Читать книгу Kaltsunukk - Daniel Cole - Страница 4

Samantha Boyd kummardus, et logiseva politseipiirde alt läbi minna, ja tõstis pilgu õiglusejumalanna kujule, mis kõrgus Londoni kurikuulsa Old Bailey kohtumaja katusel. Kuigi kuju pidi sümboliseerima jõudu ja ausust, nägi Samantha teda nüüd sellena, kes ta tegelikult oli – purustatud illusioonidega meeleheitel naine, kes oli peaaegu alla kõnniteele viskumas. Kogu maailmas sarnastele kujudele tahutud silmakate oli tema puhul asjakohaselt ära jäetud, sest „pime õiglus” on lihtsameelsetele mõeldud arusaam, eriti kui mängu tulevad säärased teemad nagu rassism ja politseikorruptsioon.

Ajakirjanike hordide pärast, kes olid end siin sisse seadnud, olid kõik lähiümbruse teed ja metroojaamad jälle suletud, mis muutis osa Londoni elust kihavast kesklinnast absurdseks keskklassi aguliks. Prügiga kaetud tänavatel lehvitasid tühjad toidupakendid uhkelt Marks & Spenceri ja Pret A Manger’ logosid. Kuulsate disainerite valmistatud magamiskotte volditi kokku elektripardlite undamise saatel, samal ajal kui ühel mehel ei õnnestunud tagasihoidliku reisitriikraua abil varjata tõsiasja, et ta oli siin oma ainsas särgis ja lipsus maganud.

Samantha tundis rahva seas liikudes häbelikkust. Ta oli hiljaks jäädes läinud Chancery Lane’ilt alanud kuueminutilise kiirmarsiga higiseks ja ta plaatinablondid juuksed tirisid sealt, kus ta nad klambritega üles oli pannud, kui püüdis edutult oma välimust muuta. Ajakirjanikud olid kohtuprotsessiga seotud inimesed esimesel päeval kindlaks teinud. Nüüdseks – neljakümne kuuendaks päevaks – oli Samanthast tõenäoliselt räägitud kõigis maailma suuremates ajalehtedes. Ta oli olnud sunnitud politseile helistama, kuna üks eriti visa reporter oli teda Kensingtoni koduni jälitanud ja keeldunud siis lahkumast. Võtnud kindlalt nõuks uuesti ebameeldiva tähelepanu alla sattumist vältida, vahtis ta maha ja sammus edasi.

Kaks saba looklesid üle Newgate Streeti ristmiku, üks sai alguse ühel pool tänavat välitualettide juurest, mida oli selgelt liiga vähe, ja teine tänava vastasküljel püsti pandud Starbucksi juurest. Jäänud kahe saba vahel pidevalt ringleva rahvavoolu keskele, murdis ta sellest välja ja võttis suuna politseinike poole, kes valvasid kohtumaja vaiksemat kõrvalsissepääsu. Kui ta sattus kümnekonnast lindistavast kaamerast kogemata ühe kaadrisse, nähvas üks pisike naine talle vihaselt midagi jaapani keeles.

„Viimane päev,” tuletas Samantha endale meelde, jättes arusaamatu sõimuvalingu selja taha – ainult kaheksa tundi veel ja siis läheb elu jälle oma tavalisse rööpasse.

Ukse peal uuris tundmatu politseinik põhjalikult Samantha isikutunnistust ja siis tuli tal läbi teha juba vägagi tuttav protseduur: panna isiklikud asjad luku taha, selgitada metallidetektorite vilkumise peale, et ta ei saa füüsiliselt oma kihlasõrmust ära võtta, muretseda higiplekkide pärast, kui teda läbi kobati, ja minna siis piki ilmetuid koridore ülejäänud üheteistkümne vandekohtuniku juurde, et juua tass leiget kiirkohvi.

Tänu üleilmsele tohutule meedia tähelepanule ja Samantha kodus toimunud vahejuhtumile oli vastu võetud pretsedenditu otsus vandekohus isoleerida, mis ajas üldsuse tagajalgadele, kuivõrd maksumaksja rahast tasutav hotelliarve järjest kasvas, ulatudes kümnetesse tuhandetesse. Pärast ligi kahte kuud räägiti hommikuti seltskondlikult vesteldes peamiselt hotellivoodite tõttu valutavatest selgadest ja ühekülgsest hilisõhtusest menüüst ning kaeveldi nende asjade pärast, millest kõige rohkem puudust tunti, milleks olid naised, lapsed ja selle hooaja „Teadmata kadunute” viimane osa.

Kui kohtuametnik lõpuks vandekohtunikele järele tuli, võttis maad pingeline vaikus, mida seni oli varjatud tühjast-tähjast lobisemisega. Stanley-nimeline vanemapoolne mees, kelle teised olid esimeheks valinud – ilmselt ainult sel põhjusel, et ta oli uskumatult sarnane Gandalfiga –, tõusis aeglaselt püsti ja juhatas nad ruumist välja.

Esimest saali, mis oli väidetavalt maailma kuulsaim kohtusaal, kasutati ainult eriti raskete kriminaalasjade puhul. Siin saalis olid oma rohkete pattude eest tähelepanu keskmes olnud säärased õõvastavad kuulsused nagu Crippen, Sutcliffe ja Dennis Nilsen. Kunstlik valgus voogas sisse pea kohalt suurest mattklaasist aknast, tuues esile saali tumedast puidust tahveldise ja rohelise nahkpolsterdise.

Kui Samantha istus vandekohtunike esimeses reas oma tavalisele kohale, mis asus kohtualusele kõige lähemal, oli ta teadlik sellest, et ta enda disainitud valge kleit võis olla natuke liiga lühike. Ta pani vandekohtuniku materjalid endale sülle, mis valmistas sügava pettumuse vastikule vanamehele, kes oli esimesel päeval ühe inimese peaaegu jalge alla tallanud, et Samantha kõrvaliste kiiresti enda valdusse haarata.

Erinevalt Ameerika filmidest tuttavatest kohtusaalidest, kus peenelt riides süüdistatav istub oma kaitsjate vahel laua taga, seisis kohtualune Old Baileys heidutava ruumiga üksi silmitsi. Kohtualuse kõrgemal asetsevat süüpinki ümbritses väike, aga siiski silmatorkavate klaasseintega barjäär, mis veelgi rõhutas asjaolu, et selle taga oli teistele ruumisolijatele päris ohtlik inimene.

Süüdi, kuni pole tõestatud vastupidist.

Otse süüpingi vastas oli kohtuniku laud, mis jäi Samanthast vasakule. Kohtuprotsessi ajal ainsana tühjaks jäänud tooli taga, mis oli saali keskel, rippus kuningliku vapi küljes kuldse käepidemega mõõk. Keskosa võtsid enda alla istungisekretär, kohtualuse kaitsjad ja prokuratuuri esindajad. Rahvale avatud rõdu, mis asus saali teises otsas vastasseinas, oli pungil visa hinge ja hägusa pilguga pealtvaatajaid, kes olid öösel tänaval maganud, et selle ebatavalise kohtuprotsessi lõpupäeval endale saalis kindlasti koht saada. Saali tagaotsas rõdu all istusid ununenud pinkidel igasugu ülearused inimesed, kes olid kuidagi protsessiga seotud: eksperdid, keda juristid võisid tahta küsitleda, aga tõenäoliselt ei küsitle, igasugused kohtuametnikud ja loomulikult ka kogu selle vastuolulise protsessi keskmes olev politseinik, kes oli kohtualuse vahi alla võtnud – William Oliver Layton-Fawkes, keda hüüti Wolfiks.

Wolf oli nelikümmend kuus päeva kestnud protsessil iga päev kohal olnud. Kõik need lõputud tunnid veetis ta välisukse kõrvalt oma silmatorkamatult kohalt külmal ilmel süüpinki vahtides. Tugeva kehaehituse, parkunud näo ja sügavsiniste silmadega, paistis ta olevat veidi üle neljakümne. Samantha mõtles, et mees oleks päris ligitõmbav, kui poleks tundunud, et ta pole kuudeviisi und saanud ja et teda rõhub tohutu murekoorem – ehkki ausalt öeldes nii see oligi.

„Tuhastaja”, nagu ajakirjandus oli kohtualust kutsuma hakanud, oli Londoni ajaloos kõige rohkem ohvreid nõudnud sarimõrvar. Kakskümmend seitse ohvrit kahekümne seitsme päevaga, kõik tapetud olid 14- kuni 16-aastased naisprostituudid, mis tõmbas kohtuasjale veelgi rohkem tähelepanu, sest paljastas pahaaimamatule rahvamassile nende endi tänavanurkadel toimuva karmi reaalsuse. Leidmise hetkel oli enamik ohvreid olnud ikka veel leekides, nad olid tugevasti uimastatud ja põlesid elusalt, nii et põrguleegid tuhastasid kõik võimalikud tõendid. Ja siis said tapmised järsku otsa, jättes politsei pimeduses kobama ilma ainsagi kobedama kahtlusaluseta. Kogu juurdluse kestel oli Londoni politseiametit tegevusetuse pärast kõvasti kritiseeritud, samal ajal kui süütud tüdrukud surid. Aga siis, kaheksateist päeva pärast viimast mõrva, oli Wolf kellegi vahistanud.

Süüpingis oli Pakistani päritolu britt, sunniidist moslem Naguib Khalid, kes töötas pealinnas taksojuhina. Ta elas üksi ja tema varasemateks süütegudeks olid pisemat sorti süütamised. Kui kohtule olid esitatud DNA-tõendid, mille alusel seostati kolm ohvrit Khalidi takso tagaistmega, ja neile lisaks oli mehe süüd kinnitanud Wolfi tunnistus, jäi mulje, et kohtuasjaga on kõik selge. Ja siis hakkas kõik kiiva kiskuma.

Tulid ilmsiks alibid, mis olid vastuolus andmetega, mille uurija ja tema meeskond olid jälitustegevuse käigus kogunud. Esitati süüdistusi, et Khalidi oli vahi all füüsiliselt rünnatud ja ähvardatud. Vastuolud ekspertiisides osutasid sellele, et söestunud DNA-d ei saa pidada usaldusväärseks tõendusmaterjaliks, ja siis tuli kaitsjate heameeleks Londoni politsei kutsestandardi direktoraat välja kirjaga, millele nende tähelepanu oli juhitud. Kõigest paar päeva enne viimast mõrva anonüümse kolleegi poolt kirjutatud kirjas väljendati muret Wolfi meeleseisundi ja juurdluse teostamise viisi üle, vihjati sellele, et mõrvadest oli talle saanud „kinnisidee” ja et ta oli muutunud „meeleheitlikuks”, ning seejärel soovitati ta otsekohe juurdlusest kõrvaldada.

Korraga läks maailma suurim uudis veelgi suuremaks. Politseid süüdistati, et nad on Khalidi näol leidnud endale sobiva patuoina, et varjata enda läbikukkumist. Nii Londoni politseiülem kui ka spetsialiseerunud kuritegevuse ja tugioperatsioonide direktoraadi abipolitseiülem sunniti nende silme all ilmselgelt lokanud korruptsiooni pärast ametist lahkuma, samal ajal kui tabloidid pakatasid häbisse langenud uurijaga seotud skandaalsetest lugudest: tema väidetavatest alkoholiprobleemidest, tema abielu lagunemiseni viivast võimalikust vägivaldsest käitumisest. Ühel hetkel tegi kohtunik Khalidi ülbele kaitsjale noomituse, sest too oli soovitanud Wolfil ja kohtualusel kohad vahetada. Kogu protsessi ajal vaatas Naguib Khalid tema silme ees toimuvat tsirkust hämmeldunult pealt, näitamata korrakski välja kübetki rahulolu selle üle, et oli deemonist ümber kehastunud ohvriks.

Kohtuprotsessi viimane päev kulges nii, nagu oligi arvata. Nii kaitsja kui ka süüdistaja pidasid viimase kõne, misjärel kohtunik andis vandekohtunikele juhiseid, tegi lühida kokkuvõtte neist vähestest tõenditest, mida endiselt kehtivaks loeti, ja andis nõu juriidiliste peensuste kohta. Siis lubati vandekohtunikel minna otsuse üle nõu pidama ja nad juhatati tunnistajapuldi taha eraldi ruumi, mille fantaasiavaene sisekujundus jätkas juba tuttavat puidu ja rohelise naha teemat. Kaksteist vandekohtunikku istusid üle nelja ja poole tunni suure puust laua taga ning arutasid, milline otsus langetada.

Samantha oli juba mitme nädala eest ära otsustanud, kuidas hääletada, ja teda üllatas, et teiste arvamused niivõrd suuresti lahknesid. Ta ei oleks iialgi lasknud avalikul arvamusel oma otsust mõjutada, kinnitas ta iseendale, kuigi tal oli hea meel, et tema hääl ei valanud õli juurde kogu sellesse reklaami tulevärki, millest sõltus nüüd tema poe käekäik, elatis ja õnn. Samu argumente korrati muudkui üle. Siis meenutas keegi mõnda uurija ütlust ja ärritus, kui talle tuletati jumal teab mitmendat korda meelde, et seda ei saanud arvesse võtta ja et seda tuli eirata.

Kindla aja tagant pani Stanley asja hääletusele, misjärel saadeti kohtuametniku vahendusel kohtunikule teade, et nad ei olnud ikka veel ühehäälset otsust langetanud. Iga uue hääletuse puhul murdus järjekordne vandekohtunik järjest kasvava enamuse surve all, kuni mõni minut enne seda, kui viies tund oleks täis tiksunud, saadi tulemuseks kümme kahe vastu. Vastutahtsi andis Stanley kohtuametnikule selle kohta teate ja kümne minuti pärast tuli too tagasi, et juhatada vandekohtunikud uuesti saali.

Samantha tundis, et kõik silmapaarid jälgisid teda, kui ta istus tagasi oma kohale süüpingi kõrval. Saalis oli vaikne ja ta tundis mõistetamatut piinlikkust, kui iga tema kõrgetes kontsades astutud samm kogu ruumis vastu kajas. Õnneks muutus tema tekitatud minimaalne müra rahustavalt tähtsusetuks, kui sellele järgnes jube kriiksumine ja krigin, mille tõi kaasa kõigi kaheteistkümne vandekohtuniku üheaegne mahaistumine.

Ta nägi, kuidas inimesed püüdsid kohtuotsust tema ilmest välja lugeda, olles liiga kannatamatud, et ametlikku väljakuulutamist ära oodata, ning see meeldis talle. Kogu see „õpetatud” saalitäis rahvast oli oma parukates ja talaarides muudkui ringi askeldanud, koheldes teda ja teisi vandekohtunikke üleoleva viisakusega, ent nüüd olid nad kõik vandekohtunike meelevallas. Samantha pidi vaeva nägema, et mitte muiata – ta tundis end justkui laps, kes teab saladust, mida ei tohi välja rääkida.

„Süüdistatav, palun tõuske!” haugatas istungisekretär vaikses saalis.

Naguib Khalid ajas end süüpingis kõheldes püsti.

„Esimees, palun tõuske!”

Samantha istmerea lõpus tõusis Stanley püsti.

„Kas olete jõudnud otsusele, millega kõik on nõus?”

„Ei.” Stanley hääl murdus, nii et tema vastust polnud peaaegu kuulda.

Samantha pööritas silmi, kui Stanley kolm korda raginal kurku puhtaks köhis.

„Ei,” kordas Stanley peaaegu karjudes.

„Kas olete jõudnud otsusele, millega piisav enamus on nõus?”

„Oleme küll,” võpatas Stanley, kes oli oma teksti sassi ajanud. „Vabandust ... Jah.”

Ametnik vaatas kohtuniku poole, kes noogutas, et kinnitada enamuse otsuse vastuvõetavust.

„Kas teie, vandekohtunikud, mõistate süüdistatava Naguib Khalidi kahekümne seitsmes mõrvas süüdi või õigeks?”

Samantha märkas, et hoiab hinge kinni, kuigi teadis vastust juba niigi. Mitu tooli kriiksusid korraga, kui ootusärevalt ettepoole kummardudes kõrvu kikitati ...

„Õigeks.”

Tahtes näha Khalidi reaktsiooni, tõstis Samantha pilgu talle. Too värises kergendustundest, nägu käte vahel.

Ent siis kostsid esimesed paanilised karjed.

Wolf oli läbinud lühikese vahemaa süüpingini ja tõmmanud Khalidi, pea ees, üle klaasist vaheseina alla veel enne, kui ükski turvamees oli jõudnud isegi reageerida. Khalid maandus kehvasti, tema vinisev karjatus sumbus halastamatu rünnaku ajal. Ribid mõranesid Wolfi jala all, ta peksis nii tugevasti, et sõrmenukid said naha köidikust vabaks.

Kusagil hakkas tööle alarm.

Wolf sai hoobi näkku ja tundis suus veremaitset, kui ta selg ees vandekohtunike poole tuikus, lüües lähima naise jalust maha. Paari sekundiga, mis tal kulus enda kogumiseks, oli mitu turvameest juba tormanud tema ja süüpingi all lebava hävinud keha vahele.

Wolf jagas edasi tungides hoope kuhu juhtus ja tundis, kuidas tugevad käed tema nõrkevast kehast ohjeldavalt kinni haaravad, teda põlvili ja siis lõpuks pikali sunnivad. Ta ahmis kurnatult õhku, mis lõhnas higi ja vaha järele, ning nägi, kuidas ühe vigastatud turvamehe käest pudenenud nui Khalidi poole veeres ja tema kõrval kumeda mütsuga puidust seinapaneeli vastu põrkas.

Ta paistis olevat surnud, aga Wolfil oli vaja olla selles kindel.

Viimase adrenaliinisööstuga võitles ta end vabaks ja roomas elutu mehe poole, keda kaunistasid tumepruunid plekid nendes kohtades, kus veri oli tema odava tumesinise ülikonna riidesse juba sisse imbunud. Wolf sirutas käe raske nuia poole ja pigistas sõrmed külma metalli ümber. Ta oli selle just pea kohale tõstnud, kui ta jubeda hooga selili paisati. Ta suutis ainult hämmeldunult pealt vaadata, kuidas süüpingi turvamees veel korra virutas, lüües tal teise julma hoobiga randme puruks.

Õigeksmõistvast otsusest oli möödunud vaevu kaksteist sekundit, aga kui Wolf kuulis puidu vastu ragisevat metalli, teadis ta, et kõik on läbi. Ta palus ainult jumalat, et sellest, mis ta oli teinud, oleks küllalt.

Inimesed karjusid ja tormasid väljapääsude poole, kust politseinike hordid nad saali tagasi ajasid. Samantha lihtsalt istus jahmunult maas ja vahtis tühjusse, panemata tähele temast paari meetri kaugusel toimuvat. Lõpuks võttis keegi tal käsivarrest kinni, sikutas ta püsti ja talutas kiiresti saalist välja. Too, kes Samantha minema viis, karjus midagi, aga sõnad ei jõudnud talle kohale. Summutatud alarmigi kuulis ta ainult vaevu. Suure saali põrandal ta libastus ja tundis, kuidas kellegi põlv läks talle vastu pead. Valu ei tulnudki, aga ta vajus uuesti põrandale, mida kattis mustvalge Sitsiilia marmor, ning vahtis segasel pilgul kaunistatud kuplit, mis asus kahekümne meetri kõrgusel, vahtis kujusid, vitraažaknaid ja seinamaalinguid.

Kui rahvahulk oli neist lõpuks mööda tunginud, tiris tema päästja ta uuesti püsti, viis tühjaks jäänud peasissekäigu juurde ja jooksis siis ise tagasi kohtusaali poole. Tohutu puidust uks ja must värav olid valla, pilvine taevas kutsus Samanthat välja. Ta komberdas üksi tänavale.

Isegi kui ta oleks poseerinud, poleks sellest kuidagi saanud täiuslikumat fotot: kaunis vandekohtunik, seljas üleni valged verd täis pritsitud riided, seismas traumeerituna meelekindluse, tõe ja kurjakuulutava registripidaja-ingli kivikujude all, kellest viimane oli pealaest jalatallani mässitud paksu keepi nagu surm, koostamas taeva jaoks lõputut pattude nimekirja.

Samantha keeras aplale ajakirjanike summale ja nende pimestavatele tuledele selja. Tuhande kaameravälgu plõksu saatel märkas ta kõrgel üleval neljale kivisambale raiutud sõnu, mis otsekui aitasid üleval hoida sammaste metafoorilist raskust:

PÄÄSTA VAESTE LAPSED & NUHTLE SEDA, KES TEEB KURJA.

Kui ta neid sõnu luges, haaras teda tunne, et ta oli milleski läbi kukkunud. Kas ta võis ausalt öelda, et ta oli raudkindel Khalidi süütuses, nagu uurija oli olnud tema süüs? Kui ta pilk viimaks uuesti kapuutsiga inglile langes, teadis Samantha, et temagi nimi oli nimekirja pandud.

Just äsja oli tema üle kohut mõistetud.