Читать книгу Muutuste suvi. Kolmas raamat - Debbie Macomber - Страница 8

Chrissie Nelson pistis viimased riided kohvrisse ja vaatas ärevalt ühiselamutoa aknast välja. Jason jäi hiljaks. Too oli lubanud kella kümneks seal olla, et Chrissie lennujaama viia. Kool oli läbi ja ühiselamu peaaegu tühi. Ta oli lendamas Seattle’isse, suveks ära Eugene’ist, kus ta Oregoni ülikoolis õppis. Kooliaasta lõpp ei rõõmustanud teda, peamiselt seetõttu, et Jason jäi sinna maha. Ta ei olnud selline nagu mõned tema sõbrad, kes innukalt kojunaasmist ootasid. Tegelikult pelgas Chrissie tühjust, mis teda ees ootas.

Pikki sirgeid blonde juukseid üle õla lükates surus ta alla sügava ohke. Tema toakaaslane Katie Robertson oli lahkunud eelmisel õhtul ja samuti veel mõned tema sõbrad. Jason oli Katie lennujaama sõidutanud, aga Chrissie lend läks alles täna. Jason oli pärast seda, kui oli Katie lennujaama viinud, ühiselamust läbi astunud. Nad olid kahekesi välja hüvastijätudringile läinud ja Jason oli lubanud tükk aega enne kell 11.30 väljuvat lendu tema juurde tulla. Kui ta oli Katie’le järele tulnud, oli ta saabunud kahetunnise varuga – ja oli temaga koos lennujaamas oodanud.

Chrissiet näris tunne, et Jason oli olnud liiga hooliv...

See tundus nii, nagu ta oleks armukade, aga ei olnud. Jason ei olnud mitte kunagi Chrissiele vähimatki põhjust andnud oma kiindumuses kahelda. Ta oli lihtsalt hooliv. Chrissie sulges kohvri ja tõstis selle ümatades madratsilt põrandale. Suveks koju minemisega oli probleem selles, et tal ei olnud töökohta. Ja nii viimasel hetkel olid väljavaated korralikku kohta leida praktiliselt olematud.

Ta oli peaaegu kakskümmend ja endiselt vanematest sõltuv. Chrissie vihkas seda. Mõte elada järgmised kaheksa või kümme nädalat kodus ja olla rahakulutamisel vanematest sõltuv masendas teda. Ta eelistanuks Eugene’i jääda, kuid ta osaajaline töö ülikoolilinnakus oli lõppenud koos semestriga. Järgmisel aastal saab kõik teisiti olema, Chrissie kavatses selle eest hoolt kanda. See on tema viimane suvi Seattle’is. Ta on täiskasvanu ja tahab oma elu elada.

Ta mõtles kohe, kui koju jõuab, vanematele rääkida, et kolib ühiselamust välja. Kaks tüdrukut olid kutsunud teda koos endaga ülikoolilinnakust väljas asuvasse väiksesse majja elama. Nad jagaksid üürimakseid ja see oleks palju odavam kui kolmandat aastat ühiselamus olla. Ta räägib vanematele, et see oleks hea kogemus ning säästaks pealegi nende raha. Ta on täiesti suuteline ise hakkama saama. Isa võtab mõistlikku juttu kuulda, aga Chrissie ei olnud kindel, et emaga arvestada saab.

Jasoni Honda Civic peatus teeservas. Chrissie kallutas end aknast välja ja lehvitas. Poiss ronis autost välja, vaatas üles ja naeratas ning lehvitas siis vastu. „Ma tulen kohe üles,” hüüdis ta.

See oli Jasonile omane – ta arvestas alati teistega. Chrissie oli õnnelik, et temaga koos on. Nad olid kokku saanud pimekohtingul ja poiss oli talle muljet avaldanud kohe, kui nad rääkima hakkasid. Neil oli palju ühist, aga see ei tähendanud, et nad oleksid sarnased. Kaugel sellest. Jason, raamatupidamisseadusele spetsialiseerunud juuratudeng, oli läbini konservatiivne. Tema hinded olid väga head, tööharjumused distsiplineeritud ja metoodilised. Chrissie, teisest küljest, oli muretu, lõbutseda armastav ning tööde edasilükkaja. Ta oli teinud järelduse, et töötab kõige paremini pinge all olles. Kursusetööd said kirjutatud ööl enne tähtaega. Millest teised inimesed ei suutnud aru saada, nagu ta sageli tarmukalt selgitas, oli see, et ta oli nädalaid teemale mõelnud ja vajalikku teavet kogunud. Tööga varakult alustamine ei oleks lõpptulemust parandanud.

Jason ei jätnud kunagi midagi viimasele minutile ning Chrissie viivitustaktika ajas teda marru. Ta tegi aeg-ajalt katset tema kombeid muuta – ja vastupidi. Jason vähemalt ei kurtnud kogu aeg tema õpiharjumuste üle nagu Chrissie vanemad. Tema hinded ei olnud ülikoolis halvemad, kui olid olnud keskkoolis. Okei, need ei olnud suurepärased, aga ta ei saanud kunagi madalamat kui C. Peamine põhjus, miks ta ülikooli kasuks oli otsustanud, oli see, et kõik tema sõbrad olid sinna minemas. Kõik eeldasid, et ta oma haridusteed jätkab, ja tal ei tulnud pähe midagi muud, mida selle asemel teha.

Ta jäi sinna rohkem seltskondliku elu – peod ja poisid – kui õpingute pärast. Jason oleks võinud oma laiade lihaseliste õlgadega jalgpallur olla, aga sport pakkus talle vähe huvi. Ta riietus loengusse minekuks nii, nagu läheks kontorisse, kandes talvel sviitreid ja viigipükse ja suvel lühikese varrukaga triiksärke ja Dockersi pükse. Tema juukselõikus oli konservatiivne, kõrvadeni. Põhimõtteliselt oli ta iga ema unistus. Chrissie unistus samuti, ehkki ta ei oleks iial osanud arvata, et Jasoni-sarnasesse poissi ära armuda võib.

Esimesel kohtamisel Jasoniga oli Chrissie üritanud leida tema seest elajat, teatava eduga pingutades, et tema kombekusest läbi murda. Ta oli kindel, et Jasoni sees on paha poiss väljapääsemist ootamas ning Chrissie tahtis ta üles leida. Jason ei olnud sellele päris kindlasti vastu, ja kuigi nad olid erinevad, olid nad koos ka head. Poiss hindas tema spontaansust ja muretust. Chrissiele meeldis tõsiasi, et poiss on usaldusväärne ja hooliv. Ja ehkki nad võisid vaielda kõige üle poliitikast filmideni, veetsid nad hiljem leppides nauditavalt aega.

Pole vaja öeldagi, et Chrissie vanemad olid Jasonist vaimustuses, ja kes ei oleks? Nad ei oleks saanud loota oma tütrele ideaalilähedasemat poiss-sõpra, kui seda oli Jason. Chrissie ei olnud temaga veel abiellumisest rääkinud, aga teda ei üllataks, kui poiss talle jõuludeks kihlasõrmuse kingib.

Jason astus tuppa ja hiivas raske kohvri kätele. Ta manööverdas selle ähkides ja ohkides trepist alla – majas lifti ei olnud –, samal ajal kui Chrissie talle seljakotti ja käekotti kandes järgnes.

Kui nad alla jõudsid, vaatas Chrissie teda kurva pilguga. „Ma soovin, et ei peaks lahkuma.”

„Pole hullu midagi,” ütles poiss talle otsa vaatamata. Aga see võis olla tingitud sellest, et ta oli kohvri pagasiruumi tõstmisega hõivatud.

Kuid tema ükskõikne vastus jahmatas Chrissiet. „Pole või?” Tal oli raske seda uskuda.

„Ma hakkan sind hullupööra igatsema, aga sa oled tagasi enne, kui arugi saame.”

Jasoni hooletu hoiak oli täiesti ootamatu. Chrissie tahtis, et ta tunneks end sama õnnetuna nagu tema; ilmselt see nii ei olnud. Poissi hoolikalt silmitsedes mõtles ta, kas ta omistas tolle sõnadele suuremat tähendust, kui neis oli. Ta ei tahtnud tunduda nagu vinguv kümneaastane, aga Jasoni vastus lõi ta pahviks.

Chrissie otsustas mitte üle reageerida. „Sul on muidugi õigus. Pealegi võin ma sulle siia neljandal juulil külla tulla.”

„Saad või?”

„Muidugi, miks mitte?” küsis tüdruk.

„Kas sa ei taha raha kooli jaoks hoida?”

Chrissie kehitas õlgu, justkui poleks rahaasjadel erilist tähtsust. Ta oli arvanud, et Jason hüppab seda pakkumist kuuldes õhku. Ilmselt mitte.

Hetk hiljem võttis Jason Chrissiel õlgadest kinni ja hämmastas teda pika ja tugeva suudlusega. Tavaliselt kortsutas poiss avalike kiindumusväljenduste peale kulmu, aga täna ei olnud tema juures miski sama. Chrissie nautis poisi niiskeid huuli, mis katsid tema omi, samal ajal kui ta tüdrukut enda lähedal hoidis. „Järgmisel suvel...” sosistas Chrissie.

„Järgmisel suvel?”

„Ma leian viisi, kuidas Oregoni jääda.”

„Tore.” Seda öeldes asetas ta tüdruku seljakoti hoolikalt kohvri kõrvale ja sulges pagasiruumi.

„Esmatähtsad asjad kõigepealt,” ütles Chrissie, kui Jason reisijapoolse ukse avas.

Poiss kõhkles, näol segaduses ilme.

„Ma pean veenma oma ema, et ta lubaks mul ühikast välja kolida, enne kui talle järgmisel suvel Eugene’i jäämisest räägin,” selgitas ta.

„Sul on tõepoolest oma emaga mingi teema, või mis?”

„Mida sa silmas pead?” ägestus Chrissie.

„Sa näid alati muretsevat selle üle, mida ta öelda võib.”

Poisi tähelepanek ärritas tüdrukut. „See ei ole tõsi.” Ta ei tahtnud vaielda, aga Jason ei olnud asja tuuma üldse mõistnud.

„Sa just ütlesid, et pead ema nõusse saama, et võiksid koos Joani ja Katie’ga korterit üürida,” pomises Jason. „Kogu möödunud nädala, lõpueksamitest saati, oled sa kurtnud kojumineku üle ning selle üle, et temaga suhtlema pead. Sa ei maininud mitte kordagi oma isa.”

„Minu isa on neist kahest mõistlikum.” Chrissie oli maruvihane, et poiss võis isegi arvata, et tal emaga probleeme on.

„Nagu mina aru saan, on see üpris tavaline, mis? Ma pean silmas ema-tütre konflikti.”

„Tõesti?” ütles Chrissie külmalt, kui autosse kõrvalistmele ronis ja kohe ukse sulges. Ta kinnitas turvavöö, samal ajal kui Jason ümber sõiduki teisele poole läks.

„Sinul ja su emal näib olevat sügaval peidus olevaid probleeme,” ütles poiss autosse istudes. Ta pistis võtme süütelukku.

Chrissie põrnitses teda, ärritunud, et Jason teemaga jätkas. „Kas sa üritad tüli algatada?” küsis ta, keeldudes laskmast end sellesse tirida.

Jason pööras end tema poole ja naeratas lõpuks. „Tegelikult mitte. Aga sina?”

„Ei.”

„Tore.” Poiss juhtis auto teeservalt minema.

„Sa ei käitu nii, nagu mind üldse eriti igatsema hakkaksid,” ütles Chrissie ning tahtis otsekohe oma sõnu alla neelata. Need lasid tal näida ebakindlana, ja seda ta ei olnud.

„Mis paneb sind seda ütlema?”

„Ei miski.” Tüdruk raputas pead.

„Tuleb see sellest, et ma ei julgustanud sind neljandal juulil siia lendama? Kui nii, siis põhjus – peale selle, et ma ei taha, et sa sõidu peale raha kulutad – on selles, et mul juba on plaanid.”

„On või?”

„Minu vanemad kutsusid mind endile külla ja ma lubasin minna.”

Chrissiel ei jäänud märkamata, et Jason ei kutsunud teda enda ja oma perekonnaga ühinema.

„Oled sa rõõmus, et ma Eugene’ist lahkun?” küsis ta. Chrissie teadis, et poiss jääb; tal vedas piisavalt, omades täisajaga suvist töökohta ühes suures õigusfirmas. Tema perekond elas Grants Passis, paari sõidutunni kaugusel.

Jason ohkas, justkui käituks Chrissie nagu raske laps. „Unusta, et küsisin,” nähvas tüdruk. „See oli rumal küsimus.”

„Jah, oli küll,” ütles Jason. Ta pigistas mõlema käega rooli. „Miks sa nii tundlik oled?”

Tal oli õigus, Chrissie reageeris tõesti üle, ehkki oli endale tõotanud seda mitte teha. „Võib-olla ma ei taha suveks Seattle’isse tagasi minna. Võib-olla ma oleksin pigem siin koos sinuga, selle asemel et järgmised kümme nädalat koos emaga majas lõksus olla.” Kohe, kui ta oma ema mainis, mõistis tüdruk, et oli öelnud vale asja.

„Miks sa siis temaga ei räägi?”

„Millest? Minu suhtest temaga? Mu ema on nii süvenenud omaenese maailma, et ei lase ennast minust häirida.”

Jason peatus valgusfoori ees. „Ma olen kindel, et see ei ole tõsi.”

„Kuidas sa seda tead? Sa kohtusid temaga ainult korra.” Chrissie oli Jasoni lihavõttepühade ajal enda juurde koju viinud ja too oli kolm päeva tema perekonnaga veetnud. Külaskäik oli igas mõttes edukas olnud.

Kui nad vanemate maja sissesõiduteelt välja pöörasid, oli Chrissie vanemate heakskiidus mõnulenud. Jason oli neile mõlemale tohutult meeldinud.

„Sul on imetoredad vanemad, Chrissie,” ütles poiss nüüd.

„Jah... aga ema teeb mu elu sel suvel põrguks. Ta on pahane, et mul töökohta ei ole, ehkki ei tuleks seda mulle iial otse ütlema. Selle asemel leiab ta sadu muid asju, mida kritiseerida.”

„Ma arvasin, et sul oli plaanis kevadvaheajal tööd otsida,” meenutas Jason talle.

„Oligi, aga mul oli kiire... aeg lihtsalt libises käest. Ära nüüd sina ka alusta.”

„Chrissie...”

„Sul ei ole aimugi, milline see suvi tuleb.”

„Oh, ole nüüd, Chrissie. See ei ole...”

„Las ma toon sulle ühe näite,” katkestas tüdruk, „ja see põhineb kogemusel. Ema palub mul vannitoa ära koristada ja ma teen seda. Siis tuleb ta minu järel sisse ja küürib valamu uuesti üle. See on tema viis mulle teada anda, et ma ei vastanud tema kõrgetele standarditele.” Suvi laotus Chrissie ees nagu pikk taluvusvõime ja kannatlikkuse treening. „Kui talle ei meeldinud see, kuidas ma valamut puhastasin, võiks arvata, et ta lihtsalt ütleb seda, aga oo ei, mitte minu ema.”

Jason pomises midagi äraootavat.

„Brianil on töökoht,” jätkas tüdruk. „Ema on seda juba umbes viiskümmend korda maininud. Ta töötab ühes ehitusfirmas.”

„Sa tähtsustad seda asja üle.”

„Mina nii ei arva,” pobises Chrissie. „Mida ta tegelikult ütleb, on see, et kui ma oleksin kevadvaheajal tööd otsinud, nagu ta tahtis, et ma teeksin, oleks see mind praegu ees ootamas.” Ta kujutas ette seda pidevat salvavate märkuste tulva, mis teda ootab. Ema ei suutnud taluda mõtet, et Chrissie kogu suve tegevusetult veedab, ja oli ähvardanud talle lapsehoidjatöö hankida. Peaaegu kahekümneaastaselt lapsehoidjaks? Chrissie arvates oli see julm ja tavatu karistus.

„Ta näib arvavat, et ajutise töökoha leidmine on kerge. Arvatavasti ma saaksin tööd mõnes kiirtoidukohas, aga isegi neid kohti ei ole enam nii palju saadaval kui varem. Pealegi ma ei taha veeta oma suve, küsides inimestelt, kas nad tahavad toidu kõrvale friikartuleid.”

„Noh...” Jason ei olnud ilmselgelt temaga vaidlemisest huvitatud.

„Viimase abinõuna tormab isa appi ja pakub mulle haletsustööd.”

„Misasja?”

„Ta viib mu oma kontorisse ja mind pannakse tegema lihttöid, mille eest ta maksab mulle miinimumpalka.” Chrissie ohkas. „See saab olema kohutav suvi. Olen selles kindel.”

„Kõik läheb hästi,” vastas Jason hajameelselt.

Chrissie kahtles, kas poiss teda isegi kuulis. Jasoni mõtted ei olnud kindlasti tema juures, see oli selge. Chrissie vaatas teda ja kortsutas kulmu, olemata kindel, mida mõelda. Miski oli nende vahel muutunud. Ta tajus seda – oli tajunud poisi saabumise hetkest peale. Jason ei olnud kunagi varem hiljaks jäänud.

„Kas kõik on korras?” küsis ta, lisades siis: „Ma pean silmas meie vahel?”

Jason vaatas tema poole ja kehitas õlgu. „Muidugi. Miks ei peaks olema?”

Vaist ütles midagi muud. „Sa viisid Katie eile õhtul lennujaama, eks ole?”

„Sa tead, et viisin.”

Chrissie märkas, et poisi käsi tõmbus rooli ümber pingule. Mis tema ja Katie vahel eelmisel õhtul juhtunud oli? Ta ei hakanud mainima seda, kui kaua Jason oli lennujaamas olnud. Algselt oli ta pidanud nendega kaasa minema, aga Katie’l oli olnud palju asju ja väikeses autos oleks väga kitsaks läinud, seega jäi Chrissie maha. See oli ilmselt viga olnud.

Mitte midagi ei juhtunud, ütles ta endale. Chrissie ei suutnud uskuda, et Jason talle seda teeks. Pealegi oli Katie üks tema paremaid sõpru. Nad kavatsesid paari kuu pärast koos maja üürida. Viimane asi, mida Katie teeks, oleks temalt Jason üle lüüa.

Ei, mitte kumbki neist ei reedaks teda, mõtles Chrissie kindlalt.

Ülejäänud sõit möödus ebamugavas vaikuses.

Jason sõitis lennujaama ette kõnnitee äärde ja Chrissie ronis välja kohe, kui auto seisma jäi. Jason hüppas sõnagi lausumata välja ja avas pagasiluugi, vinnas tüdruku kohvri sealt välja ja pani maha.

„Suvi möödub kiiresti,” ütles ta võltsi rõõmsameelsusega. „Sa oled tagasi enne, kui arugi saad.”

„Just,” nõustus Chrissie samasuguse tehtud joviaalsusega. „Ei märkagi seda.”

Jason noogutas. „Ma helistan sulle varsti.”

Chrissie noogutas samuti ning tiris koti kõnniteele. „Ma arvan, et lähen parem sisse.”

„Kaunist suve sulle.”

Tüdruk üritas naeratada. „Sulle samuti.”

Jason kallutas end ettepoole ja suudles teda, aga suudluses puudus see, mis oli pea igas teises nende jagatud suudluses olnud. Ta kartis, et on Jasonit kaotamas, ja see murdis ta südame.