Читать книгу Onu Freudi unenägu - Дарья Донцова - Страница 4

„Kui ämm peaks iga hetk sisse marssima, aga teie vannitoas on peegel pritsmeid täis ja kraanikauss kasimata, ei maksa meeleheites lappi haarata, lihtsalt keerake valgustist pirn välja ja astuge abikaasa emale vastu naeratus näol.“

Tõmbasin teelonksu hingekurku ja vaatasin kõrval istuvat sihvakat naist, kes jätkas targutamist:

„Selle mõtles välja mu sõbratar Nastja. Temal on kõik läbi töötatud. Irina Lvovna ei ole väga kiuslik, minia kallal eriti ei nori, Nastja külmiku sisu üle vaatama ei tiku, ei kontrolli, mis süüa on tehtud, kuid puhtus on tema fetiš. Juhtub veekraanil väikest plekki märkama, hakkab lausa värisema. Tõsi küll, ta ei ütle midagi, kuid ta tunded on kohe ilmselged. Siis leidiski Nastja toimimismooduse! Elektripirn kriuks-priuks lambist välja! Pimedas pole näha mitte kui midagi! Kas pole vahva?“

Noogutasin ja piilusin vargsi kella. Vagunis, millega me Moskvast välismaale sõidame, on kõigest kaks kupeed. Mind jaama saates ütles Maša:

„Näed nüüd, sa ei peagi tujust ära olema, et sul ajutiselt lendamine keelati. Võta seda reisi kui ekskursiooni. Sul on oma tualettrumm, dušš, lai voodi, teler ja teises kupees on kõigest üksainus armas naisterahvas, ei mingeid nutvaid lapsi ega mehi, kes hakkavad pudeleid lahti korkima niipea, kui rong liikuma hakkab. Muide, sina ja su naaber olete omavahel sarnased, figuur on sama, nagu ka juuste värv. Oleksin teid peaaegu segi ajanud, kui ta koridori astus.“

„Tõsi,“ nõustusin. „Oleme mõlemad väiksemat kasvu, lühikeste juustega blondid, lihtsad näod, eriliste erisusteta, ja ka riietus on sarnane – teksapüksid, hall kampsun ja must tuulepluus.“

„Kui inimesed on väliselt sarnased, siis ei erine nad ka iseloomu poolest,“ tegi Maša järelduse. „Sina heidad nüüd, kriminull käes, voodisse, tema teeb sedasama. Sa ei näegi seda tädi teekonna lõpuni, ta ei tee sulle tüli.“

„Loodan, et sul on õigus,“ ütlesin muigega.

Maša embas mind.

„Emme, tahtsin sind paluda, võta Roger kaasa.“

„Roger?“ kordasin. „Noh... põhimõtteliselt... võin ju muidugi, siin on kaks aset...“

„Tal ei lähe eraldi magamiskohta vaja!“ Maša puhkes naerma. „Sest Roger...“

Tütar avas kiiresti oma mahuka koti ja võttis sealt välja lühikese tumeruuni karvaga kaetud kummalise olevuse.

Olin hämmingus.

„Kas see on kääbuspuudel? Ta pole miskipärast koera moodi. Ka nina on ebatavaline, justkui väike kärss.“

„Just nii, emme,“ ütles Maša itsitades. „See pole peni, see on kääbussiga, eriliselt karvane, nad elavad peaaegu kakskümmend aastat. Roggy on nelja-aastane ja ta on targem kui mõned inimesed.“

„Väga meeldiv,“ pomisesin, ootamatut teekaaslast silmitsedes. „Ma ei tahaks rumala notsuga mööda Euroopat reisida. Maša, kas sa oled kindel, et teda üle kõikide piiride lastakse? Kas tal on pass?“

„Ei ole,“ vastas Maša. „Roger on illegaal.“

„Ta võetakse ju ära,“ ütlesin ohates. „Tead ju ise, kui ranged reeglid on Euroliidus.“

Maša naeratas.

„Kohe saad sa kõigest aru. Roggy! Toll! Politsei! Sure!“

Kääbussiga varises hääletult külili, sulges silmad ja jäi vagusi. Maša võttis põrssa, keeras ta kerra ja pistis minu kotti, pani talle peale kaks kosmeetikakotti ja teatas:

„Nii! Roggy lamab selliselt, kuni sa ütled võlusõnad: toll on läinud, politseid pole enam!“

Ridikül hakkas liigutama, põrsas pistis pea välja.

„Vahva!“ Olin vaimustuses.

„Lena on teda hästi koolitanud,“ ütles Maša naerdes. „Ja Roger osutus metsikult targaks.“

„Nii et see on siis Lena Kudrjavtseva siga,“ taipasin ma.

„Kas ma siis ei öelnud?“ imestas Maša. „Lena tuli Moskvasse külla ja siis lendas lennukiga tagasi. Aga Roger on lennufoob, kui lennuk taevasse tõuseb, hakkab ta hirmust vahet pidamata pissima ja kakama ning kui kõik otsas on, langeb minestusse.“

„Ma mõistan teda suurepäraselt,“ ütlesin ohates. „Mul endal tekivad samad soovid. Tõsi, palju varasemas staadiumis kui armsal notsul. Mind haarab õud, kui ma näen lennukisse minejate järjekorda. Vaatan lõputut rivi inimesi, kellel käes kotid ja muud pambud, ning mõtlen: viimase võimaluseni täis topitud raudne mootoritega jurakas kerkib maast kõigest saja meetri kõrgusele ja siis variseb alla.“

„Roger sõidab alati rongiga,“ jätkas Maša. „Ta on kogenud reisija, teel käitub ta ideaalselt.“

„Kuid põrsas peab ju WCsse saama,“ jätkasin nõrka vastupanu.

Maša tiris kotist välja pabermähkme, laotas selle põrandale ja sädistas:

„Roger, piss-piss.“

Kääbussiga täitis käsu otsekohe, Maša keeras mähkme kokku, pistis selle prügikasti ja plaksutas käsi.

„Voilà. Selle võib igas peatuses välja visata. Emme, sa sõidad San Valentinosse, Lena tuleb sulle jaama vastu. Roger ei tee sulle mingit tüli, ausõna. Silita teda, ta on armas.“

Ma puudutasin pehmet karva, põrsas ronis kohe mulle sülle ja hakkas tasakesi rähisema.

„Kui armsake,“ ütlesin heldinult. „Kuid mida ta sööb?“

„Juurvilju, putru, natuke juustu, puuviljadega tuleb ettevaatlik olla, nendes on glükoos,“ seletas Maša. „Põhimõtteliselt ta sööb nagu sina. Ära ainult anna komme ja kõike muud, mis suhkrut sisaldab.“

Silitasin taas Rogerit ja kohendasin bordoopunast paela tema kaelas.

„Paistab, et perenaine hoolib temast väga, on ise talle kaelarihma heegeldanud.“

Roggy hakkas hõõruma pead minu käe vastu, mõni hetk hiljem kukkus heegeldatud riba maha. Panin selle korralikult kääbussea kaela tagasi.

„Ilus asjake, kuid kinnis on nõrk, nii võid sa ehtest ilma jääda. Olgu, sõidame siis koos.“

Kääbussiga osutus suurepäraseks reisikaaslaseks. Vaevalt oli rong perroonist eemaldunud, kui põrsas heitis minu kõrvale asemele ja uinus. Ta elavnes umbes tunni aja pärast, kui ma sõin kurki. Roger sai tükikese, rõõmustas ja jäi taas tukkuma, surunud külje ajutise perenaise vastu. Aga naabrist kaassõitjaga ei läinud nii hästi. Maša eksis, väliselt nii väga minu sarnane naine ei kavatsenud minu kombel kogu tee Smoljakova romaane lugeda. Umbes kümme minutit pärast seda, kui rong oli Moskvast välja sõitnud, koputas naaber minu kupeeuksele ja sõnas:

„Meil on ees pikk ühine teekond, saagem tuttavaks. Darja, kuid parem on öelda lihtsalt Daša.“

Kohtumine nimekaimuga tundus mulle naljakas.

„Mina olen ka Darja, kuid parem on öelda lihtsalt Daša.“

Teekaaslane lõi käsi kokku.

„Mis te nüüd? Äkki on meil ka perekonnanimed ühesugused? Ehkki see on vist hoopis ebatõenäoline. Mina olen Vassiljeva.“

„Ebatõenäoline on juhtunud.“ Muigasin ja avasin oma passi. „Vaadake.“

„Hulluks võib minna!“ ahhetas naaber. „Seda lihtsalt ei saa olla. Oleme täielikud nimekaimud! Joome õige sel puhul teed ja võtame kompvekke kõrvale.“

Järgmised neli tundi jutustas tädike vahetpidamata kõikvõimalikke lugusid oma tormilisest elust. Sain teada, et ta on mitu korda abielus olnud, praegu on ta järjekordses seaduslikus abielus, kuulasin ära jutu vastikust ämmast, kes näeb lausa unes, kuidas oma pojakest temast lahku viia. Kui eraelu lood otsa said, hakkas Darja oma tuttavatest pajatama. Sain teada Katjast, kes joob iga päev pudeli veini, Ninast, kes pole võimeline kaalust maha võtma, Nastjast, kes koristab oma korterit harva ja keerab elektripirni välja, et ämm mustust ei märkaks.

Võõrastest peresaagadest hakkas mul pea valutama, mul tuli manada näole viisakas naeratus ning lülitada välja kuulmine. Küllap imestate, miks ma loksun sihtkohta rongiga? Mida ma kavatsen teha San Valentinos? Püüan selgitada.

Mõni aeg tagasi tuli Maša koos kõikide koerte ja koduabilise Iraga Pariisist tagasi Ložkinosse. Tütar oli lõpetanud stažeerimise Prantsuse veterinaariaprofessori juures ja otsustas avada Moskvas tehnika viimase sõna kohaselt varustatud loomakliiniku. Koju saabunud, kuulas Maša vaikides Zoja Ignatjevna¹ targutusi, tema peigmehe Pjotr Andrejevitši esitatud anekdoote, vanamuti poja Igori monolooge järjekordse äri avamise teemal, minu tulevase ämma Gloria ohkamisi... Kuid kui Inimese Kasvatamise Probleemide Instituudi omanik hakkas järjekordselt rääkima, milline peaks tulema TEMA pulm, ei pidanud Maša vastu, haaras Feliksil käest, tiris mehe kabinetti ja ütles seal sõnaselgelt välja selle, mida mu tütre tossikesest ema ei julgenud kuuldavale tuua. Maša kõne polnud pikk.

„Korraldada kahed pulmad samal päeval – see on sonimine. Teie abiellumine mu emaga ei pea olema garneeringuks Zoja Ignatjevna ja Pjotr Andrejevitši laulatusele. Ja Ložkino ei ole hotell. Feliks, emal on liiga hea kasvatus, seepärast ta talub vaikides vanamutti ja kogu tema mustlaslaagrit, kuid sa ju oled ostnud oma emale ja vanamammile uued korterid. Miks nad siis ikka veel elavad meie majas?“

Professor oli häbelikult vait, Maša aga rahumeeli lõpetas oma kõne:

„Arkadi koos naise ja lastega on ammu välismaale elama asunud. Neil on seal äriettevõte ja kodu. Vend ei kavatse Venemaale tagasi tulla, kuid mina hakkan nüüd elama siin, Moskva lähistel, ega taha näha igal hommikul Zoja Ignatjevnat koos kõigi tema armsate kodakondsetega. Anna andeks minu avameelsus, kuid su omastel on aeg ära kolida.“

Manevin vastas:

„Ma ise olen ka Zojast väsinud, kuid ta kurdab, et uus korter lõhnab värvi järele, tuleb oodata, kuni see välja tuuldub.“

Maša muigas, kuid ei öelnud midagi. Järgmisel päeval saabusid Ložkinosse neli lõbusat tunkedes noormeest, koos nendega saabus pirakas parketilihvimismasin. Minul koos loomakarjaga kästi taanduda väikesesse külalismajja ja mitte ilmuda suurde majja. Töölised panid oma aparaadi käima, kostis kõrvulukustav kolin... Tunni aja pärast käskis vanamutt koduabilisel kohvrid pakkida.

„Tuleb välja, et me oleme nad välja visanud,“ pomisesin, kui autod suure perega väravast välja veeresid.

„Nojah,“ kinnitas Maša, „viskasime välja! Ja hakkame nüüd elama nii, nagu meie tahame, mitte kiusliku vanamuti näpunäidete järgi. Emme, ära muretse, nad ei pea ju tänaval telerikastis elama hakkama! Lahkusid siit ilusasse mitme toaga lossi.“

„Kardan, et Feliks solvub,“ ütlesin ohkega.

Maša vaidles vastu:

„Emme, ta on pööraselt rõõmus. Kahjuks on professor samasugune tossike nagu sina, ülearu intelligentne ja piiritult leebe. Kuid mõned inimesed, nähes sellist isikut, püüavad otsekohe talle kukile istuda. Kas te tahate siis korraldada pulmad tordilõikamise, pulmaleivapätsi, pruudi väljaostmise ja muude selliste rõõmudega?“

„Jumal hoia selle eest!“ hüüdsin ehmunult.

„Siis käige vaikselt perekonnaametis ja elage õnnelikult!“ hüüdis Maša.

„Hea mõte,“ rõõmustasin mina, „kuid kleit... Lendasin just selle toomiseks Pariisi.² Kuhu see panna?“

„Emme, sinul ja Lenal on üks rõivasuurus,“ ütles Maša. „Tead ju ise, neil pole raha jalaga segada, Fredil on pisike ostukeskus, Lena istub kassa taga. Nad registreerisid abielu ametlikult enne kaksikute sündi, aga pidustused lükkasid talveni edasi. Lena ei tahtnud esineda raseda pruudina. Kui sa kingid talle kleidi, satub ta vaimustusse.“

„Kleidi juurde kuuluvad veel ka ridikül ja kingad.“ Ma võtsin kohe tuld. „Pealegi on meil ka üks kinganumber. Milanos ostis Lena mulle kingad, proovis endale jalga ja mulle sobisid need ideaalselt.“

„Näed, kui kenasti kõik laabub,“ rõõmustas Maša.

Teisipäeval lasksime mina ja Feliks panna oma passidesse abielutemplid, otsustasime kutsuda kitsa sõprade ringi restorani laupäeval, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Neljapäeval ärkasin ma peavaluga, otsustasin, et mind on taas külastanud vana sõbranna migreen, pugesin teki alla ja üritasin uinuda. Kuid õhtusöögi lähenedes sai selgeks, et toimub midagi kummalist. Päev läbi olid mul külmavärinad, valutas kukal, mitte meelekohad, silmad olid vesised, iiveldus tõusis kurku ja kui ma püüdsin üles tõusta, vahetasid lagi ja põrand ootamatult omavahel kohad ning keegi lülitas valguse välja.

Kui ma teadvusele tulin, sain aru, et ma pole oma magamistoas, vaid laman hoopis haiglapalatis. Akna juures istus tugitoolis Maša. Tütar nägi, et ma avasin silmad ja hüüdis ülearu rõõmsalt:

„Emme! Kõik on suurepärane, sa oled reanimatsioonis!“

„Ah soo,“ pomisesin, püüdsin istuma tõusta ja kuulsin kohe vastikut piiksumist.

„Lama, lama,“ käskis Maša, „see on kardiomonitor ja käe küljes on sul tilguti.“

Ehmusin.

„Mis on juhtunud?“

„Kõik on suurepärane,“ sädistas tütar. „Palavik tõusis neljakümneni, vererõhk oli kakssada kakskümmend saja kahekümne seitsmele.“

„Tavaliselt on mul üheksakümmend kuuekümnele, võib-olla kohalik aparaat valetab?“ ütlesin kahtlustavalt.

„Ei, emme, sul on gripp,“ selgitas Maša. „Praegu on liikvel salakaval viirus, see tekitab tüsistusi veresoonkonnale.“

Nädal hiljem hoiatas kardioloog Olga Aleksejevna mind koju lastes:

„Teil on vererõhk ebastabiilne, retseptid on siin, võtke ravimeid regulaarselt.“

Vaatasin retseptikuhilat ja muutusin kurvaks.

„Neli tabletti hommikul, sama palju päeval, kuus tükki vastu ööd! Kas see jääb nüüd igaveseks nii?“

„Kohtume kuu aja pärast, vaatame analüüsitulemusi,“ vastas arst diplomaatiliselt. „Te peaksite kuurorti sõitma. On üks linnake San Valentino, unine provintsilinn, sellest kuigi palju ei teata. Turistide hulgas pole see populaarne, mingisuguseid erilisi vaatamisväärsusi seal ei ole. Kuid seal on suurepärane ravila, mis on spetsialiseerunud südame- ja veresoonkonnaprobleemidega haigete rehabilitatsioonile. Mingisuguseid süste teile seal ei tehta, tilguteid ei panda, personal valgeid kitleid ei kanna. Kuid õige toitumine, jalutuskäigud, spordiga tegelemine, rahulik miljöö taastavad teie tervise kiiresti. Kõik, kes seal on käinud, on väga rahul olnud ja nende vererõhk on normaliseerunud.“

„Suurepärane,“ ütlesin rõõmsalt. „Andke aadress, juba täna kirjutan kirja, ehk leidub mullegi vaba koht. San Valentinosse pole vist pikk lennutee.“

„Lennuk teile ajutiselt ei sobi,“ vaidles Olga Aleksejevna vastu. „Kui inimesel on probleem veresoontega, on tal parem sõita rongiga. On olemas otseliin Moskva–Bartolono, lõpp-peatusesse tullakse teile vastu ja sõidutatakse San Valentinosse.“

Nüüd ma siis rappun vagunis, kuulates naabri lakkamatut kädistamist. Näis, et tal pole kavaski minu kupeest lahkuda. Just nüüd kirjeldas ta kujukalt, kuidas ta reisis Egiptuses ja kaamel sülitas tema peale. Ilmselt oli kaameli seljas istuv daam looma oma juttudega sedavõrd ära tüüdanud, et vaeseke ei suutnud enam kauem vastu pidada.

1 Sellest, kes on Zoja Ignatjevna ja kuidas tema koos kõikide oma sugulastega Daša Vassiljeva majja sattus, on juttu Darja Dontsova raamatus „Mesireisil kolmekesi“.

2 Daša käigust Pariisi kleidi järele on räägitud Darja Dontsova raamatus „Samovar šampanjaga“.