Читать книгу Timukas - Daniel Cole - Страница 8

London oli öösel jäätunud.

Nõrk talvepäike tundus kauge ja võõras, selle ükskõikne külm hommikusära ei tulnud toime härmatise sulatamisega. Baxteri sõrmed hakkasid tuimaks minema, kui ta ootas Wimbeldonis High Streetil oma küüti. Ta vaatas kella: kakskümmend minutit hiljaks jäänud, kogu selle aja oleks ta võinud mõnusasti kuuma kohvi seltsis kodus veeta.

Ta vehkis kohapeal ringi, et sooja saada, kui külm õhk näo kipitama pani. Ta oli isegi sunnitud kandma toda tobedat villast tuttmütsi ja sama komplekti sõrmkindaid, mis Thomas oli talle ostnud Camden Locki turult.

Kole kõnnitee oli teinud läbi uuenduse ja muutunud säravalt hõbedaseks, inimesed ukerdasid sellel, kahtlustades maapinda salaplaanis murda nende jalaluud, kui talle selleks väikenegi võimalus anda. Ta vaatas, kuidas kaks inimest üle tiheda liiklusega tee teineteisele midagi hüüdsid ja kuidas mõlema pea kohale tõusis nagu jutumullidena hingeauru.

Kui kahekorruseline buss foori ees peatus, nägi ta udustel akendel enda peegeldust. Piinlikkust tundes kiskus ta ereoranži mütsi peast ja toppis taskusse. Tema rahulolematu peegelpildi kohal kattis bussi tuttav reklaam:

Andrea Hall „Kõhurääkija etendus. Teated tapjalt”

Ilmselt jäämata rahule rikkuse ja kuulsusega, mida Kaltsunuku mõrvade ajal ametliku telenäona esinemine oli talle teiste inimeste piinade hinnaga toonud, oli Wolfi eksnaine tõesti nii ülbe, et oli avaldanud oma läbielamistest autobiograafia.

Kui buss sõitma hakkas, naeratas Baxterile tagaaknalt alla vaatav hiigelsuur Andrea nägu. Ta nägi välja noorem ja ligitõmbavam kui kunagi varem, sest oli lasknud oma ruuged juuksed lõigata lühikesse soengusse, mida kõik jäljendasid ja millega Baxter ei oleks iial julgenud riskida. Enne, kui rahulolev sihverplaat jõudis liiga kaugele liikuda, tegi Baxter käekoti lahti, võttis välja lõunasöögikarbi ja haaras sellest tomativõileiva põhikomponendi, mis rahuldust pakkuva plärtsuga tolle jube lolli naise jube lollil näol laiali valgus.

„Üleminspektor?”

Baxter võpatas.

Ta ei olnud tähele pannud, et hiigelsuur must mahtuniversaal oli tema selja taga bussipeatuses seisma jäänud. Ta pistis söögikarbi tagasi kotti, pööras ümber ja oli silmitsi eriagendiga, kes teda murelikul ilmel jälgis.

„Mis toimub?” küsis Curtis ettevaatlikult.

„Oh, ma niisama...” Baxteri jättis lause lõpetamata, lootes, et laitmatu käitumisega professionaalsele noorele naisele piisab, kui ta selgitab oma ebatavalist tegu lihtsalt niimoodi.

„Loobite toitu bussi pihta?” pakkus Curtis.

„... Jah.”

Kui Baxter sõiduki juurde läks, tõmbas Curtis lahti külgukse ja tõi nähtavale tumedate akende varjus avara salongi.

„Oh neid ameeriklasi,” sosistas Baxter nördinult endamisi.

„Kuidas meil täna tunne on?” küsis Curtis viisakalt.

„Nojah, ma ei tea, kuidas meil on, aga minul on kuradi külm.”

„Jah, palun hilinemise pärast vabandust. Me ei arvestanud, et liiklus on nii kehv.”

„See on ju London,” ütles Baxter lakooniliselt.

„Hüpake peale.”

„Kindel, et ruumi ikka jätkub?” küsis Baxter sarkastiliselt, ronides ebagraatsiliselt sisse. Kreemjas nahk kriiksus, kui ta ühel istmel end sisse seadis. Ta kaalus, kas öelda, et tema ei teinud seda häält, vaid nahk, aga jõudis siis järeldusele, et sama pidi juhtuma igaühega, kes seal istet võttis.

Ta naeratas Curtisele.

„Pole midagi,” ütles ameeriklanna, tõmbas ukse kinni ja hõikas siis juhile, et võib sõitma hakata.

„Kas Rouche ei tulegi täna?” küsis Baxter.

„Sõidame ta juurest enne sinna minekut läbi.”

Lõdisev Baxter, keda auto soojus hakkas üles sulatama, mõtles korraks, miks ei olnud agendid endale sama hotelli broneerinud.

„Kardan küll, et teil tuleb sellega ära harjuda. New Yorgis on pool meetrit lund.” Curtis kaevus oma seljakotti ja tõmbas sealt välja kena musta mütsi, mis sarnanes sellega, mida ta ise kandis. „Palun.”

Ta andis selle Baxterile, kes tundis hetkeks lootust, aga nägi siis, et selle ees olid suured kollased tähed F, B ja I – ta polnud kunagi näinud mütsi, mis snaiprile rohkem meeldinuks.

Ta viskas selle Curtisele tagasi.

„Palju tänu, aga mul on enda oma,” ütles ta, võttis taskust oranži jubeduse ja surus selle endale pähe.

Curtis kehitas õlgu ja heitis korraks pilgu aknast välja, kus linn mööda vilksatas.

„Kas olete teda pärast seda näinud?” küsis ta viimaks. „Masset?”

„Ainult kohtus,” vastas Baxter, püüdes aru saada, kuhu nad sõidavad.

„Olen natuke närvis,” naeratas Curtis.

Baxter sattus korraks noore agendi täiusliku filmitähenaeratuse lummusse. Ta pani tähele, et naise jume oli ühtlaselt tume ja et võimatu oli aru saada, kas ta oli sellise tulemuse saavutamiseks meiki kasutanud. Tundes kerget piinlikkust, hakkas Baxter oma juukseid näppima ja aknast välja vahtima.

„Selles mõttes, et Masse on päriselt ka elav legend,” jätkas Curtis. „Kuulsin, et nad juba uurivad teda akadeemias. Olen kindel, et kunagi saab ta sama kuulsaks kui Bundy ja John Wayne Gacy. See on... suur au, kas pole? Mulle ei tule ühtegi paremat väljendit pähe.”

Baxter pööras oma tohutu suured vihased silmad teise naise poole.

„Soovitan teil midagi paremat välja mõelda,” nähvas ta. „Too haige sitapea tappis ühe mu sõbra ja moonutas ta surnukeha. Kas teile teeb see nalja? Kas te arvate, et saate talt autogrammi?”

„Ma ei tahtnud teid solv...”

„Te raiskate enda aega! Te raiskate minu aega! Te raiskate isegi selle tüübi aega,” ütles Baxter ja viipas käega mehe suunas, kes istus rooli taga. „Masse ei saa isegi rääkida. Viimati kuulsin, et ta lõualuu ei ole ikka veel külge kasvanud.”

Curtis köhis kõri puhtaks ja ajas selja sirgu: „Tahaksin vabandada oma...”

„Te võite vabandada suu kinni hoides,” ütles Baxter ja tegi vestlusele lõpu.

Ülejäänud sõidu ajal istusid kaks naist vaikides. Baxter jälgis Curtise peegeldust aknal. Too ei paistnud olevat vihane ega nördinud, pigem masendunud oma hoolimatu märkuse pärast. Baxter nägi, et Curtis liigutas huuli, kas harjutades vabandust või proovides läbi teemat, mida arutada järgmise möödapääsmatu vestluse käigus.

Vihapurske pärast kerget süüd tundes tuli Baxterile meelde ohjeldamatu elevus, mida ta ise oli tundnud pooleteise aasta eest, kui oli esimest korda Kaltsunukku näinud, aru saanud, et oli sattunud millegi tohutu suure otsa, ja unistanud kohe saabuvast kiirest edutamisest. Ta hakkas just midagi ütlema, kui sõiduk keeras korraga ümber nurga ja parkis ühe suure ridamaja ette keset suviti rohelusse uppuvate elamutega äärelinna. Tal ei olnud aimugi, kus nad on.

Segadust tundes vahtis ta Tudor-stiili imiteerivat hoonet, millel õnnestus endast jätta ühekorraga hubane ja mahajäetud mulje. Järsul sissesõiduteel tungis sügavatest pragudest välja muljetavaldav umbrohi. Välja lülitatud tuhmunud värvilised jõulutuled hoidsid meeleheitlikult kinni väsinud aknaraamidelt kooruvast värvist, linnupesaga kaetud korstnast immitses laisalt suitsu.

„Imelik hotell,” märkis Baxter.

„Rouche’i pere elab ikka veel siin,” selgitas Curtis. „Minu arust käivad nad teda vahel vaatamas ja tema tuleb mõnikord siia, kui saab. Ta ütles mulle, et USA-s elab ta ainult hotellides. Eks meie töö vist ongi selline. Kunagi ei saa ühte kohta kauaks pidama jääda.”

Röstsaia mugiv Rouche tuli majast välja. Ta paistis härmas hommikusse hästi sobivat: valge triiksärk ja sinine ülikond imiteerisid taevast ja seal sõudvaid hajusaid pilvi, hallid juuksed läikisid nagu jäine asfalt.

Curtis läks välja teda tervitama, Rouche aga libises järsust teest alla ja vajus talle koos röstsaiaga otsa.

„Issand jumal, Rouche!” kaebles Curtis.

„Kas ei oleks võinud midagi suuremat võtta?” kuulis Baxter Rouche’i sarkastilisi sõnu, misjärel mees koos Curtisega sõidukisse ronis.

Rouche istus Baxteri vastu akna äärde, pakkus talle oma hommikusöögist ampsu ja naeratas, vaadates oranži villast asjandust Baxteri peas.

Juht keeras sõiduteele ja nad jätkasid teekonda. Curtis tegeles hoolega mingite paberitega, samal ajal kui Baxter ja Rouche vaatasid mööda vilksatavaid maju, mis vaikse mootorimüra saatel ähmastusid üheksainsaks hoomamatuks pildiks.

„Jeesus, kuidas ma vihkan seda linna,” ütles Rouche järsku, kui nad sõitsid üle jõe ja tema pilk puuris muljetavaldavat teetähist. „Kogu see liiklus ja müra ja prügi ja rahvamassid, kes tunglevad selle ummistunud veresoontes nagu enne infarkti, ja grafiti, mis katab kõike, mida on tabanud ränk saatus jääda kellegi käeulatusse.”

Curtis naeratas Baxterile vabandavalt, kui Rouche jätkas: „Mõnes mõttes tuletab see mulle kooliaega meelde: rikka poisi pool peetud pidu, teate küll. Vanemad on kuhugi ära sõitnud ja enne nende tagasitulekut lõhutakse ära või soditakse täis viimne kui üks kunstiline või arhitektuuriline meistriteos, et kõik need, kes neid teoseid ikka ja alati alahindavad, saaksid oma mõttetu eluga edasi minna.”

Nad istusid pingsas vaikuses, sõiduk roomas ristmiku poole.

„Aga mulle väga meeldib see kant, kus teie elate,” ütles Curtis innukalt. „Igal pool on nii palju ajalugu.”

„Tõsi, selles asjas olen ma Rouche’iga nõus,” ütles Baxter. „Nagu te ütlesite, on igal pool ajalugu. Teie näete Trafalgar Square’d, mina näen teisel pool väljakut üht kõrvaltänavat, kus me prügikastist ühe prostituudi surnukeha välja koukisime. Teie näete parlamenti, mina näen paadiga jõel kihutamist, mille pärast ei jõudnud ma... kuhugi, kuhu oleksin pidanud jõudma. Eks ta ole, nagu ta on, aga vähemalt on siin kodu.”

Esimest korda pärast teele asumist pööras Rouche pilgu aknalt kõrvale, et Baxteri nägu pikalt ja põhjalikult uurida.

„Rouche, millal te siis Londonist lahkusite?” küsis Curtis, kes ilmselgelt ei pidanud rahulikku vaikust nii meeldivaks kui teised.

„2005. aastal,” vastas mees.

„Perest kogu aeg eemal olla on vist küll raske.”

Rouche ei tundunud olevat erilises jututujus, aga vastas vastumeelselt: „On küll. Aga seni, kuni ma kuulen nende häält iga päev, ei ole me tegelikult üksteisest nii kaugel.”

Baxter niheles ebamugavust tundes oma istmel, hingekeeltel mängimine tekitas temas piinlikkust ning asja tegi veelgi hullemaks Curtise mõttetu ja ebasiiras „Ohhh!”.

Nad lasti välja Belmarshi vangla külastajate parklas, kust nad suundusid peasissekäigu juurde. Kaks agenti andsid ära oma relvad, neilt võeti sõrmejäljed, nad viidi läbi hermeetilistest ustest, vaadati üle röntgeniaparaadi ja metallidetektoriga ning otsiti käsitsi läbi, misjärel kästi neil oodata vanglaülemat.

Rouche paistis ümbrust uurides pinges olevat ja Curtis suundus vabanduste saatel tualetti. Mõne hetke pärast ei suutnud Baxter sellest enam mitte välja teha, et Rouche ümises endamisi Gwen Stefani laulu „Hollaback Girl”.

„Kas kõik on korras?” küsis Baxter.

„Vabandust.”

Baxter jäi teda korraks kahtleval pilgul vaatama.

„Närvis olles hakkan ma laulma,” selgitas mees.

„Närvis?”

„Mulle ei meeldi kinnistes ruumides olla.”

„Nojah, kellele meeldiks?” ütles Baxter. „See on ju sama, kui et keegi ei naudi seda, kui teda torgatakse silma – see on ilmselge. Seda pole isegi mõtet välja öelda, sest keegi ei taha kuhugi kinni jääda.”

„Tänan kaastunde eest,” ütles Rouche naeratades. „Kui jutt juba närvitsemisele läks, siis kas teil on kõik hästi?”

Baxterit üllatas, et mees oli ta ebalust märganud.

„Lõppude lõpuks võttis Masse ikkagi üsna hoolega ette...”

„Minu tapmise?” tuli Baxter talle appi. „Jah, ma mäletan. Asi ei puuduta üldse Masset. Loodan ainult, et vanglaülem Davies ei tööta enam siin. Ma ei meeldi talle eriti.”

„Teie ei meeldi?” küsis Rouche, lootes jätta (aga ei jätnud) mulje, et on nii uskumatu asja pärast nördinud.

„Jah, mina,” vastas Baxter veidi solvunult.

Muidugi Baxter valetas. Ta tundis tõepoolest ärevust, et peab jälle Massega näost näkku kohtuma, aga asi ei olnud mitte Masse isikus, vaid selles, mida ta võis teada ja öelda.

Ainult neli inimest teadsid tõde Old Bailey kohtusaalis toimunu kohta. Baxter oli eeldanud, et Masse lükkab ümber tema kiiruga välja mõeldud selgituse, aga ta tunnistust ei olnud kunagi kahtluse alla seatud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem oli Baxter hakanud lootma, et Masse oli kaotanud mõistuse, oli saanud Wolfiga peetud võitluses liiga raskesti viga, et olla teadlik Baxteri häbiväärsest saladusest. Iga päev oli Baxter mõistatanud, kas möödanik saab ta kätte, ja nüüd oli tal tunne, et kui ta läheb kohtuma ainsa inimesega, kes võiks ta ühe hetkega hävitada, paneb ta justkui proovile selle, kuidas tal on seni vedanud.

Just siis ilmus nurga tagant välja vanglaülem Davies. Tal läks nägu pilve, kui ta Baxteri ära tundis.

„Lähen kutsun Curtise,” sosistas Baxter Rouche’ile.

Ta jäi tualeti ukse taga seisma, sest kuulis seestpoolt Curtise häält. Baxteri meelest oli see imelik, sest nad olid turvakontrollis mobiilid ära andnud. Ta nõjatus vargsi vastu rasket ust, kuni sai aru, et noor ameeriklanna räägib peegli ees iseendaga.

„... Aitab lollist jutust. Mõtle, ja alles siis räägi. Massega ei tohi sellist viga teha. „Et endasse uskuda, peab ka teistesse uskuma.””

Baxter koputas valjusti ja lükkas ukse lahti, mille peale Curtis võpatas.

„Vanglaülem ootab meid,” teatas Baxter.

„Kohe tulen.”

Baxter noogutas ja läks tagasi Rouche’i juurde.

Vanglaülem viis nad kõrge turvatasemega ala poole.

„Küllap te teate, et Lethaniel Masse sai pöördumatult vigastada enne, kui meie uurija Baxter ta kinni võttis,” ütles Davies, kes üritas olla viisakas.

„Ma olen nüüd kriminaalpolitsei üleminspektor,” parandas Baxter teda, rikkudes asja ära.

„Ta on käinud mitmel plastilisel lõuaoperatsioonil, aga ei saa lõuga enam kunagi täielikult kasutada.”

„Kas ta suudab vastata meie küsimustele?” küsis Curtis.

„Ei, arusaadavalt küll mitte. Sellepärast olengi teie vestluse ajaks kohale kutsunud tõlgi.”

„Kelle eriala on... mõmisemine?” küsis Baxter, kes ei suutnud end tagasi hoida.

„Viipekeel,” ütles vanglaülem. „Masse õppis selle pärast siiatulekut mõne nädalaga ära.”

Seltskond läks järjekordse turvaukse kaudu hoonest välja puhkealale, mis oli kummaliselt tühi. Valjuhäälditest kostis kodeeritud teade.

„Kuidas Masse kinnipeetavana käitub?” küsis Curtis, kelle huvi oli häälest kuulda.

„Eeskujulikult,” vastas vanglaülem. „Kui nad kõik nii hästi käituksid! Rosenthal!” hüüdis ta ühele noormehele viiestele meeskondadele mõeldud jalgpalliväljaku kaugemas otsas. Rosenthal oleks nende juurde sörkides jääl peaaegu libastunud. „Mis toimub?”

„Söör, kolmandas plokis oli jälle kaklus,” hingeldas noormees. Tal oli üks saapapael lahti ja see lohises ta kannul maas.

Vanglaülem ohkas. „Kardan, et pean teie juurest lahkuma,” ütles ta teistele. „Meile toodi sel nädalal hulk uusi vange ja seni, kuni nad üksteiselt mõõtu võtavad ja toiduahela paika panevad, tekib alati mõningaid üleminekuprobleeme. Rosenthal viib teid Masse juurde.”

„Söör, Masse juurde?” Noormees paistis selle peale kogu oma innukuse kaotavat. „Muidugi.”

Vanglaülem kiirustas minema ja Rosenthal viis nad vangla sees asuvasse vanglasse, mida ümbritsesid veel eraldi müürid ja tõkked. Kui nad jõudsid esimese turvaväravani, kobas noormees paaniliselt oma taskuid ja hakkas tuldud teed pidi tagasi minema.

Rouche koputas talle õlale ja andis talle ühe töötajakaardi.

„See kukkus seal tagapool maha,” ütles Rouche sõbralikult.

„Tänan. Boss lööks mu sõna otseses mõttes maha, kui ma selle ära kaotaksin... jälle.”

„Siis ei lööks, kui mõni teie hoole alla kuulunud põgenenud massimõrvar sellega enne hakkama saab,” märkis Baxter, mille peale noormees läks piinlikkustundest näost üleni punaseks.

„Vabandust,” ütles Rosenthal ja avas kaardi abil ukse, mille taga ootas neid järjekordne turvakontroll ja läbiotsimine.

Ta selgitas, et kõrge turvatasemega ala on jagatud kaheteistkümnest üksikkongist koosnevateks tiibadeks ja et vanglatöötajatel on lubatud seal töötada ainult kolm aastat järjest, pärast mida viiakse nad tagasi tööle vangla põhiossa.

Turvaala terrakota värvi põranda kohal kõrgusid roostepunased piirete, väravate ja treppide konstruktsioonid, mida ümbritsesid beežid seinad ja uksed. Üleval olid kõndimiseks mõeldud platvormide vahele tõmmatud võrgud, mis olid keskelt lookas neisse kogunenud prügi ja muude aerodünaamiliste esemete all.

Oli üllatavalt vaikne, sest vangid olid veel kongides. Järjekordne uus valvur viis nad esimese korruse ruumi, kus neid ootas hoolitsemata välimusega keskealine naine. Teda tutvustati kui viipekeele eksperti ja siis kordas valvur uuesti üle niigi ilmselged eeskirjad, kuni keeras lõpuks ukse lukust lahti.

„Pidage meeles, et kui teil on midagi vaja, siis ma olen olemas siinsamas ukse taga,” rõhutas ta kaks korda, lükkas siis ukse valla ja tõi nähtavale muljetavaldava kuju, kes seljaga nende poole istus.

Baxter tunnetas valvurite rahutust nende kõige kurikuulsama kinnipeetava läheduses. Pikk kett kinnitas Masse käerauad metallist laua külge ja rippus alla mehe tumesiniste tunkede kogupikkuses kuni jalaraudadeni, mis köitsid ta jalad betoonpõranda külge.

Kuigi ta ei pööranud ümber ja jäi sügavate armidega kaetud kuklaga nende poole, kui nad üksteise järel ruumi sisenesid, kallutas ta siiski pea tahapoole ja nuuskis uurivalt õhku, et nende lõhna sisse hingata.

Kaks naist vaatasid teineteisele otsa, lüües ühe hetkega verest välja, samal ajal kui Rouche istus maha, valides omakasupüüdmatult selle tooli, mis oli kahtlusalusele kõige lähemal.

Olgugi et Masse oli ahelais ega saanud ruumist lahkuda, tundis hoopis Baxter, et ta on lõksus, kui raske uks oli nende kannul sulgunud ja ta võttis istet mehe vastas, kes oli küll vangis, aga talle endiselt ohtlik.

Baxter vahtis ruumis ringi, et Massele mitte otsa vaadata, mille peale ilmus teda vahtivale hävinenud näole kõver muie.