Читать книгу Onu Freudi unenägu - Дарья Донцова - Страница 7

Kullatud käsipuudega lai lumivalge marmortrepp sai alguse halli keskelt. Selle jalamil seisid kaks skulptuuri, mis kujutasid neegripoisse, pika varrega sulglehvikud käes. Laest rippus alla seadeldis, mis meenutas torti, mida serveeritakse enne seda, kui õnnelik ja väga jõukas noorpaar hakkab pulmareisile sõitma. Seintel rippusid pompoossetes raamides pildid, ma ei tundnud neist hiigelsuurtest maalidest kumbagi. Kuid nende autor ilmselt ei olnud tänapäeva kunstnik.

Kui olin lakanud interjööri uurimast, jäin hämmeldunult keset halli tammuma. Kus on vastuvõtulaud? Ehk püütakse siin luua külalistele kodust miljööd ja seepärast sissepääsu juures ei olegi letti, mille taga peaks naeratama portjee? Kuid siis peaks ju kohale jooksma administraator, toaneitsi või, halvemal juhul, jooksupoiss, kes tassib saabuja pagasi tema tuppa.

Kuskilt kõrvalt kostsid lohisevad sammud ja nähtavale ilmus kortsus dressis vanamehenäss.

„Tere õhtust!“ kähistas ta. „Olete õige hilja kohale jõudnud. Õhtusöögist jäite ilma. Olete näljas hommikusöögini.“

„Ärge muretsege,“ vastasin naeratades. „Mul on veidike toitu kaasas.“

„Oma toiduga siia tulla ei tohi,“ kõlas läbilõikav tiiskant.

Pöördusin hääle poole ja nägin väga kõhna neidu.

„Meil on ranged reeglid,“ teatas ta, „toitu tuppa viia ei tohi.“

„Lika, mine magama,“ kähistas vanataat, „sa pead tõusma enne kukke ja koitu, ma saadan daami tema ruumi.“

„Mis kuradi pärast sa, Garri, välja ronisid?“ tegi piiga kurja häält. „Mis sa tikud ligi? Kobi oma urgu ja istu vaikselt!“

Vanamehel hakkasid käed silmanähtavalt värisema.

„Noh... kui sa ei taha,“ pomises ta. „Ma otsustasin aidata...“

„Tuleme toime ka äbariketa,“ kähvas Lika. „Tulge, Darja, teie magamistuba on katusekorrusel. Lifti ei ole.“

Piiga hakkas trepist üles minema, kuid nähes, et ma ei kiirusta talle järgnema, küsis:

„Mida te ootate?“

„Teenistujat, kes mu pagasi tuppa viib,“ selgitasin.

Lika ajas silmad pärani.

„Kohver on raske?“

„Mitte väga,“ pomisesin.

„Arvate, et mina peaksin seda tarima?“ Administraator mossitas.

„Kas siin mehi ei olegi?“ imestasin ma.

„Kohe hüüan Garri siia,“ elavnes Lika. „Kuid tal on käed nõrgad, ta pillab sada korda kohvri maha. Veel on meil tööl Pavel, kuid ta magab, tund on ju hiline. Kui te ei saa oma reisikraami sisse tassida, ajan Paveli üles. Oodake siin nii umbes nelikümmend minutit, see mees kiiremini üles ei ärka.“

Haarasin kohvri käe otsa.

„Tulen ise toime.“

Lika pööritas silmi ja jooksis trepist üles, jättes astmeid vahele. Lonkisin tema järel, mõistes, et esmaklassiliseks ei saa teenindamist siin ravilas mitte kuidagi nimetada. Ilmselt osutub ka toit jälgiks.

Luksuslik trepp tegi järsu pöörde ja hetkega oli kogu ilu kadunud. Marmori asemel kattis astmeid tavaline odav plaat, kullatud käsipuud muutusid raudseiks, siidtapeedi asemel kattis seina tumesinine õlivärv ja ei mingeid maale seintel. Üha enam ja enam imestades sammusin ülespoole. Trepp tegi taas käänaku ja muutus kitsaks... Lõpuks jõudsime koos saatjaga pööningule.

Lika juhtis mind mööda pimedat sünget koridori väikese ukseni ja laulis:

„Seadke end sisse. Hommikusöök on kell seitse.“

„Mis kell?“ küsisin jahmunult.

„Kell kuus viiskümmend peab istuma lauas,“ kähvas administraator. „See on Boriss Valentinovitši käsk. Riided on kapis. Võite selga panna ükskõik millise komplekti, kuid te meeldisite mulle, ei hakanud pagasi pärast kapriisitsema, seepärast annan nõu: peremehele meeldivad kleidiga naisterahvad.“

„Riided on kapis?“ kordasin ma. „Andke andeks, ma ei mõista. Peab kroonu riided selga panema?“

Lika kõverdas näo grimassiks.

„Homme boss seletab teile, kuid üht-teist teen ma teatavaks nüüd. Majas ei tohi kasutada telefoni, televiisorit, raadiovastuvõtjat, internetti. Meil polegi loetletust midagi. Kui te tõite kaasa süle- või tahvelarvuti, mobiiltelefoni, siis siin on need lihtsalt metallitükid, kuid sellegipoolest tuleb need ära anda. Ja tuleb kanda vormiriietust.“

Arvasin, et kuulsin valesti.

„Vormiriietust? Ravilas?“

„Ma lähen parem magama.“ Lika haigutas. „Oi, peaaegu oleksin unustanud! Kuum vesi lülitatakse sisse alates kella kuuest kolmekümneks minutiks.“

Ma ei uskunud oma kõrvu.

„Kas päeval ei saagi end pesta?“

„Milleks?“ Administraator kehitas õlgu. „Näete ust koridori lõpus? Seal on kemps ja dušš.“

„Kas toas sanitaarsõlme ei olegi?“ Olin jahmunud.

„Mis pagana pärast seda vaja oleks?“ Lika kehitas õlgu. „Kuulge, mul on homme ees raske päev, tahaksin puhata. Boriss Valentinovitš Epohhov, meie peremees, selgitab teile hommikulauas siinset korda.“

Unustanud head ööd öelda, jooksis piiga minema. Lükkasin ukse lahti, kobasin lülitit ja vajutasin tule põlema.

Lae all süttis üksildane, kuplita hägune elektripirn, mis valgustas vaevalt kümne ruutmeetri suurust haleda mööbliga ruumi. Paremal pool oli kitsas, nikeldatud otstega voodi, selle kõrval seisis kulunud välimusega öökapp. Vastasseina kaunistasid mõned naelad, mille küljes rippusid traadist riidepuud – kui keegi on andnud oma riideid keemilisse puhastusse, siis saab ta aru, mida ma silmas pean. Ühel riidepuul rippus vormitu hõlst. Katsusin seda, tundsin näpu all libedat sünteetilist materjali, mis oli jäik nagu present. Peale kotitaolise kleidi pakuti veel Musta mere laiusi pükse ja miskit tuunikataolist, ikka samast kangast. Külmema ilma jaoks oli kampsun, mis oli kootud vist pakkimisnöörist. Põrandal seisid puukotad. Rohkem polnud ruumis midagi peale ümmarguse pööninguakna. Otsustasin istuda voodile, astusin kaks sammu ja lõin pea ära vastu tugevasti kaldus lage. Lagipead hõõrudes vajusin madratsile, lasksin Roggy kotist välja ja pomisesin:

„Toll on läinud, politseid ei ole!“

Põrsas kargas püsti ja tormas mind suudlema, mina aga jätkasin:

„Mašat ma praegu telefonitsi kätte ei saa, kuid polegi viga, leian homme telefoni. Hommikul viin su kotiga aeda, ma pole kindel, et selles kummalises asutuses osutud sa oodatud külaliseks. Kohe annan sulle juua, õhtustame küpsiste jääkide ja banaaniga – ning magama. Hommikul vaatame, kuidas siin need asjad käivad. Olen maksnud siin elamise eest üsna korraliku raha, mulle lubati luksustuba, kuid vaevalt saab seda kuuti siin selleks nimetada. Tahaksin esitada valitsejale mõned küsimused. Ehkki võib ju olla, et ma pole piisavalt tähelepanelikult uurinud ravila internetilehte ega aru saanud, et siin tegeldakse šokirehabilitatsiooniga. Viimasel ajal on läinud moodi paigutada kliendid elama sahvritesse, keldritesse, panna nad kartuleid koorima, koridore tolmuimejaga kasima. Arvatakse, et hästi kindlustatud inimene, sattudes karmidesse tingimustesse, jäädes ilma kohvist ja kohevast sarvesaiast, mida toatüdruk voodisse toob, spaateenustest, õhtustest sümfooniakontsertidest ja spargliga pärlkanarinnast õhtusöögiks, pääseb otsekohe depressioonisügavikust, raputab ennast ja järsku tervenebki. Üks mu tuttav veetis kaks nädalat kuurordis, kus anti üks kord päevas süüa nõgeselehti, ei lülitatud sisse kütet, ei antud kuuma vett ja personal käitus külalistega ennastunustavalt matslikult. Te ei usuks, kuid Katja tuli Moskvasse tagasi täielikus vaimustuses ja kinnitas kõigile: