Читать книгу Noore loodusuurija seiklused - David Attenborough - Страница 4

Tänapäeval ei saada loomaaiad välja loomakogujaid, kes tooksid neile elus eksponaate. Ja ongi õige. Loomariik on juba niigi liiga suure surve all, ilma et oleks vaja röövida selle kõige ilusamaid, karismaatilisemaid ja haruldasemaid asukaid. Praegu on suurem osa rahvast loomaaedadesse meelitavate liikide – lõvide, tiigrite, kaelkirjakute ja ninasarvikute, isegi leemurite ja gorillade – esindajaist sündinud loomaaedades ning nende üle peetakse arvestust põlvnemisraamatutes, et riigid saaksid isendeid vahetada, ilma et tekiks sugulusaretusega kaasnevaid probleeme. Ja edasi saavad need isendid mängida hindamatut rolli loomariigi suursugususe tutvustamisel ning selle kaitsmise olulisuse ja keerukuse selgitamisel.

Aga alati ei ole nii olnud. Londoni loomaaia asutasid 1828. aastal teadlased, kes tegelesid sel ajal endiselt olulise, ent peaaegu võimatu ülesandega koostada kõikide elus olevate liikide kataloog. Mõnest liigist saadeti loomaaiale maailma kaugeist paigust surnud eksemplare. Teised saabusid elusana ja pandi vaatamiseks välja kuningliku botaanikaühingu aeda Regent’s Parkis. Kuid nii ühtedest kui ka teistest said põhjalikult uuritud ja hoolega alal hoitavad anatoomilised näidised. Pole tarvis öeldagi, et erilist tähelepanu pöörati selliste liikide leidmisele, keda ühelgi teisel loomaaial polnud, ja see eesmärk hingitses kuigivõrd ka 1950ndatel, kui külastasin üht loomaaia kuraatoreist uut tüüpi telesaate ideega.

Ka televisioon oli tol ajal hoopis teistsugune kui praegu. Oli vaid üks, BBC toodetav teleprogramm, mida nägi ainult Londonis ja Birminghamis. Kõiki saateid kanti üle kahest väikesest stuudiost Alexandra Palace’is Põhja-Londonis. Need olid samad stuudiod ja tegelikult ka samad kaamerad, mis 1936. aastal edastasid esimest regulaarset teleprogrammi maailmas. Ülekanded lõpetati 1939. aastal Teise maailmasõja puhkemise tõttu, aga neid jätkati kohe, kui 1945. aastal kuulutati välja rahu. Nii et aastal 1952, kui ma sain tööd produtsendi praktikandina, oli Briti televisioonil vaid kümme aastat teleproduktsioonikogemust.

Peaaegu kogu programm koosnes otsesaadetest. Elektrooniline salvestamine oli endiselt kümnendite kaugusel, nii et ainus, millega meie, produtsendid, saime stuudiopilti täiendada, oli filmilint. See maksis raha ja harva anti seda meile piisavalt, arvates, et see pole mingi eriline kitsendus. Vastupidi, nii televaatajad kui ka produtsendid leidsid, et just kohesuses peitub meediumi peamine võlu. Sündmused ekraanil leidsid ka tegelikult aset sel ajal, kui vaatajad neid nägid. Kui näitleja unustas teksti, oli kuulda etteütlemist. Kui poliitik kaotas enesevalitsuse, olid kõik selle tunnistajaiks ning tal polnud mingit võimalust järele mõelda ja nõuda, et tema ettevaatamatud sõnad välja lõigataks.

Kui mina alustasin, olid loomasaated programmis juba olemas. Neid juhtis George Cansdale, Londoni loomaaia järelevaataja. Nädalast nädalasse transportis ta väheke mõistlikuma suurusega ja järeleandlikumaid hoolealuseid Regent’s Parkist Alexandra Palace’isse, kus pani nad jalamatiga kaetud lauale. Seal nad siis stuudio ereda valguse käes silmi pilgutades istusid, kuni härra Cansdale demonstreeris nende kehaehitust, iseloomu ja trikke. Ta oli kogenud loodusuurija, vaimustav meister loomadega ümber käima ja veenma neid tegema seda, mida ta tahtis. Sellegipoolest ei läinud asjad alati nii, nagu ta soovis. Just sellele võlgnes ta osaliselt oma populaarsuse. Loomad kergendasid end pidevalt jalamatile või – kui vedas – tema pükstele. Mõnikord nad põgenesid ja vormiriides talitajad, kes sellisteks puhkudeks valmis olles kulisside vahel hiilisid, pidid nad kinni püüdma. Kord hüppas üks väike Aafrika orav esitluslaualt mikrofonile, mis rippus täpselt laua kohal poomi küljes. Sealt plagas ta üle stuudio ja leidis pelgupaiga õhutussüsteemis. Ta elas seal päevi, tehes episoodilisi rolle draamades, varieteedes ja õhtustes telejumalateenistustes, mida sellest stuudiost parasjagu näidati. Paaril mälestusväärsel korral õnnestus mõnel loomal härra Cansdale’i isegi napsata. Niisugustest hetkedest ei tahetud ilma jääda ja kui ta esitles mõnd iseäranis ohtlikku elukat, näiteks madu, hoidis kogu Inglismaa hinge kinni.

Siis, 1953. aastal, lasti eetrisse uut moodi loomasaade. Koos oma lummava inglasest naise Michaelaga tuli Keeniast Londonisse Belgia maadeuurija ja filmitegija Armand Denis, et teha reklaami oma täispikale dokumentaalsele kinofilmile „Below the Sahara”. Osa salvestatud materjali, mis polnud filmi jõudnud, olid nad kokku pannud pooletunniseks telesaateks. Selles näidati elevante, lõvisid, kaelkirjakut ja paljusid teisi Ida-Aafrika tasandike kuulsaid ja imetabaseid suurulukeid. Saade oli väga menukas. Paljude vaatajate jaoks oli see esimene kord näha liikuvat pilti niisugustest olenditest. Kuigi nendes kaadrites polnud seda meelierutavat ettearvamatust, mis kaasnes härra Cansdale’i otsesaadetega, nägid inimesed, kui erakordsed ja majesteetlikud on need loomad oma loomulikus keskkonnas.

Vaatajad reageerisid uuele loomasaatele niisuguse entusiasmiga, et televisiooni programmijuht palus kohe Denis’delt lisa. Miks mitte terve sari, mis võiks joosta nädalaid? Denis’d, kes olid aastaid Aafrikas filminud ja kellel oli loomadest tohutu hulk materjali, nägid selles võimalust ega vajanud pikalt veenmist. Nii sai alguse esimene „On Safari” sari.

Mulle, kaheaastase eetrikogemuse ja rakendamata zooloogiharidusega kahekümne kuue aastasele algajale teleprodutsendile, kes tahtis kangesti ise loomasaateid teha, näis, et mõlemal formaadil on oma erilised võlud – ja oma piirangud. Härra Cansdale’i saatega kaasnes elus, ettearvamatute loomade vaatamise põnevus, ent kuna loomad olid alati neile võõras stuudiokeskkonnas, nägid nad sageli välja pigem nagu mingid omamoodi iseärakud. Denis’de loomi näidati seevastu nende loomulikus ümbruses, millega nad olid täiesti harjunud, kuid nende puhul puudus otsesaate ettearvamatus. Kindlasti, mõtlesin ma, on võimalik need kaks formaati ühte saatesse kokku panna, kasutades ära mõlema eeliseid. Olin produtsendina tegelenud juba kontsertide, arheoloogiaviktoriinide, poliitikasaadete ja balletietendustega. Viimati olin välja mõelnud kolmeosalise sarja loomade kehakujude ja mustrite tähendustest ja otstarbest. Saatele oli lugusid jutustanud üks tolle aja suurimaid teadustegelasi, Sir Julian Huxley, ja tema jutu näitlikustamiseks olin härra Cansdale’i kaudu Londoni loomaaiast paari looma laenanud. Seda tehes olin ma kohtunud loomaaia roomajate talitaja Jack Lesteriga.

Jack oli juba väga noorest peale loomade vastu suurt kirge tundnud, aga kuna tal puudus ametlik väljaõpe, asus ta esiti tööle pangas. Kuid peagi veenis ta oma tööandjaid saatma teda harukontorisse Lääne-Aafrikas, kus ta sai anda järele kihule koguda ja pidada roomajaid. Kui algas sõda, ühines ta Suurbritannia kuningliku õhuväega, sõja lõppedes sai aga tööd ühes eraloomaaias Lääne-Inglismaal. Sealt tuligi ta Regent’s Parki, et kanda hoolt loomaaia suure roomajatekogu eest. Tema kontor oli pisike ruum roomajate majas, köetud lämmatava troopilise temperatuurini just nagu loomavitriinid ja täis kõikvõimalikke puure tema lemmikutega, keda väljapanekus parajasti vaja ei läinud – galaagod, hiiglaslikud ämblikud, kameeleonid ja pimemaod. Temast oli olnud väga palju abi loomade valimisel Huxley sarja ja ma läksin temaga nõu pidama, milliseid saateid võiksime veel koos teha. Arvasin, et mul on mõte, mis võiks talle huvi pakkuda, kuna see viiks ta tagasi tema armastatud Lääne-Aafrikasse – ja minu koos temaga.

Mu plaan oli lihtne. BBC ja Londoni loomaaed peaksid korraldama ühise loomakogumisretke, kuhu me mõlemad läheksime. Mina paneksin kokku sarja, mille igas osas otsib Jack mingit konkreetset huvipakkuvat looma ja püüab ta lõpuks ka kinni. Kinnipüüdmine lõpeb lähikaadriga loomast tema käes. Seejärel lahustub pilt sarnaseks võtteks samast loomast, ent seekord telestuudio otsesaates. Seal tutvustab Jack, sarnaselt Cansdale’iga, looma kehaehituse ja käitumise huvipakkuvamaid aspekte. Mõni vältimatu vahejuhtum, näiteks põgenemine või hammustamine, teeks asja ainult paremaks. Ja järgmises osas viidaks vaatajad filmilindi vahendusel tagasi Aafrikasse, jälgima uue looma otsimist ja püüdmist.

Jack nõustus, et see on hea mõte. Ainus probleem seisnes selles, et Londoni loomaaial polnud plaanis lähiajal ühtegi loomakogujat välja saata. Samuti polnud BBC-l kavas hakata tegelema loodusfilmide väga spetsiifilise ja kahtlemata kuluka tootmisega. Sellest väikesest takistusest võis aga üle saada ühe õigesti lavastatud lõunasöögiga, kus loomaaia ja BBC boss kohtuvad, arvates, et teine on säärase plaaniga juba soostunud.

Lõuna toimus nagu kord ja kohus loomaaia restoranis. Jack ja mina olime kohal, et oma ülemusi õhutada ja õigel kursil hoida. Mõlemad bossid lahkusid pärast kohvi veendumusega, et tema organisatsioonil on teise plaanidega ühinemisest palju võita, ja meie uskumatuks rõõmuks öeldi meile järgmisel päeval, kummalegi eraldi, et me asjaga jätkaksime.

Džungli valisime välja ilma mingite eriarvamusteta. Jacki panga harukontor oli olnud Sierra Leones. Ta tundis seda maad ja sealset faunat. Tal oli seal endiselt palju sõpru, kellest võis abi olla. Mina olin aga veendunud, et kui tahame telesarjaga edu saavutada, peab retkel olema üks konkreetne eesmärk – mingi haruldane loom, keda ei ole nähtud veel mitte üheski maailma loomaaias (see oleks Londoni omadele meeldinud); nii romantiline, haruldane ja põnev loom, et tema otsimine hoiaks vaatajaid teleri ees saade saate järel, kuni ta viimases osas lõpuks leitakse. Ja sarja nimi võiks olla „(Kellegi) otsiretk” ... Aga kelle?

Sobivat looma oli päris raske välja mõelda. Ainus veidigi meie nõudmistele vastav Sierra Leone loom, kes Jackile pähe tuli, oli lind nimega Picathartes gymnocephalus. Mulle tundus, et niisuguse nimega loom Briti inimestes just meeletut ootusärevust ei tekita. Kas tal on ehk teinegi, veidi romantilisem nimi? „Jah, tõepoolest,” oli Jack abivalmis, „tema teine nimi on ginea kaljukark.” Isegi see, mõtlesin, suudaks vaevu töö ära teha. Aga Jackil ei tulnud pähe ühtki teist looma. Nii sai kaljukargist meie ülim sihtmärk ja ma otsustasin panna sarja nimeks lihtsalt „Loomakogumisretk”.

Oli veel üks lahendamist vajav probleem. Sel ajal kasutati televisioonis 35 millimeetri laiust filmilinti, samasugust nagu filmitööstuses. Üks rull oli umbes lapiku jalgpalli suurune ja sellele filmiti väikese kohvri mõõtu kaameraga. Tavalistes tingimustes tulnuks see paigaldada statiivile ja selle käsitsemiseks läinuks vaja kaht inimest. Armand ja Michaela olid kasutanud palju väiksemat seadet, mille jaoks oli vaja 16 millimeetri laiust filmi, ja mina tahtsin teha sama.

Televisiooni filmiosakonna juhataja oli maruvihane: 16-millimeetrine film, ütles ta, on amatööridele. Professionaalid põlastavad seda. Ülesvõtted tulevad sellega vastuvõetamatult udused. Ta pigem loobuks oma ametist, kui lubaks niisugust standardite langetamist. Programmijuht kutsus kokku koosoleku. Ma selgitasin oma seisukohta. Ütlesin (kindlusega, mis on omane inimesele, kes ei tea, millest ta räägib), et ei saa vajalikke kaadreid, kui ei kasuta palju väiksemat, palju hõlpsamini käsitsetavat seadet.

Lõpuks jäi minu soov peale. Kuid sellega nõustudes esitas filmiosakonna juhataja ühe lisatingimuse. Tol ajal oli televisioon mustvalge. 16-millimeetrine film, mida me kasutama pidime, ei tohtinud aga olla mustvalge negatiiv, millest saab teha positiivseid koopiaid, vaid värviline negatiiv. See polnud nii tundlik kui mõni mustvalge toorfilm, kuid sellest tehtud mustvalgetel koopiatel oli palju parem eraldusvõime. Nõustusin ja kinnitasin, et kasutame mustvalget negatiivi ainult erandjuhtudel, kui valgus on väga kehv.

Kuid 16-millimeetrise filmiga seadet ei olnud nõus kasutama ükski BBC kaameramees. Pidin ise operaatori leidma. Kuulasin veidi maad ja sain teada, et Himaalajast on just naasnud üks minuvanune tüüp, kes oli operaatori assistent ekspeditsioonis, mis otsis (edutult) lumeinimest. Tema nimi oli Charles Lagus. Leppisime kokku kohtumise stuudio lähedal pubis, kus teleinimesed tavaliselt käisid. Jõime veidi õlut. Naersime samade naljade peale. Tema arvates kõlas retk toredalt ja pärast teist jooki soostus ta kaasa tulema. Ka Jack värbas ühe inimese, Alf Woodsi, kavala ja ettenägeliku peatalitaja, kes sel ajal vastutas loomaaias linnumaja eest. Tema ülesandeks pidi saama kinnipüütud loomade eest hoolitsemine. 1954. aasta septembris sõitsime neljakesi Sierra Leonesse.

Alf Woods (paremal) ja Jack Lester söödavad kaljukargitibu.

Pärast paari päeva Freetownis, riigi pealinnas, asusime teele vihmametsa. Ei mina ega Charles polnud kunagi sellises kohas käinud. Metsas oli erakordselt hämar. Charles võttis mornilt oma särimõõdiku välja. „Ainus viis värviliste negatiivide filmimiseks piisavalt valgust saada,” ütles ta kibedalt, „on paar puud maha võtta.” See oli tõsine tagasilöök. Kui tahtsime metsas filmida, pidime kasutama mustvalget filmi, mida meil oli väga vähe.

Ehk suudame Jacki veenda, et kellegi metsas kinni püüdnud, vabastab ta looma sobivalt päikeselisel lagendikul ja püüab ta kinni ka teist korda? Jack nõustus vapralt. Charles ja mina, selle asemel et üritada filmida karjakaupa okstel karglevaid ahve või oodata peidus, kuni hämarusest ilmub mõni uje bongo, pidime nüüd samuti piirduma nende väikeste loomadega, keda meil õnnestub välja valguse kätte viia – kameeleonid, skorpionid, röövritsikalised ja tuhatjalgsed.

Meie peamiseks sihtmärgiks jäi aga kaljukark. Jack oli kaasa võtnud väikese akvarelljoonistuse, mille üks kunstnik oli teinud linnu muuseumieksemplari järgi. Kuhu iganes me läksime, näitas ta seda inimestele ja küsis, kas nad on kunagi kedagi sellist näinud. Inimesed vaatasid pilti segadusega, ent viimaks leidsime ühe külaelaniku, kes ta ära tundis. See lind, ütles ta, ehitab pesa mudast, umbes nagu pääsuke, aga palju-palju suurema, ja kinnitab selle metsas peituva suure kivirahnu külge. Neid linde ei olnud küll kuidagi võimalik valguse kätte tuua. Me ei üritanud olukorda parandada ka paari lähedal asuva puu langetamisega. Kasutasime hoopis oma hinnalist ülitundlikku mustvalget filmi ja saime viimaks maailma esimesed kaadrid elus ginea kaljukargist.

Esimene saade jõudis teleekraanidele detsembris 1954. Mina suunasin kaameraid ja näitasin kontrollruumist salvestisi ning Jack tutvustas stuudios loomi. Aga juhtus midagi kohutavalt kurba. Päev pärast ülekannet kukkus Jack kokku ja viidi haiglasse. Saatesari läks eetrisse loomulikult otseülekandena. Nii et järgmisel nädalal pidi keegi tema rolli üle võtma. Boss ütles, et seda pean tegema mina. „Sa oled koosseisuline töötaja,” täpsustas ta. „Lisatasu sa selle eest ei saa.” Järgmisel nädalal andsingi endast parima, asendades Jacki ja tegeledes loomadega, samal ajal kui üks minu režissöörist sõber istus kontrollruumis ja suunas kaameraid.

Aafrika, mida näitasime meie, erines väga Denis’de Aafrikast. Hämmastavaid vaasikujulisi pesasid ehitavad saviherilased ja skorpioni ründavad sipelgakolonnid olid palju väiksemad kui Ida-Aafrika suurulukid, ent Charles oma oskusliku kaameratööga oli suutnud neid kujutada äärmiselt dramaatiliselt ja saade kogus tähelepanuväärselt palju vaatajaid. Mu ülemused olid väga rahul.

Umbes kuu pärast saatesarja lõppu oli Jack piisavalt paranenud, et haiglast koju pääseda. Saime jälle kokku ja otsustasime, et peaksime välja pakkuma uue sarja, kuni meie bossidel on veel meeles esimese edu.

Nii me tegimegi, ja märtsis 1955, vaid kaheksa nädalat pärast Lääne-Aafrika sarja viimase saate ülekannet, asusime endagi üllatuseks uuesti teele, seekord Lõuna-Ameerikasse, täpsemalt kohta, mida tol ajal nimetati Briti Guajaanaks.

Kuid varsti pärast meie kohalejõudmist Jacki haigus naasis ja ta pidi lendama tagasi Londonisse, haiglasse. Nii et ma pidin jälle tema rolli üle võtma, seekord loomakogujana, ja üks teine Londoni loomaaia talitaja tuli mulle appi loomade eest hoolitsema, kui kogu suuremaks kasvas.

Kui me tagasi jõudsime, et olnud Jack endiselt korralikult taastunud ja sarja viisin jälle läbi mina. Ka see sari oli edukas ja nii pakkusime välja kolmandagi retke. Seekord otsustasime Indoneesia kasuks, kus meie peamiseks sihtmärgiks oli komodo varaan, maailma suurim sisalik, keda siis ei olnud veel teleekraanil nähtud. Jack ei olnud selgelt reisivormis, aga ta ärgitas meid minema ilma temata. Nii me tegimegi. Ta suri ajal, mil me ära olime, traagiliselt noore, vaid neljakümne seitsme aastasena.

Pärast Guajaanat panin meie reisikogemused kirja ja järgmised paar aastat tegin sama kõigi meie iga-aastaste reiside järel. Selles raamatus on kolm esimest reisikirjeldust veidi lühendatud ja värskendatud kujul.

Maailm on pärast nende kirjutamist palju muutunud. Briti Guajaanast on saanud iseseisev Guyana Vabariik. Rupununi savannid, kus käisime otsimas suur-sipelgaõgijat, tundusid meile siis nii metsikud ja kauged, aga on nüüd lülitatud regulaarsesse lennuliiklusse ja tihedas ühenduses rannikuga. Indoneesias on suur jaavalaste Borobuduri monument, mis siis romantiliselt lagunes, praeguseks täielikult lahti võetud ja taastatud; Balil, kuhu pääses vaid meritsi ja kus me nägime peale iseendi veel ainult üht eurooplast, on praegu lennuväli, kuhu hiiglaslikud lennukid toovad Austraaliast ja Euroopast iga päev tuhandeid suvitajaid; ja Komodo, kuhu me 1956. aastal jõudsime suurte raskustega, jääb tänapäeval turistide marsruudile ning saare külastajaid viiakse iga päev rühmade kaupa varaane vaatama. Ja televisioon ise edastab viimaks ometi ka värvilist pilti.

2016. aastal leidis üks arhivaar BBC filmihoidlas tuhlates paar roostetavat karpi sildiga „Loomakogumisretk – värviline”. Hämmelduses, avas ta need ja avastas värvilised originaalnegatiivid, mida kuni selle ajani polnud mitte keegi, kaasa arvatud mina ise veel näinud. Viimaks tehti neist värvilised koopiad. Inimesed, kes neid vaatasid, otsustasid, et ka pärast kuutkümmet aastat varjusurma on nende värvid nii elavad, et need tuleks eetrisse lasta. Ma loodan, et järgnevad leheküljed saavutavad midagi sarnast.

David Attenborough,

mai 2017