Читать книгу Onu Freudi unenägu - Дарья Донцова - Страница 5

Tunnid kulusid, aeg-ajalt väljus naaber koridori, kuid peagi tuli nüüd juba luba küsimata minu kupeesse tagasi ja lausa kasvas istme külge. Lõpuks sai mul tema kädistamisest villand ning just siis ilmus vagunisaatja, kes teatas:

„Oleme saabunud Valgevenesse, kohe tuleb peatus, kakskümmend minutit. Soovitan teil osta kohupiima, hapukoort, vorsti. Siin on nii hea toit! Keele viib alla.“

Tõusin püsti.

„Lähen hea meelega poodi.“

„Oi, aga mina peaksin kaalu peale minema,“ teatas Darja murelikult.

„Kaalu peale?“ imestasin ma. „Kas vagunis on siis kaal?“

„Mul on elektronkaal alati kaasas,“ hakkas tädike kohe sädistama. „Ülearune kilo on haiguse eeldus. Tuleb end vormis hoida. Kui nüüd tekib näidikule number nelikümmend viis, võin endale lubada maitsva piruka ja muud, kui nelikümmend kuus, tuleb paastupäev.“

„Ah soo,“ pomisesin, „selge. Rong pidurdab, lähen ukse juurde.“

Kaaslane käis korraks oma kupees ja kiirustas koos minuga kauplusesse. Nüüd kiitis ta õiget toitumist, pajatas, milliseid toiduained ta sööb ja mida ta elu sees ei puuduta: suhkur on surm, liha on infarkt, praetud kartul on insult...

Kui rong jälle liikuma hakkas, võttis nimekaim taas koha sisse minu kupees ja muudkui rääkis, rääkis, rääkis... Lõpuks olin ma peaaegu valmis teatama juhitamatule lobisejale, et tahan pikali heita, kui uksele koputati.

„Sisse,“ hüüdsin ma.

Uks paotus ja nähtavale ilmus armas ümara näokesega vagunisaatja Tanja.

„Poole tunni pärast on piir. Tahan hoiatada, et liha- ja piimatooteid Euroopasse viia ei tohi.“

„Oh, taevake,“ hakkas naaber muretsema. „Ma ostsin Minskis kohupiima, hapukoort, jogurtit.“

„Ka mina varusin maitsvaid toiduaineid,“ tunnistasin. „Ja müüja veel soovitas osta suitsukalkunirinda. Maitsesin seda tükikese, keele tahtis alla viia, nii maitsev oli! Mõtlesin seda süüa eineks ja siis veel ka õhtusöögiks.“

„Kui tolliametnikud Valgevene toitu näevad, võtavad kõik ära,“ ütles Tanja ja ohkas. „Ka sigarette tohib ainult kaks pakki kaasas olla.“

„Jätsin ammu suitsetamise maha,“ ütlesin.

„Mida siis teha?“ hakkas mu reisikaaslane muretsema.

„Peitke toiduained ära,“ soovitas vagunisaatja ja lahkus.

Mina ja Darja jäime teineteisele otsa põrnitsema.

„Kupee on nii väike,“ pomises nimekaim, „kuhu need võiks toppida?“

Heitsin pilgu tillukesele ruumile.

„Põnev küsimus.“

„Panen koti duširuumi,“ otsustas Darja.

„Tolliametlikud vaatavad sinna kindlasti,“ vaidlesin ma vastu, „ja kohe on teie varud neil käes.“

„Kappi vaatavad nad ka...“ Lobiseja oli üsna tujust ära. „Lausa korralagedus, kupeed on nii pisikesed, et sinna midagi peita ei saa.“

Nüüd tekkis minul hea mõte.

„Tuleb ülemine riiul alla lasta, panna pakk sinna ja lüüa riiul kinni. Miks peaks toll kontrollima kohta, mida keegi ei kasuta?“

Darja plaksutas käsi.

„Geniaalne.“

Tegin ruttu nii, nagu mõeldud, jäin enesega ülimalt rahule ja astusin koridori.

„Peitsite ära?“ sosistas Tanja vandeseltslaslikult.

Kuulnud, kuhu salakaup sai pandud, ajas Tanja silmad pärani.

„Peitke ruttu mujale, toll laseb alati tühja riiuli alla.“

„Kas tõesti?” kahtlesin.

„Nad võivad veel ka laeplaadi lahti keerata ja prügikorvis sorida,“ lisas vaguni perenaine.

„Kellel tuleks pähe pista toit prügi sekka?“ Kehitasin õlgu.

Tanja kissitas silmi.

„Inimesi on igasuguseid, teil on kõigest paar kohukest ja natuke vorsti, mõnel on sada tuhat eurot pakkides. Meil oli juhus, kus reisija mattis sellise rahasumma WCs kasutatud tualettpaberi hulka.“

„Ja kuhu ma selle kalkuniliha panen?“ küsisin kurvalt.

„Oi, olemegi kohal,“ ütles vagunisaatja toimekalt ja suundus ukse poole.

Tirisin toidupaki kiiresti välja, pistsin selle teki alla, istusin aseme peale ja asetasin toidupaki peale tahvelarvuti. Kui tolliametnik käsib pleedi üles tõsta, jään ma õhtusöögita. Kuid ta võib seda ju ka mitte teha.

Peagi kostis tamburist kähe bassihääl:

„Tervist! Mitu reisijat?“

„Kõigest kaks,“ vastas Tanja kiirustades. „Naisterahvad.“

Kummardusin kääbussea kohale:

„Roger! Toll! Politsei! Sure.“

Põrsas sulges silmad ja vajus külili. Panin ta toidutuutu kõrvale ja nägin, kuidas kupeesse sisenes keskealine mees.

„Tere päevast!“ lausus ta karmil toonil. „Alkohol, sigaretid?“

„Ei joo ega suitseta,“ raporteerisin mina.

„Tõuske üles!“ ütles ülevaataja.

Tõusin kuulekalt, tolliametnik laskis alla ülariiuli, seejärel avas kapi, vaatas tualettruumi, kergitas tekki ja kraaksatas:

„Loom. Esitage pass.“

Kattusin külma higiga: nüüd võtab ta Rogeri ära! Vaene põrsas pistetakse karantiini, pole teada, kaua ta peab isolatsioonis viibima. Vaevalt hakatakse talle seal viinamarju andma – pisisiga osutus suureks viinamarja-austajaks. Umbes tund aega enne piirile jõudmist nägi Roggy, kuidas ma pesin seemneteta viinamarjade väikest kobarat, erutus tavatult ja mugis suure isuga ära peaaegu kõik marjad.

„Koera dokumendid,“ tõstis ohvitser häält.

„Andrei, ma lähen teenistusvagunisse,“ teatas tema kolleeg minu kupeest möödudes.

Otsustasin aega venitada ja samas teeselda tõelist blondiini, ehk tüdineb Andrei vestlusest tobukesega ja läheb ära.

„See pole peni, vaadake ta nina.“

Tollimees puuris mind tähelepaneliku pilguga.

„Mis teie ninal viga on?“

Itsitasin rumalalt.

„Ma räägin temast! Näete kärsakest? Penidel ei ole kunagi selliseid.“

Kuid Andrei ei neelanud mu õngekonksu alla.

„Kus on sea veterinaarpass?“

„See on põrsake.“

„Dokument!!!“

„Isikutunnistust ei ole, sest...“ alustasin ma, suutmata välja mõelda passi puudumise põhjust, „ei ole... üldse ei ole... absoluutselt... kuna...“

„Kuna – miks?“ katkestas mind tolliametnik.

„Ta suri ära,“ valetasin ma uljalt. „Milleks laibale pass?“

Andrei tõmbas kulmud üheks kriipsuks.

„Sea laipa ei tohi vedada kupees. Surnu sõidab pagasivagunis, kirstus või eripakendis.

Surnu vedamiseks peab olema luba. Näidake see ette!“

„Te saite valesti aru,“ püüdsin ma välja keerutada. „Õigemini, te olete väga tark, mina väljendusin valesti, Roger suri, kuid mitte lõplikult.“

„Ei mõista.“ Tolliametnik muutus veel mornimaks.

„Ühest küljest on ta elus, aga teisest enam mitte,“ hakkasin lalisema. „Passi ei saa anda, kuna organism enam ei toimi, aga kadunukeseks Roggyt ei tunnistata, kuna ta... ta... ta...“

„Ta?“ kordas Andrei. „Mida ta on?“

„Topis!“ pahvatasin ma. „Justkui põrsa muumia.“

„Topis?“ kordas ülevaataja ja katsus Rogerit. „Ta ei ole seest tühi.“

„Muidugi.“ Ma noogutasin. „Nahk topitakse ikka seest midagi täis.“

„Ja ta on soe,“ lõpetas Andrei. „Topised ei ole sellised. Minu äial seisab elutoas rebane, ta on külm.“

Kehastusin taas blondiiniks.

„Kas ta on külmutatud?“

„Ei,“ ütles Andrei, „mitte jääkülm, lihtsalt jahe, teie siga on palju soojem ja ta hingab. Näete, rind tõuseb ja langeb.“

Soovisin kogu hingest päästa Roggy karantiinist ja minus ärkas taltsutamatu fantaseerija.

„Muidugi põrsas liigub. Ütlesin ju teile, ta on elus ja surnud korraga, see on kaavikuehituse uus sõna, tegelikult eksisteeriva organismi täielik imitatsioon, sees on väike mootor, mis kunagi rikki ei lähe.“

„Igiliikurit pole olemas,“ vaidles tüütu ülevaataja vastu.

Kuid mina olin valvel.

„Ma räägin niinimetatud aatomipatareist, mis kestab kakssada aastat.“

„Radioaktiivsete ainete väljavedu on keelatud,“ reageeris Andrei kohe.

„Mis te nüüd,“ ütlesin naerdes, „lihtsalt nimetus on selline, selle sees pole midagi ohtlikku. Firma, kes kaaviku tegi, kannab nime Aatomiloom.“

„Nojah,“ mõmises Andrei, kuid ära ei läinud.

Et tüütust ohvitserist lõpuks vabaneda, haarasin Rogeri kätte ja raputasin teda. Põrsas jätkas geniaalselt surnu mängimist, ta rippus mu käes nagu ülekeedetud makaron, mina aga manasin näole laia naeratuse.

„Noh? Kas elus kääbussiga hakkaks nii käituma?“

„Ei,“ nõustus mõningase järelemõtlemise peale ülevaataja ja tundis äkki huvi: „Aga mis pakis on?“

„Millises?“ küsisin silmi pilgutades.

„Selles!“ tõstis tolli esindaja häält.

Ühest küljest oli mul hea meel, et onkel oli kääbussea rahule jätnud, kuid teisest küljest hakkasin ma muretsema – ma ei tahtnud delikatessidest ilma jääda.

Mängisin idiooti.

„Kus? Ma ei näe.“

„Siin see ju on,“ sisistas Andrei läbi hammaste, sirutas käe plastkoti järele, kuid siis Roger lasi kõrvulukustavalt puuksu.

Poleks vaja olnud talle viinamarju anda, vilksatas mul peast läbi. Ohvitser unustas jalamaid toiduained.

Lõin pilgu maha.

„Andke andeks. Närveerimine paneb mao mässama.“

Kupee täitus iseloomuliku lõhnaga, Andrei tundis end ebamugavalt. Asetasin põrsa otse plastkotile, mille sees oli võrratu Valgevene toit ja jäin tolliametnikku jõllitama, pilgus omakasupüüdmatu tuline armastus. Ja nüüd rikkus Roger taas valju puuksuga õhku.

„Oi, see on hoopis muumia, kes pahandusi teeb,“ ütles Andrei imestunult. „Järelikult on ta elus ja tal peab olema pass.“

„Topis laseb vahel tema sisse kogunevat õhku välja,“ selgitasin. „See on loomulik protsess.“

Sõnagi lausumata läks Andrei koridori. Ma tõmbasin hinge, haarasin plastkoti juustu-kalkuniliha-kohupiima-hapukoorega, toppisin selle padja alla, vajusin selili selle peale ja jäin vagusi. Kõrvu ulatus piiksumine, siis kostis tolliametniku vaikne hääl:

„Nikolai, mul on nõu vaja. Vip-vagunis on naisterahvas, venemaalane, tal on seatopis. See on imelik, soe, hingab, peeretab, kuid käitub nagu surnu. Ei, ma pole midagi joonud. Siga lamab, ei liiguta, reisija raputab teda, ta on vakka. Ei, ei ole sink ega vorst, tal on kasukas seljas. Mitte sea oma, pigem nagu koeral või lambal, lokkis karvaga. Ei, ma ei söönud seeni, mida Olja eile korjas. See ei ole siga, kellel on palitu seljas, see ei käi ära, see on seda tüüpi nagu nahk. Sa oled ehk ise Nina ööpäevast kapsasuppi lürpinud ja nüüd ei suuda aru saada, mida sulle räägitakse? See on topis! Seda ütleb see naisterahvas. Patareidega! Kohe küsin.“

Andrei vaatas kupee uksest sisse.

„Kelle toode see teie siga on? Kes selle teinud on?“

„Inimene,“ vastasin naeratades. „Taksidermist.“

„Mis riigis? Saksamaal? USAs? Prantsusmaal?“

„Venemaal,“ täpsustasin ma. „Ainult meie inimesed suudavad tõelise šedöövri valmis teha.“

Andrei kadus taas silmapiirilt. Hetk hiljem kuulsin, kuidas ta jätkab vaikset vestlust:

„Nikolai! Kult on Venemaa päritolu. Taksist on selle valmis teinud. Kust mina tean! Ehk on sohvril selline idiootlik hobi. Kohe!“

Tolliametnik tuli jälle kupeesse.

„Täpsustage sea surma-aastat.“

„Ühe tuhande kaheksasaja üheksakümnes,“ pahvatasin välja esimese pähe tulnud arvu.

„Antikvariaat!“ juubeldas mees. „Esitage dokumendid, mis lubavad muinsusesemeid välja viia.“

Pilgutasin silmi ja taipasin kohe, mida pean ütlema.

„Millest te räägite? Kas siis tuhande üheksasaja kaheksakümnes aasta on muinsus? Issand! Te vihjate, et mina olen vanaeit Izergil³?“

„Kust see vanaeit pärit on?“ Andrei ei taibanud midagi. „Mis linnast? Jergilist? Vanaema sõidab koos teiega? Kutsuge ta siia! Tolliülevaatuse ajal peavad reisijad oma kohal olema.“

„Ma reisin üksinda,“ kinnitasin ma.

„Vanaeit Jergilist on teie naaber?“ ei jätnud Andrei järele.

„Ta on ammu surnud,“ ütlesin ohates.

„Ta on teil samamoodi topisena kaasas?“ Ohvitser muutus valvsaks. „Näidake muumia ette.“

„Andke andeks, ma lihtsalt tegin ebaõnnestunult nalja,“ pomisesin.

„Mis aastal on siga valmistatud?“ küsis Andrei mornilt. „Täpsustage aeglaselt ja selgelt.“

„Tuhande üheksasaja kaheksakümnendal,“ kordasin.

Ülevaataja lipsas koridori.

„Nikolai! Kult on meie kaasaegne. Selge.“

Kostsid rasked sammud, kõrvalkupee ukse kriuksatus ja Andrei bassihääl:

„Kas alkoholi, sigarette on?“

Hingasin pahinal välja, sulgesin ukse ja laususin lõbusalt:

„Roger, toll on läinud, politseid pole!“

Põrsas kargas püsti ja tormas mind suudlema. Ma silitasin teda.

„Sa oled tubli, sa oled kõige vahvam kääbussiga maailmas ja veel kui tark sa oled! Lausa ebainimlikult taibukas põrsas.“

Roger urises, siis pistis kärsa padja alla.

„Kavalpea!“ hüüdsin naerdes. „Tahad juustutükikest?“

Roger kiunatas.

Võtsin kilekoti välja.

„Mida sa siis eelistaksid? Juustu või ehk kohupiima?“

Põrsas õõtsutas peput, mina lõikasin korralikult juustuviilukese, ulatasin talle ja siis paiskus kupeeuks lahti ja lävel, ootamatult justkui deemon põrgust materialiseerus Andrei.

„Toll, politsei,“ hüüdsin ma, lükates küünarnukiga toidukotti enese alla.

Roger varises madratsile, jalad ülespidi. Ülevaataja selja tagant ilmus nähtavale väike koerake.

„Kui kenake,“ ütlesin heldinult. „Mis ta nimi on?“

„Ärge segage teenistuskoera tööd tegemast,“ peatas mind kiuslik ohvitser. „Ta nuusutab ruumi üle, et kindlaks teha narkootiliste ainete olemasolu.“

Ma jäin vait, krants liigutas nina, siis pani koonu aseme servale ja haugatas tasakesi.

„Mis seal on?“ küsis Andrei murelikult.

Nüüd kostis tema taskust tilin ja tollimees kargas koridori. Krants haugatas taas vaevu kuuldavalt ja ma nägin, et ta põrnitseb üksisilmi põrsast. „Surnud“ Roggy lõugade vahelt tolknes juustuviil, mida „kadunuke“ ei jõudnud ohvitseri ootamatu ilmumise tõttu alla neelata. Püüdsin juustuviilu Rogeri suust kätte saada, kuid ta surus lõuad kõvemini kokku ja siis hakkas juustutükk pikkamööda „kaaviku“ sisemusse kaduma.

„Roger,“ pahandasin ma, „sa oled ju surnud! Muumiad ei söö.“

Järelevaataja koer taipas, et maiuspala on haihtunud ja vaatas mind anuva pilguga. Pistsin käe teki alla, õngitsesin kotist uue juustuannuse ja andsin selle külalisele, sõnades:

„Söö ruttu ja ära mind reeda!“

Neljajalgne tolliametnik neelas maiuspala hetkega alla ja hakkas innukalt saba liputama. Keerasin Roggy külili ja peitsin toidukoti enese alla ning samas ilmus kupeesse Andrei, kellel ilmselt oli võime õhust materialiseeruda.

„Ada, mida sa seal leidsid?“ küsis ta koeralt ähvardaval toonil.

Ada tonksas Roggyt ninaga, põrsas laskis valjusti puuksu. Koer hüppas õhku, hakkas aevastama, köhima ja ta silmast hakkasid voolama pisarad.

„Küll sul on ikka delikaatne haistmismeel,“ ütles Andrei ohates. „Tule, lähme ära. Küll ikka haiseb see teie topis, justkui oleks herneid söönud.“

„Need olid viinamarjad,“ pomisesin ja hammustasin keelde.

Tänu taevale, tolliametnik ei kuulnud mu ettevaatamatult pillatud märkust. Andrei asemele ilmus piirivalvur, kes vaikides surus pitseri mu passi leheküljele. Kümme minutit hiljem, istudes plastkotil, milles oli keelatud kalkunisink, salakaubajuust ja -kohupiim, ning lõbusat põrsast emmates sõitsin ma üle piiri Euroopasse.

3 „Vanaeit Izergil“ on M. Gorki 1894. aastal kirjutatud jutustus.