Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad - Derek Landy - Страница 9

Järgmisel hommikul läks Valküüria tagasi oma tuppa. See oli krõbekülm. Üle kogu põranda vedeles klaasikilde ja laud oli pilbasteks. Ta helistas Selana Pordile ja rääkis, mida on vaja ette võtta. Viimase kuue kuu jooksul noori sortse maagiakeele osas juhendanud Selana ütles kohe, et saadab oma õpilased linna ümber hoiatussüsteemi ehitama.

Valküüria tänas teda ja lõpetas kõne, avas siis riidekapi ja puudutas peeglit. Peegelpilt astus välja ja ronis voodi alla peitu seniks, kuni Valküüria koolivormi riietus ja alumisele korrusele läks. Valküüria polnud vanematega hommiku­söögil liitunud juba rohkem kui nädala ja tahtis nii väga nende seltsi nautida. Lisaks oli ta kindlameelselt otsustanud, et täna on see päev, kui ta saab tagasi Leebesurma.

Vanemad rääkisid purunenud aknast – isa uskus veendunult, et vahetab klaasi ise ära, kuid ema oli kõhklevam – ja seejärel teatas issi oma plaanidest.

„Teen täna pool päeva. Kohtun paari kliendiga ja me teeme kiire üheksa.”

Ema vaatas teda mõistmatult. „Üheksa mida?”

„Pole päris kindel,” tunnistas isa. „See on mingi golfimõiste. Minu vanuses mehed korrutavad seda alalõpmata. Tahtsin nad pühapäeval viia jalgpalli finaalmängu vaatama, aga pärastlõunasest golfist peaks piisama.”

„Sa ei mängi golfi,” osutas ta abikaasa.

„Aga ma olen seda telerist näinud. Paistab olevat üsna lihtsakoeline. Löö palli selle värgindusega.”

„Kepiga.”

„Mis saaks veel lihtsam olla?”

„Sinu koordinatsioon silma ja käe vahel pole samas just parim. Pealegi vihkad sa pikki jalutuskäike ja asjade tassimist. Ja sa tavatsed ikka öelda, et golf on nõme.”

„Golf ongi nõme,” nõustus isa.

„Miks sa tahad siis oma klienti golfi mängima viia?”

„Peamiselt riietuse pärast. V-kaelusega rombikujulise mustriga kampsun, ülepõlvepüksid, viksilt üles keritud sokid.”

„Ma pole kindel, et inimesed neid enam kannavad.”

„Ah soo.”

Valküüria arvas tihti, et ta vanemad sobisid üksteisega ideaalselt. Ta kahtles, kas keegi teine oleks võimeline nende veidrust tõeliselt hindama.

Ta lõpetas hommikueine ja läks tuppa tagasi, et vahetada kostüüm mustade rõivaste vastu. Peegelpilt võttis iga koolivormi osa kohe üle ja pani ise selga.

Linnakeses nimega Roarhaven oli Leebesurm peaaegu kaks aastat tagasi peegelpilti tulistanud ja selle tapnud. Selle algseks eesmärgiks oli asendada Valküüriat siis, kui ta tegutses koos Leebesurmaga. Ent liigse kasutuse tõttu tekkisid peegelpildil teatavad kiiksud ja „suremine” üksnes süvendas probleemi. Nad viisid laiba peeglisse tagasi ja peegeldus naasis uuesti elu matkima, kuid muutus seejärel veel ettearvamatumaks. Peegelpilt hakkas murdma mõningaid omaenda piiranguid – riiete omal käel vahetamine oli peamine näide – ja vahetevahel esinesid selle mälus augud.

Aga Valküürial polnud praegu aega selle üle muretseda. Ta pidi saama kätte Leebesurma pealuu. Nagunii pidi keegi täna kooli minema ja tema see igatahes polnud.

Ta nööpis mustad püksid kinni ja tõmbas saapad jalga, lastes üles käänatud püksisäärtel neile peale langeda. Topp oli varrukateta, aga soe ja kui ta mantli selga libistas, oleks ta kandnud justkui vooderdatud riideid. Materjal reageeris keskkonnale ja kehatemperatuurile, tagades mugavuse ükskõik kus. Mantel oli musta karva, kuid varrukad lehvisid sama tumepunaselt nagu kuivanud veri. Traagel Koletu leiutis.

Peegelpilt korjas sõnatult üles Valküüria koolikoti ja lahkus, sulgedes enda järel ukse.

Valküüria helistas Fletcher Rennile ja too astus välja tühjusest tema kõrval. Telefon krõgises ta käes, kui mobiilivõrk üritas järele jõuda, ent loobus seejärel. Poisi blondid juuksed olid piinliku hoolega sassi aetud ning tema irves püsis tavapärane sulam enesekindlusest ja pilkest. Ta kandis vanu teksasid, poleeritud saapaid ja sõjaväejakki, ent kuti välimuse juures oli ainus probleem see, et Fletcher teadis suurepäraselt, et näeb igati hea välja.

„Mis siin toimus?” küsis ta ning tema irve haihtus segadust nähes.

„Mind rünnati.”

Poisi silmad venisid suureks. Ta rabas tüdrukust kinni, otsekui tahaks veenduda, et Valküüria ikka hingab veel. „On kõik korras? Said viga? Kes seda tegi?”

„Minuga on kõik hästi, Fletcher. Räägin sulle sellest siis, kui räägin ka teistele.”

„See oli vampiir, eks ole?”

„Mida?”

Fletcher lasi Valküüriast lahti ja astus tagasi. „Mis-iganes-ta-nimi-on, see eilne. Õel ja tujukas vampiiripoiss.”

„Ta nimi on Caelan. Ja ei, muidugi mitte.”

Fletcher noogutas aeglaselt. „Hea küll siis. Ja oled ikka kindel, et kõik on hästi?”

„Kõik on hästi.”

„Mida ta üldse ütles? See vamp.”

„Korraldas kohtumise, nagu lubas.”

„Ei mingit lobisemist, jah?”

„Pole seda tüüpi.”

„Tugev ja vaikne, mis?”

„Ju siis. Pealegi hakkas päike loojuma.”

„Ahah, OK. Ta ilmselt ei tahtnud jubedaks koletiseks moonduda ja sind esimesel kohtingul ribadeks rebida.”

„Ma justkui tajun, et ta ei meeldi sulle eriti.”

„Noh, ei, selle jubeda koletisevärgi pärast. Sulle meeldib või?”

„Meeldib? Ei. Ma isegi ei tunne teda.”

„Noh, siis sobib hästi.” Fletcher näis endaga rahul olevat. „Võin ma midagi küsida?”

„Juba küsisid.”

„Võin ma veel midagi küsida?”

„Kas sa võiksid küsida seda kusagil, kus mu vanemad sind pealt ei kuuleks?”

Fletcher võttis tal käest ja silmapilgu pärast seisid nad Traagel Koletu töökoja katusel. Neil päevil ei muutnud teleportatsioon Valküüriat isegi uimaseks.

„Küsi aga,” sõnas ta.

Fletcher kõhkles ja lausus siis nagu muuseas: „Mis sa arvad, kas asjad lähevad taas normaalseks, kui Leebesurma tagasi saame? Sina ja tema käite koos kuritegusid lahendamas ja seiklemas, muu selline värk?”

„Eeldan küll. Ei näe põhjust, miks ei võiks.”

„Tore,” noogutas Fletcher. „Kena, et see viimaks lõpule jõuab, eks? Pärast kõike, mida oleme teinud ja läbi elanud.”

„Viimased kuud on olnud jubedad,” tunnistas Valküüria.

„Jajah, ma tean. Aga samas olen ma nagu, noh, seda nautinud ka.”

Valküüria ei lausunud midagi.

„Mitte halvas mõttes,” lisas Fletcher naerdes. „Ma ei nautinud seda asjaolu, et ta ära kadus või et sa tema pärast nii muretsed. Mõtlen lihtsalt, et minu jaoks on olnud tore olla osa sellest. Mulle meeldis olla osa meeskonnast.”

„Ahah.”

„Nii et, ma mõtlesin, ma siin arutlesin endamisi… Mis sa arvad, kas ta lubaks mul teie juurdlustes edaspidi kaasas jõlkuda?”

Valküüria tõmbas teravalt hinge. „Ma... ma tõesti ei tea.”

„Ma oleksin päris kasulik, pead seda endale tunnistama. Sa ei pea enam tema uunikumiga ringi sõitma.”

„Leebesurm armastab Bentleyt. Ja mina ka.”

„Ma tean, ma tean, aga ikkagi… Äkki võiksid talle seda mainida, kui ta tagasi jõuab.”

„Kindlasti,” ütles Valküüria. „Mainin seda.”

„Kui just sina mind kampa ei taha.”

Valküüria kergitas üllatunult kulmu. „Olen ma seda öelnud või?”

„Ei, noh... Jah, tegelikult küll, sa oled seda päris palju öelnud.”

Valküüria kehitas õlgu. „Ainult siis, kui sa mind närvi ajad.”

„Olen ma sind hiljuti närvi ajanud?”

„Sa ajad mind närvi just praegu...”

Fletcher irvitas ja Valküüria sirutas välja käe. „Alla.”

Ta võttis tüdrukul käest ja kummardas. „Jah, mileedi.”

Hetkega seisid nad Traagel Koletu töökoja tagaruumis.

„Võid mu käest nüüd lahti lasta,” sõnas Valküüria.

„Ma tean, et võin,” vastas Fletcher. „Lihtsalt otsustasin seda mitte teha.”

Valküüria käänas oma rannet, sundides poissi suhteliselt valutult endast lahti laskma.

Nad haistsid kohvilõhna, kuulsid summutatud vestlust ja astusid poodi. Seina ääres seisva laua taga istusid Tanita ja Traagel Koletu. Traagel vangutas parajasti tülgastusest oma armistunud pead.

„Mis lahti?” uuris Valküüria.

„Dreylan Skarab sai eile vanglast välja,” vastas Tanita talle.

„Kes on Dreylan Skarab?” küsis Fletcher.

„Seesama palgamõrtsukas, kes tappis Esryn Vangardi.”

„Kes on Esryn Vangard?” päris Fletcher edasi.

Valküüria tundis Fletcheri kohalolu eest tänulikkust. Viimaks ometi seisis siin keegi, kes teadis isegi temast vähem.

„Vangard oli endine sõdur, kellest sai patsifist,” jätkas Traagel. Valküüria märkas, et Traageli särgikrae alt turritas sideme äär. Ta ei öelnud aga midagi. „See oli, mis, äkki 200 aastat tagasi? Rääkis rahumeelsest lõpplahendusest Mevolentiga peetud sõjale, mis ei nõuaks ühe poole hävitamist teise poolt.”

„Terve mõistus, teiste sõnadega,” ütles Tanita. „See oli ammu enne mind, aga ma mäletan, kuidas mu vanemad selle pidevalt jututeemaks võtsid.”

Traagel ütles: „Mevolent tüdines sellest, kuidas Vangard pidevalt vägede moraali ja kindlameelsust murendas – niisiis saatis ta Skarabi teda mõrvama.”

„Ja 200 aastat hiljem kannab Skarab oma karistuse lõpuni ja saab vabaks. Olen üllatunud, et ta üldse nii kaua kestis. Paar aastat pärast summutatud kongi panekut hakkavad sortsid taas vananema. Ilmselt eeldasid kõik, et vanadus teeb talle otsa peale,” ütles Tanita.

„Ta peakski surnud olema,” poetas Traagel vaikselt. „Mõrvas tõelise suurmehe.”

„Teate, kes veel peaks surnud olema,” teatas Fletcher erksalt. „Valküüria. Keegi ründas teda eile öösel.”

Tanita ja Traagel jõllitasid neid ainiti. Valküüria ohkas ja rääkis Ristist.

Traageli silmad ahenesid. „Pärg kondas juhtumisi sealkandis, kui see kõik toimus? Sama hästi võis ta kogu selle asja korraldada selleks, et kohale lennata ja hädalist päästa.”

„Ta ei päästnud midagi,” porises Valküüria mõnevõrra trotslikult. „Ma oleks Risti eemale tõrjunud. Mingit moodi.”

„Traagel räägib õigust,” ütles Tanita. „Me ei tea, millega Rist on pärast Aranmore’i tegelenud. See pilguheit Nägudeta Jumalatele murdis ta mõistuse, Val. Ta võib vabalt olla Pärja mõju alla langenud.”

„Saalomon Pärg seisab meie poolel,” ütles Valküüria sellest vaidlusest juba väsinuna. Nad olid pidanud seda kümneid kordi.

„Ja miks ta oleks pidanud mulle Risti kallale saatma? Mis kasu temale sellest sünniks?”

Tanita kehitas õlgu. „Meie oleme lähedal Leebesurma tagasisaamisele ja tema on lähedal oma hinnatud õpilase kaotamisele. Seepeale pälvib ta sinu usalduse ja poolehoiu ning kui tal veab, valid elementaalmaagia asemel ka veel surnumanamise.”

Valküüria tajus sõrmust oma sõrmes. Ta polnud seda kogu öö jooksul ära võtnud. „Muretseme selle pärast hiljem.”

„Üks vaimuhaige ründab sind keset ööd,” tähendas kulmu kergitanud Tanita, „üks vaimuhaige, kes isegi siis, kui ta oli terve, jälestas sind. Ja sa tahad, et me unustaks selle?”

Fletcher piilus Traageli poole ja küsis siis oma tavapärase taktitundega: „Kuule, mis värk sul selle sidemega on?”

Traagel kohendas kraed. „Ei midagi,” nähvas ta tõredalt.

„Lõikasid habet ajades sisse? Lõikasid habet ajades täiega sisse?”

Traagel ohkas. „Küsisin Selanalt, kas ta saaks mul aidata rahvahulka sulanduda? Mul on maskeeringutest kõrini. Niisiis ta leiutas fassaadtätoveeringu. Ongi kõik.”

„Mis asi on fassaadtätoveering?” uuris Tanita.

„Pole oluline.”

„Siis ütle ära, et saaksime olulisemate asjade juurde edasi liikuda.”

„See on võltsnägu,” ütles Traagel ja katsus piinlikkus­tunnet kärsituse alla peita. „Tätoveeris mu rangluudele kaks sümbolit. Kui need paranevad, muudavad need mu lühikeseks ajaks normaalseks.”

„Normaalseks?”

„Armituks.”

„Vau.”

„Ütlesin ju, pole oluline.”

„Millal sa võid seda proovida?”

„Veel paar tundi. Ei pruugi töötada, aga... tasub proovida. Igal juhul parem kui iga kord majast väljudes salli mähkuda. Äkki peaks nüüd taas asja juurde asuma. Chaboni lennuk saabub tunni aja pärast, eks?”

„Ta oleks juba siin, kui laseks minul end ära tuua,” torkas Fletcher vahele.

„Ta ei usalda meid,” ütles Valküüria talle. „Ta ostab ja müüb ning need tegelased, kellega ta tehinguid teeb, pole alati nii ausad ja usaldusväärsed kui meie.”

Fletcher kehitas õlgu. „Ma oleks lihtsalt kolba temalt ära vinnanud ja siia tagasi teleportinud.”

Valküüria ohkas. „On meil raha olemas?”

Tanita tonksas jalaga põrandal olevat spordikotti. „Nipet-näpet kõigilt meie erinevatelt pangakontodelt. Küll on hea, et raha ei tähenda meiesugustele suurt midagi.”

„Räägi enda eest,” torises Fletcher.

„Sina ei panustanud midagi,” kortsutas Tanita kulmu.

„Kas aja panustamine pole siis piisav?” vastas Fletcher kõrgilt.

„Mitte siis, kui sa üritad midagi osta, ei.”

„Ahah.”

Tanita vaatas tagasi Valküüria poole. „Ja, Val, võta väga rahulikult, OK? Oleme kõigele mõelnud.”

„Leebesurm ütles mulle kord, et ainult tema oskab mõelda kõigele, kuid ta ei tee seda väga sageli – vastasel juhul rikub see üllatuse ära.”

Nende sõnade peale kerkis Tanita huultele naeratus. „Sellisel juhul oleme mõelnud kõigele, millele me neljakesi oskaks mõelda. Rohkemat me ei suuda. Pole absoluutselt mingit põhjust arvata, et see ei osutu nii kergeks kui kohtumine, raha üle andmine, kolba kätte saamine ja tänamine. Täna pärastlõunal külastame Aranmore’i farmi ja Fletcher avab värava. Siis läheme meie sisse, otsime Leebesurma üles ja toome tagasi. Käkitegu, nagu öeldakse.”

„Kui just midagi nihu ei lähe,” ütles Valküüria.

„Nojah. Kui just midagi ei lähe jubedalt, hirmsasti nihu. Nagu see muidugi tavaliselt läheb.”