Читать книгу Obscuritas. Rekke/Vargas krimisari - David Lagercrantz - Страница 3

Politseiülem oli idioot.

See kõik oli mõttetu jama.

Komissar Fransson pidas pikka ja raevukat monoloogi ning Micaela Vargas ei jaksanud teda kauem kuulata. Pealegi oli autos kohutavalt palav, aknast paistsid Djursholmi uhked villad.

„Kas see ei peaks kuskil siinkandis olema?” küsis Micaela.

„Rahu, rahu, kullake, pole minu kodukant,” vastas Fransson käega vehkides.

Veidi hiljem sõitsid nad heledate sammastega suure kivimaja õuele ja Micaela läks veelgi närvilisemaks. Õigupoolest töötas ta piirkonnapolitseinikuna. Ent sel suvel määrati ta mõrvarühma, sest kuriteos kahtlustatav Giuseppe Costa oli talle mingil määral tuttav. Enamasti täitis ta jooksupoisi kohustusi ja viis läbi lihtsamaid kontrolle. Sellest hoolimata võeti ta kaasa kellegi professor Rekke juurde, kes politseiülema sõnul võivat neid uurimise juures aidata.

„See on vist majaproua,” ütles Fransson ja osutas kaunile punapäisele, valgetes pükstes naisele, kes neid terrassil ootas.

Naine oli nagu filmist välja astunud, higine Micaela puges autost ebalevalt välja ning kõndis üle rehitsetud kruusa maja poole.