Читать книгу Keskendumine. Edu varjatud pant - Daniel Goleman - Страница 7

Keskendumisvõime langust esineb ka täiskasvanute hulgas. Mehhikos kurtis üks reklaamiäriga seotud inimene, kes töötab suures raadiojaamas: „Mõned aastad tagasi võis reklaamiagentuuris teha viieminutilise videoesitluse. Tänapäeval ei tohi see olla pikem kui poolteist minutit. Kui sa ei suuda selle ajaga nende tähelepanu võita, hakkavad kõik oma tekstsõnumeid lugema.”

Ülikoolis filmieriala õppejõuna töötav professor ütles mulle, et ta loeb ühe oma lemmiku, legendaarse Prantsuse režissööri François Truffaut’ biograafiat. Kuid ta tunnistas: „Ma ei suuda lugeda korraga üle kahe lehekülje. Mul tekib ületamatu soov minna internetti ja vaadata, kas on tulnud uusi e-kirju. Tundub, et olen kaotamas oma võimet püsivalt millelegi tõsisele keskenduda.”

Võimetus seista vastu tungile kontrollida oma e-kirju või minna Facebooki, selle asemel, et keskenduda inimesele, kellega räägitakse, viib selleni, mida sotsioloog Erving Goffman, kes on võimekas suhtlemise jälgija, nimetab „äraolekuks” – žestiks, mis ütleb teisele inimesele, et mind ei huvita see, mis toimub siin ja praegu.

2005. aastal kolmandat korda toimunud konverentsil „All Things D(igital)” lülitasid korraldajad peasaalis WiFi levi välja, sest sülearvutiekraanide kuma näitas, et publik ei jälginud laval toimuvat. Nad olid äraoleku-seisundis, ehk siis olukorras, mida üks osavõtja kirjeldas kui pidevat osalist tähelepanu – see on vaimse hägususe seisund, mis on põhjustatud kõnepidaja, teiste ruumisviibijate ja sülearvutiga jändamisest tingitud info üleküllusest.^[8.] Võitlemaks niisuguse osalise keskendumisega on mõnedes Silicon Valley töökohtades keelatud koosolekute ajal kasutada sülearvuteid, mobiiltelefone ja teisi digitaalseid vahendeid.

Ühe kirjastuse tegevjuht tunnistas, et kui ta pole saanud mõnda aega oma mobiiltelefoni kontrollida, siis tekib tal kriipiv tunne. „Ma igatsen seda laksu, mille saan tekstsõnumist. Tean küll, et ei ole viisakas kontrollida oma telefoni ajal, mil oled koos teise inimesega, kuid see on sõltuvust tekitav.” Seetõttu on ta sõlminud oma abikaasaga kokkuleppe: „Kui tuleme töölt koju, siis paneme mobiilid sahtlisse. Kui mobiil on otse silme ees, siis muutun ma ärevaks ja tunnen, et lihtsalt pean seda kontrollima. Kuid nüüd püüame teineteise jaoks rohkem olemas olla. Me räägime.”

Keskendumisvõime võitleb pidevalt nii sisemiste kui ka välimiste segajatega. Küsimus on selles, palju segajad meile maksma lähevad? Ühe finantsfirma tegevjuht ütles mulle: „Kui märkan, et olen olnud koosolekul hajevil, siis küsin endalt, missugused võimalused võisin sealsamas käest lasta?”

Patsiendid on rääkinud minu tuttavale arstile, et ravivad end ise rohtudega, mis on mõeldud aktiivsus- ja tähelepanuhäire või narkolepsia raviks, et oma tööga toime tulla. Üks advokaat ütles, et kui ta ei võtaks seda rohtu, siis ta ei suudaks lepinguid lugeda. Teine patsient vajas diagnoosi vastavate retseptide hankimiseks; neist ravimitest on nüüd saanud tavalised sooritusvõime parandajad. Järjest enam teismelisi teeskleb tähelepanuhäire kannatamise all, et saada ergutite retsepte – nad püüavad parandada oma keskendumisvõimet droogide abil.

Konsultant Tony Schwartz, kes õpetab juhtivtöötajaid oma energiat parimal võimalikul viisil kasutama, mainis mulle: „Me muudame inimesi teadlikumaks sellest, kuidas nad oma keskendumisvõimet kasutavad – ja nad teevad seda alati halvasti. Keskendumine on praegu meie klientide põhiprobleem.”

Pealepressiv infotulv viib lohakate valikuteni, näiteks e-kirjade valikulise lugemiseni nende pealkirjade põhjal, paljude kõneposti jäetud sõnumite vahelejätmiseni, teadete ja memode pealiskaudse sirvimiseni. Asi pole ainult selles, et oleme keskendumise osas omandanud halbu harjumusi, mis muudavad meid vähem tõhusaks, vaid ka selles, et jäetud sõnumite koorem jätab meile liiga vähe aega, et mõtiskleda nende tegeliku tähenduse üle.

Nobelistist majandusteadlane Herbert Simon nägi seda kõike ette juba 1977. aastal. Kirjutades eelootavast teabetulvast hoiatas ta, et informatsioon hakkab neelama oma tarvitajate keskendumisvõimet. Seega põhjustab teabetulv keskendumisraskusi.^[9.]