Читать книгу Obscuritas. Rekke/Vargas krimisari - David Lagercrantz - Страница 5

Micaela loomulikult mäletas, millal ta sellest teada sai. Samal päeval, kui nad mehe kinni võtsid. Kell oli pool üheksa õhtul, ta pidi emale Trondheimsgatanile külla minema. Oli juuni algus, ilm oli aga külm nagu oktoobris ja hoov rahvast täis. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta ärritatud nägusid ja taipas mõne minuti jooksul laias laastus, mis oli juhtunud.

Giuseppe Costa või Beppe, nagu tema meest nimetas, oli tapnud jalgpallikohtuniku. See juhtus Bromma poiste mängu ajal, kus mängis ka Beppe poeg Mario, teise poolaja lõpus jooksis ta väljakule, Beppe oli purjus ning hakkas tülitsema ja kätega vehkima. Läks vaja viit või kuut meest, et ta murule maha suruda, ja hiljem, kui olukord oli kõigi meelest maha rahunenud, järgnes ta kohtunikule, hullumeelne pilk silmis.

„Täiesti haige lugu,” ütles Micaela ja läks üles ema juurde, too seisis rõdukoridoris ja vaatas alla hoovi kogunenud inimesi.

Ema pikad hallid juuksed olid lahti, tal olid paljaste jalgade otsas sussid ja seljas uus lilleline hipisärk. Puhus kõle tuul, ema oli mures, justkui kardaks ta, et Lucase või Simóniga on midagi juhtunud.

„De qué están hablando?” küsis ta.

„Ütlevad, et Beppe tappis ühe jalgpallikohtuniku ära,” vastas ta, ema tundis nähtavasti kergendust, et Simón pole jälle midagi rumalat või eluohtlikku teinud. Hiljem, kui nad õhtust sõid, muutus ta taas rõõmsamaks.

„Seda oligi arvata,” ütles ta.

Tookord Micaela selle peale eriti ei mõelnud. Ta arvas, et sääraseid asju öeldakse lihtsalt mõtlematult välja. Ent hiljem ärritas see teda. Tundus järsku, nagu oleks Beppe sündinud ainult selleks, et kohtunik maha lüüa. Terve Husby oli täis kuulujutte ja vanu lugusid, mis kõik näisid säärast hirmsat tegu ette ennustavat, ja võib-olla ujuski Micaela vastuvoolu ning rääkis ka muust. Oli üks eriline, tema jaoks oluline juhtum.

Ta oli siis üksteist või kaksteist, tol ajal kuulis ta Beppest üsna sageli kõneldavat. Erinevad kaklused, vahejuhtumid Husby kõrtsis, kära ja kismad Beppe korteris.

Neil aastail tegeles temast vanuselt järgmine vend Simón hiphopiga. Mõnikord oli tunne, et hiphop on ainus tema tegevustest, mille kätte ta surra ei saa, ja nagu paljud teisedki, kartis vend Beppet. Beppel oli kombeks väljakul makist valjusti Eminemi lugusid kuulavatele poistele jalaga anda. Ometi sai Beppe vist kuidagi aru, et Simón vajab hädasti mingisugust tunnustust, sest ta astus ligi ja ajas temaga natuke juttu, ühel päeval asusid nad koos harjutama. Sama päeva õhtul astus Beppe kiirtoiduputka juures teiste ette ja võttis kopsud õhku täis. Ütles, et kavatseb ühe loo ette kanda.

„Ei! Me ei viitsi kuulata!” karjuti talle vastuseks.

„Lõuad! Mul on teile midagi erilist,” ütles ta ja viipas Simóni lähemale.

Simón vehkis tõrjuvalt käega, ta sattus segadusse nagu alati suuremas rahvahulgas. Ent siis tegi ta paar tantsusammu, mida Micaela polnud kunagi varem näinud. Seejärel räppisid nad koos Beppega Simóni kirjutatud lugu „Mina olen kadunud poeg, pangaröövel ja murelaps”, ja Micaela ei mäletanud ühtegi teist korda, kui rahvas oleks nende hoovis nii kõvasti aplodeerinud.

Tegelikult polnud selles midagi märkimisväärset, ta oletas, et kõik mõrvarid on mõnikord ka paremaid tegusid teinud. Ometi jäi see talle meelde, otsekui väike mõistatus, ja ta rääkis lugu paar korda pärast mõrva, lõpuks toodi talle sõna, et Beppe tahab temaga rääkida. Kriminaalinspektor Jonas Beijer ütles talle seda.

„Kas sa arvad, et sa oled Costa suhtes erapooletu?” küsis mees.

„Ma ei tea,” vastas ta.

Jonas nähtavasti ei kuulnud tema kõhklust, vaid käskis tal „kontakt luua ja vaadata, kas õnnestub mees rääkima panna”. See oli muidugi pimeduses kobamine. Micaela sai aru, et mitte miski polnud toiminud. Seni oli Giuseppe ülekuulamiste ajal vaevu teemas püsinud ega tunnistanud üles isegi seda, mida kõik olid mängu videosalvestusel näinud.

Nagu alati, valmistus Micaela ülihoolikalt ja kümnenda juuni hommikul läks ta kinnipeetava juurde. Mees istus üksi ülekuulamisruumis ja suitsetas. Tundus, nagu oleks tema salkus juustega hiiglaslik kuju kuidagi kokku kuivanud, ta naeratas ebakindlalt.

„Räägitakse, et sa kõneled minust head,” ütles ta.

„Ma räägin ka kehvemaid asju.”

„Mulle meeldis su paps,” ütles mees. „Kirjutasime teineteisele kirjakesi.”

„Me kõik kirjutasime talle kirjakesi.”

„Aga ta oli hea mees,” jätkas Beppe, ta nägi nii õnnetu välja, et raske oli talle mitte kaasa tunda.

Paistis, nagu oleks terve maailm Beppe vastu, ja võib-olla ka seepärast – püüdes oma sümpaatiat varjata – läks Micaela teravalt rünnakule, hiljem kuulis ta, et sai ülekuulamise käigus kätte palju uusi fakte. Jonas Beijer kiitis teda, enda üllatuseks vastas ta: „Ta varjab midagi,” ja see avaldas sügavat muljet.

Micaela tundis seda jalamaid, ta oleks justkui mingi katse läbinud, juba järgmisel päeval pakuti talle kohta uurimisrühmas.

„Meil on vaja kedagi, kes asjaga natuke kursis oleks,” ütles Jonas ja ehkki Micaela taipas otsekohe, et kõik ei võta teda avasüli vastu, tundis ta tohutut rõõmu.

Üleöö tegi ta suure sammu piirkonnapolitseinikust mõrvauurijaks juhtumi juures, millest kõik rääkisid, ja ta hakkas unistama komissariks või ehk koguni politseiülemaks saamisest. Esimesed nädalad, niisiis enne seda, kui ta kahtlema hakkas, oli ta uskumatult uhke ja sihikindel.