Читать книгу Keskendumine. Edu varjatud pant - Daniel Goleman - Страница 10

Nüüd on aeg kiireks mälumänguks:

 Missugust terminit kasutatakse ajulainete sünkroonsuse kohta heliga, mida te kuulete?

 Mis on kaks peamist segajatüüpi?

 Mis aitab ennustada ülikoolisportlaste soorituse taset?

Kui suudate neile küsimustele peast vastata, olete loetavale tekstile püsivalt keskendunud – vastused olid antud paaril viimasel leheküljel (ja asuvad ka selle lehekülje lõpus).^(1*.)

Kui vastused teile ei meenu, on teie mõte ehk lugemise ajal aeg-ajalt uitama läinud. Ja seda ei juhtu ainult teiega.

Tavaliselt kalduvad lugeja mõtted kõrvale kahekümnel kuni neljakümnel protsendil lugemise ajast. Ei ole just üllatav, et õppuritele tähendab see seda, et mida rohkem esineb hajameelsust, seda halvemini nad õpitavast aru saavad.^[8.]

Ka ilma hajameelsuseta jätkatakse umbes 30 protsendil juhtudest lugemist veel tükk aega pärast seda, kui tekst on muutunud mõttetuks (keskmiselt seitsmeteistkümne sõna võrra), enne kui veale jälile saadakse – näiteks loetakse „Peame raha pärast tsirkust tegema”, ehkki kirjutatud on „Peame tsirkuse jaoks raha teenima.”

Raamatut, blogi või mis tahes lugu lugedes loob mõistus vaimse mudeli, mis võimaldab loetavast aru saada ning ühendab selle teiste sarnaste ja juba tuttavate mudelitega, mis on seotud samade teemadega. Niisugune laienev mõistmisvõrgustik on õppimise tuumaks. Mida enam esineb hajameelsust ajal, mil seda võrku üles ehitame, ja mida kiiremini pärast alustamist see juhtub, seda rohkem auke meil võrgustikus on.

Raamatu lugemise ajal loob aju terve radade võrgustiku, mis hõlmab antud mõtete ja kogemuste komplekti. Kõrvutage seda sügavat mõistmist nende katkestajate ja segajatega, mida pakub igi-ahvatlev internet. Tekstide, videote, piltide ja kõikvõimalike sõnumitega pommitamine, mis meid internetis viibimise ajal tabab, näib välistavat põhjaliku mõistmise ehk süvalugemise, nagu Nicholas Carr seda nimetab, mis nõuab keskendumist ja teksti süvenemist, selle asemel, et hüpelda ühelt mõttelt teisele ning ahmida seosetult pisifakte.^[9.]

Kuna haridus suundub järjest enam veebipõhistele formaatidele, varitseb oht, et multimeediale omane segajate mass, mida kutsutakse internetiks, hakkab õppetööd segama. Juba 1950-ndatel hoiatas filosoof Martin Heidegger meid varitseva tehnoloogilise revolutsiooni tulva eest, mis võib olla nii köitev, nõiduslik ja pimestav, et eksitab inimest arvama, nagu võiks kalkuleeriv mõtteviis saada ühel päeval ... ainsaks mõtteviisiks.^[10.] See sünniks aga meditatiivse mõtlemise kadumise arvelt – ta pidas silmas mõtteviisi, milles seisnes tema arvates inimlikkuse tuum.

Mina näen Heideggeri hoiatuses viidet sellele, et arutlemisvõime tuum võib jääda kiduma; oskus säilitada tähelepanu jätkuval jutustusel on kadumas. Süvamõtlemiseks on vaja püsivalt keskendunud meelt. Mida hajameelsemad oleme, seda pinnapealsemad on meie mõtted; võib lisada, et mida lühemad on mõtisklused, seda tühisemad nad tõenäoliselt on. Kui Heidegger veel elaks, ärataks palve Twitteris säutsuda temas õudu.