Читать книгу Noore loodusuurija seiklused - David Attenborough - Страница 7

Pärast nädalat savannides avastasime endagi üllatuseks, et oleme kokku pannud päris suure haruldaste loomade loomaaia. Olime kinni püüdnud suur-sipelgaõgija, hulga loomi olid meile toonud vaquero’d ja ka Teddy Melville oli andnud oma panuse, loovutades mitu oma majas jõlkuvat lemmikut – lärmaka aara Roberti, kaks trompetlindu, kes olid elanud pooleldi kodustatult kanade keskel, ja Chiquita, kaputsiinahvi, kel vaatamata sellele, et ta oli täiesti taltsas, oli komme meie taskutest asju varastada, kui me temaga süütult mängisime.

Loomakogu kindlalt Timi hoole all, otsustasime laiendada oma otsinguid Lethemi lähiümbrusest väljapoole ja külastada Karanambot umbes sada kilomeetrit põhja pool. Karanambos elas Tiny McTurk, karjafarmipidaja, kes oli meid enda juurde kutsunud, kui me temaga oma kolmandal päeval Georgetownis kohtusime. Ütlesime Timile head aega, ronisime laenatud maastikuautosse ja asusime teele.

Pärast kolmetunnist sõitu läbi ilmetu võsase savanni nägime horisondil puudest moodustunud riba, mis kulges risti teega, mida mööda me sõitsime. Polnud ühtki märki kurust või lagendikust, mis lubanuks arvata, et seal on läbipääs; paistis, et tee kitseneb ja saab otsa. Olime kindlad, et oleme eksinud, ent siis nägime, et tee sukeldub otse puude vahele kitsasse hämarasse tunnelisse, mis on täpselt nii lai, et meie džiip sealt läbi mahuks. Puutüved kummalgi pool teed olid põimunud väikeste põõsaste ja liaanidega ning meie pea kohal kokku puutuvad oksad moodustasid peaaegu ühtlase lae.

Siis külvas päike meid korraga üle. Puuderiba lõppes niisama ootamatult, kui oli alanud, ja meie ees oli Karanambo: rühm laia kruusaväljaku ümber pillutatud toortellistest ja õlgedest maju, mille vahel kasvasid mango-, nakra-, guajaavi- ja laimipuud.

Tiny ja Connie McTurk olid autot kuulnud ja meid tervitama tulnud. Tiny oli heleda nahaga pikk mees, parajasti seljas õlised khakikarva tööriided. Me olime katkestanud tema tegevuse töökojas, kus ta vormis uusi rauast noolepäid. Connie, mehest lühem ja sale, kena oma sinistes teksapükstes ja pluusis, tervitas meid soojalt ja juhatas majja. Me sisenesime ühte kõige veidramasse ruumi, kus ma kunagi viibinud olen. See näis sisaldavat omaette maailma, vana ja primitiivset ning ka uut ja mehaanilist – see oli siinse mandri mikrokosmos.

„Ruum” pole ehk päris täpne sõna, sest kahest kõrvuti asetsevast küljest oli see taevale avatud, ümbritsevad seinad vaid kuuskümmend sentimeetrit kõrged. Ühele seinale oli pandud nahkne sadul ja sealsamas väljas kandis pikk puidust põikpuu nelja päramootorit. Ruumi teises kahes küljes, puuseinte taga olid magalad. Ühel seina vastas seisval laual oli raadioaparaat, mille kaudu Tiny pidas ühendust Georgetowni ja ülejäänud rannikuga, ning selle kõrval seisid suured raamatuid täis riiulid. Teisel seinal rippus suur kell ja barbaarne valik tulirelvi, vibupüsse, vibusid, nooli, puhkpüsse, õngenööre ja üks sulgedest vapišana peakate. Nurgas märkasime mõlahunnikut ja külma vett täis indiaanlaste savikannu. Toolide asemel oli ruumi nurkadesse riputatud kolm suurt rõõmsavärvilist Brasiilia võrkkiike ja ruumi keskel, jalad sügavale kinnitambitud muldpõrandasse surutud, seisis hiiglaslik, umbes kolme meetri pikkune laud. Meie kohal, ühel katusetaladest rippus nöör oranžide maisitõlvikutega ning siin-seal moodustasid taladele laotatud üksikud lauad mulje kohatisest laest. Vaatasime imekspanuga ringi.

„Siin pole ühtegi naela,” ütles Tiny uhkelt.

„Millal te selle ehitasite?” küsisime meie.

„Noh, pärast Esimest maailmasõda veetsin aega sisemaal, pesin loodes teemante, jahtisin, kaevasin kulda ja tegin muud säärast, siis aga mõtlesin, et oleks aeg paikseks jääda. Olin juba teinud kaks või kolm reisi Rupununi jõel. Sõitsime neil päevil kärestikest üles paatidega ning mõnikord kulus meil selleks kaks nädalat ja mõnikord terve kuu, olenevalt jõe seisust. Minu arvates oli see kena kant – mitte liiga palju inimesi – ja ma otsustasin oma kodu siia rajada. Tulin mööda jõge üles, otsides kohta, mis jääks kõrgendikule – et oleksin kaboura-kärbestest kõrgemal ega tekiks probleeme äravooluga –, aga jõele piisavalt lähedale, et saaksin kõik oma asjad rannikult paadiga ära tuua. Muidugi on see maja tegelikult ajutine. Ma panin selle kiiruga püsti, kui tegin plaane ja tõin kohale materjali ühe tõeliselt uhke residentsi ehitamiseks. Need plaanid on mul endiselt peas olemas ja vajalikud materjalid kõrvalhoones valmis, nii et ma võiksin hommepäev ehitama hakata. Aga millegipärast” – ta vältis Connie pilku – „ei õnnestu mul sellega kuidagi algust teha.”

Connie naeris. „Ta on seda kakskümmend viis aastat rääkinud. Aga kindlasti olete kõik näljased, nii et istume maha ja hakkame sööma.” Ta läks laua juurde ja viipas meile, et me istet võtaksime. Laua ümber oli viis külili keeratud apelsinikasti.

„Palun vabandust nende jubedate vanade asjanduste pärast,” ütles Tiny. „Need pole pooltki nii head kui apelsinikastid, mida sai enne sõda. Varem olid meil toolid, aga põrand on üsna ebaühtlane ja toolijalad kippusid pidevalt ära murduma. Kastidel pole jalgu, mida murda, nii et need kestavad kauem, ja tegelikult on need niisama mugavad.”

Eined McTurkide juures olid üsna keerulised. Connie oli tuntud kui Guyana üks parimaid kokki ja meie ette pandud söök oli kahtlemata oivaline. See algas kirevahvenaga, hõrgu kalaga, mida Tiny maja juurest Rupununi jõest sageli püüdis. Eine jätkus pardipraega – Tiny oli linnud lasknud eelmisel päeval – ja lõppes viljadega väljas kasvavatelt puudelt. Ent kaks lindu, üks väike papagoi ja üks musta-kollasekirju tikat, võitlesid omavahel meie toidu pärast. Nad lendasid meie õlgadele ja lunisid maiuspalu, ja kuna meie ei olnud päris kindlad, kuidas niisuguses olukorras käituda, olime lindudele taldrikutelt palukesi valides veidi liiga aeglased. Väike papagoi otsustas end seepeale tseremooniast säästa, istus Jacki taldrikuservale ja hakkas tegutsema omatahtsi. Tikat lähenes asjale teisiti: ta nokkis oma nõelterava nokaga aina Charlesi põske, et mehele tema kohustusi meelde tuletada.

Connie tegi sellele kõigele aga peagi lõpu, ajas linnud minema ja pani spetsiaalselt neile valmistatud toidu alustassiga laua teise otsa. „Nii juhtub, kui reegleid rikkuda ja lemmikloomi laua ääres toita. Sinu külalisi hakatakse ahistama,” ütles ta.

Õhtusöögi lõpu poole, videviku saabudes ärkas hoiuruumis nahkhiirekoloonia. Loomad vilksasid rahulikult ja vaikselt üle eluruumi välja õhtusse, et alustada kärbsejahti. Nurgast oli kosta krabinat. „Tõesti, Tiny,” ütles Connie tõsiselt, „me peame nende rottidega midagi ette võtma.”

„Ma ju võtsingi!” vastas Tiny veidi haavunult. Ta pöördus meie poole. „Meil elas seal vahekäigus kuningboa, kes hoidis koha rottidest täiesti puhtana, ja ainult sellepärast, et ta ükskord ühte külalist ehmatas, käskis Connie mul temast lahti saada. Ja vaadake nüüd, mis juhtunud on!”

Pärast õhtusööki seadsime end võrkkiikedesse lobisema. Öö laskudes rääkis Tiny meile ühe loo teise järel. Ta jutustas oma algusaegadest savannis, kui Karanambo ümber oli nii palju jaaguare, et ta pidi iga paari nädala tagant ühe maha laskma, et oma karja elus hoida. Ta mäletas, kuidas üks lindpriide seltskond Brasiiliast käis pidevalt üle piiri hobusevargil, kuni ta ise Brasiiliasse läks, jõuku relvaga ähvardas, nende relvad ära võttis ja nende majad maha põletas. Kuulasime lummatult. Konnad hakkasid krooksuma ja ritsikad saagima; nahkhiired laperdasid sisse ja välja ning ühe korra uitas tuppa suur kärnkonn ja jäi laest rippuva petrooleumilambi valguses kaku moodi silmi pilgutades istuma.

Vestlus Tiny ja Connie McTurkiga.

„Kui olin siia alles jõudnud,” rääkis Tiny, „palkasin ühe makuši indiaanlase endale tööd tegema. Kui olin talle avanssi andnud, sain teada, et ta on piaiman – nõid ja ravitseja. Kui oleksin seda varem teadnud, ei oleks ma teda palganud, sest nõiad pole kunagi head töölised. Varsti pärast raha kättesaamist teatas ta, et ei kavatse enam tööd teha. Ütlesin, et kui ta üritab lahkuda enne, kui on saadud raha jagu tööd ära teinud, annan talle peksa. Noh, seda ei saanud ta lubada, sest siis oleks ta end häbistanud ja tal poleks enam teiste makušide seas võimu olnud. Hoidsin teda senikaua, kuni ta oli oma ettemaksu välja teeninud, ja siis ütlesin, et lasku aga jalga. Seepeale ütles ta, et kui ma talle rohkem raha ei anna, puhub ta mu peale, ja kui ta seda teeb, muutuvad mu silmad veeks ja voolavad välja, ma saan düsenteeria, mu sisikond langeb välja ja ma suren. Mina aga vastasin: „Lase käia, puhu mu peale,” ja ma lihtsalt seisin ja lasin tal puhuda. Kui ta oli lõpetanud, ütlesin: „Noh, ma ei tea, kuidas makušid puhuvad, aga ma olen kaua aega akavaide juures elanud ja puhun nüüd sinu peale nagu akavaid.” Niisiis tõmbasin end õhku täis ja karglesin tema ümber ja puhusin. Ütlesin talle, et nüüd jääb ta suu kinni ja ta ei saa enam midagi süüa; et ta keha paindub taha, nii et kannad ja pea puutuvad kokku, ja siis ta sureb! Noh, seejärel lasin tal minna ega mõelnud sellele rohkem. Läksin mägedesse jahile ja tulin tagasi alles mitme päeva pärast. Varsti pärast mu saabumist tuli mu indiaanlasest töödejuhataja ja ütles: „Peremees Tiny, see mees on surnud!” Ma vastasin: „Paljud inimesed on surnud, poiss. Millisest mehest sa räägid?” – „Sellest, kelle peale te puhusite, ta on surnud,” ütles ta. „Millal ta suri?” küsisin mina. „Üleeile. Ta suu jäi kinni, nagu te ütlesite, ta hakkas tahapoole painduma ja suri.””

„Ja tal oli õigus,” ütles Tiny lõpetuseks. „See mees oli tõepoolest surnud, just nii, nagu ma olin öelnud.”

Tekkis pikk paus. „Aga Tiny,” ütlesin mina, „sellele peab ju mingi seletus olema. See ei saanud olla lihtsalt kokkusattumus.”

„Noh,” ütles Tiny, vaadates süütult lakke, „ma märkasin ta jalal väikest haavandit ja teadsin, et külas, kust ta tuli, oli hiljuti kaks teetanusejuhtumit. Võib-olla oli see asjaga kuidagi seotud.”

Papagoi ja tikatiga hommikusööki jagades arutasime Tinyga meie päevaplaane. Jack otsustas, et peab enne loomade püüdmist puurid, joogikünad ja söögianumad lahti pakkima.

Tiny pöördus ülejäänute poole. „Kuidas teiega on, poisid? Kas teid huvitaksid mõned linnud?” Noogutasime innukalt. „Tulge siis minuga, ehk mul õnnestub teile mõnda näidata. See ei ole siit kuigi kaugel,” ütles ta mõistatuslikult.

Meie jalutuskäik koos Tinyga läbi Rupununi jõge ääristava võsastiku oli tõeline metsatarkuse õppetund: poole tunni jooksul juhtis ta meie tähelepanu augule palgis, kust pudenes saepuru (puidumesilase töö), sõrgade jäetud jäljerajale, hunnitule lillale orhideele ja makuši kalameeste mahajäetud laagrile. Peagi keeras ta rajalt kõrvale, manitsedes meid vaikselt olema. Üritasime nüüdseks tihedamas alustaimestus tema tasast sammu jäljendada.

Siinseid põõsaid kaunistas mingi ronitaim, kattes neid heleroheliste silmustena ja rippudes loorina nende vahel. Üritasin rippuvat taime hooletult käeseljaga eemale lükata, aga tõmbasin käe valu pärast kiiresti tagasi, sest selle ronitaime varred ja lehed olid relvastatud pisikeste teravate ogadega. Mu käsi oli katki ja veritses ja ma ütlesin midagi valjemini, kui oleksin tohtinud. Tiny keeras ringi, sõrm huultel. Ettevaatlikult läbi lehesegadiku samme seades järgnesime talle. Peagi oli põõsastik nii tihe, et kõige hõlpsam tundus selle alt lihtsalt läbi roomata, ja edasi liikusimegi kõhuli vingerdades.

Viimaks Tiny peatus ja me roomasime tema kõrvale. Ta lõikas ronitaimede tihedasse vaipa, mis rippus meie ninadest mõne sentimeetri kaugusel, ettevaatlikult väikese piiluaugu ja me vaatasime läbi selle välja. Meie ees laotus soine järv, mille pinda katsid vesihüatsindid. Hüatsint õitses paiguti, nii et sametrohelisele vaibale moodustusid väikesed õrnlillad laigud.

Meist umbes viieteistkümne meetri kaugusel varjutas vesihüatsindid hiiglasliku haigruparve serv. Parv ulatus üle järve keskosa teise kaldasse välja.

„Olge lahked, poisid,” sosistas Tiny. „On teil sellest kasu?”

Noogutasime Charlesiga vaimustatult.

„Noh, mind teil siin vaja pole,” jätkas Tiny. „Lähen tagasi hommikust sööma. Edu!” Ja ta vingerdas hääletult minema, jättes meid kahekesi läbi ronitaimede piiluma. Vaatasime haigruid. Parves oli segunenud kaks liiki: hõbehaigur ja väiksem ameerika siidhaigur. Nägime läbi binokli, kuidas nad omavahel jagelevad ja oma õrnu filigraanseid päid tõstavad. Aeg-ajalt tõusid paar tükki püstloodis õhku, vehkides hullunult nokaga, ja laskusid siis niisama äkki, kui olid tõusnud.

Järve kaugemas otsas nägime kõrgilt seismas mitut pikka jabiru-toonekurge, mustad paljad pead ja erepunased pundunud kaelad haigrute puhta valge seas hästi silmatorkavad. Kaugel vasakul, madalamas vees oli sadu parte. Osa oli rivistunud väikestesse rügementidesse, kõigi nokk sõjaväelise täpsusega samale poole suunatud, teised ujusid eskaadritena järvel. Meie lähedal sõtkus lootoselind ettevaatlikult vesihüatsindi ujuvatel lehtedel, jaotades keharaskust mitme taime peale tohutult pikkade varvaste abil, mis sundisid teda jalgu tõstma umbes samamoodi, nagu inimene kõnnib räätsadega.

Kõige ilusamad olid meist mõne meetri kaugusel toimetavad roosa-luitsnokkiibised. Nad sulistasid asjalikult madalas vees ja sõelusid toitu otsides muda läbi nokkade, nähes seejuures välja rabavalt kaunid, sest nende suled olid valguse käes omandanud kõige õrnemad roosad varjundid. Kuid iga paari minuti tagant tõstsid nad ringivaatamiseks pead ja me nägime, et nende nokaotsad on laienenud lamedateks ketasteks, mis on kentsakas vastuolus nende kehade graatsia ja iluga ning annab neile veidi koomilise väljanägemise.

Seadsime kaamera üles, et kaunist stseeni filmida, aga ükskõik, kuidas me seda nihutasime, ikka tõkestas meie vaadet mõni eespool kasvav väike põõsas. Pidasime sosinal nõu ning otsustasime riskida lindude eemalepeletamisega ja liikuda üle lopsaka rohu paar meetrit edasi, ühe põõsa alla, mis paistis parajalt suur, et me mõlemad koos kaameraga sinna ära mahuksime. Kui meil vaid õnnestuks ärevust tekitamata kohale jõuda, peaks meile avanema segamatu vaade kõikidele lindudele järvel – partidele, haigrutele, toonekurgedele ja iibistele.

Nii vaikselt kui võimalik tegime piiluaugu ronitaimelooris suuremaks. Kaamerat enda ees lükates vingerdasime välja rohule. Charles jõudis ohutult põõsani ja mina järgnesin talle. Aegluubis, et äkiliste liigutustega mitte linde hirmutada, panime statiivi püsti ja kruvisime kaamera paika. Charles oli kaamera juba iibistele fookustanud, kui ma oma käe tema omale asetasin.

„Vaata sinna,” sosistasin, osutades vasakule, järve kaugemasse serva. Läbi madala vee lähenes pladistades veisekari. Tundsin kohe muret, et see võib iibised eemale peletada, just nüüd, kui olime valmis neid filmima, aga linnud ei pööranud karjale mingit tähelepanu. Veised tulid päid kõigutades raskel sammul meie poole. Kõige ees kõndis juhtloom. Ta peatus, tõstis pea ja nuusutas õhku. Ka ülejäänud kari jäi seisma. Siis jätkas juhtloom sihikindlalt teekonda meie väikese põõsa suunas. Meist nii viieteistkümne meetri kaugusel, peatus ta taas, tõi kuuldavale möirge ja kaapis maad. Meie vaatenurgast nägi ta välja hoopis teistsugune loom kui Inglismaa karjamaade Guernsey veis. Ta möiratas uuesti kannatamatult ja vibutas sarvedega ähvardavalt meie suunas. Tundsin end seal lamades väga haavatavana; kui ta otsustaks rünnata, tuleks ta üle põõsa nagu teerull.

„Kui ta ründab,” sosistasin närviliselt Charlesile, „ehmatab ta linnud minema.”

„Ta võib ka kaamerale viga teha ja siis oleme parajas jamas,” sosistas Charles.

„Ma arvan, et meil oleks targem taganeda, kas sa ei leia?” küsisin, pilk ainiti lehmal. Aga Charles oli juba teel. Ta vingerdas kaamerat enda ees lükates tagasi ronitaimede sisse.

Istusime sügaval põõsastes ja tundsime end üsna rumalalt. Tulla Lõuna-Ameerikasse, jaaguari, mürkmadude ja piraajade koju, ning tunda siis hirmu lehma ees – see oli veidi häbistav. Süütasime sigaretid ja veensime end, et ettevaatus on tarkuse ema, kas või meie varustuse pärast.

Kümme minutit hiljem otsustasime vaadata, kas lehmad on endiselt seal. Olid, aga nad ei pööranud meile enam mingit tähelepanu. Siis osutas Charles meie ees õõtsuvale rohututile, mida tuuleõhk karjast eemale kallutas. Tuul oli pöördunud ja puhus nüüd meie kasuks. Sellest julgust saanud, vingerdasime uuesti väikese põõsa alla ja panime kaamera püsti. Lamasime seal kaks tundi, filmides haigruid ja iibiseid. Jälgisime ja salvestasime ka üht väikest draamat: kaks raisakotkast leidsid järveservast kalapea, mille üks teine kotkas neilt ära võttis; raisakotkaste vasturünnakust ärevil, ei saanud ta aga rahulikult sööma hakata ning pidi viimaks koos einega minema lendama. Tund enne seda, kui lõpetasime, pladistasid veised tuldud teed pidi tagasi savanni.

„Küll see oleks võimas vaatepilt, kui kõik linnud lendu tõuseksid,” sosistasin Charlesile. „Sa rooma põõsast välja; mina hüppan teiselt poolt lagedale ja kui nad õhku tõusevad, filmi neid taeva taustal tiirutamas.” Väga ettevaatlikult ja aeglaselt, et parve mitte enneaegu hirmutada, roomas Charles põõsa alt välja ja kükitas selle kõrvale, kaamera kaenlas.

„Nii! Ole valmis!” sosistasin melodramaatiliselt ning hüppasin karjatades ja kätega vehkides põõsast välja. Haigrud ei teinud mind märkamagi. Plaksutasin ja karjusin, aga midagi ei juhtunud. See oli jabur. Olime kogu hommiku ülimalt vargsi läbi põõsastiku hiilinud, vaevu sosistades, et neid väidetavalt pelglikke linde mitte hirmutada, ja siin me nüüd siis seisime ja karjusime täiest kõrist, ent terve parv näis absoluutselt osavõtmatu ja kogu meie ettevaatlikkus tagantjärele üsna põhjendamatu. Naersin kõva häälega ja jooksin järvekalda poole. Lõpuks tõusid mulle kõige lähemal olevad pardid lendu. Haigrud järgnesid neile ja viimaks koorus kogu valge parv suure lainetusena järvepinnalt lahti ja laotus üle taeva, lindude kisa virvendavalt veelt vastu kajamas.

Tagasi Karanambos, pihtisime Tinyle meie lehmahirmu.

„Noh,” naeris ta, „nad on mõnikord tõesti veidi tujukad ja ma isegi olen pidanud nende eest ära jooksma.” Tundsime, et meie maine pole veel lootusetult rikutud.

Järgmisel päeval viis Tiny meid oma maja lähedale jääva Rupununi jõe haru juurde. Mööda jõekallast kõndides osutas ta paljudele sügavatele aukudele, mis muutsid tufi moodi pehme kivimi otsekui sõelapõhjaks. Ta viskas ühte auku kivi ja selle põhjast kajas astmaatiline röhatus.

„Üks on kodus,” ütles Tiny. „Peaaegu igas augus elab elektriangerjas.”

Aga mul oli teinegi moodus, kuidas angerjate kohalolu tuvastada. Enne Inglismaalt lahkumist oli meil palutud salvestada nende kalade elektriimpulsse. Selleks vajalik seadeldis oli lihtne – kaks väikest vaskvarrast, mis olid umbes viieteistsentimeetrise vahega kinnitatud puutüki külge ja ühendatud juhtmega, mille saime panna oma salvesti taha. Lasin selle algelise seadeldise auku ja kuulsin kohe oma väikestest kõrvaklappidest angerja elektrilahendust, mis jäädvustus kasvava helitugevuse ja sagedusega, haripunkti jõudvate ja siis vaibuvate klõpsudena. Arvatakse, et see lahendus toimib omamoodi suunaotsimisseadmena: piki angerja küljejoont paiknevad erilised tundlikud organid, mis võimaldavad tal tuvastada elektripotentsiaali muutusi, mida põhjustavad vees olevad tahked esemed, ja nii suudab ta oma 1,8-meetrist keha jõe pimedates sügavustes kivide ja lõhede vahel osavalt manööverdada. Lisaks sellele peaaegu pidevale elektrilahendusele suudab angerjas anda tugeva kõrgepingelöögi, millega ta tapab oma saaki ja mis on jutu järgi piisavalt tugev, et inimest oimetuks lüüa.

Laskusime Tiny paadisilla juurde, ronisime kahte päramootori jõul töötavasse kanuusse ja võtsime suuna ülesvoolu. Möödusime puust, mida asustas hulk tikateid ja mille okste küljes kõlkusid hiiglaslike tõlvadena nende pesad. Lootes püüda veidi kala, vedasime enda järel õngenööre, söödaks pöörlevad landid. Mul näkkas peaaegu kohe. Leidsin oma õngenööri otsast kolmkümmend sentimeetrit pika hõbejasmusta kala ja hakkasin ta suust konksu välja võtma.

„Ole ettevaatlik,” ütles Tiny laisalt. „Sul on seal üks piraaja.”

Pillasin kala järelemõtlematult paadipõhja.

Piraaja.

„Ära nii tee,” ütles Tiny veidi nördinult, haaras mõla ja andis kalale uimastava hoobi. „Ta võib sind koledasti naksata.” Tiny tõstis kala üles ja pistis oma jutu illustreerimiseks tema avatud suhu jupi bambust. Üliteravad kolmnurksed hambad laksasid bambuse ümber kokku, lõigates selle puhtalt läbi nagu kirvelöök.

Vaatasin seda õõvastusega. „Kas see on tõsi, et kui inimene keset nende parve kukuks, jääks temast alles vaid luukere?” küsisin.

Tiny naeris. „Noh, ma arvan, et piraajad, või perai’d, nagu meie neid kutsume, võivad su päris segi keerata, kui oled piisavalt rumal, et pärast nende rünnakut veel vette passima jääd. Aga tavaliselt ei ründagi nad enne, kui tunnevad veremaitset, nii et lahtise haavaga pole mõistlik suplema minna. Õnneks ei meeldi neile murdlained, nii et kui sa pead kanuu kärestikust ülesvedamiseks vette minema, pole vaja muretseda, nad on harva kohal.”

„Mõnikord,” jätkas ta, „ründavad nad muidugi provotseerimata. Mäletan, kuidas ronisin ükskord kanuusse viieteistkümne indiaanlasega. Läksime peale ükshaaval ja pidime seda tehes ühe jala vette panema. Mitte kellelgi peale minu polnud saapaid jalas. Ronisin sisse viimasena ja märkasin maha istudes, et minu ees oleva indiaanlase jalg veritseb koledasti. Küsisin, kas tal on kõik korras, ja ta ütles, et kui ta paati ronis, hammustas teda perai. Selgus, et kolmeteistkümnel indiaanlasel viieteistkümnest on jalast väikeseid lihatükke välja hammustatud. Keegi polnud hammustamise hetkel kisa tõstnud ja keegi polnud mõelnud, et võiks tagumisi mehi hoiatada. Aga ma arvan, et see lugu ütleb rohkem indiaanlaste kui perai’de kohta.”

Pärast mõnda päeva Karanambos naasime Lethemi. Loomakollektsioon kasvas tasapisi ja kui me pärast kaht nädalat savannides tagasi Georgetowni lendasime, võtsime kaasa mitte ainult oma kaimani, kes lamas suures isetehtud puukastis, vaid ka suur-sipelgaõgija ja väikese anakonda ning paar mageveekilpkonna, kaputsiinahvi, väikest papagoid ja aarat. See näis mõistlik algus.

Charles Lagus tagasilennul Rupununist.