Читать книгу Kaltsunukk - Daniel Cole - Страница 6

Baxter oli jätnud Edmundsi logisevat lifti ootama. Ise tormas ta avariiväljapääsu kaudu masendavasse trepikotta, kus liikus näiliselt lõputu rongkäik südametutest ja ärritunud inimestest, kellel oli viimaks ometi lubatud koju naasta. Poolel teel alla pani ta töötõendi ära, saades aru, et kui sellel oligi mingi mõju, siis see vaid takistas pideva voolu vastu võitlemist. Juba mitme tunni eest oli tolle öö sündmuste uudsuse võlu kadunud, nii et unepuuduse käes vaevlevad majaelanikud tundsid nüüdseks politsei vastu ainult kibedust ja vimma.

Kui tal õnnestus lõpuks vestibüüli tungida, oli Edmunds juba kannatlikult välisukse juures ootamas. Ta marssis mehest välja tegemata mööda ja astus jaheda hommikuõhu kätte. Päike ei olnud veel oma etteastet alustanud, ent täiesti pilvitu taevas viitas kuumalaine jätkumisele. Ta vandus, kui nägi, et politsei eralduslindi ümber oli uudistajate ja ajakirjanike hulk kasvanud, lõigates ära tee tema musta Audi A1 juurde.

„Mitte sõnakestki,” nähvas ta Edmundsile, kes ei pööranud talle omase viisakusega tähelepanu hääletoonile, millega see mõttetu korraldus oli antud.

Nad lähenesid politsei poolt piiratud alale küsimuste ja kaameravälkude rahe all, kummardasid, et lindi alt läbi minna, ja asusid end rahvamassist läbi pressima. Baxter kiristas hambaid, kui kuulis selja taga Edmundsit mitu korda vabandamas. Just siis, kui ta oli ümber pööranud, et Edmundsit vihaselt jõllitada, põrkas ta kokku jässaka mehega, kelle kobakas telekaamera maha kukkus, prõksatades sealjuures üsna kallikõlaliselt.

„Raisk! Vabandust,” ütles Baxter ja võttis automaatselt taskust Londoni politsei visiitkaardi. Aastatega oli ta juba sadu kaarte ära kasutanud, ta jagas neid välja nagu võlakirju ja unustas siis otsekohe kogu enda külvatud kaose.

Suur mees oli ikka veel maas ja põlvitas kaamera laialipuistatud jäänuste kohal, nagu oleks see kallis kadunuke. Kellegi naise käsi tiris visiitkaardi Baxteri haardest välja. Baxter tõstis vihase pilgu ja nägi ebasõbralikku nägu endale vastu jõllitamas. Varasest hommikutunnist hoolimata oli too naine televisiooni jaoks laitmatult jumestatud. Igasugused kurnatuse märgid, mis kõigi teiste juures näha olid – tumedad kotid silme all –, olid ära varjatud. Naisel olid pikad ruuged lokid, seljas kostüümiseelik ja topp. Hetke seisid kaks naist pinevas vaikuses ja Edmunds jälgis neid aukartlikul pilgul. Ta ei olnud kunagi kujutlenud, et tema mentorit saab sel määral kimbatusse ajada.

Punapäine naine vaatas vilksti Edmundsi poole. „Näen, et oled endale lõpuks leidnud sama vana kaaslase,” ütles punapea Baxterile, kes põrnitses Edmundsit, nagu oleks too talle pelgalt oma olemasoluga ülekohut teinud. „Kas ta on juba püüdnud sind ära rääkida?” küsis punapea Edmundsilt kaastundlikult.

Edmunds kangestus ja mõistatas siiralt, kas käes oli tema elu kõige jubedam hetk.

„Ei olegi?” jätkas punapea, heites pilgu kellale. „Nojah, päev on alles noor.”

„Ma abiellun,” pomises Edmunds, teadmata, kuidas sõnad temast välja tulid.

Punapea naeratas võidurõõmsalt ja tegi suu lahti, et midagi öelda.

„Lähme minema!” nähvas Baxter Edmundsile ja suutis siis end uuesti koguda, et tavapärase ükskõiksusega öelda: „Andrea.”

„Emily,” vastas too.

Baxter keeras naisele selja, astus kaamera väljapudenenud sisikonnast üle ja kõndis edasi, Edmunds sabas. Ta kontrollis turvavööd kolm korda sel ajal, kui Baxter pani mootori huugama, tagurdas ootamatult, põrkas kahest kõnniteeservast üles-alla ja kihutas siis minema, nii et vilkuvad sinised tuled tahavaatepeeglis järjest väiksemaks muutusid.

*

Baxter polnud kuriteopaigast lahkumisest saati sõnagi lausunud. Kui nad mööda pealinna enamjaolt tühje tänavaid kihutasid, püüdis Edmunds pingsalt silmi lahti hoida. Audil oli küte sees, mahe soe tuuleke puhus luksuslikku salongi, mida Baxter oli risustanud CD-de, poolenisti kasutatud jumestustarvete ja tühjade kiirtoidupakenditega. Kui nad sõitsid üle Waterloo silla, lõi linna taga leegitsema päikesetõus, nii et kuldse taeva taustal paistis Püha Pauluse katedraalist pelk siluett.

Edmunds ei suutnud võidelda silmade kinnivajumisega ja kolksatas peaga valusalt vastu külgmist akent. Ta ajas otsekohe selja sirgu, olles iseenda peale vihane, et oli taas lasknud nõrkusel oma ülemuse ees välja paista.

„Nii et see oligi tema?” prahvatas Edmunds. Ta tahtis meeleheitlikult juttu alustada, et uimasusest kuidagi lahti saada.

„Kes?”

„Fawkes. Toosama William Fawkes.”

Tegelikult oli Edmunds Fawkesi möödaminnes ennegi mitu korda näinud. Ta oli märganud, kuidas kolleegid kogenud uurijat kohtlesid, nagu oleksid nad kogu aeg teadlikud tema sugugi mitte teretulnud kuulsusest, mis teda ümbritses.

„Toosama William Fawkes,” urises Baxter vaikselt.

„Olen kuulnud sellest, mis juhtus, nii palju jutte ...” Edmunds pidas vahet, oodates märguannet, et ta rääkimise lõpetaks. „Te ju olite umbes tollel ajal tema meeskonnas?”

Baxter sõitis vaikides edasi, nagu poleks Edmunds sõna võtnudki. Noormees tundis end tobedalt, et talle oli üldse pähe tulnud mõte, et Baxter võiks tahta nii tähtsat teemat oma praktikandiga arutada. Ta kavatses just telefoni välja võtta, et sellega ükskõik mida teha, kui Baxter vastas: „Jah. Olin küll.”

„Nii et kas ta tegi kõike seda, milles teda süüdistati?” Edmunds teadis, et on ohtlikes vetes, aga tema siiras huvi asja vastu kaalus üles Baxteri väljavihastamise riski. „Võltsis asitõendeid, ründas vahialust ...”

„Osa sellest.”

Edmunds laksutas alateadlikult keelt, ajades Baxteri hoobilt vihaseks.

„Ära tule mul siin tema üle kohut mõistma! Sul pole õrna aimugi, milline see töö on,” nähvas Baxter. „Wolf teadis, et Khalid on Tuhastaja. Ta teadis seda. Ja ta teadis, et Tuhastaja teeb seda uuesti.”

„Oleks pidanud olema seaduslikud tõendid.”

Baxter naeris kibestunult.

„Sa oota vaid, kuni oled siin olnud veel paar aastat ja vaadanud pealt, kuidas nood sitapead ikka ja jälle puhtalt välja vingerdavad.” Baxter vakatas, tundes, et läheb järjest vihasemaks. „Kõik ei ole mustvalge. Wolf käitus valesti, aga ta tegi seda meeleheitest ja täiesti põhjendatult.”

„Kas see hõlmab isegi rahvast täis kohtusaalis inimese ründamist?” küsis Edmunds väljakutsuval toonil.

„Eriti just seda,” vastas Baxter. Ta mõtted uitasid mujal, nii et ta ei pannud mehe hääletooni tähele. „Wolf murdus pinge all. Ükskord murdud sina, murdun mina – ükskord murdume me kõik. Lihtsalt palu jumalat, et kui see sinuga juhtub, siis teised toetavad sind. Keegi ei toetanud Wolfi, kui see juhtus, isegi mina mitte ...”

Edmunds püsis vagusi, kuuldes naise hääles kahetsust.

„Ta taheti selle eest vangi saata. Nad ihkasid verd. Neil oli plaanis teiste hirmutamiseks „häbistatud uurijat” karistada ja siis, arva ära, kelle nad avastasid ühel külmal veebruarihommikul seismas ühe koolitüdruku grillitud laiba kohal? Tüdruk oleks praegugi veel elus, kui nad oleksid ainult Wolfi kuulanud.”

„Jeesus,” ütles Edmunds. „Kas teie arvates ongi see tema – see pea?”

„Naguib Khalid on lapsetapja. Isegi kurjategijatel on omad mõõdupuud. Tema enda ohutuse pärast on ta pidevalt üksikvangistuses üliturvalise vangla kõrge turvatasemega alal. Ta ei saa mitte kellegagi kokku, rääkimata sellest, et keegi saaks sealt koos tema peaga minema jalutada. See on naeruväärne.”

Kui Baxter oli kategooriliselt kinnitanud, et nad raiskavad oma aega, venis järjekordne pinev vaikushetk järjest pikemaks. Teadlikuna sellest, et nad olid äsja selja taha jätnud ilmselgelt oma kõige edukama vestluse kogu kolme ja poole kuu kestel, mis nad olid vahetevahel kohtudes koos veetnud, pöördus Edmunds tagasi enne pooleli jäänud teema juurde.

„See on hämmastav, et Fawkes – vabandust, Wolf – on üldse tööl tagasi.”

„Ära kunagi alahinda avaliku arvamuse jõudu ja kõrgete ametimeeste innukust selle ees köögutada,” ütles Baxter põlastavalt.

„Jääb mulje, nagu te ei arvaks, et ta peaks tagasi olema.”

Baxter ei vastanud.

„See pole politseile ju eriti hea reklaam?” ütles Edmunds. „Et nad lasid tal karistamatult minema jalutada.”

„Karistamatult?” küsis Baxter, uskumata oma kõrvu.

„Nojah, ta ei läinud ju vangi.”

„Talle oleks parem olnud, kui oleks läinud. Et häbist pääseda, nõudsid advokaadid, et ta haiglasse pandaks. Vahest on seda jama tõesti kergem niimoodi ära korraldada. Nad ütlesid, et juurdlusega kaasnenud stress kutsus esile reaktsiooni, mis „ei olnud talle üldse iseloomulik”.”

„Ja kui mitu korda tuleb teha midagi, mis ei ole sulle iseloomulik, kuni inimesed lõpuks lepivad sellega, et see nii ei ole?” segas Edmunds vahele.

Baxter ei teinud tema märkusest välja.

„Nad ütlesid, et talle on vaja pidevat ravi millegi säärase vastu, mis ta oma advokaadi diagnoosi järgi oli olemuslik antiisiksuseline – ei, antisotsiaalne isiksusehäire.”

„Mida teie arust tal ei olnud?”

„Vähemalt siis mitte, kui ta haiglasse läks. Aga kui piisaval hulgal inimesi korrutab sulle, et sa oled hull, ja topivad su igasugu tablette täis, siis lõpuks hakkad ise ka kahtlema,” ohkas Baxter. „Nii et sinu küsimusele vastates: üks aasta Püha Anna haiglas, madalamale ametikohale üleviimine, maine hävitamine ja lahutuspaberid uksematil ootamas. Täiesti kindlalt ei jalutanud Wolf „karistamatult” minema.”

„Naine jättis ta maha, kuigi oli tõestatud, et tal oli kogu aeg olnud õigus?”

„Mis ma oskan öelda? Ta on täielik mõrd.”

„Te siis tundsite teda?”

„Toda punapäist reporterit kuriteopaigal?”

„See oligi tema?”

„Andrea. Ta võttis endale pähe mõned mõttetud ideed meie kohta.”

„Et te magasite koos?”

„Mida muud?”

„Nii et ... te ei teinud siis seda?”

Edmunds hoidis hinge kinni. Ta teadis, et seni polnud ta üle piiri läinud, aga nüüd küll – ja vestlus oligi läbi. Baxter ei teinud pealetükkivast küsimusest välja ja mootor möirgas, kui ta kiirendas eraldusribaga maanteel, mis kulges puude vahel vangla poole.

„Kurat, mis mõttes surnud?” karjus Baxter vanglaülem Daviese peale.

Baxter oli uuesti püsti karanud, Edmunds ja vanglaülem olid jäänud viimase ilmetus kabinetis suurema osa ruumi enda alla võtva koguka laua taha istuma. Vanglaülem võpatas, rüübates kõrvetavalt kuuma kohvi.

Tal oli kombeks vara tööle tulla, aga kaotsiläinud pooltund oli kogu ta päevarütmi sassi ajanud.

„Seersant Baxter, säärase info edastamise eest teie osakonnale vastutab kohalik omavalitsus. Me ei edasta tavapäraselt ...”

„Aga ...,” püüdis Baxter teda katkestada.

Vanglaülem jätkas kindlamal toonil:

„Vang Khalid haigestus üksikkambris ja toimetati raviruumi. Seejärel viidi ta üle Kuninganna Elizabethi haiglasse.”

„Haigestus millesse?”

Vanglaülem võttis välja lugemisprillid ja tegi laual kausta lahti.

„Siin on kirjas „hingeldamine ja iiveldustunne”. Kella 20 paiku viidi ta haigla intensiivraviosakonda, sest ta „ei olnud enam reageerimisvõimeline ja hapnikuravist hoolimata saturatsioon langes”, kui see kummalegi teist midagi ütleb?”

Vanglaülem tõstis pilgu ja nägi, kuidas Baxter ja Edmunds teadjalt noogutasid. Kui ta uuesti haigusloo poole vaatas, kehitasid nad arusaamatusest õlgu.

„Kohalikud politseinikud olid ta toa ukse taga kahekümne nelja tunnises valves, mis osutus kahekümne ühe tunni võrra liiga optimistlikuks lähenemiseks, sest ta oli kella 23-ks surnud.” Vanglaülem pani kausta kinni ja võttis prillid eest. „Kardetavasti on see kõik, mis ma tean. Lisainfo saamiseks tuleb teil otse haiglasse pöörduda. Niisiis, kas on veel midagi?”

Ta rüüpas veel ühe piinarikka lonksu keevat kohvi ja lükkas selle siis käeulatusest välja, et endale mitte viga teha. Baxter ja Edmunds tõusid ja hakkasid ära minema. Edmunds naeratas ja sirutas vanglaülemale käe.

„Tänan, et võtsite vaevaks ...,” alustas Edmunds.

„Praeguseks on see kõik,” nähvas Baxter toast lahkudes.

Edmunds tõmbas piinlikkust tekitades käe tagasi, läks naise kannul välja ja lasi uksel enda selja taga kinni vajuda. Just hetk enne seda, kui see oleks klõpsuga sulgunud, tungis Baxter uuesti sisse viimase küsimusega.

„Raisk. Peaaegu oleks meelest läinud. Kui Khalid vanglast lahkus, siis kas on raudkindel, et tal oli pea veel otsas?”

Vanglaülem noogutas jahmunult.

„Tänud.”

Tapmiste ja raskete kuritegude osakonna koosolekuruumi täitis The Beach Boysi lugu „Good Vibrations”. Wolfi meelest oli muusika saatel alati kergem töötada ja praegu oli veel küllalt vara, et selle eest vastu näppe ei saaks ja see teisi liiga palju ei segaks.

Nüüd oli tal seljas kortsus valge T-särk ja tumesinised laiad puuvillased püksid, jalas kandis ta oma ainsat kingapaari. Käsitsi valmistatud Loake’i meestekingad oli tema jaoks harjumatult ekstravagantne ja samas ka kõige mõistlikum ost, mis ta oli eales teinud. Tal oli ähmaselt meeles nende kingade eelne aeg, mil ta oli üheksateistkümnetunnise vahetuse järel peaaegu invaliidistunult pistnud oma jalad pärast mõne unetunni möödumist uuesti samadesse pigistavatesse jalanõudesse.

Ta keeras heli valjemaks, panemata tähele, et kõrvallaual lõi mobiiltelefon helendama. Ta oli vabalt üle kolmekümne inimese mahutavas ruumis ihuüksi. Seda kasutati niivõrd harva, et seal lõhnas ikka veel uue vaipkatte järele, kuigi see oli maha pandud rohkem kui aasta eest. Läbi seina kogu pikkuses katva mattklaasist akna paistis hägusalt suur kontoriruum.

Ta võttis laualt järjekordse foto, laulis viisi pidamata kaasa ja läks tantsiskledes ruumi otsaseina ees oleva suure tahvli juurde. Kui ta oli viimase pildi nõelaga paika pannud, astus ta sammu tagasi, et oma tööd imetleda: eri kehaosade suurendatud fotod ulatusid servapidi üksteise peale, moodustades jubedast inimkogust kaks hiiglaslikku versiooni – ühe eest-, teise tagantvaates. Ta vahtis uuesti vahakarva näkku, lootes, et tal on õigus, et ta saab magada veidi kergema südamega, kui teab, et Khalid on lõppude lõpuks surnud. Kahjuks ei olnud Baxter ikka veel tagasi helistanud, et tema kahtlusi kinnitada.

„Hommikust,” ütles selja taga tuttav käheda šoti aktsendiga hääl.

Kui osakonnas kõige kauem teeninud politseinik, kriminaalseersant Finlay Shaw sisse astus, lõpetas Wolf sedamaid tantsimise ja keeras raadio vaiksemaks. Shaw oli tasane, aga kõhedust tekitav mees, kes haises kogu aeg sigaretisuitsu järele. Ta oli 59-aastane, parkunud näo ja rohkem kui ühe korra murtud ninaga, mida ei olnud kunagi päris korralikult kokku lapitud.

Nagu Baxter oli endale päranduseks saanud Edmundsi, nii oli Finlay põhitööks saanud pärast Wolfi tööle naasmist tema lapsehoidmine. Nende vahel valitses vaikiv kokkulepe, et seni, kuni vaikselt pensioni poole tüüriv Finlay Wolfi järelevalvearuandele igal nädalal alla kirjutas, lasi ta nooremal mehel tööasjades enamjaolt ohjad enda kätte võtta.

„Poiss, sul on kaks vasakut jalga,” rägises Finlay.

„Nojah, ma olen lauljana etem,” ütles Wolf end kaitstes, „sa tead isegi.”

„Ega ikka ei ole küll. Aga ma tahtsin öelda ...,” Finlay kõndis seina juurde ja koputas fotole, mille Wolf oli äsja üles pannud, „... sul on kaks vasakut jalga.”

„Äh?” Wolf soris kuriteopaiga fotode hunnikus ja leidis lõpuks õige üles. „Tead, ma aeg-ajalt teen sedasi, et sul oleks lihtsalt tunne, et mul on sind ikka veel vaja.”

Finlay naeratas: „Muidugi.”

Wolf vahetas fotod ära ja kaks meest põrnitsesid võigast kollaaži.

„Seitsmekümnendatel oli mul üks juurdlus, mis oli tiba selle moodi – Charles Tenyson,” ütles Finlay.

Wolf kehitas õlgu.

„Ta jättis meile maha kehaosi: jala siia, käe sinna. Alguses tundus see juhuslik, aga tegelikult ei olnud. Igal kehaosal oli mõni identifitseerimist võimaldav tunnus. Ta tahtis, et me teaksime, kelle ta on tapnud.”

Wolf astus lähemale, et kõrgemal seinale näidata.

„Siin on vasakul käel sõrmus ja paremal jalal operatsiooniarm. Alguseks pole seda kuigi palju.”

„Küll tuleb veel,” ütles Finlay asjalikult. „See, kes ei jäta tapatalgutest maha tilkagi verd, ei unusta mõnda sõrmust juhuslikult kätte.”

Wolf tänas Finlayd mõtlemapanevate tähelepanekute eest talle valjult näkku haigutades.

„Lähen toon kohvi? Mul on niikuinii suitsu vaja,” ütles Finlay. „Piima ja kahe suhkruga?”

„Kuidas ei ole sa seda ikka veel ära õppinud?” küsis Wolf, kui Finlay ukse poole kiirustas. „Topeltespresso põhjal tehtud eriti kuum macchiato rasvavaba piima ja suhkruvaba karamellisiirupiga.”

„Piima ja kahe suhkruga,” hõikas Finlay koosolekuruumist lahkudes, põrgates väljudes peaaegu kokku komandör Vanitaga.

Wolf tundis imepisikese indialanna ära tänu tolle korrapärastele teleesinemistele. Lisaks oli naine osalenud ühel intervjuul või hindamisel, mida Wolf oli tööle tagasisaamiseks loendamatul hulgal läbi teinud. Nii palju kui ta mäletas, oli naine olnud sellele vastu.

Ta oleks tõesti pidanud märkama Vanitat lähenemas, eriti kuna too nägi alatasa välja nagu multikategelane – täna hommikul oli tal seljas erksavärviline punakaslilla jakk, mis oli arusaamatul kombel kokku sobitatud räigelt oranžide pükstega.

Wolf taganes tahvli taha liiga hilja ja naine jäi ukseavasse seisma, et temaga rääkida.

„Tere hommikust, kriminaalseersant.”

„Hommikust.”

„Siin on nagu lillepoes,” ütles Vanita.

Wolf heitis hämmeldunud pilgu selja taga seinal laiuvatele võigastele montaažidele. Kui ta tahapoole vaatas, sai ta aru, et naine osutas käega suure kontoriruumi poole, kus laudadele ja kartoteegikappidele oli laotatud kümneid ekstravagantseid bukette.

„Oh. Neid on terve nädala muudkui tulnud. Minu arust Munizi juurdluse pärast. Jääb mulje, nagu oleks peaaegu terve kogukond lilli saatnud,” selgitas Wolf.

„Vahelduseks on hea, kui keegi sind hindab,” ütles Vanita. „Otsin teie ülemust. Ta ei ole oma kabinetis.”

Wolfi telefon hakkas laual valjult undama. Ta vaatas, kes helistab, ja pani toru ära.

„Kas saan teid kuidagi aidata?” küsis Wolf loiult.

Vanita naeratas jõuetult.

„Kardan, et ei saa. Ajakirjanikud kisuvad meid tükkideks. Politseiülem tahab, et sellega tegeldaks.”

„Arvasin, et see on teie töö.”

Vanita naeris: „Täna ma küll nende ette ei lähe.”

Nad mõlemad märkasid Simmonsit, kui too oma kabineti poole suundus.

„Fawkes, teate isegi – sitt voolab ikka allamäge.”

„Nagu sa näed, olen ma siin täiesti hõivatud. Mul on vaja, et sina läheksid välja ja räägiksid minu asemel nende raisakullidega,” ütles Simmons peaaegu uskumapaneva siirusega.

Kaks minutit pärast komandöri lahkumist kutsuti Wolf üleminspektori kitsasse kabinetti. See oli vaevu neljaruutmeetrine. Sinna mahtus laud, imepisike televiisor, roostes kartoteegikapp, kaks pöördtooli ja üks plasttool (juhuks, kui sellesse nappi ruumi valgub sisse suurem rahvahulk). Wolfi meelest oli see töötajaskonna nina all viibutamiseks masendav ergutusvahend – säärane tupik ootabki karjääriredeli tipus.

„Mina?” küsis Wolf kaheldes.

„Muidugi sina. Ajakirjanikud armastavad sind. Sa oled William Fawkes.”

Wolf ohkas: „Kas toiduahelas on keegi minust veel allpool, et saaksin selle talle pähe määrida?”

„Enda arust nägin ma meeste vetsus koristajat, aga arvan, et parem oleks, kui sina sellest räägiksid.”

„Selge,” pomises Wolf.

Laual hakkas telefon helisema. Kui Simmons sellele vastas, tõusis Wolf püsti, aga jäi siis seisma, kui Simmons käe üles ajas.

„Fawkes on siin minu juures. Panen su valjuhääldi peale.”

Edmundsi häält oli möirgava mootori taustal vaevu kuulda. Wolf oli sunnitud talle kaasa tundma. Ta teadis isiklikust kogemusest, kui jube juht Baxter on.

„Oleme teel Kuninganna Elizabethi haiglasse. Khalid viidi nädala eest üle nende intensiivi.”

„Elusalt?” paukus Simmons ärritunult.

„Tookord küll,” vastas Edmunds.

„Aga nüüd?”

„Surnud.”

„Aga pea?” möirgas Simmons frustreerunult.

„Anname teile teada.”

„Fantastiline.” Simmons lõpetas kõne ja vangutas pead. Ta tõstis pilgu Wolfile. „Nad ootavad sind väljas. Ütle neile, et tegu on kuue ohvriga. Nad teavad seda juba niigi. Kinnita, et meil on praegu ohvrite tuvastamise menetlus pooleli ja et enne ühegi nime avalikustamist võtame ühendust nende pereliikmetega. Ära ütle midagi selle kokkuõmblemise ... ega oma korteri kohta.”

Wolf andis sarkastiliselt au ja läks kabinetist välja. Ta pani enda järel ukse kinni ja nägi Finlayd lähenemas kahe kaasaostetud kohvitopsiga.

„Täpselt õigel ajal,” hüüdis Wolf üle kontori, mis hakkas nüüd täituma päevast vahetust alustavate inimestega. Kippus ununema, et kuigi kõrge profiiliga juurdlused varjutasid asjaosaliste elu täielikult, läks ülejäänud maailmas kõik edasi nagu tavaliselt – inimesed tapsid inimesi, vägistajad ja vargad jooksid vabana ringi.

Kui Finlay läks viie hiiglasliku buketiga kaetud lauast mööda, hakkas ta ninaga nuhutama. Kui ta lähemale tuli, nägi Wolf, et tal jooksevad silmad vett. Just siis, kui ta jõudis Wolfini, aevastas ta ägedalt ja viskas mõlemad kohvid kasimata vaipkattega põrandale. Wolfi nägu väljendas ränka pettumust.

„Käigu need lilled puu taha!” möirgas Finlay. Kui ta vanaisaks sai, oli naine sundinud ta ropendamise maha jätma. „Toon sulle uue.”

Wolf hakkas talle parasjagu ütlema, et pole mõtet vaeva näha, kui liftist ilmus välja siseposti tooja, hoides käes järjekordset muljetavaldavat sületäit lilli. Finlayl oli säärane nägu peas, nagu võiks ta lilletoojale virutada.

„Kas kõik on korras? Siin on lilled preili Emily Baxterile,” kuulutas räpaka välimusega noormees.

„Suurepärane,” torises Finlay.

„See peaks talle olema oma viies või kuues punt. Ta on vist üsna kobe tükk?” küsis too mühkam, tabades Wolfi oma kohatu küsimusega päris ootamatult.

„Mmmm ... Ta on, nojah, väga ...,” kogeles Wolf.

„Tegelikult ei mõtle me oma kaastöötajatest niimoodi,” segas Finlay vahele, nähes sõpra hädas.

„See sõltub ...” Wolf jäi Finlayd vaatama.

„Tähendab, loomulikult ta on,” pahvatas Finlay, suutmata vestlust enam rahulikult kontrolli all hoida. „Aga ...”

„Minu arust on kõik inimesed omamoodi ainulaadsed ja kaunid,” lõpetas Wolf elutargalt.

Wolf ja Finlay noogutasid teineteisele, olles potentsiaalselt kohmetust tekitava küsimusega laitmatult hakkama saanud.

„Aga tal ei tuleks kunagi ...,” kinnitas Finlay lilletoojale.

„Ei, mitte kunagi,” nõustus Wolf.

Noormees jõllitas tühjal pilgul kahte uurijat. „Okei.”

„Wolf!” karjus üks naispolitseinik ruumi teises otsas, andes talle ettekäände jätta Finlay külalisega üksi. Naine sirutas toru tema poole. „Teie naine helistab. Ütles, et see on tähtis.”

„Me oleme lahutatud,” parandas Wolf teda.

„Vahet pole, ta on ikkagi toru otsas.”

Wolf sirutas käe välja ning samal hetkel tuli Simmons oma kabinetist ja nägi, et ta on ikka veel seal.

„Fawkes, mine kohe välja!”

Wolfil oli löödud ilme. „Öelge talle, et ma helistan tagasi,” ütles ta naispolitseinikule ja astus siis ootavasse lifti, paludes jumalat, et tema eksnaine ei oleks reporterite summas, millega ta pidi kohe silmitsi seisma.