Читать книгу Timukas - Daniel Cole - Страница 4

„Jumalat ei ole olemas. Fakt.”

Kriminaalpolitsei üleminspektor Emily Baxter vaatas iseend ülekuulamisruumi peegelaknalt ja kuulatas, kas teda teisel pool klaasi salaja jälgiv publik reageerib kuidagi sellele ebapopulaarsele tõsiasjale.

Ei midagi.

Baxter nägi jube välja: pigem viiekümnene kui kolmekümneviiene. Tal oli ülahuul jämeda musta niidiga kokku traageldatud ja iga kord, kui ta rääkis, tõmbusid õmblused pingule, meenutades talle uusi ja vanu asju, mida ta oleks eelistanud unustada. Otsaesise kriimustatud nahk keeldus paranemast, murtud sõrmed olid lahasesse teibitud ja niisked riided varjasid veel rohkem kui kümmet vigastust.

Meelega tüdinud nägu ette manades pöördus Baxter uuesti vaatama kahte meest, kes istusid teisel pool lauda. Mehed ei öelnud midagi. Baxter haigutas, hakkas mängima oma pikkade pruunide juustega ja tõmbas paari endiselt painduva sõrmega ühest tuustis kohast läbi – see oli kolme päeva jooksul kuivšampooni kasutamisest kokku kleepunud. Tal oli täiesti ükskõik, et viimane vastus oli ilmselgelt solvanud eriagent Sinclairi – tursket kiilaspeaga ameeriklast, kes parasjagu kribis hoolega midagi uhke päisega märkmepaberile.

Londoni politseiameti poolne koordinaator Atkins nägi peenelt riietatud välismaalase kõrval ilmetu välja. Baxter oli veetnud suurema osa viimasest viiekümnest minutist mõistatades, mis värvi oli Atkinsi beežikas särk olnud oma eksistentsi alguses. Lips rippus mehel lõdvalt kaelas, nagu sidunuks selle mõni filantroobist timukas. Selle tolknev ots ei suutnud varjata värsket ketšupiplekki.

Viimaks järeldas Atkins, et vaikus on vist talle antud märguanne hakata rääkima.

„Sellel teemal pidi küll saama eriagent Rouche’iga kõvasti huvitavat juttu ajada,” teatas ta.

Ta peaaegu kiilaks pügatud peanupult voolasid higinired, milles olid süüdi laes särav lamp ja nurgas seisev radiaator, mis õhkus kuumusest ja oli linoleumiga kaetud põrandal moondanud neli lumist jäljepaari poriloikudeks.

„Mis mõttes?” küsis Baxter.

„Selles mõttes, et tema toimikus on kirjas...”

„Persse see toimik!” segas Sinclair vahele. „Ma töötasin vanasti koos Rouche’iga ja tean täiesti kindlalt, et ta oli veendunud kristlane.”

Ameeriklane lappas endast vasakule jäävat korralikult märkmetega varustatud toimikut ja otsis välja paberi, mida kaunistas Baxteri käekiri. „Ja teie olete ka, nagu olete ise kirjutanud oma praegusele ametikohale saamiseks esitatud avalduses.”

Ta vaatas Baxterile silma ja nautis tõsiasja, et konfliktne naine oli iseendale vastu rääkinud. Sedasi oleks maailmas nagu jälle saavutatud tasakaal – Sinclair oli tõestanud, et Baxter uskus samasse asja kui tema ja oli lihtsalt üritanud teda provotseerida. Selle peale paistis aga Baxter tundvat veel suuremat tüdimust.

„Olen jõudnud arusaamisele, et üldiselt on inimesed idioodid,” alustas Baxter, „ja et paljud arvavad ekslikult, et ajuvaba kergeusklikkus ja kindlad eetilised veendumused on kuidagi omavahel seotud. Põhimõtteliselt tahtsin ma lihtsalt palka juurde saada.”

Sinclair vangutas vastikust tundes pead, nagu ei suudaks oma kõrvu uskuda.

„Te siis valetasite? See ei toeta kuidagi teie väidet kindlate eetiliste veendumuste kohta.” Sinclair naeratas napilt ja kirjutas veel midagi üles.

Baxter kehitas õlgu: „Aga see ütleb kuradi palju ajuvaba kergeusklikkuse kohta.”

Sinclairi naeratus kadus.

„Kas te püüate mind ristiusku pöörata mingil kindlal põhjusel?” küsis Baxter, suutmata hoiduda oma ülekuulaja ärritamisest, mille peale too kargas püsti ja kummardus Baxteri kohale.

„Üleminspektor, üks inimene on surnud!” röögatas Sinclair.

Baxter ei liigutanud oimugi.

„Palju inimesi on surnud... pärast seda, mis juhtus,” pomises Baxter ja lisas siis mürgiselt: „Ja miskipärast olete teie kõik otsustanud raisata meie aega selle ainsa inimese peale, kes oli selle ka ära teeninud!”

„Me küsime seda,” sekkus Atkins, kes üritas pinget maandada, „sest surnukeha lähedalt leiti tõendusmaterjali, mis seondub... usuga.”

„Selle võis sinna kaotada ükskõik kes,” ütles Baxter.

Kaks meest vaatasid teineteisele otsa, mille põhjal Baxter sai aru, et nad teadsid veel midagi, mida nad polnud talle öelnud.

„Kas teil on mingit infot eriagent Rouche’i praeguse asukoha kohta?” küsis Sinclair.

Baxter mühatas: „Minu teada on agent Rouche surnud.”

„Kas te tõesti tahate sellist asja väita?”

„Minu teada on agent Rouche surnud,” kordas Baxter.

„Seega te nägite ta lai...”

Dr Preston-Hall, Londoni politseiameti psühhiaater-konsultant, kes neljanda inimesena istus väikese metallist laua taga, köhatas valjusti. Sinclair jättis lause lõpetamata, saades varjatud hoiatusest aru. Ta nõjatus toolil tahapoole ja rehmas käega peegelakna poole. Atkins kribis midagi oma narmendavasse märkmikku ja libistas selle laual dr Preston-Halli ette.

Arst oli veidi üle kuuekümnene esindusliku välimusega naine, kelle kallis lõhnaõli täitis selleks ajaks kõigest lillehõngulise õhuvärskendaja rolli ega suutnud enam lämmatada ruumis võimust võtnud märgade kingade haisu. Dr Preston-Hall mõjus võimukalt ilma selleks sugugi pingutamata ja ta oli väga konkreetselt öelnud, et võib ülekuulamise iga kell lõpetada, kui küsimused võtavad tema patsiendi taastumist raskendava suuna. Ta võttis aeglase liigutusega kohviplekilise märkmiku ja luges sinna kirjutatud teksti sellise kooliõpetaja näoga, kes on õpilase salajase kirjakese kätte saanud.

Ta oli vaikinud peaaegu terve tunni ja ilmselgelt ei pidanud seda hetke sobivaks vaikimine lõpetada, sest raputas lihtsalt Atkinsi kirjutatu peale pead.

„Mis seal kirjas on?” küsis Baxter.

Arst ei teinud temast välja.

„Mis seal kirjas on?” küsis Baxter uuesti. Ta pöördus Sinclairi poole. „Laske käia, küsige.”

Sinclair paistis kõhklevat.

„Küsige,” käis Baxter peale.

„Emily!” nähvas arst. „Hr Sinclair, ärge öelge mitte midagi.”

„Võite seda vabalt öelda,” ütles Baxter väljakutsuvalt ja ta hääl täitis kogu väikese ruumi. „Mis seal jaamas juhtus? Te tahate mult küsida, mis seal juhtus?”

„Ülekuulamine on läbi,” teatas dr Preston-Hall ja tõusis püsti.

„Küsige!” karjus Baxter arstist üle.

Tundes, et kadumas on viimane võimalus vastuseid saada, otsustas Sinclair jätkata ja muretseda tagajärgede pärast hiljem.

„Kui otsustada teie tunnistuse järgi, siis on eriagent Rouche teie arvates hukkunud.”

Dr Preston-Hall tõstis ärritunult käed üles.

„See ei ole mingi küsimus,” ütles Baxter.

„Kas te nägite tema laipa?”

Esimest korda nägi Sinclair Baxterit kõhklemas, aga naise nurka surumise üle rõõmustamise asemel tundis ta end süüdlaslikult. Baxteri pilk läks häguseks, nagu oleks Sinclairi küsimus sundinud ta uuesti minema sinna maa alla, nagu oleks ta hetkeks minevikku lõksu jäänud.

Baxteri hääl murdus, kui ta viimaks sosinal vastas.

„Kui ma ka nägin, poleks ma seda ju teadnud.”

Sellele järgnes pingeline vaikus, mille kestel kõik mõtlesid selle lihtsa õõvastava lause üle.

„Kuidas ta teile tundus?” prahvatas Atkins välja poolikult sõnastatud küsimuse, kui vaikus oli muutunud talumatuks.

„Kes?”

„Rouche.”

„Mis mõttes?” küsis Baxter.

„Emotsionaalses mõttes.”

„Millal?”

„Siis, kui te teda viimati nägite.”

Baxter kaalus hetkeks vastust ja naeratas siis siiralt: „Ta tundis kergendust.”

„Kergendust?”

Baxter noogutas.

„Jääb mulje, et ta meeldis teile,” jätkas Atkins.

„Mitte eriti. Ta oli tark ja kompetentne töökaaslane... vaatamata tema ilmselgetele puudustele,” lisas Baxter.

Ta jälgis oma tohutu suurte pruunide silmadega, mida ripsmetušš veelgi rohkem esile tõi, kuidas Sinclair sellele reageerib. Too hammustas endale huulde ja vaatas uuesti peegli poole, nagu kiruks kedagi, kes oli teisel pool klaasi ja oli andnud talle nii vaevarikka ülesande.

Atkins võttis ülekuulamise lõpetamise enda õlule. Talle olid kaenla alla tekkinud tumedad higilaigud, aga ta ei olnud tähele pannud, et mõlemad naised olid oma tooli mõne sentimeetri jagu kaugemale nihutanud, et haisust pääseda.

„Te lasite agent Rouche’i maja läbi otsida,” ütles Atkins.

„Lasin küll.”

„Te siis ei usaldanud teda?”

„Ei usaldanud.”

„Ja te ei tunne praegu, et peate talle kuidagi lojaalne olema?”

„Ei tunne.”

„Kas teil on meeles viimane asi, mida ta teile ütles?”

Baxter paistis rahutuks muutuvat: „Kas me oleme lõpetanud?”

„Peaaegu. Palun vastake küsimusele.” Atkins istus, hoides pastakat märkmiku kohal.

„Ma tahaksin nüüd ära minna,” ütles Baxter arstile.

„Muidugi,” vastas dr Preston-Hall järsult.

„Kas te ei saa enne sellele lihtsale küsimusele mingil põhjusel vastata?” Sinclairi sõnad kaikusid ruumis nagu süüdistus.

„Olgu.” Baxter paistis olevat maruvihane. „Ma siis vastan.” Ta mõtles vastuse üle järele ja kummardus siis üle laua, et ameeriklasele silma vaadata.

„Jumalat... ei... ole... olemas,” ütles Baxter ja muigas.

Atkins viskas pastaka lauale samal ajal, kui Sinclair tõusis püsti, lükates metallist tooli kolinal põrandale pikali, ja tormas ruumist välja.

„Hästi tehtud,” ohkas Atkins väsinult. „Kriminaalpolitsei üleminspektor, tänan teid koostöö eest. Nüüd oleme lõpetanud.”