Читать книгу Timukas - Daniel Cole - Страница 5

Külmunud jõgi krigises ja praksus, nagu ei saaks ta tuledes särava metropoli varjus rahulikult magada. Mitu jäälõksu jäänud ja unustatud laeva mattus tasapisi lumme, kui saarepealne linn puutus jälle ajutiselt maismaaga kokku.

Täisehitatud horisondile hiilis päike ja sild peesitas oranžis valguses, heites alla jääle teravalt piiritletud varju: uhke kaare all siksakitas hulk jäätunud traate ja miski oli öösel sellesse läbipõimunud võrgustikku kinni jäänud.

Traatidesse oli takerdunud väändunud kuju, mis kõlkus nagu kärbes, kes oli meeleheitlikult vabadusse pürgides ise ennast katki rebinud: nähtavale tuli William Fawkesi räsitud surnukeha, mis varjutas päikese.