Читать книгу Obscuritas. Rekke/Vargas krimisari - David Lagercrantz - Страница 6

Laupäeval, kui nad pidid professor Rekke juurde sõitma, ei kirjutatud ajalehtedes mõrvast enam midagi, polnud isegi ühtegi arvamusartiklit vägivalla kohta jalgpallimaailmas või kohtunike ja laste kiusamisest, mitte sõnagi.

Seepärast luges ta läbi üksnes välisuudised, täpselt nagu isa vanasti, ja Iraagis polnud õigupoolest midagi uut. Sõda oli ametlikult lõppenud, ehkki tegelikult muidugi mitte. Iga päev lasid end õhku uued enesetaputerroristid. Olukord tundus väga kaugel sellest, et varemete keskel võiks iseenesest tekkida ilus läänelik demokraatia.

Kista väljakul kõrvetas taas päike, ta tõusis köögilaua äärest ja läks riidekapi poole, kui telefon helises. See oli tema parim sõbranna Vanessa, oli laupäeva hommikupoolik, nii et Micaela ootas aruannet pidutsemise kohta, selle ta ka sai – pika segase loo „kohutavalt kleepuvast rootsi kutist”, kes püüdis koju sõites bussis temaga seksida.

„Pole võimalik,” ütles Micaela.

„See on jumala tõsi,” vastas Vanessa ja kui nad lõpetasid, naeris Micaela endamisi, ehkki tema meelest polnud lugu eriti naljakas, lihtsalt üks variant nendest, mida ta oli juba sada korda kuulnud.

Ta tegi kapiukse lahti ning ladus kleidid ja seelikud voodile, surudes maha kiusatust Vanessale tagasi helistada ja temalt nõu küsida. Selle asemel valis ta rõivad, mis olid veidi pidulikumad, kuid samas ka mitte: musta seeliku, punase T-särgi ja teksajaki, mis oli ehk natuke liiga väike ja rinna kohalt pingul, kuid mis talle sellest hoolimata meeldis, kogu komplekti juurde lisas ta valged tossud.

Ta väljus kodunt ja tundis metroos ebatavalist ootusärevust. Oli see ju ikkagi hoopis teistsugune tööülesanne ja too professor oli nimelt tema järele küsinud, vähemalt nii talle öeldi, ja see oli ju vaieldamatult äge. Sel ajal, kui rong läbi Kista, Hallonbergeni ja Näckroseni sõitis, mõtles ta, mida ta peaks tegelikult oma kolleegidele ütlema, Solna keskuses maha minnes pulbitses kehas kerge ja rõõmus elevus. Ent juba parkimisplatsil vajus kõik kolinal kokku, selleks polnud vaja rohkem kui ühte pilku; Lasse Sandbergi kissitavat, uurivat pilku, mis nagu alati tema puusadel peatus.

„Kae, Vargas on end professori jaoks üsna üles löönud,” ütles ta.

„Mõtlesin …” vastas Micaela.

„Võib-olla ööbis ta eile küla peal?” lõi Fransson sekka.

„Ega pole lihtne enne järgmist ringi muudkui riideid vahetada,” jätkas Sandberg ja Micaela tundis, et tal pole mõtet vastatagi.

Ta istus vaikides Franssoni Volvo 745 tagaistmele Jonas Beijeri kõrvale, kes talle lohutava pilgu saatis. Ta vaatas oma küüsi ja mõtles, kas oli rumal mõte need üle lakkida. Kui ta pilgu tõstis, pimestas teda silma paistev päike.

Taevas polnud ühtegi pilve, autos polnud sugugi jahedam. Tundus, et konditsioneeril on midagi viga. Õhk käis autos lihtsalt ringi, peagi olid kõik mehed higised ja natuke liiga häälekad. Fransson rääkis, et pärast paari lasu tegemist Hagalundi laskehallis samal hommikul on tal käsi jubedalt valus.

„Justkui terve käsi põleks,” ütles ta.

Nagu alati, juhtis vestlust tema ja parema puudumisel jälgis Micaela, kuidas Beijer ja Sandberg hetkega oma tooni muutsid. Kui Fransson virises, virisesid ka nemad, kui Fransson naeris, irvitasid nad kaasa, kui aga teemaks tuli tobe politseiülem Falkegren, ületasid mõnitused igasuguse piiri. Jube, kui loll too mees oli, ja millised naeruväärsed tutid või mis iganes tal kingade küljes on, lõpuks oli Micaelal seda kõike raske taluda.

Ta ootas meeleheitlikult ükskõik milliseid sõnu, mis ei tunduks kulunud ja leierdatud. Kuid siis jõudsid nad Djursholmi, möödusid kallitest suurtest villadest ja ta vajus teistsugustesse mõtetesse.

Djursholm oli metrooliini teises otsas. Siin elasid need, kellele oli võimaldatud sündida õnnetähe all, samal ajal kui nende juures Husbys olid granaadikillud ja riismed sellest, mis oli juba kuskil kaugel purunenud. See mõte tuli tal tänu Simónile.

„Mul pole vaja lehti lugeda, et teada saada, mis maailmas on juhtunud. Ma näen seda oma naabrite pealt,” ütles vend kunagi, võib-olla ka seetõttu, et ta ei lugenud kunagi ei ajalehti ega ka midagi muud. Ent tema jutus oli iva.

Kui kuskil maailmas puhkes sõda või revolutsioon, saabusid need, keda see puudutas, Husbysse. Kõik põgenikud tõid endaga kaasa tükikese sõdadest ja terve lapsepõlve jooksul olid nadu sunnitud õppima järelmõjudega toime tulema.

„Kas see ei peaks siinkandis olema?” küsis ta.

„Rahu, rahu, kullake. Pole minu kodukant. Aga jah, peaksime üsna lähedal olema,” vastas Fransson ja sõitis alla ranna äärde, kus paistis kõrge värav kaamera ning kõlariga, nad ütlesid sinna mõne sõna, sõitsid siis purskkaevust möödudes suurele õuele ja jõudsid otse rannal asuva punakaspruunist kivist, suurte akendega villani.

Maja ees oli valge kivitrepp, terrassil seisis valgetes puuvillastes pükstes ja tuules heljuvas sinises pluusis naine. Tundus, et ta on kolmkümmend viis või nelikümmend. Naisel olid punased juuksed ja tedretähed põskedel, tal oli päikesevalguses kummaliselt kergena tunduv sale keha ja talle lähenedes tundsid kõik end matsakate ning rasketena. Kuid kõige hullem oli naise ilu. Ta oli nii kaunis, et kõik tõmbusid kössi, asja ei parandanud muidugi ka see, et naine nad ülevoolava sõbralikkusega vastu võttis.

See tugevdas tema üleolekut veelgi, Micaela sikutas veidi närviliselt oma seelikut ja hoidis Franssoni selja taha, kes tavaliselt ei näinud vaeva kellelegi meeldimisega, ent seekord näis ka tema segaduses, eriti siis, kui nad majja astusid ja ringi vaatasid, ja mida olekski neil öelda?

Üks asi oli Falkegren, tema ülikonnad ja tuttidega kingad. Siin oli aga kõike rohkem, kui nad suutsid korraga hoomata. Seintel rippusid suured ilusad maalid, laed olid kõrged, kõik mööblitükid ja vaasid hoolikalt valitud ja uhked, kuskilt kõrvaltoast kostis õrna meloodilist viiulimängu. Micaela oli täiesti pahv, end Lovisa Rekkena tutvustanud naine tundus aga murelik. Ta sõnas vabandades:

„Issand jumal, ma ju palusin tal lõpetada.”

Seejärel hüüdis ta:

„Julia, nüüd aitab,” seejärel viiul vaikis ja vasakult poolt ukse vahelt ilmus nähtavale seitsmeteist- või kaheksateistkümneaastane tüdruk, loomulikult sarnanes ta perenaisega, oma lokkis juuste ja selgete siniste silmadega oli ta lausa naeruväärselt armas.

„Palun vabandust, ema, ma unustasin,” ütles ta, see käis Micaelal juba täiesti üle mõistuse.

Vapustav tüdruk palub vabandust selle eest, et ta mängis nii ilusasti, kõigil jäi lausa suu lahti, kõige hullem oli aga see, et keegi neist ei osanud selles olukorras reageerida. Keegi ei öelnud: „Issand jumal, see oli ju lihtsalt nii ilus.” Kõik seisid sõnatult ja kohmetult, Julia haaras initsiatiivi, sirutas käe ja ütles: „Meeldiv kohtuda.”

Micaela ei suutnud tagantjärele meenutada ühtegi paremat seisusliku alandamise näidet. Teismeline muutis nad oma eeskujuliku käitumisega eksinud lambakarjaks, tal tekkis tahtmine mõni vaas puruks lüüa või pilt maha rebida. Samas juhtus ka midagi muud. Ta hakkas mõtlema Rekke teadusartiklite peale. Ta oli need nädala jooksul läbi lehitsenud ega leidnud märkigi tema koostööst politseiga, millest Falkegren oli rääkinud, samuti ei paistnud professorit huvitavat vägivallakuriteod.

Rekke kõneles pigem mõttevigadest, vingerpussidest, mida aju meile eelarvamuste ja valede ettekujutuste tõttu mängib, see kõik oli kahtlemata tõsi, nagu Fransson oli öelnud, ent enamik oli vaid juuksekarva lõhki ajamine, intellektuaalsed mõttemängud. Ometi köitis nende juures miski Micaelat: ta arvas, et nende selgus ja teravus, millest ta puudust tundis.

„Kus ta on?” küsis Fransson ärritunult.

„Jah, oleks huvitav teada,” vastas Lovisa Rekke. „Eks miski köitis jälle ta tähelepanu.”

„Meil pole lõpmatuseni aega.”

„Saan sellest väga hästi aru. Palun vabandust. Lähen otsekohe üles ja kutsun ta siia. Võtke senikaua istet,” jätkas ta ja viipas alandlikult kniksu tegeva tüdruku pronkskuju kõrval olevatele valgetele diivanitele, nad istusid ja jäid ootama.

Võib-olla ei oodanud nad kuigi kaua, ehkki aeg tundus lausa igavikuna, seejärel tuli majaproua taas alla ja vabandas veel kord, nad jäid jälle üksi ja siis oli seda selgelt märgata: ootamine ja maja muutis midagi ka teiste juures.

Ka nemad olid nüüd vastumeelselt ootusärevad. Koguni Franssoni puhul oli mõju märgata, ta hakkas närviliselt oma kella kruttima, IWC Schaffhauseni oli ta vennalt pärinud, ta ütles ikka, et see on tükk maad kallim, kui tema sissetulekud lubaksid.

„Võib-olla peaksime siiski professori ära kuulama,” ütles ta, umbes samal ajal kuulsid nad trepilt kiireid samme ja nägid, kuidas Hans Rekke nagu rahutu jooksja nende suunas kiirustas.