava kõrvaltoimega, oli Mary kuulutanud, et tema arvates oli põlisameeriklaste elu ja surma tsükliline käsitlus palju eesrindlikum kui Lääne kalduvus sangarlikkusele, mispeale härra Bennet oli pruulise jäägi kraanikaussi valanud ja kohmanud: “Taevas hoidku, Mary, jäta see jutt,” ning välja läinud.

Proua Bennet väljendas küll suurt muret abikaasa täbara olukorra pärast – jumala eest, ta suutis vaevu rääkida mehe haiglasse viimise õhtust, ilma et koledad mälestused poleks teda nutma ajanud –, kuid naisteliiga rohkete kokkusaamiste tõttu ei saanud ta härra Bennetit ei põetada ega autoga kuhugi viia. “Vahest annaksid tänavu töökohustused kellelegi teisele üle ja oleksid hoopis tuleval aastal juhatuses?” oli Liz ühel päeval küsinud, kui härra Bennet oli veel haiglas. Ema oli talle õudusega otsa vaadanud.

“Siis ei jõuaks ma etteheiteid ära kuulatagi,” ütles proua Bennet. “Lizzy, mina hoian silma peal kõigel sellel, mida vaiksele oksjonile müügiks tuuakse.”

“Pane siis netti üles infoleht, mida kõik näeksid.” Kuna proua Bennet polnud arvutiasjanduses kuigi kibe käsi, lisas Liz: “Ma võin sind aidata.”

“Ei tule kõne allagi,” ütles proua Bennet. “Mina räägin ka lilleseadjaga ning ühingu sümbolitega salvrätid olid minu idee. Selliseid kohustusi ei anta poole pealt üle.”

“Kas ema vihkab salaja isa?” küsis Liz Jane’ilt järgmisel hommikul, kui nad tegid tervisejooksu. “Ta justkui peseks temast käed puhtaks.”

“Minu meelest pigistab ta lihtsalt silmad kinni selle ees, kui tõsiseks oleks olukord võinud kujuneda,” arvas Jane.

Ent pärast härra Benneti kojutulekut oli Liz hakanud mõtlema, et võib-olla polnud ta eksinud selles, et ema vihkas isa, vaid hoopis selles, et ta tegi seda salaja. Kuigi vanemad hakkasid üheskoos Cincinnati golfiklubis lõunal käima niipea, kui härra Bennet juba liikuda jaksas, elasid abikaasad Tudoris kumbki omaette. Isa ei maganud enam pererahva magamistoas, vaid teise korruse kabinetis kitsas voodis nagu juba enne haiglasse minekut. Kui Liz küsis Marylt, kui kaua see oli nii olnud, oli Mary silmi vidutades vastanud: “Viis aastat? Tegelikult ma ei teagi. Kümme?”

Lizi jahmatust süvendas ka see, et ehkki doktor Morelock oli teinud puust ette ja punaseks, et härra Bennet peab hakkama pidama punase liha, soola- ja alkoholivaba dieeti, oli proua Bennet korraldanud abikaasa kojutuleku auks kokteilipeo viski ja Cheetostega, millele järgnes praad. Kui ka järgmisel õhtul oli eelroaks küpsetatud loomaliha, oli Liz emalt vargsi küsinud, kas edaspidi ei peaks küpsetama kala, näiteks lõhet. “Kitty ja Lydia armastavad loomaliha, sest see on paleodieet,” protestis proua Bennet.

“Aga isal oli infarkt,” väitis Liz vastu.

Sellest ajast peale olid tema ja Jane kordamööda õhtusööki teinud. Ka olid nad nõustunud jääma Cincinnatisse kuni naisteühingu lõunasöögi järgse nädalavahetuseni. Lizil polnud erilist usku, et ema hakkaks isa eest hoolitsema. Et isa käelt oli kips ära võetud, füsioteraapia pooleli ja autojuhtimisvõime tõenäoliselt taastunud, lootis Liz, et ta saab endaga ise hakkama.