Читать книгу Noore loodusuurija seiklused - David Attenborough - Страница 6

Lõuna-Ameerika on koduks mõnedele maailma veidraimatele, armsaimatele ja ohtlikematele loomadele. On vähe veel uskumatumaid loomi kui laisik, kes veedab oma elu alatises vaikivas aegluubis, rippudes pea alaspidi kõrgete puude otsas; on vähe veel kummalisemaid loomi kui savannide suur-sipelgaõgija oma absurdselt ebaproportsionaalse kehaga, saba suurenenud kahuseks lipuks ja lõuad veninud kaarjasse hambutusse torusse. Ilusad linnud on seal aga nii tavaline nähtus, et neid ei pane peaaegu tähelegi: kirevuhked aarad lendavad tiibade plaginal läbi metsa, saatjaiks hunnitu sulestikuga kokkusobimatud kiledad maanilised karjed; ja koolibrid, need tillukesed kalliskivid, vilksavad õielt õiele ja rüüpavad nektarit, küütlevad suled lennul vikerkaarevärviliselt välkumas.

Paljud Lõuna-Ameerika loomad kutsuvad esile vastikusega segatud lummust. Jõgede nuhtluseks on piraajaparved, kes rebivad liha mis tahes looma küljest, kes nende keskele satub, ja vereimejalased, legend Euroopas, kuid sünge reaalsus Lõuna-Ameerikas, lendavad öösiti oma metsas paiknevatest puhkepaikadest välja, et imeda lehmade ja inimeste verd.

Mul ei olnud kahtlustki, et kui esimene loomakogumisretk oli meid viinud Aafrikasse, siis teise peame tegema Lõuna-Ameerikasse. Aga millist piirkonda me sellel ääretul ja mitmekesisel mandril külastama peaksime? Lõpuks valisime välja Guyana (siis tuntud kui Briti Guajaana), ainsa Rahvaste Ühenduse riigi kogu Lõuna-Ameerika mandril. Jack Lester, Charles Lagus ja mina, kes me olime koos käinud Aafrikas, pidime minema ka sellele reisile, aga meiega pidi ühinema Tim Vinall, üks Londoni loomaaia peatalitajatest. Tema praegune ülesanne oli kanda hoolt kabjaliste eest, aga oma pika loomaaiakarjääri jooksul oli ta kantseldanud ka paljusid teisi loomi. Tema õlule jäi kontimurdev ja tänamatu töö püsida rannikul meie baasis ning vaadata loomade järele, keda meie püüdsime ja talle viisime.

Märtsis 1955 maandusime pealinnas Georgetownis. Pärast kolme päeva, mis kulusid lubade muretsemisele, kaamerate ja muu varustuse tollist läbisaamisele ning pottide-pannide, toidu ja võrkkiikede ostmisele, kibelesime alustama kogumistööd sisemaal. Olime juba paika pannud ligikaudse tegevuskava. Kaardi järgi teadsime, et suurem osa Guyanast on kaetud troopilise vihmametsaga, mis ulatub põhja pool Orinoco jõgikonna ja lõuna pool Amazonase madalikuni. Edelas aga mets kahaneb, tehes ruumi laugetele rohtkattega savannidele, ning rannikut ääristab kultuurmaariba, kus riisipõllud ja suhkrurooistandused vahelduvad soode ja abajatega. Kui tahtsime kokku panna esinduslikku Guyana loomade kogu, pidime külastama kõiki neid piirkondi, sest igaühes on loomi, keda mujalt ei leia. Meil ei olnud aga head ettekujutust, mis kohti me igas piirkonnas külastama peaksime ja millises järjekorras piirkonnad ette võtta, kuni meid kutsuti kolmandal päeval õhtusöögile kolme inimesega, kes võisid meile asjatundlikku nõu anda: Bill Seggar, piirkonnaülem, kes vastutas ühe kõrvalise territooriumi eest läänepiiri lähedal asuvates metsades, Tiny McTurk, karjakasvataja Rupununi savannidest, ja Cennydd Jones, keda töö indiaanlaste arstina viis koloonia igasse nurka. Istusime varahommikuni üleval, vaadates fotosid ja filme, uurides süvenenult kaarte ja tehes õhinal märkmeid. Kui viimaks laiali läksime, olime valmis kavandanud üksikasjaliku retke, alustades külaskäigust savannidesse ja lõpetades rannikusoodega. Vahepeale pidid jääma metsad.

Järgmisel hommikul kõndisime lennufirma kontorisse, et uurida transpordi kohta.

„Rupununi neljale, härra?” küsis müüja. „Aga loomulikult. Lennuk lahkub homme.”

Charles Lagus matamata kilpkonnaga.

Lennukisse, mis pidi meid kohale viima, ronisime rõõmsa erutusega. Me ei osanud arvata, et meil süda nii kiiresti saapasäärde vajub. Meie piloot, kolonel Williams, oli esimene, kes oli hakanud tegema lennureise Guyana metsikumatesse piirkondadesse, ning suuresti tänu tema uljusele ja kujutlusvõimele olid paljud selle maa kõrvalisematest kohtadest üldse ligipääsetavateks muutunud. Kui me aga lendu tõusime, avastasime, et koloneli lennustiil erineb kõvasti selle piloodi omast, kes oli meid toonud Londonist Georgetowni. Meie Dakota kõmistas mööda stardirada ja selle lõpus kasvavad palmipuud tulid üha lähemale, kuni ma hakkasin juba arvama, et masinaga on midagi valesti ja me ei saagi maapinnalt üles. Päris viimasel hetkel sööstsime järsult taevasse, ületades palmipuude tipud kolmekümne sentimeetri kõrguselt. Vaatasime üksteist tuhakarva nägudega, ning kui olime karjudes oma kahtlusi ja muresid jaganud, läksin kokpitti, et kolonel Williamsilt juhtunu kohta aru pärida.

„Sellistel lendudel,” karjus ta suunurgast, koputades sigaretituhka armatuurlaua külge kinnitatud plekist tuhatoosi, „sellistel lendudel ongi õhkutõus kõige ohtlikum! Kui üks mootor siis alt veab, kui sa seda kõige rohkem vajad, maandud kolinal metsa, ja seal pole kedagi, kes sind aidata saaks. Mina tahan alati maapinnal nii palju hoogu koguda, et võiksin ka ilma mootoriteta õhku tõusta. Mis siis, poisid, kas te kardate?”

Kinnitasin kolonel Williamsile rutakalt, et keegi meist pole põrmugi mures, meid huvitab lihtsalt õhusõiduki juhtimise tehnika. Kolonel Williams uratas, vahetas õhkutõusmise ajal ees olnud plussprillid miinuste vastu ja meie seadsime end lennuks sisse.

All laius mets, roheline sametjas tekk, mis küündis igas suunas nii kaugele, kui silm seletas. Ühe suure kaljuseina lähenedes hakkas see meie ees aeglaselt kerkima. Kolonel Williams sõitis kõrgust muutmata edasi, kuni puud olid meile nii lähedal, et võisime näha papagoisid nende kohal lendamas. Kohas, kus kaljusein katkes, hakkas mets iseloomu muutma. Nähtavale ilmusid väikesed rohumaasaared ja peagi lendasime üle avarate tasandike, mida veenidena ilmestasid hõbedased jõeharud ja tedretähnidena termiitide tillukesed valged pesakuhilad. Me laskusime ja tiirutasime natuke aega väikeste valgete ehitiste rühma kohal, valmistudes maandumiseks lennurajal – eufemism savanniriba kohta, mis näis ümbritsevast erinevat vaid selle poolest, et seal polnud termiitide pesakuhilaid. Kolonel maandas lennuki sujuvalt ja ruleeris jõnksutades eemal ootava väikese inimsumma juurde. Ronisime üle Dakota põrandale laiali pillutatud lastihunniku ja hüppasime välja, pilgutades särava päikese käes silmi.

Pronksja jumega rõõmsameelne mees, seljas vabaajarõivad ja peas sombreero, eraldus pealtvaatajatest ja tuli meid tervitama. See oli Teddy Melville, kellest pidi saama meie võõrustaja. Ta pärines kuulsast perekonnast. Tema isa oli üks esimesi eurooplasi, kes jäi Rupununisse pidama ja hakkas kasvatama veiseid, keda nüüd jagus hõredalt kogu piirkonda. Ta oli saabunud sajandivahetusel ja abiellunud kahe vapišana tüdrukuga. Kumbki oli andnud talle viis last ja nüüd täitsid need kümme naist-meest peaaegu kõiki tähtsamaid rolle piirkonnas; nad olid karjakasvatajad, poepidajad, riiklike kaitsealade vahid ja jahimehed. Peagi saime aru, et kui mõni põhjapoolsetes savannides kohatud inimene pole ise Melville, siis üsna tõenäoliselt on ta ühega neist abielus.

Lethem, kus olime maandunud, koosnes mõnest valgest betoonhoonest, mis paiknesid korrapäratult kummalgi pool lennurada. Kõige suurem, ainsana kahekorruseline, oli Teddy külalismaja – lihtne ristkülikukujuline hoone veranda ja klaasimata aknaaukudega. Hoonet nimetati armulikult Lethemi hotelliks. Kaheksasada meetrit edasi, paremat kätt jääva kerge tõusu tipus, seisid piirkonnaülema maja, postkontor, pood ja väike haigla. Neist tõi hotelli juurde tolmav punane muldtee, mis seejärel möödus lagunevatest kõrvalhoonetest ning kadus kuival kõnnumaal termiidikuhilate ja kängus põõsaste vahele. Kolmkümmend kilomeetrit eemal kerkisid tasandikest äkitselt sakilised mäed, mis olid kuumavines taandunud tuhmsinisteks siluettideks virvendava taeva taustal.

Lethemi lennukile olid vastu tulnud ka kõik kaugemal elavad inimesed, kuna sellega toodi kauaoodatud varusid ja iganädalast posti. Lennupäevad olid alati tähtsad sotsiaalsed sündmused ning hotell oli täis karjakasvatajaid ja nende naisi, kes olid kohale sõitnud kõige kaugematest piirkondadest ja jäid pärast lennuki lahkumist uudiseid ja kuulujutte vahetama.

Kui õhtusöök oli läbi, korjati lihtsad okaspuidust lauad söögitoast kokku ja nende asemele pandi pikad puupingid. Harold, Teddy poeg, hakkas üles seadma filmiprojektorit ja ekraani. Baar jäi tasapisi tühjaks ja pingid täitusid inimestega. Sirgete sinakasmustade juustega paljasjalgsed päevitunud vapišana kauboid, keda nimetati vaquero’deks, saabusid salgakaupa ja maksid uksel. Kui tuled kustutati, oli õhk täis kirbet tubakalõhna ja ootusärevat jutuvada.

Meelelahutus algas arukalt dateerimata jäetud ringvaatega. Järgnes Hollywoodi kauboifilm Metsiku Lääne esmaavastamisest, mille käigus vooruslikud valged ameeriklased tapsid veendunud usus suure hulga nurjatuid punaseid indiaanlasi. See oli üsna taktitundetu, ent vapišanad vaatasid oma Põhja-Ameerika sugulaste hävitamist osavõtmatute nägudega, laskmata välja paista ühelgi emotsioonil. Lugu oli veidi keeruline jälgida, sest peale selle, et filmist oli aja jooksul pikki juppe välja lõigatud, tundus kaheldav, kas filmirulle projitseeriti õiges järjekorras; traagiline ja kaunis Ameerika tüdruk, kelle indiaanlased olid kolmandal rullil jõhkralt mõrvanud, ilmus uuesti välja viiendal, et kangelasega armatseda. Kuid vapišanad olid leplik publik ja säärane väiklane detail ei rikkunud nende ilmset naudingut suurtest taplusstseenidest, mis kutsusid esile entusiastlikke aplause. Vihjasin Harold Melville’ile, et ehk oli filmivalik mõnevõrra veider, aga ta kinnitas, et kauboifilmid on kohalike hulgas kaugelt kõige populaarsemad. Võib tõesti arvata, et Hollywoodi pikantsed situatsioonikomöödiad näinuksid siinsetele vapišanadele veel suurema totrusena.

Pärast kinoseanssi läksime üles oma tuppa. Seal oli kaks sääsevõrkudega varustatud voodit. Kaks meist pidid ilmselt magama võrkkiiges ning Charles ja mina soovisime seda õigust endale. See oli võimalus, mida me mõlemad olime pikisilmi oodanud alates hetkest, kui olime võrkkiiged Georgetownist ostnud. Riputasime need väga asjatundlikul ilmel seintesse kruvitud konksude külge. Tulemused aga, nagu me paarinädalase kogemuse järel taipasime, olid lootusetult amatöörlikud. Olime võrkkiiged pannud liiga kõrgele ja kinnitanud ülimalt keeruliste sõlmedega, mille lahtisaamiseks kulus hommikuti kenake hulk aega. Jack ja Tim ronisid tuimalt oma vooditesse.

Järgmisel hommikul ei olnud palju kahtlust, kes meist olid veetnud öö mugavamalt. Charles ja mina vandusime, et olime põõnanud kui notid ja võrkkiiges magamine on meile juba nagu kaasasündinud oskus. Kuid see oli tõest kaugel, sest kumbki meist polnud siis veel ära õppinud, et selles põikpuudeta Lõuna-Ameerika kiiges tuleks lamada lihtsalt diagonaalis. Ma olin suurema osa ööst üritanud lesida pikuti, nii et mu jalad olid peast kõrgemal ja keha kõverasse vajunud. Küljekeeramine oli kaelamurdev pingutus ja ma ärkasin hommikul tundega, et ilmselt on mu selgroog igaveseks kõverdunud.

Pärast hommikusööki tuli Teddy Melville uudisega, et suur vapišanade seltskond läks ühest lähedal asuvast järvest traditsioonilisel, vee mürgitamise meetodil kala püüdma. Oli võimalus, et nad kohtuvad teistegi loomadega, kes võiksid meile huvi pakkuda, ja Teddy pakkus, et läheme ja viskame pilgu peale. Istusime ta veokisse ja asusime üle savanni teele. Peaaegu miski ei takistanud meil sõitmast, kuhu iganes me soovisime. Siin ja seal looklesid käänulised jõeharud, aga neid oli lihtne vältida; nägime neid juba päris kaugelt, sest nende kaldaid ääristasid põõsad ja palmipuud. Muidu olid ainsateks takistusteks kidurad karedakarvalised „liivapaberipõõsad” ja termiidikuhilad – pööraste kujudega kõrged tornid, puhuti üksikud ja puhuti nii tihedates rühmades, et tundus, nagu sõidaksime läbi hiiglasliku surnuaia. Paar üle savanni kulgevat korralikult sisse sõidetud teerada ühendasid karjafarme järgmistega, kuid järv, mille äärde me suundusime, paiknes eraldatud kohas, nii et peagi keeras Teddy peateelt ära ja algas raputav sõit põõsaste ja termiidikuhilate vahel, teenäitajaks üksnes Teddy suunataju. Varsti nägime horisondil puudest vööd, mis ääristas meie järve.

Kohale jõudes avastasime, et üks pikk järveharu on vaiadest tammiga suletud. Vapišanad olid seal vette visanud spetsiaalseid, kilomeetrite kauguselt Kanuku mägedest korjatud ja seejärel peenestatud liaane. Igal pool seisid valmis seatud vibude ja nooltega kalamehed, oodates, et kalad liaanide mürgisest mahlast uimaseks muutuks ja pinnale kerkiks. Vapišanad klammerdusid järvepiiri kohal rippuvate puuokste külge; nad kükitasid just selle jaoks keset veekogu ehitatud pukkidel; mõned seisid väikestel improviseeritud parvedel ja teised patrullisid edasi-tagasi puutüvedest õõnestatud kanuudes. Kalda peal lagendikul olid naised süüdanud lõkked ja üles riputanud võrkkiiged ning ootasid nüüd, et saaksid kalu niipea puhastama ja suitsutama hakata, kui mehed nad kohale toovad; ent seni polnud midagi püütud ja naised hakkasid kärsituks muutuma. Mehed on teinud rumalasti, pilkasid nad: tammi taha oli pandud liiga suur osa järvest ja metsast oli korjatud liiga vähe liaane, nii et mürk ei toiminud piisavalt hästi. Tammi ja pukkide ehitamisele kulunud kolm päeva rasket tööd oli raisku läinud. Teddy sai seda kõike teada nendega vapišana keeles rääkides, nagu ka seda, et üks naistest on näinud teisel pool järvekaldas auku, milles elavat mingi suur loom. Mis loom, selles polnud naine päris kindel; aga see võis olla anakonda või kaiman.

Kaiman kuulub krokodilli ja alligaatoriga samasse, krokodilliliste klassi ning võhikule tunduvad need kolm looma väga sarnased. Jacki jaoks olid nad aga väga erinevad. Kuigi Ameerikas leidub kõiki kolme, on igaühel oma kindlad levilad; siin Rupununis, ütles Jack, võiksime näha musta kaimanit, omasuguste seas suurimat liiki, kes võib väidetavalt kasvada kuni kuue meetri pikkuseks. Jack tunnistas, et talle täitsa meeldiks üks „kena suur kaiman”, aga tegelikult oleks ta päris rõõmus ka kopsaka anakonda üle. Ja kuna augus elav loom tundus olevat üks või teine, arvas ta, et peaksime tõesti proovima teda kinni püüda. Ronisime kanuudesse ja sõudsime üle järve, üks naistest teejuhiks kaasas.

Lähemal uurimisel avastasime kaks auku – ühe väikese ja ühe suure. Selgus, et need on omavahel ühendatud, sest kui torkasime väiksemasse toika, hakkas suuremasse kogunenud vesi loksuma. Tõkestasime väiksema augu vaiadega. Et tundmatu loom ei saaks suurema augu kaudu põgeneda, aga et tal oleks samas piisavalt ruumi väljumiseks ja meie kätte sattumiseks, lõikasime kaldalt noori puid ja surusime need järvepõhja sügavasse mutta, nii et koopasuu ümber tekkis poolringikujuline pihttara. Me ei olnud oma jahisaaki veel näinud ja väiksema augu kaudu torkimine teda välja ei ajanud, nii et otsustasime kalda rohukamarat lõigates suuremat ava laiendada. Eemaldasime aeglaselt käigu katuse ja selle töö ajal rappus kallas maa alt kostva möirge peale, mida vaevalt suutnuks tekitada madu.

Kalapüük vibuga.

Kaimani väljakaevamine.

Ettevaatlikult pihttara vaiade vahelt pimedusse piiludes suutsin eristada pooleldi mudasest veest varjatud suurt kollast kihva. Olime nurka ajanud kaimani, hamba mõõtmete järgi hinnates väga suure.

Kaimanil on kaks ründerelva. Esiteks ilmselgelt tema päratud lõuad ja teiseks tema tohutult võimas saba. Ta suudab mõlemaga tekitada väga tõsiseid vigastusi, aga õnneks oli meie ohver oma urus niimoodi, et pidime korraga silmas pidama vaid üht otsa. Näinud korraks tema hambaid, teadsin, kumb ots on minu jaoks esmatähtis. Jack pladistas pihttara sees mudases vees, üritades aru saada, mis asendis kaiman lamab ja kuidas talle kõige parem läheneda oleks. Mulle näis, et kui see elajas otsustab kiiruga välja tulla, peab Jack väga nobedasti hüppama, et mitte jalast ilma jääda. Ma ise manööverdasin reiteni vees kahlates kanuus istuvat Charlesi, kes üritas toimuvast häid kaadreid saada, ja kuigi me olime teistest pisut eemal järve peal, tundsin, et olen ohule siiski piisavalt lähedal. Olin kindel, et kui kaiman peaks Jacki poole sööstma, siis tuleks ta nii suure hooga, et lükkaks meie hapra pihttara ümber, ja kui Jack saaks kohe kaldale karata, siis mina peaksin hea mitu meetrit vees sumama, enne kui ohutusse kohta jõuaksin. Polnud mingit kahtlust, et kaiman suudab nii sügavas vees liikuda palju kiiremini kui mina. Miskipärast – võib-olla olin arvatust närvilisem – ei suutnud ma kanuud piisavalt kindlalt paigal hoida, nii et kui ma olin seda eriti järsult küljele kallutanud ja Charlesi koos kaameraga peaaegu vette lennutanud, otsustas ta, et tema seadmetel on väiksem oht märjaks saada, kui ta minu juurde järve tuleb.

Vahepeal oli Teddy ühelt vapišanalt laenanud toornahast lasso ning kõlgutas seda koos Jackiga järvekaldal põlvitades kaimani nina ees, lootes, et loom teeb sööstu Charlesi ja minu suunas ning neil õnnestub ta pea silmusesse püüda. Kaiman möirgas ja peksis uruseinu nii raevukalt, et kogu kallas värises, kuid keeldus väga arukalt välja tulemast. Jack eemaldas veel kalda rohukamarat.

Nüüdseks oli meie ettevõtmist vaatamas ja nõuandeid jagamas umbes kakskümmend kohalikku. Nad ei saanud aru, miks me peaksime tahtma seda elukat elusa ja tervena kinni püüda. Nemad olid selle poolt, et hukkaksime looma sealsamas nende nugadega.

Viimaks, hoides silmust kahe harulise kepi abil laialt pärani, keelitasid Jack ja Teddy lasso ümber kaimani musta koonu. See ajas looma vaid rohkem marru ning vääneldes ja möirates raputas ta silmuse maha. Kolm korda saadi see paika ja kolm korda raputas kaiman selle maha. Siis läks silmus neljandat korda ümber looma lõugade. Aeglaselt, keppide abiga, nihutas Jack seda edasi. Ja äkki, enne kui roomaja taipas, mis toimub, tõmbas ta silmuse kinni ja ohtlikud lõuad olidki kindlalt suletud.

Nüüd pidime silma peal hoidma tema üüratul sabal. Olukord hakkas ärevam paistma sealt, kus seisime mina ja Charles, sest Teddy, turvalisuse huvides veel ühe silmuse ümber kaimani lõugade sidunud, palus vapišanadel pihttara mudast välja tõmmata. Kaiman lamas liikumatult, pikk pea august väljas, ja vaatas meid kurjalt oma kollaste pilkumatute silmadega. Enam polnud tema ning Charlesi ja minu vahel muud kui vesi. Jack aga hüppas kaldalt vette otse augu ette, kaasas pikk kepp. Kummardudes lükkas ta kepi auku, nii et see ulatus mööda roomaja pikka soomuselist selga alla, ja sisse küünitudes fikseeris selle, pannes looma ligaste kaenlaaluste alt köie läbi ja kinnitades poolsõlmega kepi külge. Teddy ühines temaga ja sentimeeterhaaval tõmbasid nad kaimani august välja, sidudes ta keha köiega kepi külge. Viimaks olid ka tagajalad, sabatüvi ja saba ise kindlalt kinni seotud ning loom lebas ohutult meie jalge ees, mudane vesi lõugade ümber laksumas. Ta oli kõigest kolm meetrit pikk.

Nüüd tuli ta üle järve auto juurde transportida. Kinnitasime kepi esiotsa kanuu pära külge ja sõudsime kaimanit enda järel vedades tagasi naiste laagrisse.

Jack juhendas vapišanasid, kui nad aitasid meil looma veokisse laadida, ja kontrollis siis ükshaaval üle kõik sõlmekohad, et veenduda, ega ükski pole lahti tulemas. Naised, kel polnud suitsutamiseks ühtki kala, kogunesid veoki ümber, uurides meie saaki ja püüdes ära mõistatada, miks ometi peaks keegi väärtustama niisugust ohtlikku kahjurit.

Sõitsime üle savanni tagasi. Charles ja mina istusime kummalgi pool kaimanit, jalad viieteistkümne sentimeetri kaugusel tema lõugadest ja hinges lootus, et toornahast lassod ongi nii tugevad, kui räägitakse. Rõõmustasime mõlemad, et olime nii varakult kinni püüdnud sellise muljet avaldava looma. Aga Jack jäi vaoshoitumaks.

„Pole paha,” ütles ta, „alustuseks.”