Читать книгу Timukas - Daniel Cole - Страница 6

Pimedus surus end New Scotland Yardi akende vastu, linnatuled paistsid läbi kondensaadikihi udusena.

Kui välja arvata kaks lühikest käiku tualetti ja kirjatarvete sahtli juurest läbi astumist, ei olnud Baxter tapmiste ja raskete kuritegude talituses oma kapisuurusest kabinetist kordagi lahkunud sellest ajast saati, kui oli tol hommikul tööle tulnud. Ta vahtis laua serval kõrguvat paberihunnikut, mis ohtlikult prügikasti kohal kõõlus, ja pidi täiest jõust võitlema alateadliku sooviga selle liikumisele õiges suunas õrna müksuga kaasa aidata.

34-aastaselt oli temast saanud üks kõige nooremaid naissoost üleminspektoreid, kes oli Londoni politseiametis kunagi ametisse määratud, kuigi tema kiiret tõusu karjääriredelil ei olnud oodatud ega eriti ka tervitatud. Kõrge ametikoha vabanemist ja sellele järgnenud Baxteri ülemäärast edutamist võis põhjendada ainuüksi Kaltsunuku juhtumiga ja asjaoluga, et just tema oli kurikuulsa sarimõrvari eelmisel suvel kinni võtnud.

Eelmine üleminspektor Terrence Simmons oli olnud sunnitud pensionile jääma tervislikel põhjustel, millega liialdamist kõik kahtlustasid, sest Londoni politseiülem oli ähvardanud Simmonsi lahti lasta, kui ta keeldub vabatahtlikult lahkumast. Tegu oli tavaks saanud žestiga pettunud üldsuse rahustamiseks, nagu oleks keegi süütukene ohverdatud igaveses raevus jumalate meeleheaks.

Baxter suhtus sellesse nii nagu teisedki kolleegid: see tekitas vastikust, et ta eelkäijast oli tehtud patuoinas, aga kokkuvõttes tundis ta kergendust, et see ei olnud juhtunud ta endaga. Talle ei olnud pähegi tulnud äsja vabanenud kohale saamiseks avaldus esitada, kuni politseiülem oli öelnud, et kui ta tahab, siis ta saab selle töö.

Ta vaatas oma saepuruplaadist kongis ringi – kasimata vaip ja mõlkis kartoteegikapp (kes teab, mis tähtsad dokumendid olid maetud selle alumisse sahtlisse, mida ta ei suutnudki lahti teha?) – ja imestas, miks, kuradi pärast, oli ta tahtnud seda tööd.

Suurest kontoriruumist kostis hõiskeid, aga Baxter ei pannud neid isegi tähele, sest oli asunud uuesti kaebuse kallale, mis oli esitatud Saundersi-nimelise uurija kohta. Teda süüdistati kaebekirja saatja poja iseloomustamises ropu sõnaga. Selle väite puhul tekitas Baxteris kahtlust ainult mitte eriti vänge sõna, mida Saunders olevat kasutanud. Ta hakkas trükkima ametlikku vastust, kaotas poole peal eluisu, kägardas kaebuse nutsakuks ja viskas selle enam-vähem prügikasti suunas.

Uksele koputati aralt, ja hiirekese moodi politseinik sibas sisse. Naine korjas üles Baxteri napilt (mitte eriti napilt) mööda visatud paberid, pani need prügikasti ja demonstreeris siis maailmatasemel Jenga mängu oskust, asetades järjekordse dokumendi ebakindla paberikuhja otsa.

„Mul on väga kahju teid tülitada,” ütles naine, „aga uurija Shaw hakkab kohe kõnet pidama. Arvasin, et äkki tahate ka tulla.”

Baxter vandus valjusti ja toetas pea lauale.

„Kink!” oigas ta, tuletades seda endale liiga hilja meelde.

Närviline noor naine ootas kohmetult edasisi juhtnööre. Mõne hetke pärast, kui ta polnud enam üldse kindel, kas Baxter on ikka üleval, läks ta tasakesi toast välja.

Baxter ajas end püsti ja kõndis suurde kontoriruumi, kus rahvasumm oli kogunenud kriminaalpolitsei seersandi Finlay Shaw’ laua ümber. Seina külge oli sinise kleepkummiga kinnitatud 20 aasta vanune loosung, mille Finlay oli tegelikult ise ostnud ühe ammu unustatud töökaaslase jaoks:

KAHJU, ET SA ÄRA LÄHED!

Tema kõrval laual oli hulk supermarketist pärit aegunud sõõrikuid, mille erinevaid allahindlusi näitavad kleepekad kajastasid kolmepäevast muutumist vähem isuäratavast söögikõlbmatuks.

Naerdi viisakalt selle peale, kui käheda häälega šotlasest uurija ülespuhutult ähvardas lüüa veel viimast korda enne pensionile minekut Saundersile rusikaga näkku. Nüüd tegi see küll kõigile nalja, aga eelmise vahejuhtumi tagajärgedeks olid olnud üks plastiline ninaoperatsioon, kaks distsiplinaarmenetluse koosolekut ja Baxteri jaoks tundide viisi paberimäärimist.

Baxter vihkas sellist jama: kõik olid kohmetunud, kõik tundsid end võltsilt – lahkumispidu valmistas täiega pettumuse pärast aastakümnetepikkust teenistust, mille jooksul oli palju kordi üle noatera pääsetud ja mis jättis endast hulganisti õudseid mälestusi, mida koju suveniiriks kaasa viia. Baxter seisis tagapool, naeratas koos teistega, et Finlayd toetada, ja vaatas oma sõpra soojal pilgul. Finlay oli siin Baxteri viimane tõeline liitlane, ainus allesjäänud sõbralik nägu, ja nüüd oli temagi lahkumas. Baxter ei olnud talle isegi kaarti ostnud.

Baxteri kabinetis hakkas telefon helisema.

Ta ei teinud sellest välja ja vaatas, kuidas Finlay armetult läbi kukkus, kui püüdis teeselda, et nad olid kokku pandud raha eest ostnud talle pudeli tema lemmikviskit.

Tema lemmik, nagu Wolfilgi, oli Jameson.

Baxteri mõtted läksid uitama. Talle tuli meelde, kuidas ta oli viimati Finlayle joogi ostnud, kui nad olid koos väljas käinud. Sellest oli möödas ligi aasta. Finlay oli öelnud, et ta ei olnud kunagi kahetsenud seda, et tal pole auahnust. Ta oli Baxterit hoiatanud, et kriminaalpolitsei üleminspektori töö ei sobi talle, et tal hakkab igav, et tal tekib frustratsioon. Ta ei olnud Finlayd kuulanud, sest too ei saanud aru, et ta ei tahtnud mitte niivõrd ametikõrgendust, kuivõrd pigem midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale, mis tooks kaasa muutuse, mis aitaks põgeneda.

Kabinetis hakkas telefon uuesti helisema ja Baxter vahtis vihaselt oma laua poole. Finlay luges eri variatsioone teemal „Kahju, et sa ära lähed”, mis olid kribitud Käsilaste pildiga kaardile – keegi oli eksikombel arvanud, et Finlay on nende fänn.

Baxter vaatas kella. Tal oli tõesti vaja ükskord ka normaalsel ajal lõpetada.

Finlay pani kaardi naeruturtsatuse saatel kõrvale ja alustas oma sõnavõttu, et kenasti hüvasti jätta. Ta kavatses rääkida nii lühidalt kui võimalik, sest talle ei olnud kunagi meeldinud avalikkuse ees esineda.

„... Päriselt ka, tänan teid. Olen siin mässanud sellest ajast saati, kui New Scotland Yard oli veel tutikas...” Ta pidas vahet, lootes, et vähemalt keegi hakkab naerma. Ta oli selle aga jube halvasti esitanud ja nii läkski tema parim nali vett vedama. Aga ta jätkas sellest hoolimata ja teades, et edasi läheb kõik allamäge.

„See koht ja siinsed inimesed on mulle olnud midagi enamat kui töökoht ja kolleegid – teist on saanud mulle teine perekond.”

Üks kõige ees seisev naine hakkas pisarais silmi pühkima. Finlay püüdis naisele naeratada nii, et jääks mulje, et ta tundis sedasama ja üldjoontes teadis, kes too naine on. Finlay vaatas kuulajate poole, et otsida üles see ainus inimene, kellele tema lahkumissõnad tegelikult mõeldud olid.

„Mul on olnud hea meel näha, kuidas mõned teie hulgast on suureks kasvanud ja muutunud ninakatest praktikandihakatistest” – nüüd tundis ta, kuidas tallegi tikuvad pisarad silma – „tugevateks, iseseisvateks, ilusateks ja julgeteks noorteks naisteks... ja meesteks,” lisas ta ja tundis muret, kas ta oli end äsja reetnud. „Ma tahan öelda seda, et mulle väga meeldis teiega koos töötada ja et ma tunnen teie üle tõelist uhkust. Aitäh!”

Ta köhis kõri puhtaks, naeratas plaksutavatele töökaaslastele ja leidis viimaks üles ka Baxteri. Too seisis suletud uksega kabinetis laua taga ja vehkis telefoniga rääkides hoogsalt käega. Finlay naeratas uuesti, seekord kurvalt, ja rahvasumm läks laiali, jättes ta oma asju kokku korjama ja viimast korda töölt lahkuma.

Mälestused ei lasknud tal kiiresti toime tulla fotode mahavõtmisega seinalt. Need olid ta laua kohal olnud juba aastaid. Iseäranis nõudis ta tähelepanu üks aja jooksul määrdunud ja tuhmunud pilt kontoris peetud jõulupeost. Finlay kiilanevat pead kattis krepp-paberist kroon, mis tegi kõvasti nalja tema sõbrale Benjamin Chambersile, kes hoidis Baxteril õlgade ümbert kinni sel kõigi aegade ainsal säilinud fotol, kus Baxter tõesti naeratab. Ja seal kaugel tagapool oli mees, kes oli haledalt kaotanud kihlveo selle peale, kas ta suudab Finlay õhku tõsta – seal oli Will... Wolf. Pistnud foto ettevaatlikult pintsaku taskusse, lõpetas Finlay ülejäänud asjade pakkimise.

Kontorist lahkudes lõi Finlay kõhklema. Ta ei arvanud, et too ununenud kiri, mille ta oli leidnud lauasahtli sügavusest, kuulub talle. Ta oli mõelnud, kas jätta see maha või rebida tükkideks, aga lõpuks oli ta pistnud selle oma mõttetute asjade karpi ja läinud lifti juurde.

Eks see pidi jääma järjekordseks saladuseks, mida tal tuli hoida.

Kell 19.49 istus Baxter ikka veel oma laua taga. Ta oli saatnud iga 20 minuti järel tekstisõnumi, et hilinemise pärast vabandada ja öelda, et tuleb niipea, kui saab. Ta ei olnud Finlay lahkumiskõnet üldse kuulnud – selles oli süüdi tema ülemus – ja praegu paistis, et ta ei jõuagi üle mitme kuu viimaks plaani võetud seltskondlikule koosviibimisele. Ülemus oli käskinud Baxteril tööle jääda, kuni ta ise kohale jõuab.

Kahe naise vahel ei valitsenud sooje tundeid. Vanita, kes oli Londoni politseiametis kõva käsi meediaga manipuleerimise vallas, oli päris avalikult olnud Baxteri edutamise vastu. Ta oli Kaltsunuku juhtumis Baxteriga koos töötanud ja andnud politseiülemale teada, et Baxter on vaidlushimuline, eelarvamuste küüsis ega tunne ülemuste vastu mingisugust austust; ka pidas ta Baxterit endiselt vastutavaks ühe ohvri surma eest. Baxteri arvates oli Vanita avaliku arvamuse ees lömitav ussike, kes ei olnud hetkegi kõhelnud Simmonsit ohverdamast, kui ilmnesid esimesed märgid olukorra halvenemisest.

Asja tegi veelgi hullemaks see, et Baxter oli just avanud arhiiviosakonnast automaatselt tulnud e-kirja, milles tuletati talle jumal teab mitmekümnendat korda meelde, et Wolf pole endiselt tagastanud mitut toimikut. Baxter vaatas seda loetelu ja tundis ära paar nime...

Bennett, Sarah – naine, kes oli oma mehe kodubasseini uputanud. Baxter oli üsna kindel, et selle toimiku oli ta ise ära kaotanud, võimalik, et see kukkus koosolekuruumi radiaatori taha.

Dubois, Léo – lihtne pussitamine, mis oli ajapikku paisunud mitme aasta jooksul üheks kõige keerulisemaks juhtumiks, mille lahendamisse oli kaasatud mitu talitust ning mis hõlmas narkootikumide salakaubavedu, relvade müüki mustal turul ja inimkaubandust.

Selle juhtumi kallal pead murdes oli ta koos Wolfiga mõnusasti aega veetnud.

Ta märkas korraga, et Vanita tuleb kontorisse ja et naise kannul on veel kaks inimest, mis ei tõotanud head, sest ta hellitas veel lootust kella kaheksaks minema saada. Ta ei vaevunud püsti tõusma, kui Vanita sisse astus ja tervitas teda nii loomulikul moel meeldivalt, et Baxter oleks tema sõbralikkust peaaegu uskuma jäänud.

„Kriminaalpolitsei üleminspektor Emily Baxter, FBI eriagent Elliot Curtis,” teatas Vanita ja heitis oma tumedad juuksed otsaeest ära.

„See on mulle suur au,” ütles pikk mustanahaline naine ja sirutas Baxterile käe. Tal oli seljas mehelik ülikond, juuksed olid seotud nii tugevasti patsi, et tundus, nagu oleks tal pea paljaks aetud, ja meiki oli ta kasutanud minimaalselt. Kuigi ta paistis olevat veidi üle kolmekümne, kahtlustas Baxter, et ta on veel noorem.

Ta surus Curtise kätt ilma püsti tõusmata, samal ajal tutvustas Vanita talle teist külalist, kes tundus olevat kipakast kartoteegikapist rohkem huvitatud kui tutvustamisest.

„Ja see on eriagent...”

„Ma küll ei tea, kui erilised nad ikka saavad olla,” segas Baxter vahele oma sõnu rõhutades, „kui meil on neid siin hädises urkas, mis kannab kabineti nime, juba kaks tükki?”

Vanita ei teinud temast välja.

„Ja nagu ma ütlesin, on see CIA eriagent Damien Rouche.”

„Ruusi?” küsis Baxter.

„Ruutš?” proovis Vanita uuesti, hakates ise ka oma häälduses kahtlema.

„Minu arust hääldatakse seda ’ruuš’, nagu ’duuš’,” lisas Curtis abivalmilt ja pöördus küsivalt Rouche’i poole.

Baxter vaatas imestunult, kuidas hajevil mees viisakalt naeratas, surus tervituseks temaga kiiresti rusikad vastamisi ja võttis siis sõnagi lausumata istet. Baxteri arvates ligines mees neljakümnele. Tal oli korralikult raseeritud kahkjas näonahk, veidi hallisegused mustad juuksed olid otsaees natuke välja kasvanud. Mees vaatas nende vahel kõrguvat paberikuhja, heitis siis pilgu all innukalt ootavale prügikastile ja naeratas. Tal oli seljas kahe lahti tehtud ülemise nööbiga valge triiksärk ja kulunud välimusega tumesinine ülikond, mis aga istus hästi.

Baxter vaatas Vanitat ja ootas.

„Agendid Curtis ja Rouche saabusid äsja Ameerikast,” ütles Vanita.

„Kõlab loogiliselt,” vastas Baxter kannatlikumalt, kui oli kavatsenud. „Mul endal on täna õhtul veidi kiire, nii et...”

„Kas tohib, proua direktor?” küsis Curtis viisakalt Vanitalt ja pöördus siis Baxteri poole. „Üleminspektor, te olete muidugi kuulnud tollest surnukehast, mis avastati umbes nädala eest. Nagu te...”

Baxter vaatas teda tühjal pilgul ja kehitas õlgu, katkestades Curtise jutu veel enne, kui too oli jõudnud korralikult alustada.

„New Yorgis? Brooklyni sillal?” küsis Curtis rabatult. „Üles riputatud? Ülemaailmne uudis?”

Baxter pidi haigutuse maha suruma.

Rouche asus pintsaku taskutes tuulama. Curtis ootas, et ta võtab sealt välja midagi asjakohast, aga selle asemel tõi mees nähtavale kummikommide paki, mis oli mõeldud tervele perele, ja rebis selle lahti. Märgates Curtise vihast nägu, pakkus mees talle ka kommi.

Tegemata Rouche’ist välja, avas Curtis oma koti ja võttis sealt ühe toimiku. Ta otsis välja hulga suurendatud fotosid ja pani need Baxteri ette lauale.

Korraga hakkas Baxterile kohale jõudma, miks need inimesed olid tulnud nii pika tee, et temaga kokku saada. Esimene foto oli tehtud tänavalt üles vaadates. Linna helendava kuma taustal rippus 30 meetri kõrgusel trosside vahel üks surnukeha. Käed-jalad olid väänatud ebaloomulikku poosi.

„Me ei ole seda veel avalikkusele teatanud, aga ohvri nimi oli William Fawkes.”

Hetkeks jäi Baxteril hing kinni. Ta oli juba varem näljast nõrk olnud, aga nüüd oli tal tunne, et minestab päriselt. Ta käsi värises, kui puudutas kuulsa silla all rippuvat moonutatud kuju. Ta tundis, et nad vaatavad teda, jälgivad teda, võib-olla ärkavad uuesti ellu nende varasemad kahtlused tema ebamäärase jutu kohta, kuidas Kaltsunuku mõrvade dramaatiline lõppvaatus oli kulgenud.

Curtis jätkas kummalise näoga.

„Mitte see Fawkes,” ütles ta aeglaselt ja kummardus lähemale, et hunnikus pealmine foto kõrvale lükata ning tuua nähtavale lähivõte, millel oli kujutatud tundmatu priske mees, kes oli alasti.

Baxter pani käe suu ette, olles vastamiseks ikka veel liiga vapustatud.

„Ta töötas P. J. Hendersoni investeerimispangas. Abielus, kaks last... Aga keegi püüab ilmselgelt meile midagi öelda.”

Nüüd suutis Baxter end nii palju koguda, et ülejäänud fotod läbi vaadata – need kujutasid laipa eri nurkade alt. Terve surnukeha, ei ühtegi õmblust. Viiekümnendates eluaastates alasti võetud mees. Vasak käsi rippus niisama, sügavale rinna sisse oli lõigatud sõna „Sööt”. Ta lappas kõik fotod läbi ja andis need Curtisele tagasi.

„Sööt?” küsis ta, vaadates kahele agendile kordamööda otsa.

„Võib-olla saate nüüd aru, miks me arvasime, et peaksime teid teavitama,” ütles Curtis.

„Tegelikult ei saa,” vastas Baxter, kelle tavaline vorm hakkas kiiresti taastuma.

Curtise ilme oli jahmunud ja ta pöördus Vanita poole: „Lootsin, et just teie osakond tahab kõigist teistest rohkem...”

„Kas te teate, mitu Kaltsunukku jäljendavat kuritegu sooritati eelmisel aastal Suurbritannias?” segas Baxter vahele. „Mina tean seitset ja ma näen tõsist vaeva, et neist mitte midagi teada saada.”

„Ja see ei pane teid üldse muret tundma?” küsis Curtis.

Baxter ei saanud aru, miks ta peaks sellele konkreetsele jubedusele rohkem aega raiskama kui nendele viiele, mis olid hommikul tema lauale maandunud.

Ta kehitas õlgu: „Friigid jäävad friikideks.”

Rouche oleks oranži kummikommi kätte peaaegu lämbunud.

„Teate, Lethaniel Masse oli üliintelligentne, leidlik ja palju ohvreid tapnud sarimõrvar. Need teised pole midagi enamat kui värdjad, kes rüvetavad surnuid, kuni kohalikud poisid nad kinni panevad.”

Baxter pani arvuti kinni ja pakkis asjad kotti, valmis lahkuma: „Kuue nädala eest andsin ma paki Smartieseid ühele alla meetri mehele, kes tuli halloween’i ajal Kaltsunuku kostüümis mu ukse taha kommi pommima. Ja siis otsustas veel keegi baretiga pede hulga raipetükke kokku õmmelda. See soperdis on nüüd Tate Moderni uusim eksponaat ja seda käib rõõmuga vaatamas rekordarvul sama pedestunud ja baretistatud pedesid.”

Rouche naeris.

„Üks haige värdjas teeb sellest isegi telesaadet. Kaltsunukk on maailmas valla, ta on igal pool ja meil ei jää muud üle kui õppida sellega elama,” lõpetas Baxter.

Ta pöördus Rouche’i poole, kes silmitses oma kummikommide pakki.

„Kas ta ei räägigi?” küsis Baxter Curtiselt.

„Ta eelistab kuulata,” ütles Curtis kibestunult, nagu oleks ta pärast ühe nädala pikkust koostööd oma ekstsentrilisest kolleegist juba väsinud.

Baxter vaatas uuesti Rouche’i poole.

„Kas nad on nendega midagi teinud?” pomises mees värvilist suutäit mäludes, kui oli taibanud, et kõik kolm naist ootasid nüüd tema panust vestlusse.

Baxteri üllatuseks rääkis CIA agent laitmatu inglise aktsendiga.

„Teinud mida millega?” küsis ta, katsudes aru saada, kas mees püüdis tema narrimiseks meelega nii rääkida.

„Kummikommidega,” vastas mees hambaid urgitsedes. „Need maitsevad teistmoodi kui vanasti.”

Piinlikkust ja masendust tundev Curtis hõõrus endal otsaesist. Baxter tõstis käed õhku ja vaatas kannatamatult Vanita poole.

„Ma pean ära minema,” ütles Baxter otse.

„Üleminspektor, meil on põhjust arvata, et tegu ei ole järjekordse suvalise jäljendajaga,” käis Curtis peale ja näitas käega fotode poole, otsekui püüdes koosolekut tavapärastesse rööbastesse juhtida.

„Teil on õigus,” ütles Baxter. „See ei ole isegi õige jäljendaja. Mitte midagi ei ole kokku õmmeldud.”

„On toimunud veel üks mõrv,” nähvas Curtis ägedalt ja jätkas siis professionaali häälel. „Üleeile. Mõrvapaik oli... selles mõttes soodne, et saime vähemalt esialgu vältida meedialeket. Aga kainelt mõeldes ei usu me, et meil õnnestub säärase” – ta vaatas abiotsivalt Rouche’ile otsa, kes ei pakkunud mingit abi – „iseloomuga vahejuhtumit maailma eest varjata kauem kui ühe päeva või umbes nii.”

„Maailma eest varjata?” küsis Baxter skeptiliselt.

„Meil on teile väike palve,” ütles Curtis.

„Ja suur palve ka,” lisas Rouche, kelle hääldus oli veelgi parem, kui ta oli mälumise lõpetanud.

Baxter jõllitas Rouche’i, Curtis tegi sama ja siis hakkas Vanita Baxterit ähvardavalt vahtima, nii et tollel ei jäänudki võimalust vastu vaielda. Et kõik oleks tasakaalus, põrnitses Rouche Vanitat ja samal ajal pöördus Curtis uuesti Baxteri poole: „Me tahaksime Lethaniel Massega rääkida.”

„Ah siis sellepärast ongi nii FBI kui ka CIA asjasse kaasatud,” ütles Baxter. „Ühendriikides sooritatud mõrv, inglismannist kahtlusalune. Nojah, laske käia,” kehitas ta õlgu.

„Muidugi teie juuresolekul.”

„Mitte mingil juhul! Ei ole mitte ühtegi põhjust, miks teil võiks mind seal üleüldse vaja minna. Võite talle ise kaartide pealt küsimusi ette lugeda. Ma usun teisse.”

Rouche naeratas sarkastilise torke peale.

„Muidugi oleme ülima heameelega valmis teid igat moodi aitama, eks ole, üleminspektor?” ütles Vanita, silmad vihast pungis. „Meie sõprus FBI ja CIA-ga on meile tähtis...”

„Issand jumal!” prahvatas Baxter. „Vabalt! Ma tulen ja hoian teil kätt! Ja mis see väike palve siis veel on?”

Rouche ja Curtis vaatasid teineteisele otsa ning isegi Vanita niheles ebamugavust tundes, sest keegi ei julgenud rääkima hakata.

„See... oligi väike palve,” ütles Curtis mahedal häälel.

Baxteril oli selline nägu, et ta kohe plahvatab.

„Tahaksime, et te vaataksite koos meiega kuriteopaiga üle,” jätkas Curtis.

„Fotodelt?” küsis Baxter pingutatud sosinal.

Rouche ajas alumise huule ette ja raputas pead.

„Olen politseiülemaga juba kokku leppinud teie ajutise lähetamise New Yorki ja seni täidan ma ise teie töökohustusi,” teatas Vanita Baxterile.

„Need kohustused on rasked,” nähvas Baxter.

„Eks ma tule toime... kuidagi,” vastas Vanita, kelle professionaalne fassaad murenes üheks harvaks hetkeks.

„See on naeruväärne! Mida kuradit võiks mul teie arust öelda olla mingi täiesti suvalise juhtumi kohta teises maailma otsas?”

„Mitte midagi,” vastas Rouche ausalt, tehes Baxteri relvituks. „See on meie kõigi aja... aegade? aja? täielik raiskamine.”

Curtis võttis sõnajärje üle: „Arvan, et mu kolleeg üritab öelda seda, et Ameerika üldsus ei hakka suhtuma sellesse juhtumisse nii nagu meie. Nad teavad Kaltsunuku mõrvu siin, nad saavad teada Kaltsunuku moodi mõrvadest seal ja nad tahavad, et see inimene, kes võttis Kaltsunuku mõrvari kinni, ajaks taga ka neid uusi koletisi.”

„Koletisi? Mitmuses?” küsis Baxter.

Nüüd oli käes Rouche’i kord oma kolleegi suunas silmi pööritada. Curtis oli ilmselgelt öelnud rohkem, kui oleks nii varajases staadiumis võinud öelda. Järgnenud vaikusest sai Baxterile selgeks, et Curtis valib edaspidi sõnu jälle suure hoolega.

„See pole siis midagi muud kui avaliku arvamuse suunamine?” küsis Baxter.

„Noh,” ütles Rouche naeratades, „kas see ei käi mitte kõige kohta, mida me teeme, üleminspektor?”