Читать книгу Muutuste suvi. Kolmas raamat - Debbie Macomber - Страница 6

Vivian Leary seisis liikumatult tänavanurgal, heites kiirustades pilke siia ja sinna. Tal ei olnud aimugi, kus ta oli või kuidas ära oli eksinud. Lõppude lõpuks oli ta kogu elu Colville’is elanud. Ta peaks tundma – ja ta tundis – selle linna iga ruutsentimeetrit. Aga viimane, mida ta mäletas, oli majast välja posti järele minek, ja see pidi olema toimunud juba mitu tundi tagasi.

Tänav ei tundunud tuttav ja ta ei tundnud ära mitte ühtegi maja. Hendersonide maja Chestnuti ja Elmi tänava nurgal oli olnud tema tähiseks, aga seda ei olnud kusagil näha. Ta mäletas, et Hendersonid olid värvinud oma elamu valgeks ning aknaluugid roheliseks. Kus see on, mõtles ta, hakates paanikasse minema. Kus see on? George ärritub tema peale, et tal see nii kaua aega võtab. Oh ei, kuidas ta sai selle unustada? George on surnud.

Leina raskus lasus ta peale, painav ja rõhuv. George, tema armastatud abikaasa, oli läinud – võetud temalt ära vaid kaks kuud enne nende kuuekümnendat pulma-aastapäeva. See kõik oli juhtunud nii kiiresti...

Möödunud aasta novembris oli tema abikaasa läinud välja, et enne kirikusse minekut autot soojendada, ning mõni minut hiljem lebas ta surnult varikatuse all. Tal oli olnud raskekujuline infarkt. Kena noor mees, kes saabus kiirabiautoga, ütles, et George oli surnud enne, kui tema keha kõnniteed puudutas. Ta ütles seda nii, nagu peaks see naist lohutama. Kuid mitte miski ei oleks saanud selle kohutava hommiku šokki, selle õudu leevendada.

Vivian pilgutas kõvasti silmi ja hoolimata maikuisest soojusest Washingtoni osariigi idaosas, liikus külmus kiiresti mööda ta paljaid käsivarsi üles. Ta üritas tõrjuda kasvavat paanikat. Kuidas ta küll kodutee üles leiab?

Susannah teaks, mida teha – aga siis meenus talle, et tütar ei ela enam Colville’is. Loomulikult ei ole Susannah’t kodus. Tal on endal maja. Seattle’is, kas pole? Jah, Seattle’is. Ta on abielus ja tal on kaks armsat last. Susannah’ ja Joe lapsed. Heldus küll, miks ta ei suuda nende nimesid meenutada? Lapselapsed on tema rõõm ja uhkus. Ta suutis nende nägusid nii selgelt silme ette manada, nagu vaataks fotot, aga ei suutnud meelde tuletada nende nimesid.

Chrissie. Kergendustunne oli silmapilkne. Tema tütretütre nimi on Chrissie. Ta sündis esimesena ja seejärel kolm aastat hiljem Brian. Või oli see neli aastat? Pole oluline, otsustas Vivian. Nüüd teab ta nende nimesid.

Nüüd tuleb tal keskenduda sellele, et aru saada, kus ta on – ja kuhu peaks suuna võtma. Hakkas juba pimenema ja ta ei tahtnud sihitult tänavalt tänavale ekselda. Aga Vivian ei suutnud otsustada, mida järgmisena teha.

Kui läheduses oleks olnud teisi jalakäijaid, oleks ta võinud kedagi peatada ja Woods Roadile teed küsida.

Ei... Woods Road oli olnud tema lapsepõlveaadress. Ta ei olnud seal elanud sellest ajast peale, kui koolis käis, ja see oli enne sõda. Taevas küll, ta peaks olema suuteline omaenese aadressi mäletama! Mis temaga lahti on?

Koht, mida ta otsis, oli maja, mille nad olid George’iga peaaegu nelikümmend viis aastat tagasi ostnud, kui lapsed veel kodus olid. Vivian tundis segu hirmust... ja häbist. Kaheksakümneaastane naine peaks teadma, kus ta elab. George oleks nii tusane ja torisev, kui sellest kunagi teada saaks... Aga seda ei juhtu kunagi. Kuid see ei parandanud tema enesetunnet. Ta vajas oma abikaasat, aga meest ei olnud seal teda aitamas. See teadmine muutis ta nii ärevaks, et ta ringutas meeleheites käsi.

Vivian hakkas uuesti kõndima, ehkki ei olnud kindel, kuhu suundumas on. Võib-olla siis, kui ta liikumist jätkab, kui piisavalt tugevalt keskendub, tuleb mälu talle lõpuks tagasi.

Tema jalad väsisid kiiresti ja ta ohkas kergendatult, kui teeserval pinki nägi. Vivian ei suutnud mõista, miks oli linn kena puidust pingi sellisesse paika pannud – isegi mitte bussipeatuse lähedale. See oli maksumaksja raha raiskamine. Kui George sellest teaks, oleks ta raevus. Ta oli kõik need aastad riigiametnik olnud, kõrgema kohtu kohtunik. Ja ka väga hea kohtunik, põhimõtete ja iseloomuga mees. Kui uhke Vivian tema üle oli.

Kuid ta oli siiski nii tänulik, et tal oli kusagile istuda, et ei hakanud nurisema. George oli oma arvamusi kodanikuvastutuse teemal ja selle kohta, mida ta linnavalitsuse varade raiskamiseks nimetas, meeleldi kõva häälega välja öelnud. Abikaasa arvamusi kuulates ei olnud ta nendega siiski alati nõus olnud. Tal olid omad mõtted, kui asi puudutas poliitikat ja muud säärast, kuid tavaliselt ta neid George’iga ei arutanud. See oli miski, mida ta oli abielu algusaastail õppinud. George tahtis alati kõiki veenda, et tema ideed on parimad, ja ta vaidles seni, kuni inimesed lõpuks väsisid. Seega, kui tema vaated mehe omadest erinesid, hoidis ta need enda teada.

Kõval pingil istudes vaatas Vivian ringi, lootes leida orienteerumiseks pidepunkti. Ohoh, see oli askeldust täis tänav. Autod vuhisesid mööda, nende tuled pimestasid teda, kuni ta end uimasena tundis. Nüüd, istudes, ei olnud ta kaugeltki nii väsinud. See oli hea, sest tal oli vaja mõelda. Mõtlemine on tähtis. Vivian vihkas selliste põhiliste asjade nagu aadress, telefoninumber ja inimeste nimed unustamist. Seda juhtus nüüd, mil George oli surnud, üha sagedamini ja sagedamini, ning see hirmutas teda.

Võib-olla aitab see, kui ta silmad hetkeks kinni paneb. Vivian üritas lõdvestuda, mõtteid klaarida, sest kogu see muretsemine muutis ta mälu veelgi ebausaldusväärsemaks.

Nüüd, mil päike oli loojunud, oli väljas jahe. Ta oleks pidanud kampsuni kaasa võtma, aga ta oli enne aias töötanud ning siis oli olnud palav. Tema iirised olid sel kevadel kaunid, ehkki aed oli kehvas seisus. See oli aastaid olnud tema uhkus ja ta polnud põrmugi rahul, kuidas aed neil päevil välja nägi. Ta tegi seal nii palju, nagu suutis, aga oli ka palju muid toimetusi. Rohimine, okste lõikamine, üheaastaste taimede istutamine... Pärast õhtusööki oli ta otsustanud pisut kasta ning siis oli talle meenunud, et ei olnud posti ära toonud. Siis ta oligi välja läinud, kavatsedes läheduses asuva postkasti juurde jalutada. Ja seal ta nüüd oli, eksinud ja segaduses ja hirmul.

Sel hetkel tajus Vivian kellegi lähedust ning avas silmad. Läbi tema veenide voolas rõõm, kui ta uskumatult põrnitses, mõeldes, kas mõistus on ta maha jätnud.

„George?”

Viiskümmend üheksa aastat tema abikaasaks olnud mees seisis ta kõrval, viirastudes läheduses asuva tänavalambi valguses. Mehe naeratus soojendas Viviani. Ta ajas end sirgu ja hoidis silmad pärani, kartes, et mees võib kaduda. George oli tulnud talle appi, teda päästma.

„See oled sina, kas pole?”

Mees ei vastanud, üksnes seisis seal nii selgelt kui võimalik. Ta oli alati väga nägus mees, mõtles Vivian, imetledes tema laiu õlgu ja enesekindlat hoiakut.

Nad olid olnud keskkooliaegsed kallimad ning tundnud teineteist kogu elu. Vivian tundis end maailma kõige õnnelikuma tüdrukuna, kui George Leary teda endale naiseks palus. Nad olid olnud lahus peaaegu kolm aastat, kui mees Euroopas sõdis. Seejärel oli George läinud ülikooli, et kaitsta diplomitööd sõjaveteranide abipakettide teemal. Kuid see vaevanägemise aeg oli end ära tasunud ning pärast paari aastat erapraksises oli teda kutsutud kohtunikekoguga liituma. George oli olnud Viviani üks ja ainus armastus ning ta igatses meest kohutavalt. Kui väga George’i moodi, tulla tema juurde nüüd, hädaolukorras.

Vivian sirutas käe mehe poole, kuid too taganes eemale. Ta laskis käel järsult langeda, hammustades alumist huult. Ei, loomulikult mitte – ta oleks pidanud mõistma, et ei saa meest puudutada. Surnut ei ole võimalik puudutada.

„Ma olen eksinud,” sosistas naine. „Ära ole minu peale vihane, aga ma ei suuda koduteed leida.”

Mees naeratas taas ning Vivian tundis nii suurt kergendust, et mees tema peale pahane ei olnud. Ta oli ka enne George’i surma asju unustanud ja mõnikord mees ärritus, ehkki üritas seda varjata. Ta oli isegi söögivalmistamise lõpetanud, sest oli nii paljud oma retseptid ära unustanud. Neid, mis olid kokaraamatutes, oli liiga raske lugeda, need tekitasid segadust. Kuid George ei kurtnud kunagi ning soojendas sageli suppi nende mõlema jaoks.

Vivanil oli tunne, et ta peaks selgitama seda, mis oli juhtunud. „Ma läksin posti järele ja otsustasin ilmselt jalutama minna, sest kui ma pilgu tõstsin, ei olnud ma maja lähedalgi.”

Mees sirutas käe välja ja Vivian tõusis püsti.

„Saad sa mind koju viia?” küsis ta, olles löödud, kui kaeblikult ja abitult ta hääl kõlas.

Mees ei vastanud. Siis Vivian taipas, et surnud mehed ei saa ka rääkida. Sellest ei olnud midagi; seni, kui George on tema juures, on tal sellest ükskõik. Mehe surmast oli möödas kuus kuud ja see aeg oli tundunud igavikuna.

„Mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistas Vivian, üritades varjata seda, kuidas tema hääl tunnetest murdus. „Oh, George, ma igatsen sind.” Ta rääkis mehele aiast, ehkki teadis, et kaldub teemast kõrvale. George’ile ei olnud see kunagi meeldinud, kui ta liiga palju rääkis, aga Vivian kartis, et mees peab varsti lahkuma, ja tal oli nii palju rääkida. „George, ma olen kindel, et Martha varastab. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Ma hoian tal kullina pilku peal, kui ta koristama tuleb, kuid leian siiski asju puudu olevat. Ma ei saa lasta tal end paljaks röövida, kuid ometi ei suuda ma leppida sellega, et pean ta pärast kõiki neid aastaid lahti laskma. Mida ma peaksin tegema?” Ta ei olnud tegelikult mehelt vastust oodanud, ja seda ka ei tulnud.

Siis korraga nägi Vivian oma maja. Nad olid Chestnut Avenüül, kus nad olid elanud aastast 1961. Ta kõndis vaevaliselt eesukse juurde, käsipuust kinni hoides ja üht astet korraga võttes. Kui ta üles vaatas, et George’i abi eest tänada, oli armastatud abikaasa haihtunud.

„Oh, George,” nuuksus Vivian. „Tule minu juurde tagasi... palun. Palun, tule tagasi.”