Читать книгу Onu Freudi unenägu - Дарья Донцова - Страница 6

Bartolono jaamas seisid kaks meest. Üks oli väga sümpaatne, seljas punane livree, hoidis valgetes kinnastes kätes silti, millel seisis kenade vinjettidega kalligraafilises kirjas: „Darja Wassiljeva“. Teine mees oli teksaspükstes ja ruudulises särgis, ka temal oli käes paberileht sõnadega: „Дарья Васильева“.

„Lakei tuli mulle vastu,“ teatas naaber rõõmsalt. „On teil meeles, ma rääkisin teile, et kavatsen puhata täie rinnaga.“

Noogutasin. Ma ei saanud ju üle mõistuse lobisemishimulisele daamikesele öelda, et kolm veerandit tema lugudest lasksin ma kõrvust mööda.

Mu nimekaim tõttas kaunilt riietatud teenri poole, mina astusin teise noormehe juurde ja küsisin prantsuse keeles:

„Kas te olete ravilast?“

„Vassiljeva? Darja?“ küsis too vastu vene keeles. „Läki.“

Vaevu lause lõpetanud, kihutas noormees jaamahoone poole. Tal polnud mõtteski mind mu kohvriga aidata. Livreega lakei kõndis minust pisut eemal ja tema järel veeres mu kaaslase pagas.

Parklas seisid kaks autot: uhke valge Rolls Royce ja mingi odav musta värvi välismaine auto. Siililegi selge, millise autologu rooli istub see, kes mulle vastu tuli.

„Kallis, nägemiseni!“ hüüdis Darja, šiki auto aknast pead välja pistes. „Kena puhkust sulle! Ära kaota mu visiitkaarti, helista, kohtume Moskvas, võtame lonksu kohvi, ajame salajuttu.“

Saatsin pilguga lahkuvat autot. Latatara on sokutanud mulle oma visiitkaardi? On ikka lugu, mul pole üldse meeles, millal ma selle vastu võtsin ja kuhu panin.

„Visake kohver pakiruumi,“ kähistas autojuht laisalt, „ja istuge sisse, me peame õhtusöögiks kohale jõudma.“

„Andke andeks, mulle pidi tuttav vastu tulema,“ pomisesin, „ta on pisut hiljaks jäänud.“

Autojuhi silmis vilksatas rahutus.

„Mul on kästud ainult teid kaasa võtta. Üks tuba on vaba. Teised on hõivatud.“

„Ma tõin Moskvast paki kaasa,“ selgitasin ma, „ma pean selle lihtsalt üle andma.“

„Ah soo,“ venitas autojuht. „Eks istuge sinna pingile päikesevarju. Kas pakk on kohvris?“

Osutasin kinnisele kotile, kus magas maitsvast Valgevene juustust kõhu kurguni täis söönud Roger.

„Ei, siin.“

Autojuht haaras ootamatult mul käe alt kinni ja juhtis pingi juurde, seejärel võttis oma taskust mobiili, eemaldus auto juurde ja hakkas kellegagi vestlema. Jäin üksi, aeg läks, Lena ei ilmunud. Umbes viie minuti pärast tuli autojuht minu juurde ja lausus:

„Paistab, et pakile järele ei tulda, varsti läheb pimedaks, meil tuleb sõita üle mägede, parem oleks ületada mäekuru, kuni on valge.“

„Teil on õigus,“ pomisesin. „Ma ainult helistan sõbratarile, äkki on ta juba kuskil siin lähedal.“

„Hea küll,“ nõustus autojuht ja jäi taas oma auto kõrvale seisma.

Kobasin kotis, kus kääbussiga vaikselt magas, siis otsisin taskutest. Nähtavasti peegeldus mu näol hämmeldus, sest autojuht tuli tagasi pingi juurde ja küsis:

„Mis on juhtunud?“

„Mobiil,“ pomisesin. „Seda pole.“

„Jätsite kupeesse,“ oletas mees. „Ega teie pole esimene. Hotellist kõllate.“

„Kas teil ei ole mobiili? Ehk lubate mul seda kasutada?“ palusin. „Ma maksan kõne kinni.“

„Lülitasin roaming’u välja,“ seletas autojuht, „mul pole seda vaja.“

„See on kohalik kõne,“ ütlesin.

Seniajani morn mees muutus äkki sõbralikuks.

„Mu nimi on Fjodor.“

„Darja,“ esitlesin ma end.

„Andke andeks,“ ütles autojuht häbelikult, „unustasin bilanssi täiendada, mobiilil pole raha. Võin kesklinnas mobiilioperaatori kontori juures kinni pidada, saate sealt helistada. Neil on seal telefonid olemas. Kas teil number on meeles? Praegu toksivad inimesed numbrid telefoni kontaktidesse, meelde ei jäta.“

Olin nõutu. Fjodoril on õigus, ma ei saa Lenat kätte, number on telefoni mälus ja meeles mul seda ei ole.

„Juua tahate? Kohe toon,“ pakkus lahkelt autojuht, kes polnudki nii väga vastik, ning läks auto juurde.

Paotasin ridiküli ja ütlesin Rogerile vaikselt:

„Kullake!“

Põrsas hakkas nihelema.

„Toll. Politsei. Sure,“ laususin kiiresti, jälgides Fjodorit, kes puges autosse. „Roggy, ma ei tea, kas ravilas võib looma pidada. Sellistes kohtades tavaliselt ei rõõmustata neljajalgsete klientide üle. Lama vaikselt, ma viin su salaja oma tuppa, seal mõtleme midagi välja. Oo! Üks hea mõte ongi mul juba tulnud.“

„Võtke, palun,“ lausus Fjodor mulle plastpudelit ulatades, „see on kohalikus allikast, ravitoimeline.“

Jõin janu täis, seadsin end tagaistmele mugavasti istuma ja sädistasin rõõmsalt:

„Pidage ikkagi kinni mobiilioperaatori kontori juures. Ma mõtlesin välja: võin helistada teisele sõbrannale, kelle number on mul peas.“

„Pole probleemi.“ Sohver noogutas. „Võtke pleed, see on teie kõrval istmel. Ma ei salli külmaõhuseadet, paotan parem akna, kardan, et tõmbetuul teeb teile liiga.“

Mässisin end pleedi sisse ja haigutasin, olin ootamatult uniseks jäänud. Rongis oli mugav ase, kuid kupees miski kriuksus, läbi kardinate paistis laternate valgus, öösiti ärkasin ma ühtelugu ja nii ma ei saanudki nagu kord ja kohus välja magada.

„Darja,“ kõlas päris kõrva juures kare hääl.

Võpatasin ja avasin silmad. Auto seisis, uks oli lahti, Fjodor oli pakiruumist mu kohvri juba välja tõstnud ja ütles valjusti:

„Oleme kohal. Ronige välja!“

Hakkasin veovankrist välja ronima, hoides põrsaga kotti käes.

„Andke andeks, jäin magama. Mis kell on?“

„Üksteist,“ vastas sohver ja täpsustas, „õhtul.“

Oleksin käekoti peaaegu maha pillanud.

„Te ei eksinud? Me sõitsime kolm tundi?!“

Fjodor osutas käega eemal paistvale tumedale majale.

„Teie lähete sinna.“

Siis istus ta rooli ja sõitis kiiresti ära. Jäin üksi, avasin koti, asetasin selle maha ja laususin:

„Roggy, toll on läinud, politseid pole.“

Kääbussiga ronis kotist välja.

„Lase käia, kullake, piss-piss,“ palusin ma. „Siis sirutad jalgu ja poed taas peitu. Pean sind salaja ravilasse viima, pärast vaatame, mis edasi saab. Hajameelne Dašake jättis oma mobiiltelefoni kupeesse, kuid San Valentinos on telefon kindlasti olemas ja Maša number on mul meeles. Arvan, et homme sa näed oma vastutustundetut perenaist.“

Ootasin, kuni põrsas sai natuke ringi joosta, siis kamandasin:

„Politsei. Toll. Sure.“

Pakkisin kaaslase kotti ja hakkasin astuma, püüdes kohvrit enese järel tirida. Kuid kohvri rattad keeldusid killustikul veeremast. Tuli kohver üles tõsta ja seda käe otsas tassida.

Suurivaevu jõudsin majani, astusin halli ja... mul jäi suu imestusest ammuli. Taevane arm! Sellist ilu ei ole isegi mõisas, mis kuulub minu eksabikaasale, Venemaa metsiku kapitalismi ajastul kanamunadega kaubeldes hiigelraha teinud Maks Poljanskile. Hiljem innustus Maks tele- ja filmivõtetest, nüüd on ta tohutu tootmisettevõtte omanik, toodab seriaale, täispikki filme ja on saanud veel rikkamaks. Tõsi, munadega kaupleb ta seniajani, munad on tal nagu esimene armastus – unustamatud. Saanud kokku määratu varanduse, ehitas Maks eramu, mille pindala on paar kilomeetrit. Ma käin vahel Poljanskil külas, kuid ikka veel, ehkki maja on juba ligi kümme aastat vana, pole ma õppinud selle geograafias orienteeruma. Maks on alati armastanud kõike eredat, läikivat, hiigelsuurt, tähelepanu köitvat, seepärast on tema tubades kõikjal kullatud skulptuurid, laest ripuvad alla rohkete kristallripatsitega pronkslühtrid, aknad on kaunistatud brokaatkardinatega ja pärlmutriga inkrusteeritud parketil on ehtsad Turkmeenia käsitöövaibad. Lauanõud ja lusikad-noad-kahvlid on interjööriga kooskõlas, vannitoa veekraanid on kujundatud kui kuldsed lõvid. Kord, kui ma käsi pesin, kukkus ühel loomadekuningal silm peast välja. Korjasin selle üles ja ulatasin peremehele, sõnades:

„Palu see pliiklaasist kivike paika kleepida, muidu läheb kaduma.“

Maks muigas.

„Daša, ma ei salli imitatsioone silmaotsaski. See on briljant, nähtavasti viletsake, kui sa ta klaasitükiga segi ajasid.“

Kuid interjöör, mida ma nüüd silmitsesin, võis isegi Poljanskis esile kutsuda vaikse kadeduse.