Читать книгу Väärt mees - Curtis Sittenfeld - Страница 6

Ehkki ametlikult olid nii Liz kui ka Jane vallalised, ei rääkinud see kummagi kohta täit tõtt. Pärast varast, luhtunud kihlust oli Jane tutvunud viisaka Prantsuse rahamehe Jean-Pierre Babineaux’ga ja nad olid suurema osa aastakümnest paar olnud. Ehkki Jane oli eeldanud, et Jean-Pierre kosib ta naiseks, olid selleteemalised jutuajamised alati olnud mõrkjasmagusad, milles ta tagantjärele nägi hoiatusmärki. Mitte et nad poleks teineteisesse kiindunud olnud, kuid nende elukorraldused ei klappinud kokku: Jean-Pierre oli Jane’ist viisteist aastat vanem, lahutatud ja kaheteistkümneaastaste kaksikute isa. Ta sõitis tihti Pariisi, ja kuigi Jane ei saanud tema 6. arrondissement’il asuvas korteris külas käies millegi üle kurta, ei soovinud ta oma perest alaliselt nii kaugel elada, Jean-Pierre aga kavatses oma sünnimaale lõplikult tagasi pöörduda. Liiatigi soovis Jane lapsi, Jean-Pierre oli aga teinud vasektoomia, kui kaksikud olid kaheaastased.

Jane’i ja Jean-Pierre’i lahkuminek oli pikaleveniv ja väärikas, aga polnud seepärast vähem valus. Kolmekümneseitsme aastasena oli Jane jälle üksik ja jäi üksikuks ka järgmise kahe aasta jooksul. Veidi pärast kolmekümne üheksandat sünnipäeva ja pärast rohkete anonüümsete kandidaatide hoolikat vaagimist lamas Jane selili Ida Viiekümne seitsmenda tänava kliinikus, haiglakittel seljas, ja ootas, et doonorisperma nõelata süstla abil tema emakasse viidaks. Kuigi Jane järgis kõiki soovitusi rasestumist soodustavate tingimuste loomiseks: loobus alkoholist, magas öösiti kaheksa tundi ja päeval mediteeris, ei viljastunud ta selle ega ka kahe järgmise tsükli jooksul. Ehkki statistiliselt polnud see mingi kõrvalekalle, kuna väga vähesed naised, kes püüavad end doonorispermaga viljastada, jäävad kohe rasedaks, oli nurjumine ometi ühtaegu heidutav ja kallis, pealegi ei katnud kindlustus igakuiseid tuhandedollarisi kulusid. Peljates vanemate pahakspanu, polnud Jane oma katsetest neile rääkinud, seega ei saanud ta pennigi lisaks üürirahale, mille härra Bennet tema eest ise ära maksis. Niisiis pidi Jane esimest korda elus restoranidest mööda minema, juuksurisoengud unustama ja vältima tänavat, kus asus tema lemmikrõivakauplus elegantsete neljasajadollariliste pliiatsseelikute ja luksuslike kolmesajadollariliste sviitritega. Ta sai muidugi aru, et enamiku jaoks pole see mingi ohver ega eluraskus, aga teda ennast vaevas vastne kasinus siiski.

Jane arutas emakssaamise püüdlusi üksnes Lizi, ei kellegi teisega. Günekoloog oli küll juba enne esimest viljastamist soovitanud sellest vanematele rääkida, kuid Jane mõtles, et kui ta ei rasestu, saab talle osaks topeltkaristus: last pole ja ema hakkab teatrit tegema. Jane lootis ikka, et saab lõpuks mehele, kuigi see polnud enam tema kõige pakilisem eesmärk.

Seevastu Liz ei tahtnud emaks saada. Igati mõistlik otsus, kuna ta käis abielumehega, ehkki ta poleks ka ise osanud öelda, kas see oli juhus või alateadlik plaan. Üheksakümnendate lõpus olid Liz ja Jasper Wick saanud tööle ühe ja sama prestiižika ajakirja faktide kontrollimise osakonda ja neil oli kohe tekkinud klapp: mõlemad hoidsid muiet tagasi, kui Delaware’ist pärit toimetaja hääldas sõna “memuaar” mömuaarina, käisid mitu korda nädalas odavas Tai restoranis lõunat söömas ja jagasid keeruliste artiklite fakte kontrollides omavahel tööd. (Nad olid alustanud tööd katkendliku internetiühenduse ajal, siis kui faktide kontrollimine nõudis veel avalikku raamatukogusse minekut või ärevat ootamist, et telefonikõnedele vastataks.)

Kui Liz ja Jasper kohtusid, oli mehel kallim, milles polnud midagi imelikku, sest Jasperil olid sügavpruunid silmad, heledad sasised käharjuuksed; ta oli ühtaegu tark ja aukartusetu, poisilik ja mõistev, lisaks oli tal Lizi hinnangul täpipealt paras ports neuroose ja himurust, et temaga oleks huvitav rääkida, ta armastas keelepeksu ja oli alati valmis teiste iseloomu ja isiksuseomadusi lahkama, mõjumata ometi ebamehelikuna. Tõsi mis tõsi, Jasperi ainus viga peale pruudi oli Lizi meelest Stanfordi ülikooli, Jasperi alma mater’i, kuldsõrmus tema sõrmes, sest Liz ei pidanud ehteid kandvatest meestest ega haridusega eputamisest suuremat lugu. Tegelikult oli tal päris hea meel, et ta oli leidnud Jasperi ainsa vea, mida ta oleks tahtnud parandada, sest sellega oli umbes sama lugu nagu avastamisega, mis oli reisile minnes koju ununenud: kui maha oli jäänud lõhnaõli, mitte juhiluba, võis kergendust tunda.

Alguses oli Liz uskunud, et püsisuhe Jasperiga on ainult aja küsimus, sest Jasper kippus talle pihtima nii paljudest enda ja Serena suhte katsumustest, et Lizi meelest polnud temal tarvis noormeest milleski veenda. Veel Serenaga koos olles oli Jasper pannud Lizile muu jutu sekka sääraseid pomme, nagu näiteks: “Sinuga räägin ma palju avameelsemalt kui temaga,” ja: “Vahel mõtlen ma, et sinust ja minust saaks hea paar. Kas sina ei leia?” Liz teadis kindlalt, et Jasper oli seda öelnud, sest ehkki ta ei pidanud enam päevikut, oli ta kirjutanud need ütlemised sõna-sõnalt koos kuupäevaga printeripaberile, mida hoidis öökapis. Lisaks veel see, et kui ta oli Jasperile maininud, et lapsepõlves oli ta end nimetanud Ninnyks või Nin’iks, oli noormees hakanud teda viimase hellitusnime pidi hüüdma.

Kaheksandal tutvusekuul, see tähendab siis, kui Liz oli olnud Jasperist seitse kuud ja kolm nädalat pööraselt sisse võetud, läks ta ühel tuisusel veebruarilaupäeval noormehega Central Parki vaksasügavusse lumme jooksma, kui helbed alles langesid. Jasperi tempo ja paks lumekiht tegid sellest Lizi elu kõige rängema jõupingutuse ja teiseks miiliks oli tema jaks otsas. Ta jäi seisma, kummardus, surus peopesad vastu põlvi ja ütles ähkides: “Mina annan alla. Sinu võit.”

“Või nii?” Jasper, kes oli temast natuke maad ees, kiikas üle õla, musta fliismütsi alt paistev nägu laia naeru täis. “Mis ma auhinnaks saan?”

Auhinnaks saad sa minu, mõtles Liz. “Kelkimisõiguse,” ütles ta. “Ja kuuma joogi esimeses baaris, mis on lahti.” Siis laskus ta põlvili ja kukutas end selili lumme.

Jasper tuli tagasi ja heitis tema kõrvale. Nad vaatasid vaikselt, kuidas helbed nende kohal võbelevad ja keerlevad, taevas oli tuhmvalge, lumi nende all otsekui jahe padi. Jasper ajas keele välja, et helvest püüda, ja Liz tegi sama. Tuisk summutas kõik Manhattani tavalised hääled ja Liz oli läbinisti õnnelik. Siis vaatas Jasper tema poole. “Ma tegin Serenaga eile õhtul lõpu,” ütles ta.

Rõõm, mis Lizi südames lõõmahtas, oli peaaegu talumatu. Ta ütles, lootes, et hääl kõlab rahulikult: “See on ka igati arusaadav.”

“Arvad?”

“Mulle jäi mulje, et teil oli palju erimeelsusi.”

“Ta on ikkagi tulivihane. Väidab, et ma surusin ta nurka.” Kuigi Serena polnud Lizist kenam, oli ta enesekindlam, isepäisem ning tahtis rohkem meelitamist ja lepitamist.

Liz küsis: “Kas tahad õhtul ikka Alexi peole minna või jätad minemata?” Nende töökaaslane kavatses korraldada sõbrapäevavastase peo, aga kui Jasper ei peaks tahtma minna, siis mõtles Liz, et nad võiksid tellida toidu koju, vaadata filmi ja veeta muheda õhtu.

“Ma vist lähen.”

Siis tabas Lizi mingi märg kämp, mis läks vastu nina põrgates katki ning valgus silmadesse ja sõõrmetesse.

“Aih!” kiljatas ta. “Mis pagan see oli?” Enne, kui küsimus tal suust lipsas, teadis ta vastust. Tegelikult polnud tal erilist tahtmist lumepalli vastu visata, aga Jasper naeratas ootavalt. Kui Lizi lumepall tema veekindla tuulejaki õlalt tagasi põrkas, ütles noormees: “Oh, Nin, mul on sulle nii palju õpetada.”

Kui kaua võis Lizi meelest tol päeval romantilise suhteni veel aega kuluda? Poolteist kuni kaks kuud – piisavalt kaua, et harjuda lahkuminekuga Serenast, harjuda olema jälle Jasper ise, mitte nagu Lizi kolledžiaegsed peikad, keda iseloomustasid üksnes nende emotsioonid. Tsipake harjumisaega oli kahtlemata tarvis. Liz ei tundnud mingit sundi Jasperil peol silma peal hoida, mis tegi kurvastuse seda südantlõhestavamaks, kui noormees lahkus koos peoperemehe õega, New Yorgi ülikooli kolmanda kursuse tudengiga.

Masendushoog, mõtles Liz. Üsna loomulik, ja vahest ongi kõige parem endast kõik välja uhta. See, mis oli ilmselge Lizile endale ja teistelegi – isegi ajakirja üks eakam naistoimetaja oli poetanud: “Sina ja Jasper Wick oleksite nii armas paar,” – saab päris kindlasti peagi ilmselgeks ka Jasperile endale.

Paraku olid Jasper ja Natalie tervelt kaks aastat paar, kuid nende kuramaaži algusest läks kõigest mõni nädal, kuni Lizi suhted Jasperiga olid jälle samasugused nagu Serena aegadel. Liz oli Jasperi lõunakaaslane, vahel ka jooksukaaslane, ametialane nõuandja: ta toimetas ja korrigeeris ettepanekuid, mida Jasper koostas lootuses, et talle antakse kirjutada esikaanelugu; samuti pihiema, kes aitas analüüsida Jasperi muresid Natalie lapsikuse pärast või ärritumist toakaaslase peale, kes pistis kinni Jasperi tortiljad ja pähklivõi, kui oli end pilve tõmmanud. Kord kolmapäevaõhtul, kui Natalie oli sõitnud Phoenixisse vanematekoju ning Liz ja Jasper olid ühes kahtlasevõitu baaris Times Square’i lähedal joonud ära terve hulga õllesid, pahvatas Liz välja: “Aga meie? Ma arvasin, et sa pead meid paariks!”

Jasper justkui jahmus. “Kas sa tahad seda?” küsis ta.

“Muidugi tahan ma seda!” vastas Liz.

“Osalt tahan seda ka mina.” Jasperi toon oli pigem vaevatud kui flirtiv. “Aga meie oleksime see päris ja ehtne ning ma ei tea, kas olen selleks valmis. Sa oled nii oluline sõber, et ma ei taha sinu kaotamisega riskida.”

Pärast baarist tulekut ja enne Port Authoritys lahku minekut ajasid nad veel tükk aega Neljakümne teise tänava ja Seitsmenda avenüü nurgal juttu; neil jätkus alati lõputult kõneainet, mida arutada ja lahata, mille üle mõtiskleda ja nalja heita ning mille juurde ikka ja jälle naasta. Oli tuuline märtsiõhtu, Lizi pruunid juuksekahlud olid hobusesabast välja tulnud ning lendlesid lauba ja põskede ümber.

Järsku ütles Jasper: “Su juuksed on täna õhtul puhta pöörased.” Ta astus Lizi poole, käsi õieli. Ent just samal hetkel tõstis Liz käe ja lükkas juuksed näolt eemale, mispeale Jasper tõmbas oma käe eemale ja taandus. Loendamatuid tunde, või koguni rohkem kui tunde, vahest nädalaid ja päevi kulutas Liz tegemata jäänud teo, puudunud puudutuse vaimusilmas läbimängimisele. Sest nõnda pöörased polnud tema juuksed siiski olnud, need libisesid tihti kummipaela alt välja, nii et arvatavasti oli Jasper kavatsenud teda puudutada, võib-olla isegi suudelda, vahest hakata tema kallimaks, tema elu armastuseks. Oli Liz teda harjumusest takistanud, sest tegemist oli tema juuste ja tema peaga? Sest tal polnud kombeks teiste tüdrukute peikadega suudelda? Või hoopis sellepärast, et ta tahtis mingil vaistlikul kombel omaenda saatuse ära rikkuda?

Tol õhtul, kui Jasper Lizi ei puudutanud, olid nad mõlemad kahekümne nelja aastased. Järgmise kuue aasta jooksul ei suudelnud nad kordagi, magasid kaks korda ühes voodis: sõbra tädi pool Sag Harboris ja teel Virginia ülikooli Jasperi õele külla. Selle ajaga hekseldas Jasper läbi veel hulga kallimaid: pärast Natalied oli Gretchen, pärast Gretchenit Elise, pärast Elise’i tuli Katherine, ja Liz käis omakorda teiste noormeestega kohtumas, ehkki leigelt ja mitte kunagi kauem kui mõni kuu. Jasper päris nende noormeeste kohta alati väga põhjalikult ja kord, kui Liz tegi esimest korda proovi internetikohtinguga, leppisid nad kokku, et Jasper ja Elise joovad kokteili samas baaris, kus Liz kohtub oma internetituttavaga, et Jasper ja Liz saaksid keset kohtingut isekeskis arutada; esiotsa tundus see olevat imevahva mõte, mille teoks saamine läks paraku täiega metsa. Jasper polnud Elise’ile midagi öelnud, teeskles, et kohtus Liziga juhuslikult, ja Liz ei osanudki öelda, kas see, et Elise paistis seda farssi uskuma jäävat, tegi asja paremaks või halvemaks.

Selleks ajaks ei töötanud ei Jasper ega Liz enam kumbki selle ajakirja toimetuses, kus nad olid tutvunud, kuid Liz töötas endiselt samas hoones ning Jasper käis lõunal kohvikus, mille oli kavandanud kuulus arhitekt ja mis meenutas sinakat tooni klaasvaheseinte tõttu tervet trobikonda akvaariume. Kõigi nende aastate jooksul vihjasid nad Lizi kiindumusele Jasperisse ja Jasperi pealtnäha väiksemale, kuid siiski täiesti olemasolevale kiindumusele Lizisse naljatlevalt: näiteks pärast Guggenheimis käiku tõstis Liz piletikontsu üles ja lausus, ise lootes, et sarkastilise tooniga: “Kui panen selle ööseks padja alla, ehk sa armud siis minusse,” mispeale Jasper vastas muiates: “Mine tea.” Küll harvem, aga siiski iga mõne aja tagant puhkes neil alkoholist üles köetud riid, mille kiskus üles alati Liz. “Lihtsalt naeruväärne, et me pole koos,” ütles ta kord. “Ma olen ju peaaegu igas mõttes nagunii sinu tüdruk.”

“Ma ei tahaks sind kuidagi kurvastada,” vastas Jasper.

“Ma olen idioot,” ütles Liz. “Igaüks, kes mind vaatab, näeb, et ma olen idioot.”

“Sa pole mingi idioot,” tõrjus Jasper. “Sa oled mu kõige parem sõber.”

Kui Liz ainult oleks lasknud noormehel oma juukseid siluda!

Iga natukese aja tagant saatis Liz Jasperi kukele, öeldes: “Meie sõprus on haiglane,” ja tegeles mõnda aega joogaga, mida ta, kui ustavus Jane’i vastu kõrvale jätta, vihkas, ent nende tutvusringid kattusid küllaltki suurel määral, nii et nädalas või kuus korra sattusid nad ikka mõnel peol või taldriku lennutamise võistlusel kokku, ja siis rääkisid nad pikalt ja laialt kõigest sellest, mille olid teineteisele rääkimiseks tallele pannud.

Kui nad olid kolmekümne ühe aastased, teatas Jasper, et kihlub peenemate ülikoolide lõpetanutest koosneva advokaadibüroo nipsaka, kuid sõbraliku osaniku Susaniga, kellesse ta Lizi meelest suhtus niisama ebalevalt nagu kõigisse eelmistesse kallimatesse. Pärast üht jooksmas käiku küsis Jasper, kas Liz hakkaks ta peiupoisiks, lisades tema ilmet nähes: “Või peiutüdrukuks, ükspuha.” Kui Liz puhkes nutma, küsis Jasper: “Mis viga? Mis viga?”. Liz jooksis minema ega rääkinud temaga viis aastat, kuigi nägi teda vahel ajakirjandussündmustel, ei läinud laulatusele, pulmapeost rääkimata.

Ühel 2011. aasta kevadisel laupäeval põrkasid Liz ja oboemängija, kellega ta oli tutvunud pimekohtingul, High Line’il kokku Jasperi ja Susaniga. Jasper lükkas käru, milles magas väikelaps. Susan tervitas Lizi soojalt – nagu Elise, oli ka tema suhtunud Lizi alati lausa võimatult usalduslikult, mis pani Lizi pead murdma, mismoodi Jasper oli nende sõprust täpselt selgitanud, – ja lõpuks sõid nad neljakesi hilise hommikueine, mille kestel laps, poiss nimega Aidan, ärkas ja pistis nii halastamatult kriiskama, et Liz andis Jasperile koguni natuke andeks. Esmaspäeva hommikul saatis Jasper Lizile meili: Oli tore sind näha. Ma tunnen meie sõprusest suurt puudust.

Pärast sõnumivahetust sõid nad ühel argipäeval koos lõunat, arutades sinna juurde hiljuti ilmunud artikleid, mis neile olid kas meeldinud või neid marru ajanud, ja siis pihtis Jasper, missuguses rahalises kitsikuses ta on, sest Susan oli otsustanud juurapraksisest ära tulla ja Aidaniga koju jääda. Viimased aastad olid olnud rängad: imikuna olid Aidanil ühtepuhku gaasivalud; Susan polnud alguses rinnaga toitmisega hakkama saanud, aga nüüd ei tahtnud enam järele jätta; ja ta raiskas tohutult aega internetist uurides, missuguseid mürkkemikaale võib sisaldada puhastusvahend, millega puhastati nende maja koridoride vaipkatet. Jasper rassis tööl nagu orav rattas. Ta teadis, et on võimeline ajakirja juhtima, aga oli ikka vanemtoimetaja, mitte tegevtoimetaja ametikohal, mis oli tavaliselt hüppelaud peatoimetaja kohale, ja tahtis teada, milliseid väljaandeid peab Liz kõige sobivamateks, et karjääriredelil tõusta. Jasperi suur lugupidamine Lizi ideede ja arvamuste vastu, soov saada igas asjas Lizilt tagasisidet – isegi selles, kas on veider, et tema naine toidab aasta ja seitsmekuust last ikka veel rinnaga –, oli ühtaegu kõige meelitavam ja kõige solvavam kogemus Lizi elus. Ta mõtles, et kui oleks võimalik, tõmbaks Jasper juhtme tema ajust enda omasse või laadiks tema ajukoore sisu lihtsalt alla.

Järgmine kord, kui nad Jasperiga pärast viieaastast pausi jälle kohtusid, läksid nad baari ja pärast kolmandat klaasi ütles Jasper, et tema ja Susan olid ühiselt jõudnud valusale äratundmisele, et nende abielu oli otsa saanud ja ehkki nad olid teineteist valinud kõige paremate kavatsustega, olid nad vea teinud. Konks oli selles, et kui Susan või mõni ta õde-vend oleks abielu lahutanud, oleks Susani rikas, kiusakas ja üllatavalt kõbus üheksakümne kaheksa aastane hardast katoliiklasest vanaema, kes elas Upper East Side’il, ta testamendist välja jätnud, ja Aidan ei pääseks erakooli. Nii et ehkki Jasperil ja Susanil oli teineteise luba abieluvälisteks suheteks, pidid nad kuni Susani vanaema surmani koos elama. Seda kõike pihtinud, neelatas Jasper ja ütles, pruunid silmad pisarais: “Sina olid see ainus ja õige, Nin. Ma tegin hirmsa prohmaka, aga sina olid alati see ainus.”

Nii mõnigi kord viieaastase vaikimise kestel oli Liz hellitanud unelmat, et Jasper ilmub tema kontorisse või korterisse – võib-olla läbi vihma joostes nagu filmis –, et tungivalt kuulutada oma armastust. Võimalik, et ta oli koguni neis unelmais öelnud: Sina olid alati see ainus ja õige. Aga unistustes polnud ta mingil juhul ikka veel Susaniga seaduslikus abielus, veel vähem aasta ja seitsmekuuse lapse isa. Kolmest džinnist põhjustatud mahedas väreluses leidis Liz, et need kompromiteerivad asjaolud annavad olukorrale koguni usaldusväärsust: see polnud liiga hea, et olla tõsi. Ta ei pidanud heituma, et saab kõik, millest oli iial unistanud.

Kodus, kui tunded nad viimaks voodissse viisid – ei tundunud seegi täitunud unelmana – neliteist aastat ja pool tosinat kokteili tegid asja ehk halvemakski –, kuid oli siiski piisav, ja hiljem, kui Jasper teda kaisus hoides uinus, soovis Liz, et ta oleks kahekümne kahe aastasena teadnud, et see lõpeb nii. Kahekümne kahe aastasena oleks ta pahaks pannud, kui Jasper kolmveerand tunni pärast ärkas, kiiruga duši all käis ja koju naise ja lapse juurde tõttas; abielualasest kokkuleppest hoolimata oli Jasperi kord järgmisel hommikul kell viis Aidaniga üles tõusta.

Nädala jooksul käis Jasper veel kolm korda Lizi juures ja kaks korda ööbis tema pool; elurütm oli paika saanud. Säärase suhte pahupool lausa lõikas silma: kuna Susani pereliikmed, kes olid vanaemale ustavad, elasid Manhattanil, tuli käituda diskreetselt, seepärast ei käinud Liz ja Jasper koos restoranis ega teineteise töistel üritustel. Mis sellest ikka rääkida. Teisest küljest võis Liz nautida siirast hingelist ja kehalist lähedust inimesega, keda tundis nii hästi ja kellest ta südamest hoolis, aga samal ajal sai ta mahti käia ka tööl ja jooksmas, lugeda ja sõpradega kohtuda – vahest rohkemgi kui siis, kui ta kohtingusaite kammis või kolm tundi jutti Jane’i või teiste naistega analüüsis, miks ta ikka veel vallaline on. Paar sõpra teadsid Jasperist, nende hulgas Lizi vanem õde, ja nende umbusklik suhtumine oli piisav tõke, et Liz oma ebatavalisest elukorraldusest rohkem ei rääkinud: liiga kergesti oleks võinud jääda mulje, et Jasper lööb üleaisa, ei midagi enamat.

Ühel mailõpu reedeõhtul kaks aastat pärast Jasperiga äraleppimist oli Liz Jane’i pool; Jane hakkis salati jaoks lehtkapsast, Liz avas kaasa toodud veinipudelit. “Kas sunnid mind tõesti üksi jooma?” küsis Liz.

“Ma hoian soodsat emakakeskkonda,” vastas Jane.

“See tähendab, et ma pean üksi jooma, jah?”

“Palun vabandust.” Jane kortsutas kulmu.

“Pole põhjust.” Liz võttis Jane’i riiulilt klaasi. “Õnnelik on see loode, kes asub sinu emakotta. Sul on kindlasti üskade Ritz. Üsade?” Liz tõstis täidetud klaasi. “Käändsõnade ja sigimise terviseks!” Jane kõlksutas veeklaasiga vastu Lizi klaasi ja Liz lisas: “Mäletad, minu toimetuse Sandral läks kolm aastat, enne kui ta rasedaks jäi? Ta ütles, et ta käis nõelraviarsti juures, kes …” Mobla hakkas taskus helisema ja Liz pidas aru, kas see võiks olla Jasper; ilmselt mõtles Jane sama, sest ta küsis halvasti varjatud pahakspanuga: “Kas see on tema?”

Aga ei olnud, helistas nende õde Kitty. Liz tõstis telefoni, et Jane näeks ekraanilt nime ja ütles siis: “Tere, Kitty. Ma olen Jane’i juures.”

“Ma helistan isa pärast,” ütles Kitty nuttes. “Ta on haiglas.”