Читать книгу Keskendumine. Edu varjatud pant - Daniel Goleman - Страница 13

19. sajandi Prantsuse matemaatik Henri Poincaré on kirjutanud: „Pühendasin oma tähelepanu mõnede aritmeetikaalaste küsimuste uurimisele, kahjuks üsna edutult. Läbikukkumisest ärritunud, läksin paariks päevaks mere äärde puhkama.”^[1.]

Siis aga, kui ta ühel hommikul mere kohal kõrguval rannajärsakul jalutas, jõudis temani äkitselt arusaam: kindlaks määramata kolme muutujaga ruutvormi aritmeetilised transformaatorid on identsed mitte-eukleidilise geomeetria omadega.

Antud matemaatilise tõestuse üksikasjad ei ole siinkohal olulised (tänu taevale, sest ma ise ei jaga matemaatikast põrmugi). Kuid ülaltoodud äkilise mõistmise puhul on põnev see, kuidas Poincaré selleni jõudis – see saabus nimelt „lühidalt, äkitselt ja täieliku kindlusega”. Teda tabas üllatus.

Loomingulisusega seotud juhtumid kubisevad sarnastest näidetest. 18. sajandi matemaatik Carl Gauss nägi ühe teoreemi tõestamisega neli aastat asjatult vaeva. Kuid ühel päeval jõudis vastus temani „äkilise valgussähvatusena”. Ometi ei suutnud ta tabada mingit mõttekäiku, mis ühendanuks tema aastatepikkust rasket tööd selle inspiratsioonisähvatusega.

Millest säärane mõistatus? Meie ajus on kaks teineteisest pooleldi sõltumatut ja suuresti eraldi tegutsevat vaimset süsteemi. Ühes peitub võimas kalkuleerimisvõime ning see on pidevas töös, tegeledes vaikselt probleemide lahendamisega ja üllatades äkiliste lahendustega keerukatele küsimustele. See süsteem töötab väljaspool teadlikkuse piiri, mistõttu ei suuda me tema tööd jälgida. Niisiis esitleb süsteem oma ränga töö vilju meile äkitselt, nagu välk selgest taevast, ning seda loendamatutel eri kujudel, alates sellest, et ta aitab meil lauseid õigesti koostada, ning lõpetades keerukate matemaatiliste tõdedeni jõudmisega.

Alateadlik keskendumisvõime saab tavaliselt nähtavaks, kui toimub midagi ootamatut. Te räägite autot juhtides mobiiliga (sõitmiseks kasutame alateadlikku keskendumist), ja korraga märkate signaaliandmise peale, et tuli valgusfooris on muutunud roheliseks.

Suurem osa kõnealuse ajupooluse närvivõrgustikest paiknevad aju alumises osas, ajukoorealustes võrgustikes, ehkki selle pingutused jõuavad meie teadvusse, kui antud võrgustikud saadavad altpoolt teate ajukoorde, mis on aju pealiskiht. Pärast pingelist mõttetööd jõudsid Poincaré ja Gauss läbimurreteni just tänu aju alumistele kihtidele.

„Alt üles” on saanud kognitiivse neuroloogia meelisväljendiks alumise ajupooluse närvitalitlusliku masinavärgi töö kohta.^[2.] Samal põhimõttel viitab väljend „ülalt alla” peamiselt ajukoores aset leidvale mentaalsele aktiivsusele; ajukoor suudab enda seatud ülesandeid jälgida ning sundida ajukoorealust masinavärki nendega tegelema. Jääb mulje, nagu töötaks korraga kaks mõistust.

Alt üles toimival mõistusel on järgmised omadused:

 Ajutegevuse mõttes kiirem, tegutsedes millisekunditega.

 Tahtmatu ja automaatne − alati sisse lülitatud.

 Intuitiivne, toetub oma töös seoste võrgustikele.

 Impulsiivne, emotsioonidest ajendatud.

 Korraldab rutiinseid tegevusi ja juhib käitumist.

 Valitseb vaimseid maailmamudeleid. Kontrastiks on ülalt alla toimiv mõistus:

 Aeglasem.

 Tahtlik.

 Pingutusega seotud.

 Enesevalitsuse kese, suudab tühistada automaatseid tegevusi ning suruda alla emotsioonidest ajendatud impulsse.

 Suudab omandada uusi mudeleid, teha uusi plaane ning juhtida teatud määral automaatset käitumist.

Tahtejõud, teadlik keskendumine ja valikud kuuluvad ülalt alla toimivasse süsteemi; reflektiivne tähelepanu, impulsid ja mehhaanilised harjumused aga alt üles toimivasse süsteemi (näiteks see, kui märkame stiilseid rõivaid või efektset reklaami). Kui otsustame keskenduda päikeseloojangu ilule, loetavale tekstile või vestlusele, siis on tegu üleminekuga ülalt alla toimivale süsteemile. Meel kepsutab pidevalt stiimulipõhise tähelepanu ja sellele vastanduva, tahtlikult juhitud keskendumise vahel.

Alt üles süsteem suudab teha mitut asja korraga, skannides korraga rikkalikku stiimulitekogumit, sealhulgas ka neid ümbritseva keskkonna aspekte, mida me pole veel päriselt teadvustanud; samuti analüüsib see meie poolt tajutavat, enne kui annab teada, mida oluliseks peab. Ülalt alla toimiv mõistus vajab rohkem aega mõtisklemiseks selle üle, mida talle pakutakse, ning uurib asju ükshaaval, lisades kõigele põhjalikuma omapoolse analüüsi.

Läbi selle, mis osutub mõistuse optiliseks illusiooniks, võtame vastu oma teadvuses leiduva, et tasakaalustada kogu mõistuse toimimist. Kuid tegelikult leiab põhiosa vaimsest tööst aset mõistuse tagahoovis, alt üles toimivate süsteemide sumina keskel.

Suur osa sellest (mõnede arvates kõik), millele ülalt alla mõistus keskendub, mida mõtleb ja teeb, on dikteeritud alt üles süsteemi poolt. Nagu psühholoog Daniel Kahneman on kuivalt märkinud: kui tegu oleks filmiga, oleks ülalt alla toimiv mõistus kõrvaltegelane, kes usub, et on filmistaar.^[3.]

Miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel eelistab reflektiivne ja kärmas alt üles toimiv mõistus lühiajalist mõtlemist, impulsiivsust ja kiireid otsuseid. Ülalt alla toimivad närvivõrgustikud, mis paiknevad aju ees- ja ülaosas, on hilisemad lisandid, mille täielik küpsemine lõppes kõigest sadade tuhandete aastate eest.

Ülalt alla toimivad võrgustikud annavad meile niisugused võimed nagu eneseteadlikkus, mõtisklemine, kaalutlemine ja planeerimine. Sihilik, ülalt alla keskendumine on hoovaks, mille abil saame oma aju kontrolli all hoida. Kui suuname tähelepanu ühelt ülesandelt, plaanilt, tundelt või milleltki muult teisele, aktiveeruvad sellega seotud närvivõrgustikud. Meenutage rõõmsat mälestust tantsimisest, ja rõõmu ning liikumisega seotud neuronid aktiveeruvad. Mõtelge armastatud inimese matustele, ja kurbusega seotud närvivõrgustikud aktiveeruvadki. Harjutage mõttes golfilööki, ning aksonid ja dendriidid, mis vastutavad vajalike liigutuste eest, ühilduvad veidi jõulisemalt.

Inimaju kuulub evolutsiooni üsna hea, kuid mitte täiusliku loomingu hulka.^[4.] Ilmselt töötas aju iidsem, alt üles süsteem hästi suurema osa eelajaloolisest perioodist, kuid tänapäeval tekitab selle ehitus mõningaid probleeme. Põhiosa elust valitseb meie üle vana süsteem, millest on enamasti kasu, aga vahel ka kahju – selle süsteemi vead ilmnevad nii raha liigses pillamises, sõltuvushaigustes kui ka hulljulgelt kihutavate autojuhtide käitumises.

Varase evolutsiooni ellujäämisnõuded varustasid aju alt üles programmidega, mis tagavad paljunemise ja lastekasvatamise; samuti ütlevad need meile, mis on nauditav ja mis on vastik; otsustavad, kas on vaja ohu eest põgeneda või toitu jahtida jne. Kui aga tuleme praeguse väga teistsuguse elu juurde, siis näeme, et meil on sageli vaja rakendada ülalt alla süsteemi, ja seda pidevalt pinna all pulbitsevate ihade ja tungidega võideldes.

On üks üllatav faktor, mis kallutab tasakaalu pidevalt alt üles suunda – aju hoiab energiat kokku. Niisugune kognitiivne pingutus, nagu mõne elektroonilise vahendi värskeima uuenduse tundmaõppimine, nõuab aktiivset keskendumist, mis kulutab energiat. Kuid mida sagedamini kordame kunagisi uusi tegevusi, seda kiiremini muutub tegevus mehhaaniliseks harjumuseks, mille võtavad üle alt üles toimivad närvivõrgustikud, iseäranis need, mis paiknevad basaaltuumades − basaaltuumad on golfipallisuurused massid, mis asuvad aju allosas, otse selgroo kohal. Mida enam laseme mingil tegevusel rutiinseks muutuda, seda enam võtavad basaaltuumad selle juhtimise teistelt ajuosadelt üle.

Alt üles ja vastupidi toimivad süsteemid jagavad omavahelisi vaimseid ülesandeid nii, et minimaalse pingutuse teel saada maksimaalne tulemus. Kuna tuttavlikkus muudab rutiini tekkimise kergemaks, siis suunab aju rutiinsed tegevused ülalt alla. Antud närvitalitluslik üleminek tähendab, et peame käsilolevale tegevusele üha vähem tähelepanu pöörama, kuni lõpuks üldse mitte, sest toiming muutub automaatseks.

Automaatsuse tippu võib näha vooseisundis, kus kogemused võimaldavad pingituseta keskendumist raskele ülesandele, olgu selleks siis osalemine meistriklassi maleturniiril või NASCAR-i võidusõidul, või hoopis õlimaali valmistamine. Kui me pole küllalt harjutanud, siis nõuab iga eelmainitud tegevus teadlikku keskendumist. Aga kui oleme omandanud vajalikud oskused heal tasemel, siis ei nõua need kognitiivset lisapingutust, andes tähelepanule võimaluse märgata lisategureid, nagu seda suudavad ainult tippspetsialistid.

Maailmatasemel tšempionid tunnistavad, et kõik kõrgeima taseme võistlused, kus ka vastased on harjutanud tuhandeid tunde, on justkui vaimsed mängud – edukuse otsustab see, kui hästi suudetakse keskenduda, viimane sõltub aga meeleseisundist. Mida enam suudate lõõgastuda ja usaldada oma alt üles toimivaid võtteid, seda paindlikum olete.

Võtke näiteks ragbistaaridest mängujuhid, kellel on suurepärane võime näha mänguplatsi, nagu spordianalüütikud seda nimetavad. See tähendab, et nad suudavad vastasmeeskonna kaitseformatsiooni läbi näha ning aimavad ette nende tulevasi võtteid, kohanedes viimastega silmapilk pärast mängu algust. Seeläbi saavad nad enda käsutusse hindamatu väärtusega sekundi või paar, mis on piisav, et leida pallilöögi jaoks vaba püüdja. Niisuguse nägemisvõime saavutamine nõuab tohutul hulgal praktikat, mistõttu muutub tegevus, mis algul nõudis palju tähelepanu (põika selle ründaja eest kõrvale!) automaatseks.

Kalkuleerimise mõttes ei ole söötjal sugugi lihtne märgata püüdjat samal ajal, kui teda ohustab mitu 250-naelast eri suundadest tema poole tormavat keret; mängujuht peab üheaegselt meeles pidama mitme võimaliku püüdja söödusuundasid, jälgides ja reageerides samal ajal kõigi üheteistkümne vastasmängija liikumisele – selle ülesandega tulevad kõige paremini toime tublile harjutamisele toetuvad alt üles suunaga ajupiirkonnad (kui ta peaks iga liigutust teadlikult läbi mõtlema, muutuks ülesanne liiga raskeks).