Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad - Derek Landy - Страница 10

4

TOOGE MULLE LUUKER LEEBESURMA PEA

Chabon oli valinud tehingu toimumispaigaks kohviku Duke’i tänaval. Valküüria ja Tanita istusid näoga ukse poole. Fletcher kügeles akna all, luges koomiksit, jõi kokat ning andis endast parima, et mitte silma torgata – see polnud tema soengut arvestades kõige kergem töö. Puudus vaid Traagel. Tema arme oli avalikkuse eest raske varjata ükskõik millise aja jooksul.

Veidike pärast keskpäeva sisenes üks kohvriga mees. Ta märkas neid kohe ja astus lähemale. Ta polnud midagi sellist, mida Valküüria oleks oodanud. Vabas vormis riided ja vähemalt polnud tal imepeenikest vuntsitriipu.

„Tere pärastlõunat, daamid,” sõnas ta viisakalt naeratades. „On teil mu tasu?”

„Näidake kolpa,” käsutas Valküüria.

Chabon asetas kohvri lauale ja patsutas seda. „Te ei näe kaupa enne, kuni tean, et teil on mu tasu. Nii see käib. Nii need asjad toimuvad.”

Tanita tõstis üles spordikoti ja avas selle, lubades Chabonil silmata sees olevat raha. Seejärel sulges ta koti ja hoidis seda süles.

Valküüria küünitas kohvri poole, kuid Chabon rabas tal randmest kinni.

„Olete väga innukas,” ütles ta jäisel häälel. Ta keeras Valküüria rannet ja tema silmad ahenesid, kui ta tüdruku sõrmust lähemalt nägi. „Olete Surnumanaja? Arvasin, et teie rahvas isegi ei lahku templist enne, kui saate kahekümneviieseks.”

Valküüria tõmbas käe tagasi. „Hobi korras. Teie kord.”

Chabon asetas peopesa kohvrile ja lukud klõpsasid lahti. Ta kergitas kaant piisavalt, et Valküüria ja Tanita selle sisu näeks.

„See ongi Mõrvakolp?” küsis Tanita. „Kindel?”

„Täiesti.”

„Kui te meile valetate...” alustas Valküüria.

Chabon vangutas pead. „Ära ähvarda mind, plika. Mind on ähvardanud professionaalid. Pidasin selle vestluse maha juba teie vampiirisõbraga ja kõik sel hetkel kinnitatud asjaolud kehtivad ka täna. Nii et kui te just ei plaani mind alt vedada ja kasutada seda akna all kükitavat totra soenguga kutti, äkki teostaksime tehingu ära ja läheksime lahku? Pean lennukile jõudma.”

Valküüria piilus Tanita poole, too tõstis spordikoti lauale. Chabon küünitas sisse ja puudutas raha.

„Kõik on seal,” ütles Tanita.

Hetke pärast Chabon noogutas. „Jah, on küll.” Ta tõmbas käe tagasi ja tõusis, võttis koti kätte ning jättis kohvri lauale. „Oli suur rõõm,” ütles ta ning seltskond vaatas tema lahkumist.

Fletcher astus nende juurde ja Valküüria kergitas pisut kaant. Kohver oli vooderdatud ja pehmendatud ning kolp istus mugavalt seal sees. Hiiglaslik naeratus levis järsku üle Valküüria näo.

See oli neil käes. See oli neil käes ja paari tunni pärast võisid nad väravast läbi minna ning Leebesurma tagasi tuua. Kogu Valküüria kõva töö oli end ära tasumas ja päeva lõpuks saab ta oma eluga jätkata. Ta sulges kohvri.

„Pean vaid kindel olema,” ütles ta ja kiirustas uksele. Tüdruk astus välja ja nägi Chabonit, kes parajasti ümber nurga Graftoni tänavale keeras.

„Hei!” möirgas ta, näol maruvihane ilme.

Chabon pöördus ümber. Kui see pealuu oli Mõrvakolp, poleks tal vaja paanitseda. Kui ei... Chabon paanitses ja kukkus punuma.

„See on võltsing!” hüüdis Valküüria teistele ja sööstis Chabonile järele, Tanita ja Fletcher sabas.

Valküüria tormas rahvamassi ja üritas rüseledes Chabonit silmis hoida. Ta kargas üle tänavakaubitseja mündisahtli ja põikles hõbedaseks värvitud esinejast mööda. Chabon keeras paremale ühele pikale ja valgusküllasele alleele, spordikott metsikult laperdamas.

Kui tänav oleks tühi olnud, saanuks Valküüria talle pahkluude ümber varjukombitsa mähkida ning ta ninuli tirida. Ees uitas aga poeakende lähistel kümmekond inimest ja otse ees kerjas üks naine münte. Valküüria nägi silmanurgast, kuidas Tanita ühte alkoovi lipsas ja mööda majaseina üles jooksis. Valküüria jälitas Chaboni järgmise tänavani, kus too üles kiikas ja märkas, et Tanita jookseb katuseid pidi tema teed ära lõikama. Chabon tõukas ühe vanamehe pikali ja jooksis Powerscourti keskusesse. Valküüria läks selle kõrvaltänavale ja liikus paralleelselt. Ta nägi läbi akende, kuidas Chabon rüseles läbi restoranis lõunatajate massi, mis tema tempot aeglustas.

Valküüria jõudis South Williami tänavale just siis, kui Chabon Powerscourti keskusest välja vaarus. Ta silmas Valküüriat, vandus ja jätkas jooksmist läbi Castle Marketi kvartali otse vanasse viktoriaanlikusse hoonesse – nüüd asus seal George’s Streeti kaubatänav. Valküüria teadis, et mees oli nüüd peos. Tal polnud mingit lootust pääseda.

Letid olid seatud üles kaubatänava keskele, suunates ostlejate voogu kummalegi poolele. Seal seisid riide- ja ehteletid ning üks punase kardina taga olev ennustaja. Chabon valis vasaku raja, tõugates inimesi jalust. Ta koperdas ühe vanade raamatukestega kasti otsa ja Valküüria lisas kiirust ning hüppas, lajatades talle põlvedega selga. Mees lendas pikali ja Valküüria eiras ümbritsevate inimeste ehmunud pilke. Chabon sirutas kukkunud koti järele, kuid tüdruk astus talle käe peale. Chabon kriiskas ja lõi Valküürial jalad alt. Tüdruk maandus just siis, kui mees tõusis, kott terveks jäänud käes. Ent Valküüria haaras ühest rihmast ega lasknud lahti ning Chabonile meenus liiga hilja, et plika polnud üksi.

Tanita saabus lennates üle Valküüria ja tema konts puutus kokku Chaboni rinnakuga. Käis kuuldav krõks. Mees varises ja rullus mõned korrad enne, kui kerra tõmbus. Valküüria ajas end jalgele, samal ajal jõudis kohale ka Fletcher. Viimane ähkis ja puhkis nagu inimene, kellel pole ammu olnud vaja joosta.

„Näed, palun,” ütles Valküüria ja surus spordikoti Fletcherile sülle. Too naeratas rahvale. „See vastik mees napsas vaese poisi koti.”

Fletcher jõllitas teda sel ajal kohmetult, kui rahvas plaksutas. Tanita korjas Chaboni üles ning eskortis ta minema. Valküüria ja Fletcher järgnesid neile.

„See polnud vajalik,” sisises Fletcher.

„Kui sa oleksid kiirem olnud,” lausus Valküüria vaikselt, „oleksid võinud olla kangelane – aga sa polnud. Seega sai sinust süütu ohver. Lepi sellega.”