Читать книгу Noore loodusuurija seiklused - David Attenborough - Страница 8

Mazaruni jõgi tõuseb maapinnale Guyana kaugemas lääneosas, Venezuela piiri lähedale jääval mägismaal. Umbes sada kuuskümmend kilomeetrit eemal murrab ta end läbi kõrgete liivakivimägede vööndi ja laskub kolmekümne kahe kilomeetri ulatuses neljasajameetriste koskede ja kärestikena alla, moodustades jõeliiklusele läbipääsmatu tõkke.

Ainsad platoole viivad maismaateed on pikad järsud jalgrajad üle mägede. Kõige lihtsam neist tähendab kolmepäevast rännakut tihedas metsas ja ronimist läbi üheksasajameetrise kuru. Seetõttu oli kogu piirkond ülejäänud riigist peaaegu ära lõigatud ja need tuhat viissada indiaanlast, kes seal elasid, olid kuni viimase paari aastani enne meie külaskäiku eraldatud ja rannikutsivilisatsioonist üsna puutumatud.

Ent lennuki saabumine riiki muutis olukorda täielikult. Amfiiblennukiga oli võimalik lennata üle mägede ja maanduda keset platood Mazaruni jõel. See ootamatu ligipääsetavus oleks võinud seal elavatele akavai ja arekuna hõimudele lõppeda tõsiste tagajärgedega, nii et nende võimaliku ekspluateerimise ärahoidmiseks kuulutas valitsus kogu ala indiaanlaste reservaadiks – keelatud maaks teemandi- ja kullaotsijatele ning lubadeta reisijatele. Määratud oli ka piirkonnaülem, kelle tööks oli valvata indiaanlaste heaolu üle.

Sellel ametipostil oli Bill Seggar, ja kui me esimest korda riiki saabusime, juhtus meie õnneks olema üks neid harvu kordi, kui ta külastas Georgetowni, et osta kuue kuu toidu-, vahetuskauba-, bensiini- ja muu vajaliku varud, mis tuli seejärel lennutada tema kodujaama.

Ta oli tugeva kehaehitusega pikk tumedat verd mees, kelle nägu katsid sügavad vaod. Napisõnaliselt, et mitte ülemäära reeta entusiasmi ja uhkust, mida ta tundis oma piirkonna pärast, rääkis ta meile selle imedest; äsja avastatud koskedest, suurtest uurimata metsamassiividest, akavaide kummalisest halleluujareligioonist, koolibritest, taapiritest ja aaradest. Ta arvas, et on oma asjatoimetustega Georgetownis lõpetanud ajaks, kui meie naaseme oma kahenädalaselt retkelt Rupununisse, ja pakkus lahkelt, et võime koos temaga platoole lennata.

Seega otsisime nüüd suure elevusega Georgetownist Billi, et teada saada, millal tema lennuk lahkub. Lõpuks leidsime ta ühe hotelli baarist süngelt rummikokteiliklaasi põrnitsemast. Tal oli halbu uudiseid. Tellitud varud pidi kohale viima Dakota lennuk, mis enamasti maandus väikesele avatud savannilapile platoo idapiiri lähedal Imbaimadais. See lennurada oli tavaliselt kasutatav kogu kuiva perioodi vältel, kuid vihmahoogude ajal oli see vett täis ja kõlbmatu. Teoreetiliselt pidanuksime seda saama kasutada ka nüüd, aprilli keskel, ent piirkonda olid tabanud ennustamatud vihmahood ja lennuraja asemel ootas mülgas. Bill pidi järgmisel päeval amfiiblennukiga sinna lendama, maanduma Imbaimadai lähedal Mazaruni jõel ning seejärel lennurada valvama ja iga päev olukorrast ette kandma, et kaubalennuk saaks ala kuivades kohe Georgetownist teele asuda ja vajaliku kraami kohale tuua. Ilmselgelt pidi kõigepealt lennukisse mahutama varud, aga kui need on kenasti paigas ja lennurada on endiselt kuiv, võime meie nii-öelda viimase veosena kaasa minna. Lõpetasime üsna tujutult oma joogid ja ütlesime Billile head aega, soovides talle järgmiseks päevaks edukat lendu Imbaimadaisse.