Читать книгу Kaltsunukk - Daniel Cole - Страница 5

Wolf kobas käsikaudu mobiiltelefoni järele, mis laminaatpõrandal vibreerides järjest kaugemale nihkus. Pimedus hakkas tasapisi taanduma ja uue korteri harjumatu sisemus tuli nähtavale. Higist nõretav lina kleepus naha külge, kui ta madratsilt maha roomas, et undava tüütuseni jõuda.

„Wolf,” vastas ta, tundes kergendust, et oli vähemalt sellele pihta saanud, ja otsis ühtlasi seinalt lülitit.

„Simmons siinpool.”

Wolf klõpsas lülitit ja ohkas sügavalt, kui kahkjaskollane valgus tõi talle meelde, kus ta on. Tekkis kiusatus tuli uuesti kustutada. Imepisike magamistuba koosnes neljast seinast, kulunud kaheinimesemadratsist ja üksildasest lambipirnist. Selles klaustrofoobses karbis valitses lämmatav kuumus, sest üürileandja ei olnud eelmist üürnikku aknavõtme tagasisaamiseks ikka veel üles otsinud. Tavaliselt ei tekitaks see Londonis säärast häda, ent seekord õnnestus Wolfil sisse kolida just Inglismaa kohta ebatavalise kuumalaine ajal, mis oli veninud juba ligi kahe nädala pikkuseks.

„Ära ole nii vastikult rõõmus,” ütles Simmons.

„Mis kell on?” haigutas Wolf.

„Kümne pärast neli.”

„Kas mul ei olnud vaba nädalavahetus?”

„Enam mitte. Pead minuga kuriteopaigale tulema.”

„Sinu laua juurde?” küsis Wolf, ainult pooleldi nalja visates, sest ta ei olnud juba aastaid näinud oma ülemust töölt lahkumas.

„Naera herneks. Seekord lasid nad mu välja.”

„Päris nii kehv värk?”

Teises otsas oldi vait ja siis Simmons vastas: „Päris kehv jah. Kas saad kirjutada?”

Wolf sobras ukse juures ühes kastis ja leidis pastaka, millega käeseljale kribida.

„Okei. Lase käia.”

Ta märkas silmanurgast, et köögikapil vilkus valgus.

„Korter 108 ...,” hakkas Simmons peale.

Kui Wolf läks oma niru sisustusega kööki, pimestas teda väikesest aknast sisse voogav stroboskoopiline valgus.

„... Trinity Towers ...”

„Hibbard Road, Kentish Town?” segas Wolf vahele, vahtides aknast välja kümnete politseiautode, reporterite ja üle tänava kortermajast evakueeritud elanike poole.

„Kust, kurat, sa seda teadsid?”

„Ma olen detektiiv.”

„Nojah, siis võid olla meie peamine kahtlusalune ka. Tule siia.”

„Saab tehtud. Mul on ainult vaja ...” Wolfi jutt takerdus, kui sai aru, et Simmons oli toru juba ära pannud.

Vilkuva valguse vahepeal pani ta tähele järjekindlalt põlevat oranži tulukest, mis tuli pesumasinast, ja talle meenus, et oli enne magamaminekut tööriided pessu pannud. Ta vaatas seinte äärde laotud kümneid ühesuguseid pappkaste.

„Raisk.”

Viie minuti pärast trügis Wolf maja ette kogunenud uudistajate vahelt läbi. Ta läks ühe politseiniku juurde ja näitas tollele vilksamisi töötõendit, kavatsedes politsei piiratud alale otse sisse jalutada. Ent noor konstaabel haaras talt tõendi peost ja uuris seda hoolega, tõstes skeptilise pilgu enda ees kõrguvale kujule, kellel olid jalas ujumisšortsid ja Bon Jovi 93. aasta „Keep the Faithi” tuuri kulunud T-särk.

„Politseinik Layton-Fawkes?” küsis konstaabel kahtlevalt.

Wolf võpatas enda uhkeldava nime peale: „Kriminaalseersant Fawkes, jah.”

„Seesama ... kohtusaalis verd lasknud Fawkes?”

„Seda hääldatakse William ... Kas tohib?” Wolf viipas kortermaja poole.

Noormees andis Wolfile töötõendi tagasi ja tõstis lindi üles, et ta saaks alt läbi minna.

„Kas tahate, et juhatan teid üles?” küsis ta.

Wolf vahtis enda lillelisi šortse, paljaid põlvi ja töökingi.

„Tead, mis? Ma arvan, et saan omal käel päris hästi hakkama.”

Politseinik naeratas.

„Neljas korrus,” ütles ta Wolfile. „Ja kui lähete üksi üles, olge ettevaatlik – siin on kuradi kehv kant.”

Wolf ohkas uuesti sügavalt, läks läbi valgendajahõngulise vestibüüli ja astus lifti. Teise ja viienda korruse nupud olid puudu ning neid, mis olid alles jäänud, kattis kuivanud pruun vedelik. Järeldades kõigi oma detektiivioskuste abil, et see oli kas kaka, rooste või Coca-Cola, kasutas ta nupu vajutamiseks T-särgi alumist otsa – Richie Sambora nägu.

Wolf oli olnud sadades täpselt samasugustes liftides – ühes tükis metallkarpides, mille omavalitsused olid kogu riigis kasutusele võtnud. Neis polnud põrandakatet, peeglit, väljaulatuvaid valgusteid ega mingeid jubinaid. Vähekindlustatud elanikel polnud nende elu rikastavast aparatuurist absoluutselt mitte midagi varastada ja nii nad olidki leppinud sellega, et pihustasid seinad rõvedusi täis. Enne kriiksuvate uste avanemist neljandal korrusel jäi Wolfil aega vaid selleks, et saada teada, et Johnny Ratcliff „oli siin” ja et ta oli lisaks veel homo.

Vaikses koridoris sagis ringi üle kümne inimese. Enamik tundus olevat veidi rööpast väljas ja nad piidlesid Wolfi riietust hukkamõistval pilgul, välja arvatud üks kriminalisti töötõendiga, räsitud välimusega mees, kes noogutas heakskiitvalt ja ajas pöidlad püsti, kui Wolf mööda läks. Wolf kõndis koridori lõpus avatud ukse poole, kus väga nõrk, aga tuttav lõhn läks järjest tugevamaks. Siin polnud võimalik eksida – see oli surma lõhn. Sääraste asjadega töötavad inimesed tunnevad ikka ära läppunud õhu, sita, kuse ja roiskuva inimihu leha ainulaadse koosluse.

Kuulnud seest jooksusamme, astus Wolf välisukse juurest sammu tagasi. Ukseavast tormas koridori noor naine, kes vajus põlvili ja oksendas Wolfi ette maha. Wolf ootas viisakalt sobivat hetke, et paluda naisel end liigutada, kui kuulis veel kedagi lähenemas. Wolf astus vaistlikult veel ühe sammu tagasi, enne kui kriminaalseersant Emily Baxter hooga koridori tormas.

„Wolf! Mulle tunduski, et nägin sind siin ringi hiilimas,” möirgas too vaikseks jäänud koridoris. „Tõsiselt, see on täiega äge!”

Baxter vaatas põrandal öökivat naist, kes põlvitas nende vahel.

„Kas sa võiksid kusagil mujal oksendada?”

Naine roomas vaguralt neilt tee pealt eest. Baxter haaras Wolfil käsivarrest ja viis ta õhinal korterisse. Baxter oli temast ligi kümme aastat noorem, aga peaaegu sama pikk. Ta tumepruunid juuksed paistsid sünges ilmetus esikus olevat musta värvi ja tal oli peal must meik, mistõttu tema kütkestavad silmad tundusid ebaharilikult suured. Seljas hästiistuv särk ja kostüümipüksid, silmitses ta kelmika naeratuse saatel Wolfi pealaest jalatallani.

„Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”

Wolf keeldus konksu alla neelamast, teades, et kui ta vaid suu kinni hoiab, kaotab Baxter asja vastu kiiresti huvi.

„Oh, kui närvi Chambers läheb, kui saab teada, millest ta ilma jäi!” naeratas Baxter õndsalt.

„Ma ise valiks ka pigem Kariibi mere kruiisi kui mõne laiba,” ütles Wolf igavledes.

Baxteri tohutud silmad läksid üllatusest veelgi suuremaks: „Kas Simmons ei öelnudki sulle?”

„Ei öelnud mida?”

Baxter viis ta läbi tungil täis korteri, kus hämaralt kumasid kümmekond strateegiliselt laiali paigutatud taskulampi. Kuigi lõhn ei matnud kõike enda alla, läks see järjest tugevamaks. Pea kohal palavikuliselt sebivate kärbeste hulga põhjal oli Wolfile selge, et haisu allikas on lähedal.

Korteris olid kõrged laed, seal polnud mööblit ja see oli Wolfi omast kõvasti suurem, aga sugugi mitte meeldivam. Kolletunud seinu katsid augud, kust iidsed elektrijuhtmed ja tolmune isolatsioon vabalt paljale põrandale valgusid. Suurest magamistoast ja köögist jäi mulje, et kumbagi pole 1960ndatest saadik remonditud.

„Ei öelnud mida?” küsis Wolf talt uuesti.

„Wolf, see ongi käes,” ütles Baxter küsimusest välja tegemata, „säärane juhtum tuleb vaid korra terve karjääri jooksul.”

Wolfi tähelepanu läks mujale ja ta püüdis mõttes teist magamistuba ära mõõta, kaaludes, kas talt küsiti üle tee asuva näruse karbi eest liiga palju üüri. Nad läksid ümber nurga, jõudsid rahvast täis elutuppa ja ta puuris automaatselt pilguga põrandat, et leida igasugu seadmete ja jalapaaride keskelt üles surnukeha.

„Baxter!”

Naine jäi seisma ja pööras end kannatamatult Wolfi poole.

„Mida Simmons mulle ei öelnud?”

Baxteri taga astus trobikond inimesi kõrvale suure, maast laeni ulatuva akna eest, mille mõju oli tunda kogu toas. Enne, kui Baxter jõudis vastata, komberdas Wolf juba edasi, silmad naelutatud kuhugi inimeste kohale – sinna, kus oli ainus valgusallikas, mida politsei ei olnud kaasa võtnud – kohtvalgustile tumedal laval ...

Alasti surnukeha, mis oli väänatud ebaloomulikku poosi, tundus hõljuvat kolmekümne sentimeetri kõrgusel konarlike põrandalaudade kohal. See oli seljaga toa poole ja vaatas hiigelsuurest aknast välja. Sajad peaaegu nähtamatud niidid hoidsid inimkogu paigal, niidid olid omakorda kinnitatud kahe kobaka metallkonksu külge.

Wolfil kulus hetk aega, et teha kindlaks tema ees avanenud irreaalse vaatepildi kõige häirivam aspekt, milleks oli valge nahaga torso külge kinnitatud musta nahaga jalg. Suutmata nähtust aru saada, tungis Wolf toas järjest edasi. Kui ta jõudis lähemale, märkas ta hiiglaslikke nõelapisteid, mis hoidsid kehaosade pundart koos, ja üle läbilõigatud kohtade sikutatud nahka: üks musta nahaga mehejalg, teine valge nahaga; üks suur mehekäsi ühel pool, teisel pool kaaslaseks päevitunud naisekäsi; sassis ronkmustad juuksed, mis rippusid õõvastavalt kahvatu tedretähnilise nääpsukese naisetorso peal.

Baxter oli ta kõrval, Wolfi jälestust väljendav nägu lõbustas teda ilmselgelt:

„Ta ei öelnud sulle, et on üks laip ja kuus ohvrit!” sosistas Baxter talle rõõmsalt kõrva.

Wolf langetas pilgu põrandale. Ta seisis groteskse laiba varju peal ja sedasi lihtsustatud kujul tundusid selle proportsioonid veelgi häirivamad, eriti kui jäsemete ja keha ühenduskohtadest läbi tungiv valgus seda moonutas.

„Kurat, miks ajakirjanikud juba platsis on?” kuulis Wolf oma ülemust karjumas otseselt mitte kellegi peale. „Vannun, et meie osakonnas lekib rohkem kui Titanicul. Kui näen kedagi nendega rääkimas, siis kõrvaldan nad kohe ametist!”

Wolf naeratas, teades täiesti kindlalt, et Simmons ainult etendas stereotüüpse bossi rolli. Nad tundsid teineteist üle kümne aasta ja kuni Khalidiga seotud vahejuhtumini oli Wolf teda enda sõbraks pidanud. Simmonsi teeseldud ulja pealispinna all peitus tegelikult intelligentne, hooliv ja asjatundlik politseinik.

„Fawkes!” Simmons seadis sammud nende poole. Ta pidi tihti pingutama, et mitte kutsuda oma töötajaid hüüdnimedega. Ta oli ligi kolmkümmend sentimeetrit Wolfist lühem, viiekümnendates eluaastates ja omandanud juhtivtöötajale iseloomuliku kõhukese. „Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”

Wolf kuulis Baxterit itsitamas. Ta otsustas kasutada sama taktikat kui Baxteri puhul ehk siis märkust eirata. Tekkis ebamugav vaikus ja siis pöördus Simmons Baxteri poole.

„Kus Adams on?” küsis Simmons.

„Kes?”

„Adams. Su uus hoolealune.”

„Edmunds?”

„Täpselt nii. Edmunds.”

„Kust mina tean?”

„Edmunds!” möirgas Simmons üle toa, mis oli hõivatud inimesi täis.

„Kas sa töötad temaga nüüd tihti koos?” küsis Wolf vaikselt, suutmata varjata oma hääles kadedust, mille peale Baxter naeratas.

„Teen lapsehoidja tööd,” sosistas Baxter. „Ta tuli pettustest üle, on ainult paari laipa näinud. Pärast võib ta isegi nutma hakata.”

Noormees, kes rahvahulgas ekseldes nende poole liikus, oli ainult kahekümneviiene, kõhn nagu piitsavars ja laitmatu välimusega, kui heleruuge juuksepahmakas välja arvata. Tal oli käes lahtine märkmik ja ta naeratas üleminspektorile innukalt.

„Kaugel kriminalistid on?” küsis Simmons.

Edmunds lappas märkmikus paar lehte tagasi.

„Helen ütles, et tema meeskond ei ole kogu korterist leidnud ühtegi veretilka. Nad kinnitasid, et kõik kuus kehaosa pärinevad eri ohvritelt ja et need on robustselt amputeeritud, tõenäoliselt rauasaega.”

„Kas Helen ütles veel midagi, mida me niigi ei tea?” sisistas Simmons.

„Tegelikult ütles küll. Arvestades vere puudumisega ja kuna amputeerimiskohtade juures veresoonte kontraktsiooni ei esinenud ...”

Simmons pööritas silmi ja heitis pilgu käekellale.

„... võime olla kindlad, et kehaosad eemaldati pärast surma,” lõpetas Edmunds, näol rahulolev ilme.

„Edmunds, tõesti fantastiliselt hea politseitöö,” ütles Simmons sarkastiliselt ja karjus siis: „Kas keegi võtaks peata mehe otsimiskuulutused maha? Tänan!”

Edmundsi naeratus kadus kui pühitult. Wolf vahetas Simmonsiga pilke ja muigas. Nad olid omal ajal mõlemad sarnase hurjutamise objektiks olnud. Kõik see käis väljaõppe juurde.

„Tahtsin öelda ainult seda, et ükskõik, kellele need käed ja jalad kuulusid – ka nemad on kindlasti surnud. Nad saavad rohkem teada, kui on surnukeha laborisse viinud,” pomises Edmunds ujedalt.

Wolfile jäi tumedas aknas silma laiba peegelpilt. Taibates, et ta ei ole seda veel eestpoolt näinud, läks ta ümber surnukeha, et ka sealtpoolt pilk peale heita.

„Baxter, mis sinul on öelda?” küsis Simmons.

„Eriti midagi. Vähesed kahjustused lukuaugu juures, võib-olla lahti muugitud. Politseinikud küsitlevad väljas naabreid, aga seni pole keegi midagi näinud ega kuulnud. Aa, ja seda ka, et elektriga pole siin midagi lahti – korterist on kõik pirnid minema viidud, kui too välja arvata, mis on ohvri kohal ..., nagu oleks ta väljanäitusel või midagi sarnast.”

„Fawkes, kuidas sinuga on, on sul midagi öelda? Fawkes?”

Wolf jõllitas üles vaadates surnukeha tumeda nahaga näkku.

„Palun vabandust, kas me tüütame sind?”

„Ei. Vabandust. Isegi säärases kuumuses hakkab see kaadervärk alles praegu haisema, mis tähendab, et tapja mõrvas kõik kuus ohvrit eile õhtul, mis tundub ebatõenäoline, või hoidis laipu külmutatuna.”

„Nõus. Laseme kellelgi uurida, kas hiljuti on sisse murtud külmhoonetesse, supermarketitesse, restoranidesse, igale poole, kus on tööstusliku mahuga külmutusruumid,” ütles Simmons.

„Ja küsige, kas keegi naabritest kuulis puurimist,” ütles Wolf.

„Puurimine on suhteliselt tavaline heli,” pahvatas Edmunds, kes kohe oma väljapurset kahetses, kui kolm vihast silmapaari tema poole pöördusid.

„Kui see siin on tapja meistriteos,” jätkas Wolf, „siis ei ole võimalik, et ta riskiks sellega, et kogu see värk variseb laest alla, ja et selleks ajaks, kui meie kohale saabume, on sellest järele jäänud ainult mingi kehaosade kuhi. Need konksud peavad olema puuritud metallist kandetalade külge. Keegi oleks pidanud seda kuulma.”

Simmons noogutas: „Baxter, otsi keegi, kes sellega tegeleks.”

„Boss, kas saaksid korraks siia tulla?” küsis Wolf, kui Baxter ja Edmunds eemale läksid. Wolf tõmbas kätte paari kummikindaid ja kergitas ühe käega krussis musti juukseid, mis rippusid jubeda kuju näo ees. See oli mehenägu. Silmad olid lahti, ilme õõvastavalt rahulik, arvestades sellega, et ohvri lõpp oli ilmselgelt olnud vägivaldne. „Kas tundub tuttav?”

Simmons tuli ümber surnukeha Wolfi juurde jaheda akna ette ja kükitas maha, et tumedanahalist nägu paremini uurida. Mõne hetke pärast kehitas ta õlgu.

„See on Khalid,” ütles Wolf.

„Pole võimalik.”

„Kas tõesti?”

Simmons vaatas uuesti elutusse näkku. Pikkamööda muutus ta skeptiline nägu äärmiselt murelikuks.

„Baxter!” karjus ta. „Mul on vaja, et sa läheksid koos Adamsiga ...”

„Edmundsiga.”

„... Belmarshi vanglasse. Lase vanglaülemal viia end otse Naguib Khalidi juurde.”

„Khalidi juurde?” küsis Baxter šokeeritult, heites tahtmatult pilgu Wolfile.

„Jah, Khalidi juurde. Helista mulle kohe, kui oled teda elusana näinud. Laske käia!”

Wolf vaatas aknast oma kortermaja, mis asus teisel pool teed. Paljud aknad olid endiselt pimedad, ülejäänutest vaatasid välja elevil näod, filmides mobiiltelefonidega all avanevat vaatemängu, eeldatavasti lootes tabada midagi verdtarretavat, millega hommikul sõpru lõbustada. Arvatavasti ei saanud nad näha hämaralt valgustatud mõrvapaika, kuhu neil oleks muidu olnud esireapiletid.

Wolf nägi oma korterisse sisse, see asus paar akent kõrvalsuunas. Kiirustades oli ta jätnud kõik tuled põlema. Ta nägi üksteise peale ritta seatud pappkastide seast alumist, millele olid sirgeldatud sõnad „Püksid ja särgid”.

„Ahaa!”

Simmons tuli tagasi Wolfi juurde ja hõõrus oma väsinud silmi. Nad seisid vaikides teine teisel pool ülesriputatud surnukeha ja vaatasid tumedat taevast, mida juba rikkusid koidu ended. Isegi toas valitsenud kära taustal kuulsid nad väljast rahulikku linnulaulu.

„Et see ongi siis kõige jubedam asi, mida sa oled iial näinud?” viskas Simmons väsinult nalja.

„Jääb napilt teiseks,” vastas Wolf, pööramata pilku tumesiniselt laienevalt taevalapilt.

„Teiseks? Kas ma üldse tahan teada, mis sellest – sellest kaadervärgist – veel üle on?” Simmons heitis veel kord vastumeelse pilgu õhus rippuvale tükeldatud kehaosade kollektsioonile.

Wolf koputas õrnalt kuju väljasirutatud paremale käsivarrele. Peopesa tundus kahvatu, võrreldes päevitunud naha ja täiuslikult maniküüritud punakaslillade küüntega. Kümned siidjad niidid toetasid väljasirutatud kätt ja veel kümmekond niiti hoidis esileküünitavat nimetissõrme.

Ta vaatas, ega keegi nende juttu pealt ei kuula, ja kummardas siis ettepoole, et Simmonsile sosistada: „See näitab minu korteri aknasse.”