Читать книгу Muutuste suvi. Kolmas raamat - Debbie Macomber - Страница 7

Susannah Nelson pani järelejäänud brokolisalati plastkarpi, torkas selle külmikusse ja sulges liiga tugeva mütsuga kapi ukse. Brian, tema seitsmeteistaastane, oli pärast õhtusööki salapäraselt kadunud, nõud talle pesta jättes. See ei peaks teda üllatama. Poisil oli igal õhtul sobiv vabandus, et talle määratud kodutöödest kõrvale hiilida.

„Kas miski vaevab sind?” küsis Susannah’ abikaasa, kes elutoas istus. Joe langetas ajalehe ja ainuke, mida Susannah nägi, olid mehe tumedad kulmud ja silmad terasraamidega lugemisprillide taga.

Naine kehitas õlgu. „Sa ei ole ilmselt märganud, aga see on kolmas õhtu järjest, kui Brian nõusid ei pese,” ütles ta teravamalt, kui oli kavatsenud.

„Ma pesen ise,” pakkus mees.

„Sa ei peaks seda tegema,” ütles Susannah. „Ja mina ka mitte.”

Joe pani ajalehe käest. „Asi ei ole ju Brianis, ega? Sa oled millegi muu pärast ärritunud.”

„Noh, ma olen ärritunud selle pärast, kuidas ta kodutöödest kõrvale hiilib, aga sul on õigus, see ei ole kõik.” Susannah’le tegi kõige rohkem muret asjaolu, et ta ei suutnud ära tunda ärrituse täpset põhjust. Ta oli nädalaid ärevuses olnud, tundes end kuidagi rõhutuna.

Sellest ei olnud abi, et ta oli möödunud ööl taas Jake’i unes näinud. Tema keskkooliaegne kallim oli end talle öösiti ilmutama hakanud ja see ajas teda segadusse rohkem kui miski muu. Susannah oli õnnelikus abielus ja hoolimata oma teismeea armuloo järsust lõpust, ei olnud tal mingisugust põhjust Jake’ile pikemalt mõelda. Tema abielu oli üle elanud kriisid, millega iga edukas abielu hakkama saab. Tema lapsed on peaaegu täiskasvanud; tütar on ülikoolis, valmis oma elu alustama. Brianil on suveks töökoht ühes ehitusfirmas, kus ta teenib piisavalt, et ise oma auto kindlustust maksta. Koolivaheaeg algab ametlikult ühe päeva pärast ja Susannah’l on ees peaaegu seitse nädalat vabadust. Miks ta rohkem kui kolme aastakümne järel unes Jake’i näeb? See oli täiesti arusaamatu. Seal ta oli, elusuuruses, täitmas Susannah’ pead mälestustega ammusest armastusest.

„Kool on peaaegu läbi,” meenutas talle Joe. „See peaks su tuju tõstma.”

Mehel oli õigus, peaks jah. Täna olid viimased tunnid ja tema viienda klassi õpilased olid olnud saabuva suvevaheaja üle väga rõõmsad. Susannah oli samuti puhkuseks valmis. Võib-olla enamaks kui puhkuseks – muutuseks. Milliseks muutuseks, seda ta ei teadnud. Ta arvas, et võiks sellele suve jooksul mõelda – igatahes pärast homset, kui on paberitööga ühele poole saanud.

„Sa oled sellest ajast peale rahutu olnud, kui su isa suri,” sõnas Joe tasase häälega. Ta vaatas läbi elutoa naise poole. „Võib-olla peaksid kellegagi rääkima.”

„Sa ütled, et ma peaksin nõustajaga rääkima?” Susannah ei talunud mõtet, et asi oli selleni jõudnud. Jah, isa surm oli olnud šokk, kuid tol ajal oli tema lein tundunud... formaalne. Peaaegu abstraktne. Justkui oleks ta leinanud mõtet isa kaotusest rohkem kui teda ennast. Ta ei olnud isaga kunagi läbi saanud. Heal juhul olid nad teineteist talunud. Susannah’ arvates oli tema isa diktaatorlik, võimukas ja ülbe. Kohe, kui ta kaheksateist sai, lahkus ta kodust võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele.

„Ta oli sinu isa, Susannah,” meenutas Joe talle õrnalt. „Ma tean, et te kaks ei olnud lähedased, aga ta oli siiski sinu isa.” Mees võttis prillid eest. „Tegelikult, võib-olla sa sellepärast niimoodi tunnedki. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole teil mingit võimalust oma erimeelsusi lahendada – asju ära klaarida.”

Susannah raputas pead, võtmata mehe arvamust kuulda. Tema suhe isaga oli olnud raske. Keeruline. Aga ta oli selle reaalsusega aastaid tagasi leppinud. „Sel ei ole temaga midagi pistmist.”

Joe nägi välja nii, nagu tahaks vaidlema hakata, kuid naine ei lasknud tal seda teha. „Jah, tema surm oli ootamatu, aga ta oli kaheksakümmend kolm aastat vana ja mitte keegi ei ela igavesti.” Tõde oli see, et ehkki nad ei olnud täielikult võõrdunud, nad peaaegu ei rääkinudki. See ei paistnud isa üldse häirivat. Susannah oli teinud aastate jooksul aeg-ajalt katset nendevahelist lõhet ületada, kuid isa näis olevat võimetu nende suhteid parandama.

Mil iganes Susannah helistas või külas käis, rääkis ta emaga. George Leary oli korralik vanaisa, seda tuli tema auks öelda. Nii Chrissie kui Brian pidasid temast väga palju. Mis Susannah’sse puutus... noh, oli parem mitte mõelda sellele, kuidas isa oli end tema ellu vahele seganud, eriti ta teismeeas. Jah, tal oli kahju, et isa suri, eriti nii ootamatult, aga ta heitis kõrvale võimaluse, et tema surm oli põhjuseks rahulolematusele, mida ta nüüd tundis. Kui ta kedagi selles süüdistaks, oleks see Jake. Aga ta ei saanud ju seda Joele, oma abikaasale, oma imelisele abikaasale ütlema hakata. Hei, kallis, ma olen viimasel ajal ühe teise mehe peale mõelnud. See ei tooks ilmselt head, ükskõik kui mõistev Joe ka on.

Abikaasa jätkas tema silmitsemist. „Isegi kui sa sellega ei nõustu,” ütles ta aegamisi, „on mul kahtlus, et isa surm mõjutas sind tugevasti. Kas sa ei mäleta, kuidas olid lood siis, kui minu vanemad surid?”

Susannah mäletas ja tal oli piinlik tunnistada, et oli leinanud oma äia rohkem kui omaenese isa. Kui Joe ema kümme aastat hiljem suri, olid nad mõlemad muserdatud olnud. See oli nende jaoks perena raske aeg olnud. Susannah oli kadestanud Joe lähedast suhet vanematega, samas kui tema enda oma, eriti isaga, oli nii jahe.

„Loomulikult oli isa kaotus mulle šokk,” jätkas Susannah, „aga ma ei usu, et see meeleolu...”

„Masendus,” ütles Joe vahele. „Kergemat sorti, täiesti tavaline masendus.”

„Ma ei ole masendunud.” Ehkki ta seda eitas, teadis ta, et Joel oli õigus.

Mees kergitas kulmu. „Kui sa masendunud ei ole, milles siis asi on?”

Joe oli usaldatav, tugev, enesekindel mees. Auväärne. Pärast kahtkümmet nelja koosoldud aastat olid nad teineteisega kokku kasvanud, nii sarnasteks, et tellisid sageli menüüst sama rooga, lugesid samu raamatuid, hääletasid samade kandidaatide poolt. Susannah ei suutnud mõista, kuidas ta sai igal ööl tema kõrval samas voodis lebades teisest mehest und näha. See ei olnud tema moodi. Ta ei olnud kogu abielu jooksul mitte kordagi isegi kaalunud mõne teise mehe vaatamist.

Ta oleks hull, kui keskkooliaegset kallimat otsides oma abieluga riskiks. See lugu Jake’iga oli ammu läbi. Ta ei olnud meest näinud ega temaga rääkinud sellest ajast saati, kui oli seitseteist, ja see oli... oh, nüüd juba rohkem kui kolmkümmend kolm aastat tagasi.

Joe pani prillid ette tagasi, olles need särgiservaga ära puhastanud.

„Sul on viimase kuue kuu jooksul keerulised ajad olnud. Sinu isa surm, su viiekümnes sünnipäev, pingeline aasta töö juures ja kõik muu.”

Tema jutus ei olnud Susannah’ jaoks mitte midagi uut. Võib-olla need olid selle rahulolematuse põhjusteks, see vajadus Jake’i kohta tõde teada saada, kuid ta kahtles selles. Isegi aiandus, tema kirg, ei rahustanud teda – ega juhtinud mõtteid kõrvale. Ehkki ta oli kiire eitama, et midagi valesti on, tundis Susannah kindlalt, et see kõik ulatus tagasi tema keskkooliaegse kallima ning selle juurde, kuidas nende suhe lõppenud oli. Ta vajas lõpetatust – see ärritav, ülekasutatud sõna. Ja ometi ei selgitanud miski muu seda paremini. Jake oli tema elu lõpetamata osa, õhku rippuma jäänud suhe, valimata jäänud rada.

Ses mõttes oli isa surm valla päästnud tema rahutuse, tema naasnud mälestused Jake’ist, kuna George oli see, kes nende lahkuajamise eest vastutav oli. Nagu alati, oli ta olnud nii kindel, et teab kõike kõige paremini. Probleem oli selles, et ta istus päeval oma upsakal kohtunikutoolil ega astunud sellelt alla, kui õhtul koju oma pere juurde tuli.

Susannah keeldus peatumast isaga seotud mõtetel, ei lasknud endal neid negatiivseid tundeid tema vastu kasvatada. Aga täna õhtul, põhjustel, mida ta ei mõistnud, ei jätnud mälestused Jake’ist teda rahule.

„Sul oleks ehk hea sel suvel mõni nädal koos oma emaga veeta. Võib-olla sa siis leiad seoses oma isaga mingisuguse lahenduse.”

„Võib-olla,” nõustus Susannah, ehkki ta seda tegelikult ei uskunud. Nad olid juba otsustanud, et ta peaks suvepuhkuse alates Viviani külastama, ta üle kontrollima ning olukorda hindama.

Kauguses helises telefon, aga ei Joe ega Susannah kiirustanud sellele vastama. Kui teismeline majas, ei olnud seda vajagi.

Brian pistis pea oma toa uksest välja ja hüüdis kõrvulukustaval häälel: „Ema!”

Susannah tahtis temalt küsida, kes helistab, aga poiss oli nii kiiresti oma tuppa tagasi tõmbunud, et tal ei olnud selleks võimalust. Köögitelefoni juurde läinud, tõstis Susannah toru ja ootas, kuni Brian enda oma ära pani.

„Hallo.”

„Susannah, oled see sina?”

Naisehääl oli tuttav, aga Susannah ei suutnud seda kohe paika panna.

„Martha West siin. Vabandust, et sind tülitan.”

„Oh, pole midagi.” Susannah tõmbus pingule. Martha oli aastaid nende pere majapidajanna olnud. Ainuke põhjus, miks ta helistaks, on öelda, et tema emaga on midagi juhtunud. „Kas emaga on kõik korras?” Viimasel korral, kui Martha helistas, oli ta edastanud uudise, et Susannah’ isa oli ulatusliku infarkti tagajärjel kokku varisenud ja surnud.

„Temaga on kõik hästi,” kinnitas Martha. „Kuid ma tahtsin teiega rääkida, enne kui siia sõidate. Vivian mainis, et te kavatsete varsti külla tulla ja, noh...” Ta kõhkles. „Seda ei ole võimalik lihtsalt öelda.” Ta tegi taas pausi. „Susannah, teie ema näib arvavat, et ma... võtan tema asju. Ma loodan, et te teate, et ma ei teeks iial midagi sellist. Vannun, et minul ei olnud nende puuduvate teelusikatega midagi pistmist.”

„Teelusikad?”

„Teie ema süüdistas mind selles, et ma võtsin neli komplekti kuuluvat teelusikat, kui seal täna pärastlõunal koristamas olin.”

„Martha, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist.” See naine oli täiesti usaldusväärne.

„Ma loodan küll,” pahvatas ta. „Ja lubage mul teile öelda, et kui ma varastada kavatseksin, ei oleks selleks teelusikad.”

„Arusaadav.”

„Siis ta ütles, et ma peitsin tema käekoti ära. Otsisin seda tund aega ja leidsin diivanipatjade taha peidetult. Kui ma talle seda näitasin, ütles ta, et mina olin see, kes koti sinna pani.”

Susannah oigas. „Oh, Martha, mul on nii kahju.”

„Ma ei tea, mis temaga lahti on,” ütles majapidajanna, ja tema hääles kõlas meeleheide. „Mitte miski ei ole teie isa surmast saadik sama olnud. Ühel päeval on ta täiesti tavaline tema ise ja järgmisel, noh, ma ei tunne teda enam õieti ära. Ta küsis minult, miks ma tema asju võtan. Ma ei teeks seda iial! Te ju teate seda. Teelusikaid? Ta usub, et ma võtsin tema teelusikad, ja, aidaku mind jumal, ehkki ma otsisin neid kõikjalt, ei suutnud siiski leida. Aga mina neid ei võtnud!”

„Olen kindel, et ei võtnud. Ma räägin temaga,” lubas Susannah.

„Nii et ta ei ole teile siis selle kohta midagi öelnud, et ma väidetavalt tema asju varastan?” küsis Martha.

„Ei.” See oli pooltõde. Nende viimase vestluse ajal oli ema öelnud, et tahab Marthast rääkida, kui Susannah sinna jõuab. Susannah oli arvanud, et majapidajanna kavatseb pensionile jääda. Tegelikult koristas Martha nüüdsel ajal maja ainult kaks korda nädalas. Aastaid kogunes temalgi.

„Ma räägin temaga,” ütles Susannah teist korda – ehkki tal ei olnud aimugi, mida öelda.

„Palun tehke seda, ja kui teil ei õnnestu teda veenda, et ma olen aus ja lojaalne töötaja, siis... siis peaksin ehk mujalt tööd otsima.”

„Ärge seda tehke,” palus Susannah. „Andke mulle võimalus asja olemusse süüvida.”

„Hästi.” Martha tundus olevat mõnevõrra maha rahunenud.

„Ma võtan ühendust, kui sinna jõuan,” ütles Susannah.

Pärast mõnd hüvastijätusõna lõpetas Martha kõne ja Susannah pani toru hargile tagasi.

„Mida see kõik siis tähendas?” küsis Joe ajalehte uuesti kokku voltides.

Susannah ohkas sügavalt ja rääkis mehele.

„Sa ju ütlesid, et ema näib viimasel ajal kohutavalt hajameelne olevat.”

Susannah noogutas. „Ma räägin temaga peaaegu iga päev, aga telefoni teel just palju infot ei saa.” Ta ohkas taas. „Ema räägib mulle kogu aeg samu asju, aga mina arvasin, et see on tingitud lihtsalt kõrgest vanadusest. Võib-olla on see midagi enamat.” Paljudel tema sõpradel olid seoses oma vananevate vanematega samad mured.

„Kui õige küsiks mõnelt tema sõbralt?” Joe tuli kööki, jäi naise kõrvale seisma ja võttis tal alla tema poole vaadates õlgade ümbert kinni, pilk tõsine.

Naine vaatas talle alistunud naeratusega otsa. „Ma helistan proua Hendersonile. Ta on aastaid ema naaber olnud.”

Hendersonide number leitud, sirutas Susannah taas käe telefoni järele. Kui esimesed tervitused vahetatud, asus ta kiiresti oma kõne põhjuse juurde. „Ma olen oma ema pärast mures, proua Henderson. Olete te temaga hiljuti rääkinud?”

„Ojaa,” vastas Rachel Henderson, „ta on sageli oma aias toimetamas – mitte et ta palju tehtud saab.”

„Kuidas ta... vaimselt on?” küsis Susannah järgmiseks.

„Noh, kui aus olla, siis ta ei ole pärast George’i kaotust just tema ise olnud,” ütles naaber mõtlikult. „Ma ei oska täpselt öelda, mis toimumas on..., aga ma kardan, et miski on Viviani juures valesti.”

„Mida te silmas peate?” küsis Susannah. Joe läks kohvikannu juurde ja valas endale tassitäie, jälgides samal ajal naist.

Susannah teadis. Ta oli sügaval sisimas mitmeid nädalaid teadnud, et tema emal on probleeme. Ta oli tajunud muutusi Vivianis isegi enne oma isa surma.

„Ma saan aru, et sa räägid oma emaga palju ja ma ei taha toppida oma nina sinna, kuhu vaja pole. Al ütles, et ma peaksin oma asjadega tegelema, aga siis täna õhtul...”

„Mis täna õhtul juhtus?” küsis Susannah, minnes korraga närvi.

„Sa oled kindlasti teadlik sellest, et Vivian ei ole sinu isa surmaga hästi kohanenud.”

„Olen.” Ema oli sageli nutune ja kurb, rääkides lõputult George’ist ja sellest, kui meeletult teda taga igatseb. Susannah oli sõitnud üle mägede, et teda kevadvaheajal külastada, aga oli saanud seal olla vaid neli päeva. Vivian oli tema külge klammerdunud, anunud, et ta Colville’i kauemaks jääks, aga Susannah ei saanud. Sinna ja tagasi sõitmine võttis kaks päeva ning jättis kooliks valmistumiseks ainult ühe.

Susannah oli üritanud veenda ema Seattle’isse kolima, aga Vivian oli kangekaelselt keeldunud seda kaalumast. Ta ei tahtnud lahkuda Colville’ist, kus oli sündinud ja üles kasvanud. Kõik tema elusolevad sõbrad elasid väikeses linnakeses Spokane’ist sadakond kilomeetrit põhjapool.

„Kas täna õhtul juhtus midagi?” kordas Susannah, soovides, et Rachel asja juurde asuks.

„Ma tean, et see võib sind šokeerida, aga sinu ema palus, et ma aitaksin tal George’i otsida.”

„Mida?” Susannah pilk sööstis Joe poole. „Ta arvab, et mu isa on elus?”

„Ta väidab, et nägi teda.”

„Oh ei,” pomises Susannah.

„Ta uitas tänaval ja paistis segaduses olevat. Ma hakkasin muretsema ning läksin tema juurde. Siis hakkas ta rääkima kogu seda rumalust George’ist – kuidas mees ta koju tõi ja seejärel haihtus. Millal sa ema viimati nägid?”

„Märtsis.” Susannah teadis, et peaks Colville’is sagedamini käima, aga ei olnud saanud seda viimase paari kuu jooksul teha. Briani sporditegevuse, teiste kohustuste, kaasa arvatud pedagoogikaseminar, ja seltskondlike ürituste vahel ei olnud tal olnud mitte ühtegi vaba nädalalõppu. Süütunne tundus nagu tinapomm, mis teda allapoole tiris. „Ma kavatsesin sel nädalalõpul sinna sõita. Kool on suvepuhkusel ja ma kavatsen paar nädalat ema juures veeta.”

„See on arukas tegu,” ütles proua Henderson. „Ta on muide ka kaalus alla võtnud.”

Ema oli kaalunud vaevu viiskümmend kilo, kui Susannah teda märtsis nägi.

„Ma ei usu, et ta enam süüa teeb,” jätkas naaber.

Susannah’ külaskäigu ajal oli Vivian palunud tal igal õhtul süüa teha. Susannah’l ei olnud selle vastu midagi ning riiulitel paistsid päris kindlasti korralikud varud olevat. Aga Susannah oli märganud mitmesuguseid gurmeekaupu, mida ema kunagi varem ei olnud ostnud. Nagu näiteks peened sinepid. Päikesekuivatatud tomatid pestokastmes, mida Susannah oli pastakastmes kasutanud.

„Sa pead silmas, et ta ei söö?” küsis Susannah selgituseks.

„Mitte eriti, nii palju, kui mina öelda oskan. Ma muudkui kutsun teda õhtusöögile, aga ta keeldub iga kord. Ja mina ei ole ainuke, kellele ta ära on öelnud. Ta näib olevat majja peitu pugenud ja tuleb haruharva välja, välja arvatud aias töötamiseks.”

„Aga... miks?” Ema oli alati seltskondlik olnud, teiste inimestega koos olemist nautinud, korraldanud pidusid George’ile ja nende sõpradele.

„Seda pead sa tema käest küsima.”

„Aga telefonis ta räägib nii, nagu näeks sind päris palju,” ütles Susannah. Valetamine ei olnud tema ema komme.

„Ojaa, me vestleme üle aia, aga ma vannun...” Proua Henderson tegi pausi. „Mõnikord ma ei ole kindel, et sinu ema teab, kes ma olen.”

„Oh heldus.” Seda kartis Susannah kõige rohkem. Tema ema oli mälu kaotamas ja see näis olevat tingitud enamast kui uuristavast vanadusest.

„Veel üks asi,” ütles proua Henderson taas kõheldes.

„Ma kuulan,” ergutas Susannah.

„Ühel päeval, kui ma teda vaatama läksin, leidsin ma ta pimeduses istumas. Tuli välja, et ta unustas elektriarve maksta. Ta tundis sellepärast piinlikkust ja ma ei usu, et talle meeldib see, et ma sulle sellest räägin, aga mul oli tunne, et sa peaksid seda teadma.”

Susannah oigas sisemiselt. Need olid just need asjad, mille pärast ta muretses. Maksmata arved, pliit, mida ei ole välja lülitatud, unustatud söögikorrad ja kohtumised.

„Pole vaja muretseda,” kiirustas proua Henderson lisama. „Ma aitasin tal selle korda ajada ning tema lambid põlevad taas. Nagu ma ütlesin, ta rääkis, et sa oled peagi külla tulemas ja ma mõtlesin, et räägin sinuga siis, aga see asi, et ta George’i näeb... vaat see pani mind muretsema.”

See pani ka Susannah’ muretsema. Ta soovis, et proua Henderson oleks temaga varem ühendust võtnud. „Ma üritasin rääkida emaga hooldusabiga korterisse kolimisest, kui kevadel seal olin.”

„Jah, ta rääkis mulle. See viis teda kohutavalt endast välja, et sa kavatsesid ta tema enda majast välja lüüa.”

„Kas ta ütles nii?” Susannah sisemus tõmbus kokku. Talle tegi haiget, et ema sellist asja üldse mõelda võis, veel vähem seda kõva häälega naabrile ütlema hakkas.

„Jah, aga täiesti aus olles, Susannah, mul on tunne, et ta ei peaks enam üksinda olema.”

Susannah oleks pidanud märtsis seda nõudma, aga siis oli talle tundunud, et ei suuda ema nii kiiresti pärast ränka kaotust tema kodunt minema viia. Tema elus oli toimunud piisavalt muutusi. Ilmselgelt oli see olnud viga, et ta varem ei reageerinud.

Susannah lükkas käega läbi pehmete kiharate, mis olid ta laubale langenud.

„Võib-olla on kõige parem, kui sa otsekohe tuled,” sõnas proua Henderson. „Oleksin sulle ise helistanud, aga Al ütles, et peaksin sellest eemale hoidma. Kui sa mulle helistasid, noh, ma mõtlesin, et parem räägin sulle, mis su emaga toimumas on. Loodan, et tegin õigesti?” küsis ta ärevalt.

„Ma olen tänulik, et mulle sellest rääkisid,” ütles Susannah. „Ma sõidan sinna kohe, kui asjad korraldatud saan.”

Pärast lühikest hüvastijättu pani Susannah telefoni alusele tagasi. Joe nõjatus vastu kappi ja jälgis teda endiselt, kohvikruus käes.

„Ma kardan, et asi on hullem, kui ma arvasin,” ütles naine, vastates tema sõnatule küsimusele. „Tuleb välja, et ema uitab naabruskonnas isa otsides ringi.”

Joe tõi kuuldavale vaikse vile. „Sa lähed siis otsekohe sinna?” Algse plaani kohaselt oli Susannah kavatsenud nädalavahetuseni oodata.

„Ma arvan, et see oleks kõige parem.” Seejärel lisas ta kõva häälega mõeldes: „Mul ei ole muud valikut, kui ta hooldusabiga korterisse elama panna.”

„Olen nõus.”

Susannah näpistas ninajuurt, tundes eesootava kohtumise ees hirmu. Ema hakkab talle vastu sõdima. Ta ei kahelnud selles hetkekski.

„Kas tahad, et ma sinuga kaasa tulen? Võib-olla suudame talle kahekesi aru pähe panna.”

Susannah raputas pead.

„Oled kindel?” Mees kortsutas justkui pettunult kulmu. „Sa olid imeline, kui minu vanemad surid, Suze. Ma tahan sinu jaoks kohal olla.”

Hetkeks kartis Susannah, et hakkab nutma. „Ei... Ma pean seda ise tegema. Olen otsustanud,” ütles ta, idee rääkimise ajal mõtteis kuju võtmas, „et jään mõneks ajaks Colville’i.” Hullumeelsus oli seda mõtet isegi kaaluda, aga ehk suudab ta välja uurida, kus Jake elab. Ta peab mehega rääkima, peab välja uurima, mis oli juhtunud ja miks. Susannah teadis, et tema isal oli nende lahkuminekuga midagi pistmist, ta lihtsalt ei teadnud üksikasju. Võib-olla siis, kui ta kord tõe teada saab, saab ta sellele Jake’ist fantaseerimisele lõpu teha.

„Hea küll.” Joe ohkas raskelt. „Aga pärast seda, kui oled teda kolima veennud, tuleb sul maja suhtes otsus langetada.”

Susannah ei olnud sellele isegi mõelnud. Korraga näis see ülesanne ränk.

„Mis sa arvad, kui kaua see aega võtab?” küsis Joe.

Susannah ei vaadanud mehele otsa, kui Colville’is veedetava aja üle mõtiskles. „Kolmest nädalast peaks piisama, ma arvan. Võib-olla kuu aega.”

„Nii kaua?”

„See ei ole lihtne, minu ema kodunt lahkuma veenda,” ütles naine. „Ja siis on veel see hooldusabiga elamispinna korraldamise asi. Ja maja tühjendamine. Kas ma otsustan selle siis välja üürida või müüki panna, mõlemal juhul tuleb see mul esmalt tühjaks teha.”

„Ma võiksin aidata. Brian samuti.”

„Ei, ma saan hakkama.” Susannah oli pakkumise eest tänulik, aga ta tahtis emaga aega veeta – ainult nemad kahekesi. Mitte ainult seda, tal oli ka privaatne plaan, mis puudutas Jake’i, plaan, mida ta oma abikaasale ei saanud usaldada. Ta peab selle probleemi ise lahendama. Kui Joe ja Brian seal oleksid, rebestataks teda oleviku ja mineviku vahel. „Võib-olla nädalalõppudel, kui soovite.” Hambaarstina ei saanud Joe oma vastuvõtugraafikut viimasel hetkel muuta.

„Meil on Brianiga järgmiseks nädalavahetuseks kalastusretk kavandatud, aga me võime selle tühistada.”

„Ei, ära seda küll tee,” protesteeris naine. Neil kahel oli päris raske koosolemiseks aega leida.

Joe noogutas. „Sel juhul me üritame tulla ühel nädalavahetusel pärast seda.” Ta pani kruusi käest ja vaatas naisele otsa, poolnaeratus näol. „Mul on tunne, et sa õpid sellest kõigest palju rohkem, kui oodata oskasid.”

Susannah kahtlustas, et mehel oli õigus.