Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad - Derek Landy - Страница 5

1

SKARAB

Kui Dreylan Skarab oma pisikesse kongi pisteti, ei mõelnud ta muule kui mõrvamisele. Talle meeldis mõrvata. Mõrvad ja pikad jalutuskäigud olid noorest peast olnud tema kaks lemmikut. Ta oli valmis kellegi mõrvamiseks jalutama pika tee, armastas ta ikka öelda, ja ta oleks võimeline tapma ühe korraliku pika jalutuskäigu nimel. Ent pärast peaaegu et 200 aastat selles kongikeses oli ta mõnes mõttes kaotanud huvi jalutuskäikude vastu. Kirg mõrvamise vastu leegitses see-eest sama eredalt kui iial varem.

Nad lasid ta vanglast välja paar päeva varem ja ta astus Arizona päikeselõõska vana mehena. Nad olid hoidnud tema väge ta eest ja väeta kippus keha kuivetuma ning raugastuma. Aga mõtted olid sama vahedad kui enne. Aastad ei suutnud tema mõistust nüristada, ükskõik kuidas nad seda ka proovisid. Ometi ei meeldinud talle olla vana. Ta mõõtis numbreid lugedes, kui kaua tal võttis aega sõidutee ületamine ja tulemus ei meeldinud talle.

Ta seisis seal kaks tundi. Tolmu keerles ja sattus talle silma. Ta otsis enda ümbert midagi mõrvamiseks, kuid surus siis tahtmise alla. Maa-aluse vangla sissepääs asus veel kiviviske kaugusel ja ilmselt oli suhteliselt halb mõte tappa kedagi sel ajal, kui valvurid veel vaatasid. Pealegi polnud Skarabi võluvägi veel tagasi, nii et isegi kui kõrbes oleks midagi tapmisväärilist, poleks ta võib-olla hakkama saanudki.

Kuumavärelusest väljus kogu, mis tahkestus mustaks, konditsioneeritud automobiiliks. See peatus tema kõrval ja välja astus aeglaselt üks mees. Skarabil läks tema äratundmisega hetk aega.

„Miks põrgu pärast sa mind varem välja ei aidanud?” urises Skarab. Ta hääl masendas teda. Vabas õhus, vanglamüüridest väljaspool kõlas isegi ta urin vana ja põdurana.

Mees kehitas õlgu. „Ma tegelt lootsin, et sa kõnged seal, kui aus olla. Kindel, et sa seda ei teinud? Paistad küll üsna küpsena. Haised ka samamoodi.”

„Jään ellu seniks, kuni on tehtud see, mida vaja.”

Teine mees noogutas. „Seda ma arvasin, et plaanitsed kättemaksu. Muide, Iikon Aulik on surnud. Nefarian Serpin lõi ta maha. Mõned on veel sellest ajast ära tapetud, kui sind kinni pandi.”

Skarab kissitas silmi. „Luuker Leebesurm?”

„Puudub. Paar Nägudeta Jumalat tuli läbi oma pisikese värava kümme, äkki üksteist kuud tagasi. Nad sunniti tagasi, aga skeleti vedasid nad endaga ühes.”

„Ma olen kõigest toredast ilma jäänud,” porises Skarab naljatamata.

„Ta semud on sellest ajast teda jahtinud. Kui minu arvamust tahad, siis ta on surnud. Sedapuhku päriselt. Aga äkki sul veab. Võib-olla nad otsivad ta üles, toovad tagasi. Siis saad ta maha koksata.”

„Ja Gild?”

Särav, valgete hammastega naeratus. „Uus Peamaag Iirimaal. Sinu jaoks esmaklassiline sihtmärk.”

Skarab tundis kõditust ja kerget surinat kontides ning ta pulss kiirenes. See tähendas, et maagia naaseb temasse pärast pikka vangisolekut. Ta varjas oma kuivas ja kähedas hääles seda joovastust. „Ei. Mitte ainult tema. Nad kõik. Nad kõik veel maksavad selle eest. Nende maailm mureneb selle eest, mida nad mulle tegid.”

„Sul on siis plaan?”

„Ma hävitan Pelgupaiga.”

Mees võttis oma päikeseprillid eest ja puhastas neid. „Abi on vaja?”

Skarab piidles teda kahtlustavalt. „Mul pole millegagi tasuda ja kättemaksuga kasumit ei teeni.”

„See oleks tasuta, vanaätt. Ja mul on tuttavaid, keda võiks osalemine huvitada. Meil kõigil on Iirimaal arveid tasuda.” Billy-Ray Sanguin pani oma päikeseprillid ette tagasi ja kattis tühjad augud, kus kunagi olid olnud silmad. „Ma mõtlen ennekõike ühe pisipreili peale.”