Читать книгу Väärt mees - Curtis Sittenfeld - Страница 5

“Anna signaali, et ema teaks, et me ootame,” ütles härra Bennet. Proua Benneti Lexuse sedaan oli Tudori suurel ringikujulisel sissesõiduteel ärasõiduvalmis, Liz roolis, isa tema kõrval ja Jane tagaistmel.

“Ta teab niigi,” lausus Liz, mispeale härra Bennet kummardus üle tema ja vajutas vasaku käega, mis polnud kipsis, ise signaalinupule.

“Jessas, isa,” pahandas Liz. “Ole ometi kannatlik.”

Bennetid transportisid end Lucaste juurde tervenisti kolme autoga: Lydia ja Kitty sõitsid Kitty Mini Cooperiga, Mary tahtis tingimata minna omaenda Honda hübriidiga. “Siis pole lugu, kui isa peaks väsima ja tahtma varakult lahkuda,” oli proua Bennet öelnud, kui tema, Liz ja Jane pidasid köögis nõu veidi lössis maasika-mustikabiskviitkoogi üle, mille Jane oli küpsetanud.

Liz pöördus autos isa poole. “Kas oled õhinas, et kohtud kuulsa Chip Bingleyga?”

“Emast erinevalt on minul ükstaspuha, kellele te mehele lähete või kas üldse lähete,” vastas härra Bennet. “Taevas teab, et minul pole abieluseisusest suuremat kasu olnud.”

“Ilus mõttetera.” Liz patsutas isa põlve. “Aitäh seda meiega jagamast.”

Proua Bennet ilmus uksele, ähmi täis, ja hõikas: “Mul läheb veel minutike.” Vastust ära ootamata kadus ta jälle.

Liz piidles Jane’i tahavaatepeeglist. “Jane, kas sina oled elevil, et kohtud Chipiga?” Jane vaatas aknast välja, olekult alati nii malbe, et teinekord oli raske vahet teha, kas ta oli häiritud või lihtsalt mõtlik. Igatahes ei löönud ta isa ja õdede lõõpimises kunagi erilise isuga kaasa.

“Ju vist,” vastas Jane, kui proua Bennet välja tuli.

“Kui armas, et ühined meiega,” hõikas härra Bennet lahtisest aknast.

Ema seadis end tagaistmele ja Liz käivitas mootori. “Telefon helises ja Ginger Drossman kutsub meid brantšile,” selgitas proua Bennet. “Sellepärast läkski nii kaua.” Seejärel kummardus ta eesistme poole, murelik ilme näol. “Lizzy, veel on aega, sa jõuad tuppa lipata ja seeliku selga panna.”

Teismelisena või kahekümnesena oleks säärane märkus Lizi ärritanud, aga kolmekümne kaheksasena tundus naeruväärne emaga riietuse pärast jageleda. Ta ütles rõõmsalt: “Ei, mul on niigi mugav.” Ehkki ema ei saanud sellest aru, olid Lizi šortsid äärmiselt stiilsed, nagu ka käisteta valge pluus ja õlesandaalid.

Kui nad sissesõiduteelt välja sõitsid, avas Jane suu. Ta ütles: “Minu meelest näeb Lizzy kena välja.”