Читать книгу Kaltsunukk - Daniel Cole - Страница 7

Baxter ja Edmunds olid Kuninganna Elizabethi haigla peamises vastuvõtusaalis sunnitud ootama kümme minutit. Pealtnäha õhukesed rulookatted takistasid sissepääsu nii kohvikusse kui ka WH Smithi poodi ja kui Baxter heitis uuesti pilgu napilt käeulatusest välja jäänud Monster Munchi kuhilatele, hakkas tal kõht korisema. Viimaks vänderdas leti juurde haiglaselt ülekaaluline turvamees, mispeale ebasõbralik naine, kes töötas registratuuris, osutas nende poole.

„Siia!” hõikas ta, kutsudes neid viibates nagu koera. „Jack viib teid nüüd alla.”

Turvamehel oli ilmselgelt kellegagi kana kitkuda. Vastutahtsi viis ta neid piinava aeglusega lifti poole.

„Meil on asjaga nagu kiire,” nähvas Baxter, suutmata end tagasi hoida. Kahjuks tundus, et selle peale jäi turvamees veelgi aeglasemaks.

Kui nad keldrikorrusel liftist väljusid, tegi nende saatja esimest korda suu lahti.

„„Pärispolitsei” ei pidanud meid, alaväärseid turvamehi, nii keerulise ülesande vääriliseks, nagu seda on ukse taga istumine, nii et nad võtsid siis selle enda peale. Sellest oli neil heldelt kasu.”

„Kas pärast surnukuuri toomist keegi laipa üldse valvas?” küsis Edmunds viisakalt, püüdes kibestunud turvameest rahustada. Kui nad kõndisid piki klaustrofoobset koridori, oli tal märkmik jälle käes ja ta oli valmis vastuse kirja panema.

„Võin ainult oletada,” hakkas turvamees liialdatud aeglusega rääkima, „aga pärast surma võis politsei pidada teda vähem ohtlikuks. Aga nagu ma ütlesin, on see ainult oletus.”

Turvamees naeratas omaenda nutikuse peale rahulolevalt. Edmunds heitis Baxterile pilgu, oodates, et too vangutab pead või pilkab teda lolli küsimuse esitamise pärast. Üllataval kombel asus too Edmundsit hoopis kaitsma.

„Kuigi see tal välja ei tule, püüab mu kolleeg saada vastust küsimusele, kas surnukuur on turvaline.”

Nad jäid seisma tähistamata kahepoolse ukse ees. Turvamees koputas ülbelt oma jämeda sõrmega väikesele aknale kleebitud sildile „Sissepääs keelatud”.

„Mis sa selle peale kostad, kullake?”

Baxter läks vastikust turvamehest mööda ja hoidis ust Edmundsi jaoks lahti.

„Tänan, olete tõeline ...” Baxter virutas ukse turvamehe nina ees kinni. „Sitapea.”

Erinevalt ebasõbralikust turvamehest oli surnukuuri töötaja vastutulelik ja tõhus – veidi üle viiekümnene maheda häälega mees, kelle hallinev habe oli juustega terviku loomiseks laitmatult pöetud. Mõne minutiga leidis ta üles Naguib Khalidi andmed nii paberil kui ka arvutis.

„Ma ei olnud tegelikult siin, kui teda lahati, aga siin on kirjas, et surma põhjustas tetrodotoksiin. Selle jälgi leiti verest.”

„Ja see tetoksiin ...”

„Tetrodotoksiin,” parandas surnukuuri töötaja Baxterit ilma igasuguse armuliku üleolekuta.

„Jajah, toosama. Mis see on? Ja kuidas seda manustatakse?”

„See on looduslikult esinev neurotoksiin.”

Baxter ja Edmunds jõllitasid meest tühjal pilgul.

„See on mürk ja tõenäoliselt sõi ta seda sisse. Enamik tetrodotoksiiniga seotud surmajuhtumitest on põhjustatud kerakala söömisest. Mõned peavad seda delikatessiks, kuigi ma ise eelistan pigem Ferrero Rocheri.”

Baxter kõht lasi taas kuuldavale piinarikka korina.

„Mul tuleb üleminspektori juurde tagasi minna ja öelda talle, et mingi kala tappis Tuhastaja ära?” küsis ta vaimustust välja näitamata.

„Me kõik peame kuidagi surema,” kehitas mees vabandavalt õlgu. „Muidugi on olemas ka teisi tetrodotoksiini allikaid – mõned meritähed, teod ... Ma vist ei eksi, et on veel üks kärnkonn ...”

See ei tundunud Baxteri kahtlusi hajutavat.

„Kas te tahtsite surnukeha näha?” küsis mees hetke pärast.

„Palun,” vastas Baxter. Edmunds ei olnud kunagi varem tema suust seda sõna kuulnud.

„Kui tohib küsida, siis miks?”

Nad läksid seina juurde, mis koosnes suurtest poleeritud metallist külmikusahtlitest.

„Et kontrollida, kas sellel on endiselt pea otsas,” ütles Edmunds, kes ikka veel kribis oma märkmikusse ülestähendusi.

Surnukuuri töötaja vaatas vilksamisi Baxterit. Ta ootas, et naine naeratab või äkki vabandab oma kolleegi võllahuumori pärast, aga Baxter noogutas sõnade kinnitamiseks siiralt. Kerget kimbatust tundes otsis mees vastava sahtli üles – see asus alumises reas – ja tõmbas selle ettevaatlikult seinast välja. Kõik kolm hoidsid hinge kinni, kui kurikuulus sarimõrvar nähtavale ilmus.

Tumeda nahaga jalalabasid ja jalgu katsid vanad haavajäljed ja põletusarmid. Siis tulid nähtavale käed ja kube. Baxter heitis ebamugavust tundes pilgu kahele vasaku käe moondunud sõrmele – talle meenus too öö, kui Wolf oli arestikambrist verisena välja tulnud. Kui ülemused järgmisel päeval Baxterilt selle kohta aru pärisid, väitas ta, et tal polnud asjast mingit aimu.

Kui rindkere välja ilmus, jõllitasid nad üheskoos tõsiseid arme, mis olid jäänud rohketest operatsioonidest, millega raviti Wolfi rünnakus saadud vigastusi. Lõpuks tuli sahtel klõpsatades täiesti lahti ja nad kõik vahtisid metallalusel iseendi moonutatud peegelpilti selles kohas, kus oleks pidanud puhkama Tuhastaja pea.

„Raisk.”

Wolf tolgendas New Scotland Yardi peasissekäigu ees, heites närvilisi pilke tohutule rahvahulgale, mis oli kogunenud Westminsteri südames ligi kolmveerand hektarit enda alla võtva klaasist kõrghoone ette. Teisaldatava poodiumi ülespanemisega hakati ühele poole saama, see oli paigaldatud tavapärasesse meediale sobivasse paika, mille tagaplaanil oli näha kuulus pöörlev silt.

Keegi oli talle kunagi öelnud, et keerleva sildi peegelpinnaga tähed pidid sümboliseerima Londoni politsei pidevat valvelolekut – vaataja kujutis peegeldus alati tagasi, see jälgis sind alati. Sama võis öelda ülejäänud hiiglasliku hoone kohta, mis pilvitutel päevadel peaaegu kadus, sest peegelklaasiga aknad omandasid vastas asuva Victoriaaegse punastest tellistest hotelli kuju koos selle taga Broadway 55-l kõrguva kellatorniga.

Wolfi telefon hakkas taskus undama ja ta manas end maapõhja, et oli unustanud selle välja lülitada. Ta nägi, et helistajaks oli Simmons, ja võttis kõne kiiresti vastu.

„Boss?”

„Sain Baxterilt just kinnituse: see on Khalid.”

„Ma teadsin seda. Kuidas?”

„Kala.”

„Mida?”

„Mürk. Sisse söödud.”

„Tal läks paremini, kui ta oli ära teeninud,” ütles Wolf vaenulikult.

„Teesklen, et ei kuulnud seda.”

Keegi sõjaväepükstes mees viipas Wolfile.

„Tundub, et nad on mu etteasteks valmis.”

„Soovin edu.”

„Tänan,” vastas Wolf silmakirjalikult.

„Püüa mitte käkki kokku keerata.”

„Selge.”

Wolf lõpetas kõne ja vaatas oma peegelpilti, et kontrollida, kas püksilukk on kinni ja kas ta äkki ei näe välja tavalisest kurnatum või rõhutum. Ta marssis poodiumi poole, kavatsedes asjaga nii kiiresti ühele poole saada kui võimalik. Ent kui müra valjenes ja ta nägi telekaamerate musti läätsi, mis jälgisid iga ta sammu nagu sihtivad kahurid, hakkas ta enesekindlus kahanema. Hetkeks sattus ta tagasi Old Bailey ette, kus ta oli püüdnud politseifurgooni toppimise ajal edutult oma nägu varjata, saatjateks rahulolematute ajakirjanike närviajavad hõisked ja metsik tagumine sõiduki metallist külgede vastu, mis jäävad igavesti tema unenägudes kummitama.