Читать книгу Obscuritas. Rekke/Vargas krimisari - David Lagercrantz - Страница 4

Enamasti oli Micaela juba varakult tööl. Ent sel hommikul, neli päeva enne sõitu suurde kivimajja, istus ta köögis ja sõi hommikust, ehkki kell oli juba üheksa läbi. Telefon helises. Helistaja oli Jonas Beijer.

„Kõigil tuleb politseiülema juurde minna,” ütles ta.

Põhjust ta ei öelnud. Kuid ilmselt on asi tähtis, Micaela läks esikupeegli ette ja sikutas oma dressipluusi. See oli XL-suuruses ja lotakas. Vend Lucas oleks selle kohta öelnud, et jääb mulje, nagu tahaks Micaela end kellegi eest varjata. Ent pusa sobis tema meelest hästi, ta harjas juuksed läbi, kammis tuka silmile ja kiirustas metroosse.

Oli üheksateistkümnes juuli 2003, Micaela oli äsja saanud kahekümne kuue aastaseks. Rongis oli üsna vähe rahvast. Ta laiutas üksinda istmel ja vajus mõttesse.

Selles polnud loomulikult midagi imelikku, et politsei juhtkond uurimise vastu huvi tundis. Mõrv ise võis olla raevuhoos ja purjuspäi toime pandud tegu. Ent uurimine oli oluline ühel teisel põhjusel. Tapetu, Jamal Kabir, oli jalgpallikohtunik ja Afganistanist pärit põgenik, ta tapeti kiviga pärast noorte jalgpallimatši Grimsta spordiväljakul. Täiesti arusaadav, et Falkegren tahtis asjaga kursis olla.

Micaela läks Solna keskuses rongilt maha ja kõndis Sundbybergsvägenil asuva politseimaja poole, ta mõtles, et täna ütleb ta lõpuks välja kõik, mis tema meelest uurimise juures valesti on.

Martin Falkegren oli riigi kõige noorem politseiülem, ta tahtis ajaga kaasas käia ja tulevikku vaadata. Öeldi, et ta kannab oma ideesid rinnal nagu medaleid, ta ise oletas, et see lause pole just kõige sõbralikuma alatooniga. Kuid ta oli oma avatuse üle uhke ja nüüd kavatses ta taas üht uut töövõtet katsetada. Võib-olla kolleegid pahandavad. Ent nagu ta oma naisele ütles, oli see olnud parim loeng, mida ta kunagi kuulnud oli. Asi oli kahtlemata proovimist väärt.

Ta pani toolid paika, tõstis lauale mineraalveepudelid ja kaks kaussi lagritsaga, mis ta sekretär Soome laevalt oli ostnud, ning kuulatas, kas koridorist kostab juba samme. Tundus, et veel pole kedagi tulemas, hetkeks kerkis talle silme ette Carl Franssoni kuju. Ta mõtles mehe hiiglaslikule kerele ja kriitilisele pilgule, tegelikult ei saa ta ju Franssonit õieti süüdistada. Ükski uurimisrühma juht ei taha, et juhtkond tema töösse sekkub.

Ent nüüd oli tegemist eriliste asjaoludega. Pöörane ja nartsissistlik itaallasest kurjategija manipuleerib nendega mõõdutundetult. See oli lihtsalt piinlik.

„Vabandust, kas ma olen esimene?”

Tulija oli too noor tšiillanna. Falkengren ei suutnud tema nime meenutada. Talle meenus vaid, et Fransson tahtis naisest uurimisrühmas lahti saada, too käituvat kuidagi tõrksalt.

„Tere tulemast. Me pole vist varem tutvunud,” ütles ta ja sirutas käe.

Naine vastas kindla käepigistusega ja hetkeks silmitses Falkegren teda pealaest jalatallani. Naine oli üsna lühike ja matsakas, paksude lokkis juuste ja pika laubale kammitud tukaga. Mustad säravad silmad olid suured ja viltused. Temas oli midagi, mis otsekohe ligi tõmbas ja ebalust tekitas, Falkegrenil tekkis tahtmine teda uuesti puudutada. Ta muutus aga ootamatult sõnakehvaks ja pomises üksnes:

„Sa vist tunned Costat, eks?”

„Ma tean teda,” vastas naine. „Me oleme mõlemad Husbyst pärit.”

„Kuidas sa teda kirjeldaksid?”

„Ta on omamoodi šõumees. Laulis meile hoovis. Kui ta joob, võib ta kohutavalt agressiivseks muutuda.”

„Jah, seda on ju näha. Aga miks ta meile niimoodi näkku valetab?”

„Ma ei tea, kas ta valetab,” vastas naine, Falkegrenile see ei meeldinud.

Tema maailmas ei eksisteerinud võimalust, et nad oleksid vale mehe kinni võtnud. Tõendid olid kaalukad ja süüdistus ette valmistamisel. Puudus vaid ülestunnistus, ka sellest kavatses Falkegren rääkida. Kuid ta ei jõudnud naisele midagi rohkem öelda. Koridorist kostis hääli, mees ajas selja sirgu ja soovis kõigile õnne.

„Tubli töö. Poisid, ma olen teie üle uhke,” ütles ta ja ehkki tšiillanna kohalolekut arvestades polnud see kuigi õnnestunud sõnastus, ei hakanud ta end parandama.

Ta keskendus kollegiaalse tooni leidmisele. Kuid ka see ei tahtnud õnnestuda. Ta ütles mõtlematult:

„On ikka pöörane lugu. Ja kõik ainult sellepärast, et kohtunik ei määranud karistuslööki.”

See polnud võib-olla kõige professionaalsem kokkuvõte. Teisalt oli see lihtsalt fraas, millega vestlus käima lükata. Kuid Fransson kasutas muidugi kohe võimalust talle õpetust anda ning ütles, et asi on kaugelt keerulisem. Motiiv oli selgelt olemas, ütles ta, võib-olla mitte meiesuguste, küll aga alkoholiprobleemidega jalgpallifännist isa jaoks, kellel puudub igasugune enesekontroll ja kelle elu sisuks on poja edukas mäng.

„Jah, jah, loomulikult,” sõnas ta. „Aga ikkagi, issand jumal … ma nägin videoklippi. Costa oli ju täiesti pöörane, kohtunik samal ajal … Mis ta nimi oligi?”

„Jamal Kabir.”

„… Jamal Kabir oli samal ajal täiesti rahulik. Mis otsuse ümber tegemisest siin saab juttu olla?”

„Sellest räägiti.”

„Ja kuidas ta kätega vehib! Eriti uhkesti, eks? Justkui juhiks ta kogu mängu.”

„Tõsi, see on natuke omapärane,” ütles Fransson, sel hetkel pööras Martin Falkegren pilgu kõrvale ja otsustas initsiatiivi taas enda kätte haarata.

Ega ta siia lobisema ei tulnud.

Micaela niheles. Õhkkond polnud suurem asi, ehkki Falkegren andis endast parima, et seltskonda sulanduda. See aga oli juba algusest peale lootusetu projekt. Ta oli teisest puust. Ta naeratas vahetpidamata, seljas oli tal läikiv ülikond ja jalas tuttidega mokassiinid.

„Carl, mis seis muus osas tõenditega on? Ma rääkisin põgusalt …” ütles ta ja vaatas Micaela poole.

Kuid tundus, et ta ei mäleta naise nime, või siis tuli talle midagi muud järsku pähe, sest ta jättis lause õhku rippuma, Fransson sekkus ja andis tõendite olukorrast aru; nagu alati, kõneles ta veenvalt. Tundus, et ainsana on puudu kohtuotsus, võib-olla seepärast politseiülem teda ka kuigi tähelepanelikult ei kuulanud. Ta üksnes ümises nõustuvalt:

„Täpselt, täpselt, ja P7-s kirja pandud tähelepanekud neid ju ei kõiguta.”

„Seda küll, jah,” ütles Fransson ja Micaela tõstis pilgu märkmikult.

P7, mõtles ta, see neetud P7. Talle anti see kümme päeva tagasi, ilma et ta oleks õieti aru saanud, mis see on. Ent see oli ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mis eelneb statsionaarsele ekspertiisile, ta luges seda teatud ootustega ja pettus peaaegu otsekohe. Kokkuvõttes märgiti antisotsiaalset isiksushäiret. Võib kahtlustada antisotsiaalset isiksushäiret. Teiste sõnadega võib Costa olla mingisugune psühhopaat. Micaela seda ei uskunud.

„Täpselt,” ütles politseiülem taas elevusse sattudes. „Seal on võti tema isiksuse mõistmiseks.”

„Jah, võib-olla,” vastas Fransson niheldes.

„Aga temalt tuleb ju ülestunnistus saada.”

„Loomulikult.”

„Te olete sellele ju üsna ligidal?”

„Nojah.”

„Ka minul oli siin oma roll, eks ju?” jätkas Falkegren, hetkeks tegid kõik näo, et nad ei saa aru, ehkki tegelikult mõistsid nad vihjet üsna hästi, seetõttu ei tulnud kellelegi ka üllatusena, kui Falkegren jätkas:

„Ma palusin teil ju uut ülekuulamistaktikat kasutada.”

„Just nimelt, see oli arukas soovitus,” pomises Fransson, kelle hääletoon oli vajalikul määral tänulik, kuid ometi mitte liiga vaimustunud.

Pärast P7 tegi Falkegren ettepaneku, et nad ei survestaks enam Giuseppe Costat, vaid laseksid tal endal psühholoogilise eksperdina esineda, ja see oli muidugi veidi erakordne. Kuid Falkegren jäi endale kindlaks. „Tema minapilt on ju grandioosne, ta usub, et teab jalgpallist kõike,” ja lõpuks otsustasid nad katset teha. Ühel päeval, kui Giuseppe eriti kelkima kukkus, tegi Fransson proovi.

„Sina oma suurte kogemustega peaksid suutma selgitada, kuidas mõtleb inimene, kes teeb midagi nii arulagedat, et lööb kohtuniku lihtsalt maha,” ütles ta, Costa ajaski tõepoolest selja sirgu ja kõneles säärase innuga, et tundus, nagu oleks see kaudne ülestunnistus, see oli uurimise käigus loomulikult huvitav hetk. Ent alles nüüd taipas Micaela, kui uhke on Martin Falkegren oma soovituse üle.

„Saate aru, see on kuulus võte. Selle kohta on üks kuulus näide,” ütles ta.

„Kas tõesti?” küsis Fransson.

„Üks noor ajakirjanik intervjueeris Florida vanglas Ted Bundyt.”

„Kuidas, palun?”

„Ted Bundyt,” kordas Falkegren. „Meetod oli tema puhul väga edukas. Bundy oli ju psühholoogiat õppinud ja kui talle anti võimalus eksperdina hiilata, avanes ta esimest korda,” ütles ta. Micaela polnud ainuke, kes asjasse skeptiliselt suhtus.

Ted Bundy.

Ülemus oleks sama hästi võinud Hannibal Lecteri näiteks tuua.

„Ärge saage minust valesti aru,” jätkas Falkegren. „Ma ei tõmba paralleele. Tahan ainult öelda, et tehtud on uusi uuringuid ja välja töötatud uusi ülekuulamistehnikaid, ja et meie …”

Ta kõhkles.

„Jah?”

„… teadmistes on suuri lünki. Ma ütleksin koguni, et me oleme naiivsed olnud.”

„Tõesti?” küsis Fransson.

„Jah. Mõistet „psühhopaat” peeti ju tükk aega iganenuks ja stigmatiseerivaks. Aga asjad on muutunud, jumal tänatud, ja hiljuti käisin ma ühel loengul, ma pean ütlema, et fantastilisel loengul.”

„Ära sa märgi,” ütles Fransson.

„Just nimelt. See oli äärmiselt põnev. Istusime kõik nagu naelutatult paigal ja te oleksite pidanud samuti seal olema. Lektoriks oli Hans Rekke.”

„Kes?”

Mehed vaatasid üksteisele otsa. Oli selge, et keegi polnud seda nime kuulnud, keegi ei näidanud ka erilist huvi üles.

„Ta on Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor, see on äärmiselt prestiižikas ametikoht.”

„Vägev,” ütles Fransson irooniliselt.

„On küll,” vastas Falkegren ega lasknud end häirida. „Kõik juhtivad ajakirjad tsiteerivad teda.”

„Fantastiline,” sõnas Ström samavõrra irooniliselt.

„Aga ärge arvake, et ta on mingi pilvedes hõljuja. Ta on ülekuulamistehnikate ekspert ja San Francisco politseid palju aidanud. Ta on uskumatult terase mõistusega ja tark,” lisas ta, ka need sõnad ei kõigutanud kuulajate skepsist.

Pigem tugevdas viimane lause ruumis valitsevat meie-ja-nemad-tunnet. Aina selgemaks kujunes vastandumine loengul valgustuse saanud karjeristist ülemuse ja Franssoni ning tema meeste vahel – nood on kahe jalaga maa peal olevad töömehed, kes iga moeröögatusega kaasa ei lähe.

„Me mõistsime professor Rekkega teineteist otsekohe,” jätkas Falkegren, sel kombel õnnestus tal vihjata, et ka tema on eriline, kuna leidis nii targa inimesega ühise keele.

„Ma rääkisin Costast,” ütles ta.

„Või nii.”

Fransson kergitas kulmu.

„Ma rääkisin tema suurushullustusest ja nartsissismist, ja veidi keerulisest olukorrast, milles me tehniliste tõendite puudumise tõttu oleme,” jätkas Falkegren.

„Ahah,” sõnas Fransson.

„Siis ta mainiski seda Bundy puhul kasutatud võtet ja arvas, et me peaksime ehk seda proovima.”

„Tore, nüüd me teame siis tausta,” ütles Fransson, tahtes vestlust lõpetada.

„Aga hiljem, kui see tõepoolest õnnestus – kui Costa end avas –, mõtlesin ma, et kui Rekke suutis meid lihtsalt käigu pealt nii palju aidata, mida suudaks ta veel siis, kui ta uurimisega rohkem kurssi viia?”

„Hm, jah, see on hea küsimus,” vastas Fransson häiritult.

„Just nimelt,” jätkas Falkegren. „Seepärast kuulasin natuke maad … jah, te ju teate, et mul on igasuguseid kontakte, ja kuulsin üksnes kiidusõnu. Üksnes kiidusõnu, härrased. Seega võtsin endale vabaduse meie materjal professor Rekkele saata.”

„Oot, mida sa tegid?” pahvatas Fransson.

„Saatsin talle uurimise materjalid,” vastas Falkegren, tema toonist jäi mulje, nagu oleksid kõik ülejäänud kohalviibijad aeglase taibuga.

Fransson tõusis püsti.

„Kurat, see on eeluurimise konfidentsiaalsuse rikkumine,” kähvas ta.

„Rahu, rahu,” ütles Falkegren. „See pole mingi rikkumine. Rekkest saab meie tiimi liige ja psühholoogina on tal vaikimiskohustus, ja ausalt öeldes ma usun, et meil on teda vaja.”

„Jama,” käratas Fransson.

„Nagu ma ütlesin, olete te head tööd teinud, selles pole mingit kahtlust. Aga teil pole vettpidavat süüdistust. Teil on vaja ülestunnistust ja ma olen kindel, et Rekke saab teid selle juures aidata. Ta leiab tunnistustest kõik vastuolud ja lüngad paremini üles kui keegi teine.”

„Nii et mis me peaksime sinu arvates siis tegema?” küsis Fransson. „Laskma professoril meie uurimise üle võtta?”

„Jumala pärast, ei, seda mitte. Ütlen ainult, et peaksite temaga kokku saama ja ta ära kuulama. Vaatama, kas ta oskab anda mingi uue vaatevinkli. Ta võtab teid vastu oma kodus Djursholmis laupäeval kell kaks. Selleks ajaks lubas ta kogu materjali läbi vaadata.”

„Mina ei kavatse küll enam ühtegi vaba laupäeva mingi mõttetu jama peale raisata,” ütles Axel Ström, ta oli rühmas kõige vanem ja lähenes juba pensionieale.

„Hea küll, hea küll, fair enough. Aga mõned teist saavad kindlasti minna. Näiteks sina,” jätkas Falkegren Micaelale osutades. „Tegelikult Rekke helistas ja küsis just nimelt sinu kohta.”

„Küsis minu kohta?”

Micaela vaatas ebamugavust tundes ringi, ta oli kindel, et see on mingi nali.

„Jah, üks sinu Costa ülekuulamise protokoll tundus talle huvitav.”

„Seda ma ei usu …” alustas Micaela.

„Esiteks ei saa Vargas üksi kuhugi minna,” katkestas teda Fransson ja pöördus Falkegreni poole. „Tal pole kaugeltki vajalikke kogemusi, ja teiseks, kogu lugupidamise juures sinu vastu, Martin, oleksid sa võinud meid ette hoiatada. Sa tegutsesid meie selja taga.”

„Olen sellega nõus. Palun väga vabandust.”

„Nojah, nüüd on nii, nagu on. Ma lähen samuti kaasa.”

„Tore.”

„Aga ma ei kavatse ühtegi professori nõuannet järgida, kui need mulle ei meeldi. Mina juhin uurimist, mitte keegi teine.”

„Loomulikult. Aga sõida sinna avatud meelega.”

„Mu meel on kogu aeg avatud. See kuulub töö juurde,” ütles Fransson, Micaelal tuli tahtmine turtsatada või midagi sapist öelda.

Kuid nagu tavaliselt hoidis ta suu kinni ja üksnes noogutas tõsiselt.

„Ma tulen kah kaasa,” ütles Lasse Sandberg.

„Mina samuti,” sõnas Jonas Beijer, ja asi oli otsustatud.

Järgmisel laupäeval kohtusid nad politseimaja ees ja sõitsid Djursholmi suurde villasse – Micaela, Fransson, Sandberg ja Beijer.